Empiiriliste uurimuste rollist austria koolkonnas
Iga kuu valivad Cato Unbound toimetajad ühe teema diskussiooniks, mille järel üks teemaga hästi kursis olev ja enamasti akadeemilisema taustaga inimene kirjutab essee. Diskussioon ei saa aga tekkida ilma vastandlike või vähemalt mõnevõrra erinevate seisukohtadeta ja nii antakse kahele või kolmele inimesel võimalus oma esseega vastata. Järgneva kuu jooksul avaneb autoritel võimalus avalikult diskuteerida, selgitada lugejatele enda seisukohti või juhtida tähelepanu puudustele või vigadele teiste argumentatsioonis. Septembris on teemaks: teooria ja praktika austria koolkonnas.
Tõenäoliselt andis tõuke teema tõstatamiseks Josh Barro kahetsusväärselt üleolev artikkel Who Needs Posner When You Have Mises and Hayek?, mis suutis terve austria koolkonna taandada ühele paljuski sobimatule raamatule ja kahele inimesele. Ühtlasi ei pidanud Barro üleliigseks süüdistada austria koolkonna liikmeid empiiriliste uuringute ignoreerimises ning võrdsustas austria koolkonna saientoloogiaga.
Kuna austria koolkonna lähenemine inimeste majandustegevuse analüüsile on peavoolu majandusteadusest mõnevõrra erinev, siis tõstatuvad sarnased diskusioonid regulaarse järjepidevusega. Barro võib küll tulistada valimatult puusalt, kuid see ei tähenda, et tal ühtegi tõsiselt võetavat sihtmärki silmapiiril pole ja empiiriliste uurimuste roll vajab nii mõnegi austria koolkonda kuuluva majandusteadlase puhul täiendavat selgitamist.
Cato Unbound avaessee autoriks on Steven Horowitz, kes peatub empiirilise uurimuste olulisusel ka austria koolkonda kuuluvate majandusteadlaste seas. Ta selgitab üksikasjalikumalt austria koolkonda kuuluvate majandusteadlaste katseid viimaste aastakümnete jooksul tegeleda vähem uute teooriate genereerimisega ja rohkem erinevate nähtuse selgitamisega läbi austria koolkonna prisma, mille valguses empiirilistest uurimuste ignoreerimisest rääkida tundub kentsakas.
Horowitzi esseele vastas esimesena Bryan Caplan, kellel jagub sümpaatiat austria koolkonnale, kuid kes on siiski austria koolkonnast eemaldunud ja ligi kakskümmend aastat tagasi isegi eemaldumise põhjused üksikasjalikult kirja pannud essees Why I Am Not an Austrian Economist. Aastate jooksul on Caplani esialgsele esseele kogunenud ka üksjagu vastuseid. Caplani kaasamine suvalisse debatti tähendab aga enamasti konkreetsust ja sõbralikult kompromissitut kriitikat, millega tutvumine on alati valgustav. Nii ka seekord. Caplan küsib enda essees, kas austria koolkonna lähenemine võimaldab empiiriliste uuringute tulemusi, kuidagi paremini või sügavamalt mõista?
George Selgin proovib enda essees lahti mõtestada, mida ikkagi tähendab a priori austria koolkonna jaoks ning kuidas peaks teised seda fraasi mõistma olukorras, kus Ludvig von Misese enda kirjutatust on võimalik leida nii kitsamaid kui laiemaid tõlgendusi.
Antony Davis peatub aga enda essees kaasaegse matemaatilise majandusteaduse probleemidel ning kuidas austria koolkonna kriitika pakub perspektiivi peavoolu majandusteaduses levinud hoiakutele ja veendumustele, mis liiga sageli on rajatud varjatud või ebarealistlikele oletustele. Davis on veendunud, et austria koolkonna lähenemine pigem täiendab peavoolu majandusteadust kui pakub eraldiseisvat alternatiivi.
Diskussiooni jätkub mitmeks vooruks, kus peamiselt saavad sõna Horowitz ja Caplan, kes lõpuks jõuavad sarnaselt Davisele järeldusele, et austria koolkonna traditsioone järgivad majandusteadlased peavad olema paremini informeeritud kui peavoolu majandusteadlased ning ilma peavoolu meetodeid kasutamata on austria koolkonna liikmetel keeruline enda teisiti mõtlevaid kolleege veenda.
Lugemist on hulgaliselt, kuid debatt väärib vähemalt kiiret pilku kõigilt, kellele austria koolkonna lähenemine on jätkuvalt sümpaatne. Caplan ei väldi konkreetseid küsimusi ja Horowitz annab küll mõista, et ta ei soovi metodoloogilistesse diskussioonidesse laskuda, kuid annab siiski Caplani küsimustele ka konkreetseid vastuseid.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar