VABALOG

Marianne Mikko sookvootide pudrust ja kapsastest põhjalikumalt

Marianne Mikko on juba pikemat aega sookvoote propageerinud ja naistepäeva oli ilmselt hea võimalus veel kord neile tähelepanu juhtida, seekord Delfis ilmunud arvamusloos Sookvoodid, sookollid, pudru ja kapsad, milles esineb hulgaliselt väiteid, mille puhul on põhjust huvi tunda, millele need üldse toetuvad.

Mikko artikkel lähtub Euroopa Komisjoni voliniku Vivian Reddingu veendumusest, et “Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmiseks on vajalik, et börsiettevõtete nõukogudes poleks mehi rohkem kui 60%”. Problemaatiline on aga selle veendumuse juures tõsiasi, et kui ettevõtte tasemel kaasneks naiste suurema kaasamisega ettevõtete nõukogusse selge ja tajutava konkurentsivõime paranemine, siis tegeleks sellega märksa rohkem ettevõtteid juba täna. Piisavalt paljudel juhtudel see nii ei ole, millest tulenevalt ei ole ka kohustuslike kvootide seadmine põhjendatud.

Mulle on palju sümpaatsem Lord Davies’e lähenemine (pdf), kus eesmärk on teadvustada naiste suuremast nõukogudesse kaasamisest tulenevaid eeliseid ja kasu, veenda ettevõtjaid ja ettevõtete juhtkondi läbi parema informeerituse ja vabatahtlike eesmärkide.

Naiste osakaal nõukogudes kasvab. Ilmselt mitte nii kiiresti, kui mõned sooviks näha, kuid naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla niivõrd kompetents ja reaalne naiste kaasamise vajadus kuivõrd formaalses nõude täitmine, mis varjutab võimekate naiste tegeliku saavutus ja valituks osutumise kompetentsi mitte aga kvoodi põhjal. Nii võis näiteks hiljutisest intervjuust Statoil Fuel & Retail värske juhi Kai Realoga lugeda:

Kas see kuulub Statoili personalipoliitikasse või lähtub sookvootidest, et Eesti üksust juhivad enamasti naised?

Mulle ootamatult on seda viimasel ajal hästi palju küsitud. Mingit sellist poliitikat ei ole ja sookvoote pole ka paika pandud, ehkki Norras on need näiteks kasutusel. Konkursil, kus osalesin, oli ka meeskandidaate nii Eestist kui mujalt ja kõiki koheldi võrdselt.

Kas kvoodist tulenev formaalsus või hoopis parim kandidaat kohale? See küsimus jääks kvootide kehtestamise puhul kummitama paljusid naisjuhte. Kui poleks kvoote, siis ei tekis ilmselt küsimustki sellest, kas inimene on töökoha saanud sellepärast, et on kompetentne või hoopis sellepärast, et on naine.

Naiste osakaalu suurendamise kasuks ettevõtete nõukogudes räägivad ka mitmeid uurimused (eelnevalt viidatud Lord Davis’e raportis), kuid nendest ei tulene kohe kuidagi, et kvootide kehtestamine võimaldaks märkimisväärselt (üldse?) kõikide ettevõtete konkurentsivõimet tõsta. Taoliste uuringute suurimaks probleemiks on enesevaliku kalle. Kui ettevõtte paremad majandustulemused korreleeruvad naiste suurema osakaaluga ettevõtte nõukogus, siis sellest tõdemusest veel kausaalsust tuletada on ennatlik. Võib-olla on kasumlikumad ettevõtted atraktiivsemad töökohad võimekamatele naistele või tegu on valdkonna eripäraga, millest tulenevalt töötab naisi valdkonnas rohkem ning nende osakaal on ka nõukogudes suurem?

Mõnevõrra tasakaalukama hinnangu andmiseks oleks ilmselt vaja võrrelda mõnda olukorda, kus kvoodid on juba kehtestatud ja vaadata, mis selle järel juhtus ettevõtete majandustulemustega. Marianne Mikko pakub enda artiklis välja ühe võimaluse:

Kuus aastat tagasi oli Norra börsiettevõtete nõukogudesse nö evolutsiooni teel jõudnud 19% naisi, pärast kvoodisüsteemi kehtestamist oli naisi nõukogudes 40%. Samal ajal ettevõtete tegevjuhtide suhtes kvoote ei kehtestatud.

Mis muutus Norra ettevõtetes? Nad muutusid kasumlikumaks, innovatiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Tõusis organisatsiooni töökultuur ja maad võttis vastastikune lugupidamine. Sõnaga: majandus elavnes ja Norra võitis!

Norras kehtestati kvoodi nõue 2006. aastal ja ainult ettevõtetele, mille aktsiad on noteeritud börsil. Tegu on sisuliselt loomuliku eksperimendiga, kus on võimalik võrrelda nende ettevõtete kasumlikust, millele kvoodinõue ei rakendunud, nende ettevõtetega, kus kvoote tuli rakendada.

Eelmise aasta veebruaris valmis David A. Matsa ja Amalia R. Miller’i uurimus A Female Style in Corporate Leadership? Evidence from Quotas (pdf), mis vaatleb Norra kvootide kehtestamist kui eelnevalt kirjeldatud loomuliku eksperimenti. Uurimusest selgub, et kvootide rakendamisega kahanes ettevõtte kasumlikus 4% võrreldes nende ettevõtetega, mis kvoote ei rakendanud. Uurimusest selgub, et kasumlikus vähenes eelkõige tööjõukulude kasvamise tõttu, kuid seda mitte niivõrd kõrgema palga kui väiksema hulga vallandamiste tõttu. Uurimuse autorite hinnangul võib tegu olla pikaajalisema lähenemisega, kus ettevõte, kus on kehtestatud sookvoodid nõukogu liikmetele, säilitab inimesed ja nende inimkapitali, mis VÕIB omakorda avaldada positiivset mõju nende ettevõtete kasumlikkusele tulevikus.

2009. aastast pärinev Renee B. Adams’i ja Daniel Ferreira uurimus Women in the boardroom and their impact on governance and performance (pdf) annab vaatamata enda USA põhisele valimile põhjust arvata, et naiste suurem kaasamine nõukogudesse ettevõtte turuväärtust ei suurenda ja avaldab pigem negatiivset mõju ettevõtete toimimisele. Kõige negatiivsemat mõju avaldavad sookvoodid tõenäoliselt siiani kõige paremini juhitud ettevõtetele. Uurimus väärib mainimist eelkõige sellepärast, et eelnevalt mainitud kasumlikkust käsitlevas uuringus, viidati Adams’i ja Ferreira uuringu tulemusi kinnitavatele tulemustele.

Mul õnnestus leida ka üks uurimus, kus üritatakse Norra sookvootide mõju innovatsioonile selgitada. Ainult, et Mariateresa Torchia, Andrea Calabro ja Morten Hus’i uurimus Women Directors on Corporate Boards: From Tokenism to Critical Mass põrkub vastu mitut probleemi. Esiteks on tegu küsitlusele põhineva uurimusega, kus sisuliselt on vastajatel endil lastud innovatsiooni defineerida ja lisaks veel kitsalt ebamäärase organisatsioonilise innovatsioonina. Teiseks, uurimus ei käsitle organisatsioonilise innovatsiooni mõju ettevõtte kasumlikkusele ega tulemuslikkusele. Tegevust tegevuse enda pärast hinnata, ilma selle mõju mõõtmata, on keeruline tõsiselt võtta kui tegu on ettevõtetega, mille käekäik sõltub kasumlikkusest.

Eelneva valguses jääb mulle arusaamatuks, millele toetub Marianne Mikko enda väites, et pärast sookvootide kehtestamist muutusid Norra ettevõtted kasumlikumaks, innovaatilisemaks või konkurentsivõimelisemaks? Täpselt samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik jõuda järelduseni, et Norra majandus elavnes sookvootide kehtestamise tulemusena? Taolisi väiteid võiks ju online väljaande jaoks arvamuslugu kirjutades ikkagi toetada mõne viitega, sest poliitiku jutt ja väited ei vääri sinisilmset usaldamist ja üleskutseid “rahulikule ning tasakaalukale arutelule” võiks toetada mõne tagasihoidliku viitega.

Sookvootide laiaulatusliku kehtestamise mõju pole kaugeltki nii positiivne nagu Marianne Mikkole meeldib mõelda ja on mitmeid põhjuseid arvata, et kohustuslikud sookvoodid võivad avaldada hoopis negatiivset mõju paljude ettevõtete väärtusele ja tulemuslikkusele.

Iseenesest on sookvootide kehtestamine enamusele eestlastest kauge ja paljuski tähtsusetu küsimus, sest Vivian Reddingu ettepanek on suunatud börsiettevõtetele. Kui aga eesmärgiks on tõesti Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmine, nagu Redding väidab ja ilmselt ka Mikko, siis selleks on märksa tõendatumaid  ning tõhusamaid meetodeid ja vahendeid – alustades regulatiivse koorma vähendamisest koos kõigi kaasnevate kuludega ja lõpetades teenuste vaba liikumist takistavate liikmesriikide korrale kutsumisega.


Categorised as: ...


2 Comments

  1. ckrabat ütleb:

    Sookvootide kaitsjad elavad ajas umbes sajand tagasi, kui naiste võimalused saada võrdsetel alustel ametisse valitud, oli takistatud. Tänapäeval see nii vist ikka ei ole. See, et mehi on igasugustes juhtivates ja valitavates kohtades rohkem, tuleb ikka traditsioonilistest soorollidest perekonnas, mis nii kiiresti ei muutu. Naised pühenduvad rohkem perekonnale, mehed karjäärile, kuigi jah viimase aja tendentsid näitavad siingi muutustele, aga seda enam tekib naistel võimalusi.
    Täpselt samadest asjadest tulevad palgaerinevused. Naised töötavad vähemtasustatud valdkondades. Mitte kõik naised ei ole feministid. Traditsioonilise rollijaotuse muutmine, kus mees peab perre raha tooma ja naine hoolitseb esmajoones laste eest, ei toimu nii kiiresti.
    Sookvootide kaitsjate probleemid on sarnased Simon Wiesenthali keskusega. Nad peavad õigustama oma olemasolu. Esimesed peavad tekitama probleeme, mida annab tõlgendada kui soolise võrdõiguslikkuse rikkumisi. Teised peavad mööda ilma otsima viimaseid elusolevaid natse, kuigi sõja lõpust saab varsti 70 aastat.

  2. Paul Vahur ütleb:

    Sookvootidid tekitavad mul mõtetes paralleele korraldatud abieluga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga