Nädalalõpu lugemiseks pakun välja huvitavalt, informatiivselt ja hästi kirjutatud loo New Yorker’is, kus Chandler Burr jälgib ühe parfüümikunstniku katsest brändi lõhnastada, leida ühist joont, mis läbiks kõiki firma parfüüme. Lugu on täis väikseid huvitavaid sõnastusvalikuid, mis kutsusid vähemalt minus esile muigeid:
The group walked around Aswan. The markets were full of spices, and Ellena smelled lotus roots; when macerated in water, the root produces a smell halfway between peony and hyacinth. He also found some jasmin sambac, which is full of indoles, molecules that smell overwhelmingly animalic. Feces are rich with indoles, he explained to Gautier and Dubrule, and so are decomposing bodies. It’s feminine, the smell of death. Calvin Klein’s Eternity is a heavily indolic perfume—the name must have been ironic, he joked. But indoles were not their story, either.
“It’s feminine, the smell of death.” – milline kontrast…ma pole veel loobunud mõttest kunagi sama originaalselt ja huvitavalt kirjutada.
Parfümeeriateadusest…kunstist kommenteerimine on välja lülitatud
Vanemapalk on Eestis jätkuvalt aktuaalne ja kohati elevust tekitav teema. Poliitika, mille eesmärgiks oli ka kõrgema palgaga inimesi motiveerida rohkem perekonnale ja lastele mõtlema, põrkus üpris kiiresti vasakule kalduvate erakondade protestide vastu. Nende vastuargument oli lihtne ja igati mõistlik: vanemapalk peaks olema kõigile võrdne, sest miks peaks väiksema sissetulekuga peresse sündinud lapse ema tasustama väiksema sissetulekuga kui kõrgem sissetulekuga perekonda sündinud laps ema?
Kui seadust polnud veel riigikogus vastu võetud arutasin teemat hea sõbra P.-ga, kes käis välja ka ühe minu arust päris huvitava mõtte: vastuseis vanemapalgale poleks nii terav, kui sõna “vanemapalk” asemel oleks kasutatud mõnda muud sõna nagu “vanemahüvitis” või “palga kompensatsioon” ehk oleks kasutatud sõna/sõnu, mis oleks väljendanud paremini seda, mille eest raha ikkagi makstakse.
Küsimus ei ole niivõrd selles, kas riigikogulased mõistavad seaduse olemust vaid selles, kuidas pealiskaudne lehelugeja, kes teemasse ei süvene saab aru sõnast nagu “vanemapalk”. Kas ta seostab selle enda varasema palgaga või hoopis lapse sünniga, mille tulemusena maksab riik talle, kui tublile kodanikule, palka – vanemapalka.
Eelnev jutt tuli meelde seoses USA pensionireformiga, mille olemuse üle käib teisel pool “lompi” praegu äge debatt.
USA poliitikud on juba aastaid kasutanud enda poliitika kommunikeerimiseks ekspertide abi, kes enne poliitika avaldamist uurivad erinevate sõnade ja sõnastuse mõju ning suhtumist, mida see tekitab inimeses, kes poliitika sisust midagi ei tea. Uuritakse ka seda, kuidas inimesed keerulisi sõnade kombinatsioone lihtsustavad, et hiljem debati käigus just kõige sobivamaid, kõige mõjuvamaid sõnu kasutada.
In Social Security articles, many of you have now adopted the shiny new phrase “personal accounts” to replace the moldy old phrase “private accounts.” You’ve done this despite the fact that conservatives have been quite open about why they’re promoting this change: “private accounts” didn’t poll well, so they switched to talking about personal accounts.
But recently they’ve started promoting a new switcheroo, and we language mavens get to watch it happen in real time. Here it is: in the past, “carve-out” referred to a private account that was funded by taking money out of current Social Security taxes. “Add-on” referred to an account that was over and above current Social Security and that left existing taxes and benefits alone.
As it happens, Democrats have a long history of saying that although they dislike George Bush’s Social Security privatization plans, they’d welcome the idea of add-on accounts, which are sort of like IRAs or 401(k)s. To take advantage of this, the White House has now started referring to their plan as an add-on. “See, personal accounts is an add-on to that which the government is going to pay you,” said President Bush recently.
Huvitav, kui palju Eesti poliitikud enda sõnumi semantikaga tegelevad? Kas tegeletakse spetsiifiliselt sõnumi vormimisega või pannakse midagi enam-vähem kirja ja paisatakse avalikkuse ette? Kui olulist rolli mängivad aga ajakirjanikud?
Semantika tähstusest poliitika kommunikeerimisel kommenteerimine on välja lülitatud
Olles juba kümmekond aastat tegev erinevates ettevõtlusvaldkondades (teenindus, kaubandus, tootmine), julgen väita, et tegutsevad riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pigem halvendavad ettevõtlusmaastikku, kui tegelevad selle tugevdamisega. Kahju, mida ettevõtlusele põhjustatakse, ületab tunduvalt saadava kasu. Millele tuginen, kui julgen väita vastupidist sellele, mida kinnitavad riigi- ja struktuurifondide endi esindajad?
1. Ettevõtjaga manipuleerimine. Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise rahakotist ressursse, siis tõenäoliselt kõik me seda ka ihaldame. Kui nende ressursside saamiseks seatakse mingeid tingimusi, näiteks mingi kindla seadme soetamine või projekti koostamine, siis teeme ka selle ära. Kas me seda ka oluliseks peame, julgen küll kahelda – on see investeering?
Et ressursid on piiratud, siis on vaja teha valikud, mida toota, missuguseid tootmissisendeid kasutada. Sihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses, mistõttu sekkub riik oma tegevusega otseselt ettevõtlusse.
2. Konkurentsi moonutamine. Ühe tegevusvaldkonna mõne ettevõtte toetamine halvab paljude teiste sama tegevusvaldkonna ettevõtette konkurentsivõimet. Meenub mõne aasta tagune juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuurifondide ressursse. Sel põhjusel kujunes uue ettevõtte toodangu omahind märgatavalt madalamaks kui juba tegutsevatel ettevõtetel.
Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi ju mõned uued töökohad. Kuid tähelepanuta jäi (uue ettevõtte toetamisega kaasnev) varem tegutsenud ettevõtetete arengu aeglustumine. Osaliselt abirahaga loodud uus ettevõte vähendas varem tegutsenud ettevõtte tulu. Uuel ettevõttel on madalam omahind ja ka madalam müügihind ning sellega vähenesid ka ressursid, mida ettevõte planeeris oma edaspidise majandustegevuse arendamiseks, nt uued töökohad.
3. Toetuse madal efektiivsus – võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.
Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Kui lisada neile veel ettevõtluse jaoks kaotsi läinud tööjõud, keda ahvatletakse tööle just ettevõtluskeskkonnast, siis on kulud mitmeid kordi suuremad. Neid suuri kulusid ei saa põhjendada ka Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega.
Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui seda vähem mõjutatakse. Väikese osa ettevõtete abistamine nõrgendab teiste arengut. Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtluse toetamisega.
EAS on loomulikult meeletuks bürokraatialoomaks kätte läinud, sest Euroopa Liit just selliseid ümberjagamis mänge toetabki. Üks nendest juhtumitest, kus tahetakse hirmsasti aidata, kuid kõige selle aitamisega põhjustatakse rohkem kahju kui kasu – eriti pikas perspektiivis.
Tuletades meelde hiljuti Päevalehes sõna saanud “professori” arusaama majanduspoliitikast – võrreldes seda ettevõtja täiesti vastandliku sõnavõtuga – jääb üle tõdeda, et jutt on ettevõtjal selgem, argumendid aga paremad.
Minu esimene kogemus majandusteadusest EBSis oli aine nimega ökonoomika alused. Ei pidanud seda omal ajal eriti tähtsaks ning hea tulemus aines huvitas mind sama palju kui märgade sokkide kandmine – tuleb ära kannatada, kuidagi hakkama saada.
Oma roll sellises suhtumises oli kindlasti mängida õppejõul, kes oli küll pädev ökonomist, kuid igav ja ühekülgne õppejõud. Kuna ta oli “Ökonoomika aluste” õpiku üks autor, siis avastasime pärast mõnda loengut, et tema jutt kattus kohati robotliku täpsusega õpikus kirjutatuga.
Ta oli selge näide sellest, miks professorid ei tohiks esmakursuslastele sissejuhatavaid aineid anda. Kui ikka ise oled sama teksti läbi nämmutanud aastast aastasse nii palju, et suust hakkab enda kirjutatud raamatu tekst välja tulema, on aeg ruumi nooremale sugupõlvele teha.
Mingit erilist tulemust ta meie kursusega ei saavutanud. Pooled põrusid eksamil ja teine pool libistas ennast kuidagi moodi üle edasipääsu künnise. Ise kuulusin viimasesse ja väiksemasse gruppi. Tagantjärgi vaadates oleks tulemus tegelikult võinud märksa parem olla, kuid siis lihtsalt puudus asja vastu huvi.
Järgmine kokkupuude majandusteadusega oli märksa lõbusam ja seda peamiselt tänu õppejõule, kelle suhtes pole vist neutraalseks jäänud ükski tudeng. Tegu oli makroökonoomikaga ning just selle kursuse käigus tekkis esimest korda sügavam huvi majandusteaduse vastu ja seda kahel põhjusel, kuid enne pean midagi selgitama.
Ma pole suurem matemaatika armastaja. Logaritmid ja kolmanda astme tuletised tekitavad minus melanhoolset allergiat ning abstraktsioon, kust on välja nopitud ka numbrid ei seostu mul enam kuidagi reaalsusega muutes probleemid valemites elukaugeteks ja tähtsusetuteks.
Kuid tagasi asja juurde.
Esimeseks põhjuseks oli üks kodutöö. Nimelt pidi iga tudeng vähemalt ühe teema kõigepealt endale ja siis tervele auditooriumile tahvlil selgeks tegema. Minu ülesandeks oli auditooriumile tutvustada Phillipsi kõverat, mis kujutab seost inflatsiooni ja tööhõive vahel.
Lugesin õpikust vastava osa läbi ja tõdesin, et tegu pole mingi raketiteadusega vaid teemaga, mis on haaratav ka kõige lihtsama loogikaga. Mis minu murelikuks tegi oli kõvera valem, mis ei tahtnud minu arusaamade sisse hästi mahtuda. Konsultatsioonil õppejõuga (kohustuslik kõigile esinejatele) selgitasin Phillipsi kõvera olemust ja seda enda arvates sugugi mitte halvasti . Ka õppejõud jäi kuulduga piisavalt rahule, et minu küsimusele – kas valemiga peaks ka midagi tegema – ei pööranud ta erilist tähelepanu. Tegin sellest omad järeldused.
Kui esinemisjärjekord lõpuks minuni jõudis marssisin tahvli ette, tegin vastava joonise ja selgitasin siis tervele auditooriumile Phillipsi kõvera olemust. Õppejõud vaatas pealt ja seda suht rahulolevat, kuid seda ainult minu viimase lauseni: “Phillipsi kõveral on ka valem (kirjutasin tahvlile kõvera kõrvale), kuid…see ei oma erilist tähtsust.” Mõistagi, õppejõud minu seisukohta ei jaganud ning esitas paar näidet, võttis mingid suvalised numbrid laest ja panin nad valemisse ning tõmbas mõned jooned – klassikaline tahvliökonoomika, mis mind külmaks jättis ja midagi minu selgitusele juurde ei andnud.
Muide, Phillipsi kõveraga on pärast 1970ndate kõrget inflatsiooni ja töötust olnud hulganisti probleeme, mida siiani üritatakse lappida (PDF).
Teine ja tõenäoliselt tähtsam moment oli minu jaoks eksamiks valmistumine. Jõudsin järeldusele, et inglise keelne õpik (kõik 500+ lehekülge) tuleks läbi lugeda, kuid juba pärast esimest paarikümmet lehekülge põrkusin probleemi otsa: õpiku autorid kinnitasid, et majandusteaduse on paljuski eelduseks on ratsionaalsed inimesed – homo economicus. Aga inimene ei ole ju ratsionaalne?!?
Sajanda leheküljeni õpikust ma ei jõudnudki, sest eeldus, mille eest oli hoiatatud juba sissejuhatuses, seadis kogu matemaatilise nüpeldamise ja “valemineerimise” minu jaoks suure küsimärgi alla. Inimesed reageerivad ju emotsionaalset, on mõjutatavad välisest survest ning ei pruugi pimedalt taga ajada omakasu.
Makroökonoomika põhimõtted tundusid kõik igati mõistlikud, kuid nende konkretiseerimine valemitesse tundus üha rohkem ja rohkem üleliigse abstraktsioonina, mis mingit praktilist väljundit ei omanud väljaspool väga kitsast ringi (finantsinstitutsioonid).
