VABALOG

Ettevõtlustoetused – täna anname, homme võtame?

Olen varasemalt kirjutanud üpris skeptiliselt ettevõtlustoetustest ja nende kahtlase väärtusega mõjust, kuid ühele negatiivsele stsenaariumile ei olnud veel tulnud: toetus küsitakse tagasi mitte sellepärast, et taotleja oleks midagi valesti teinud vaid hoopis sellepärast, et rakendusüksus on rahuldanud taotlused, mis sisaldavad abikõlbmatuid kulutusi.

Tänaseks on potentsiaalselt tagasinõutav summa paisunud üle 10 miljoni euro ja nõuded ähvardavad jõuda vähemalt poolesaja ettevõtteni. Pikem artikkel teemal ilmus Postimehes ning Äripäevas on lausa neli artiklit (1, 2, 3, 4), mis EAS-i “tööõnnetust” kajastavad.

Äärmiselt markantseks teeb aga kogu loo tõsiasi, et probleemid pole mitte ettevõtjate vaid hoopis EAS’iga. EAS’i kui rakendusüksuse töötajate ülesanne on olla teadlik regulatsioonidest, seadustest ja riigiabi andmise nüanssidest ning ettevõtjaid nõustada taotluste koostamisel, et vältida reeglite vastu eksimist. Üheks peamiseks põhimõtteks on aga riigiabi puhul, et abikõlbulikud on ainult need kulutused, mis on tehtud peale toetuse taotluse rahuldamist.

Mulle jääb esialgu arusaamatuks, kuidas on seda “pisidetaili” suudetud süstemaatiliselt ignoreerida ja kes selle segaduse eest vastutab? Sisuliselt on tegu kellegi tegemata tööga – raha on kasseeritud, kuid tööd pole ettevõtjate nõustamise näol tehtud. Erasektoris nimetatakse sarnaseid juhtumeid ebakompetentsuseks, millega kaasneb usalduse kaotus ja sellest tulenevalt vallandamine. EAS’is näib aga igasugune vastutuse hajutamine toimivat suurepäraselt, sest Krõõt Kilvet annab Postimehe artiklis mõista kogu probleem on alguse saanud määruse ekslikust tõlgendamisest ja/või tõlkimisest.

Ilmselt saab käesolev juhtum veel mitu jätku, kuid üks huvitav nüanss veel, mille võiks sisse juhatada Heiti Hääle tsitaadiga:

EASile üllatuseks oli selles ka ettepanek nõuda ettevõtja Heiti Häälele kuuluvalt ASilt Paldiski Tsingipada tagasi 700 000 eurot, kuna raha andmisel oli rikutud riigiabi ergutava mõju põhimõtet. Hääl tunnistas, et nõue on nendeni jõudnud, ja lisas: «Aus vastus – ma ei sooviks seda üldse kommenteerida. Lahendus peab siin tõenäoliselt tulema kohtus.»

Toetust taotlenud ettevõtjana, kelle taotlus on rahuldatud ja kelle kuludokumendid on EAS’i poolt aktsepteeritud, oleks minu esimene küsimus igasuguse tagasinõude osas, et mille alusel te üldse midagi tagasi nõuate? Kulutused on tehtud ja raha ei pruugi toetuse tagasi maksmiseks olla enam kuskilt võtta. Millised on EAS’i nõuete õiguslikud alused ja mida peaks kogu saagast arvama ettevõtjad, kes heauskselt on toetusi ikkagi taotlenud ja olnud varem vähemalt kindlad, et toetusi jagava rakendusüksuse töötajad teavad, mida nad teevad? Kas tõesti peaks EAS’i ümber ristima EPS’iks ehk Ettevõtluse Pidurdamise Sihtasutuseks?

Ma ei näe võimalust, et suuremaid summasid keegi tagasi maksaks ilma, et seda küsimust ka kohtus arutatakse. Olukorras, kus ettevõtjale on mõista antud, et enne taotluse aktsepteerimist tehtud kulutused on abikõlbulikud, tunduvad mulle EAS’i võimalused kohtuvaidlusest võitjana väljuda õhkõrnad. Ettevõtja argumendiks jääb alati, et kui ta oleks teadnud kulude abikõlbmatusest, siis poleks ta üldse toetust taotlenud ja teinud projekti hoopis väiksemas mahus. Õiguskindluse põhimõte jätkuv kehtimine Eestis teeb minu arvates praktiliselt võimatuks toetuste tagasi küsimise olukorras, kus probleemid on toetuse andja mitte aga toetuse saajaga.

Eks näeb, mis edasi saab. Praegu kisub kogu jant sarnasele rajale suhkrutrahvidega, kus ettevõtjatelt nõutakse olematutel alustel tagasimakseid, mille alusetust peab ametnikele selgitama Riigikohus. Kallis lõbu, millest võidavad ainult juristid, sest tulemus on juba ette teada.


Categorised as: ...


4 kommentaari

  1. toomas ütleb:

    See situatsioon tundub veel absurdsem, kui siit blogist järeldub. Viimase Äripäeva viite alusel:

    Tegemist on Euroopa Komisjoni otsekohalduva määruse riigiabi ergutava mõju olemasolu defineeriva formaalse nõudega: „projekti elluviimisega seonduvad tegevused ei tohi olla alanud enne taotluse esitamist“

    ja

    “Asja tuumaks on põhimõte, et kas tehti tegevusi või astuti samme, mis tõestavad, et projekt oleks ellu viidud ka ilma riigi toetuseta,”

    Selle järgi võib aru saada, et abikõlbmatud ei ole mitte ainult enne avaldust tehtud kulutused, vaid kõik projektid, mille “ellu viimisega” on alustatud enne avaldust.

    Kui see nii on, siis on tegu täiesti absurdse reegliga. Asjalik ettevõtja (ja investor) ei alusta projektiga mitte rahataotlusest, vaid teeb alguses turu-uuringuid ning ehk prototüüpe, et näha, kas projektil on mõtet.

    Samas on ka kolmanda Äripäeva lingi järgi toetusi tagasi küsitud projektidelt, mis on ebaõnnestunud või ei ole eesmärke saavutanud.

    Selle põhjal ei olegi aru saada, mida EAS üldse toetab, kui projektil:
    * ei tohi olla varaseimaid uuringuid või prototüüpe,
    * ei tohi olla motivatsiooni või võimalusi seda ilma riigiabita ellu viia,
    * ei tohi olla ebaõnnestumise riski.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Päris nii hull ei tundu olukord olevat, sest võtmeküsimus taandub sellele, kuidas projektiga alustamist käsitleda ja üldjuhul on siin piiriks reaalselt tehtavad kulutused.

    Kui kulutused on tehtud enne toetuse andmise otsust, siis ei kvalifitseeru need abikõlbulikeks. Mina saan aru, et mõned kulutused on probleemsete juhtumite puhul tehtud enne ja siis on EAS’ist taotletud toetust, millega kaetakse juba varem tehtud kulutusi. Taolistel juhtudel tekib küll küsimus, et kas ilma toetuseta oleks projekt ära jäänud isegi kui seadmed juba ostetud? Pigem mitte, kuid taolisel juhul ei ole ka riigiabi põhjendatud.

    Uuringud ja prototüübid on loomulikult lubatud. On võimalik nullist projektiga alustada ja algusest peale EAS finatnseerimisse kaasata, kuid võid ka peale esmast (iseseisvat) uuringut EAS’i pöörduda.

    Üldiselt on igasugune arendusprotsess ikkagi jagatav osadeks, kus erinevad faasid on üks-teisest eraldatud ja tuleb teha otsuseid, kas minna edasi või mitte. Need otsustuspunktid ongi need kohad, kus on võimalik EAS’i kaasata.

  3. Jüri Saar ütleb:

    “Eeltoodust on selge, et tegelikult vastutavad riigiabi reeglite rikkumise eest ettevõtjad. Ei piisa sellest, et nad murravad end läbi toetuste saamiseks vajalike taotluste ja dokumentide rägastikust ning täidavad täht-tähelt toetuse andja tehtud ettekirjutusi.

    Nad peavad kahju vältimiseks täiendavalt viima läbi põhjaliku analüüsi, kas toetust andval riigiasutusel üldse on õigus talle vastavaid summasid eraldada ning kas toetust andes on järgitud kõiki protseduurireegleid. Pärast pankrotti on ettevõtjal hilja EASi juhtide moodi väita, et ELi määrused on pikad ja raskesti mõistetavad.”

    http://arvamus.postimees.ee/1019654/tanel-kalaus-abisaaja-vastutab

    Nii palju siis EAS’i vastutusest. Samas kirjutab Kalaus eelkõige riigiabist mitte aga vähese tähtsusega riigiabist, mis ehk annab veel manööverdamisruumi, kuid ma pole ise detailidesse piisavalt süübinud, et midagi kinnitada või ümber lükata.

    Samas jääb Kalausi käsitlusest mulje, et kui oled ettevõtja ja soovid toetust saada, siis pead sisuliselt ise olema teadlik kõigist nüanssidest ning EAS’i usaldamiseks alust ei ole, sest nad ei vastuta millegi eest. Ainult, et taolin asjade korraldus annab kohe eelised pigem suurematele kui väiksematele, sest administratiivne koormus kasvab ja sellega on alati odavam võidelda suurematel organisatsioonidel.

  4. Jüri Saar ütleb:

    Üks arvamusavaldus samal teemal, kus tuleb õigustatud ootuse teema sisse:

    http://arvamus.postimees.ee/1040232/karl-kask-vale-raha-ja-oigustatud-ootus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga