Tööviljakus kui mitmekülgset lähenemist eeldav kompleksprobleem
“Räägitakse, et Eestis on madal tootlikkus ja et see on väga suur probleem, sellepärast ei saa palgad tõusta. Samal ajal, kui me vaatame Soomet, Rootsit, Norrat, siis jah, nii see on, tootlikkus on palju kõrgem. Aga kui Eesti inimene läheb sinna tööle, siis järsku tema tootlikkus kasvab,” märkis Palo Arengufondi tegevuse ülevaadet kommenteerides.
Eelnev pärineb eile Postimehes ilmunud artiklist ja sarnaseid mõttekäike võib regulaarse järjepidevusega. Tüütuks muutuvad aga taolised mõtisklused niipea, kui peamiseks madala tööviljakuse põhjuseks peetakse kehvasid juhte.
Kehvasid, keskpäraseid ja häid juhte on igal pool ning Eesti juhid ei ole sugugi kehvemad enda Soome, Rootsi või Norra kolleegidest. Probleem ei ole niivõrd juhtide kehv töö kuivõrd tõsiasi, et riigid, millega Eestit võrreldakse, ei pidanud paarkümmend aastat tagasi enda majandust radikaalselt ümber kohandama ja uuendama institutsionaalset raamistiku, milles ettevõtjad tegutsevad pärast aastakümneid kestnud äärmuslike piiranguid.
Kui asendada keskmine Rootsi, Soome või Norra juht keskmise Eesti juhiga, siis ettevõtte töötajate tööviljakus ei hakka kohe langema ja võib isegi kasvada. Kas sellest järeldub, et probleem on hoopis Eesti töötajates? Pigem mitte.
Kõrgem tööviljakus on võimalik eelkõige läbi suuremate projekti või suuremate mahtude ning eelkõige suuremates ettevõtetes. Suuremate projektide realiseerimiseks on vaja aga usaldusväärset institutsionaalset keskkonda – kindlust, et mängureeglid on paigas, mis võimaldab ettevõtjatel võtta suuremaid riske: investeerida rohkem seadmetesse, palgata võimekamaid inimesi ja siseneda uutele turgudele.
Eesti institutsionaalne struktuur on alles paika loksumas ja ettevõtted alles kasvamas tasemele, mis võimaldaks neil järjest suuremaid projekte ellu viia. Välispartnerite usalduse võitmine ja koostöövõrgustike loomine võtab aga aega ja kannatust ning rahvusvahelise kogemuse omandamine ei tule üle öö – tehakse vigu, eksitakse ja õpitakse, et hiljem uuesti ja paremini teha. Tark ei torma.
Tööviljakus Eestis kasvab, kuid sellele seavad omad piirid tagasihoidlik rahvaarv ja vanemate põlvkondade (keda on järjest rohkem!) suutlikkus kaasaegse tehnoloogia ja töökeskkonnaga kohaneda. Kindlasti ei ole aga kohalikele juhtidele abiks administratiivne koorem, mida neile avalik sektor väsimatult peale surub ja mis väikeettevõtjaid kõige jõudsamalt lämmatab.
Tööviljakuse kasvu näol on tegu pideva protsessiga. Varem või hiljem jõuab eestlaste tööviljakus samale tasemele meie põhjala naabritega, kuid seni tasub hoiduda lihtsustustest. Keegi ei ole huvitatud madalast tööviljakusest ja kohe kindlasti ei aita tööviljakust tõsta heietused sellest, et kohalikud juhid teevad kehva tööd või kohalikud töötajad on ei ole enamaks suutelised.
Categorised as: ...
Tööviljakusega on mõnikord üsna lihtne manipuleerida: meie Kalevipoeg ehitab Eestis maja, mis maksab 100 000. Homme läheb Soome ja ehitab sama aja jooksul täpselt samasuguse maja, aga see maksab Soomes 200 000 ja ennäe, tööviljakus ongi 2 korda kõrgem!