Mulle tundus ratsionaalsuse eeldus sedavõrd absurdsena, et otsustasin internetist otsida sellele kriitikuid. Suur oli minu üllatus, kui leidsin terve liikumise, mis sisuliselt jagas minu seisukoht: post autistic economics (ehk PAE)
Nagu lähemal uurimisel selgus olin komistanud vaid aasta vanuse liikumise otsa, mis oli saanud alguse majandusmagistrantidest Prantsusmaal ja levinud sealt edasi Inglismaale, USAsse ja üle maailma. PAE toetajate argument seisnes selles, et majandusteadust õpetatakse liiga ühekülgselt ning matemaatikast on saanud mitte vahend eesmärkide saavutamisel (majanduses toimuvate protsesside mõistmine ja kirjeldamine) vaid oma ette eesmärk ning piisavalt paljudele tundus jätkuv rõhuasetus matemaatikale kohatu.
Meid ümbritsevas maailmas toimuvad protsessid, mille kirjeldamine matemaatiliselt on ülikeeruline ja sageli praktiliselt võimatu. Kirjeldada protsessi matemaatiliselt tähendab tema lihtsustamist ja konkretiseerimist, kuid kuidas sa lihtsustad isiklike eelistusi, kultuuri või harjumusi?
2001. aasta lõpus oli PAE jõudnud faasi, kus väljastati uudistekirja ja Kansas City ettepanek oli veel vaid mõne kuu vanune ja alles kogus allkirju, kuid ma ei suutnud uskuda, et ettepaneku esialgsest 25. alla kirjutanust oli üks eestlane ning mis veel parem, minu majandusmõtte ajaloo õppejõud.
Samal semestril makroökonoomikaga toimus ka majandusmõtte ajaloo kursus, kus käsitlemist leidis – üllatus, üllatus – majandusmõtte areng. Alustades antiikaja tähelepanekutega ja sealt edasi uue institutsionaalse ökonoomikani välja.
Ei mingeid valemeid ega graafikuid vaid loengud sellest, kust mõte tuli ja mis olid tagajärjed. Üllatav oli aga see, et väga vähe (kui üldse!) põhimõttelistest uuendustest oli tulnud majandusteadusesse läbi matemaatika. Enamuses oli tegu hoopis intuitsioonilise lähenemisega, mida vaatluste ja analüüsiga pärast toetati ja nii oli see läinud 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni.
Mõned aastad pärast eelpool mainitud kursusi läbisin ka mikroökonoomika kursuse õppejõuga, kes oli huvitav segu kõigist eelmistest. Omaette isiksus, kes püüdis isiklikud väärtushinnangud õpetatavast eemal hoida ja selgitada mikro ja makro vahelist – paljuski kunstliku – lõhet. Ka mikros polnud valemitest pääsu ning juba vaikselt unustusehõlma vajunud isiklikud täheldused matemaatika vajalikkusest hakkasid vaikselt taas esile kerkima.
Osaliselt oli see tingitud minu enda matemaatika puudest, mille tõttu läksid mõned päris lihtsad testid aia taha. Kuid mida edasi kursuses programmiga liikusime, seda keerulisemaks käsitletavad probleemid läksid. Kuskil mänguteooria kandis olime sunnitud ka matemaatilisest käsitlusest loobuma esseede kasuks, mille kirjutamine mul märksa paremini õnnestus. Hea koondhinne (paljuski kursuse nõrgast üldisest tasemest tingitud) andis aga lootust, et lõputöö kirjutamine majandusteoorias on võimalik (PDF).
Ühes viimastest loengutest leidis õppejõud aega arutleda natuke majandusteaduses metodoloogia üle ning spekuleerida, et matemaatika ei pruugi olla sugugi kõige parem vahend majandusteaduse probleemide selgitamisel. Poolnaljatades lisas ta, et lõpuks võib põhiline osa majandusteadusest taanduda “lugude jutustamisele” – vaatlused ja analüüs, mis ei põhine matemaatilistele abstraktsioonidele vaid hoopis konteksti ning kohaliku tagatausta arvestamisele.
Eelpool kirjeldatu on minu isiklik kogemus, mis loodetavasti valgustab ka minu kiindumist Hayekisse ja prtosessidepõhise lähenemise vastu majandusteaduses. Need majandusteadlased, kelle blog jälgin, jagavad paljuski minu seisukohti…kuigi jah, pigem jagan mina nende omi.
Viimaste nädalate jooksul sai majandusteaduse põhimõttelise suuna küsimus värskelt tõstatatud Meir Kohn’i poolt, kes enda artiklis Value and Exchange (PDF) kirjeldab praeguse olukorra ajaloolist tagatausta ning eesseisvat paradigma muutust. Kuigi artikkel on mõnekümne lehekülje pikkune on tegu ülevaatliku ja hästi argumenteeritud kirjatükiga, mis võimaldab mõista viimaste aastakümnete matemaatikakesksust.
Lõpetuseks. Minu suhtumine on paljuski tingitud minu huvist rohkem “suure pildi” kui detailide vastu. Ma ei arva, et matemaatikaga majandusteaduses midagi ei saavutata (pigem vastupidi), lihtsalt minu jaoks on majandusteadus rohkem sotsiaal- kui täpisteadus, millega võimalik seletada, miks meie maailm on selline nagu ta on.
Majandusteaduse (economics) õpetamisest ja paradigmadest kommenteerimine on välja lülitatud
European federalism is the antithesis to the American definition. Unlike the protections against a domineering central government afforded to the United States through its framework of federalism, the European Union will be made a superstate by its constitution, removing powers from member states and concentrating many of them in Brussels. … Among other headaches, the EU constitution will create a legal personality, an unelected president, a foreign minister and diplomatic service, a judicial system, recognized external borders, a military capacity and a police force. …. Under the EU constitution, member countries will be forbidden from operating an independent foreign policy position. They must “explicitly and unreservedly support the Union’s foreign and security policy.” … Europe is besieged by the EU’s “Yes” campaign, supported by millions of dollars of propaganda advertising. “Yes” propaganda, among other things, is telling Europeans the constitution will create a “United States of Europe,” but this is by no means a compliment to America.
Taas kord peab tõdema, et pole Eestis midagi kuulnud EL’i põhiseaduse tagajärgedest meie välispoliitikale (Hiina? Kuuba? Venemaa? aga suhted USA’ga?) või meie kaitsepoliitikale (mina eelistaks näiteks NATO’t koos USA’ga EL’i ühisele naljanumbrile).
Mulle lihtsalt tundub, et EL’i põhiseadus on ka meie poliitikute jaoks “põrsas kotis”, sest muidu oleks märksa teravamalt tõstatatud ka küsimus sellest, kas tegu on ikka “välislepinguga” või hoopis põhiseadusega, mis on ülem kohalike meisterdatud lihtsast ja konkreetsest dokumendist.
Kui ma ei eksi, siis keegi isegi tõstatas küsimuse EL’i põhiseaduse riigikogus kinnitamise juriidilisest õigsusest – vastuolust põhiseadusega – kuid mis sellest teemast sai?
Kui näeks/kuuleks, et EL’i põhiseaduse tagajärgedest räägitakse, et teema üle arutletakse ja siis tehakse otsus – teatakse, mille poolt hääletatakse – , siis poleks põhjust eriti teravaks kriitikaks, kuid selle asemel toimub meil hoopis mingi poliitiline tsirkus, mille raames ei selgita keegi enda seisukohti. Küll aga lubatakse inimestele jätkuvalt poliitikat, mille teostamine ei ole EL’i põhiseaduses jõustumisel enam kohalike poliitikute, isegi mitte eestlaste võimuses.
Samas lähendas Bushi Euroopa suurriikide juhtidele tema toetus ühtsele tugevale Euroopale, ehk Euroopa Põhiseaduslikule leppele, milles sätestatakse ELi ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika koos vastavate rahvusriigiüleste institutsioonidega.
Aga üldine “point” on Raigil…täitsa õige: rohkem koostööd USA’ga ja rohkem vabakaubandust.
Kas sinu arvates on Euroopa Liidu banaanikõverus standard ülekohtune? Kas sa oled kunagi soovinud sõna sekka öelda mõne Euroopa Liidu standardi kujundamisele?
Kui vastus eelnevatele küsimustele on “jah”, siis Euroopa Liidu bürokraadid ootavad SINULT vasikaliha definitsiooni.
Tõenäoliselt tunnistavad enamus Euroopa Liidu toimetamistega vähegi kursis inimesed, et selles supranatsionaalses supis eksisteerib tõsine demokraatia defitsiit, mille tõttu ei lähe ka EL tema kodanikele eriti korda. Mõistagi ei ole eurokraadid nõus selle väitega ja üritavad EL-i kodanikele pakkuda võimalust poliitika tegemisel oma sõna sekka öelda. Ainult, et standardi määratlemine ei ole poliitika vaid odav populism, kus kodanike – antud juhul ka tarbijate – eest teevad lõplikud otsused ikkagi eurokraadid.
Huvitav on minu jaoks aga see, et loomakasvatus Hispaanias erineb loomakasvatusest Eestis samamoodi nagu hispaanlane erineb eestlasest. Maitseharjumuste vastu, mis aastakümnete jooksul juurdunud, on raske midagi ette võtta ja see, mis ühele sobib ei pruugi teisele sobida.
Nüüd aetakse aga taga mingit standardit, mille kujundamisel võivad olulist rolli mängida inimeste subjektiivsed eelistused ja harjumused. Kuna eestlasi on Euroopas suht vähe, võib juhtuda, et see, mida eestlased vasikalihaks peavad, ei vasta mõne aja pärast enam lihtsalt standardile ja vasikaliha nime all seda müüa ei tohi.
Samas…kui kõik interneti kasutavad eestlased hääletaksid, siis oleks meil võimalik tervele Euroopale dikteerida, mis on vasikaliha ja mis mitte. Kui vaid ainult loomakasvatajad Lõuna-Euroopast enda lobitööga meie plaane ei nurjaks. . .
Loodan, et ei ole ainus, kes on tundnud huvi selle vastu, mis sorti inimese need enesetapu terroristid õieti on ning mida endast kujutavad. Austin Bay kirjutab enda blogis sellest, kuidas ajalehed Bagdadis on selle teema vastu huvi tundma hakanud ja jõudnud mõnevõrra üllatavale järeldusele – vähemalt osa neist on idioodid:
Al Mashriq reports Ahmed Abdullah, 20 years old, asked the Interior Minister to not hand him over to the Americans after he was arrested when his truck exploded and he was wounded. An investigator asked Ahmed about Osama Bin Laden and he answered that Osama is killing Moslem. Ahmed came to Iraq from Syria. When he arrived in Iraq he met people from the Al Tawilla wa Al Jihad organization. He was then trained by them for two months. Ahmed had $1800 with him but his leaders took it away from him and told him they would give him $100 when he needed money. On the day of the explosion they asked him to drive a truck near an American base and told him that he had to wait for someone there. He added, “When I went there the truck exploded.”
Heh.
Viimaste päevade sündmused on aga lootust andnud, et dominoefekt ei ole Lähis-Idas midagi võimatut, pigem vastupidi. Massilised demonstratsioonid Liibanonis ja Egiptuse valitsuse liikumine demokraatia poole annavad tunnistust sellest, et Iraagi valimised on avanud ka naaberriikide elanike silmad. Mark Steyn kirjutab Telegraphis:
The Saudi foreign minister, who by remarkable coincidence goes by the name of Prince Saud, told Newsweek that women would be voting in the next Saudi election. “That is going to be good for the election,” he said, “because I think women are more sensible voters than men.”
Four-time Egyptian election winner – and with 90 per cent of the vote! – President Mubarak announced that next polling day he wouldn’t mind an opponent. Ordering his stenographer to change the constitution to permit the first multi-choice presidential elections in Egyptian history, His Excellency said the country would benefit from “more freedom and democracy”. The state-run TV network hailed the president’s speech as a “historical decision in the nation’s 7,000-year-old march toward democracy”. After 7,000 years on the march, they’re barely out of the parking lot, so Mubarak’s move is, as they say, a step in the right direction.
Meanwhile in Damascus, Boy Assad, having badly overplayed his hand in Lebanon and after months of denying that he was harbouring any refugee Saddamites, suddenly discovered that – wouldja believe it? – Saddam’s brother and 29 other bigshot Baghdad Baathists were holed up in north-eastern Syria, and promptly handed them over to the Iraqi government.
And, for perhaps the most remarkable development, consider this report from Mohammed Ballas of Associated Press: “Palestinians expressed anger on Saturday at an overnight suicide bombing in Tel Aviv that killed four Israelis and threatened a fragile truce, a departure from former times when they welcomed attacks on their Israeli foes.”
No disrespect to Associated Press, but I was disinclined to take their word for it. However, Charles Johnson, whose Little Green Footballs website has done an invaluable job these past three years presenting the ugly truth about Palestinian death-cultism, reported that he went hunting around the internet for the usual photographs of deliriously happy Gazans dancing in the street and handing out sweets to celebrate the latest addition to the pile of Jew corpses – and, to his surprise, couldn’t find any.
Sama ajal ilmub Eestis – Päevalehes – artikkel, kus mingi türannia vabandaja heietab selle üle, kuidas Iraagi valimised midagi ei tähenda, et meedia ja valitsused lihtsalt petavad ja lollitavad naiivseid masse. Täiesti masendav loogika (kas seda seal üldse oli!), mis ignoreerib tegelikust.
Ärka üles mees, vaata natuke ringi…kas või internetis!
Küsimus: kas iraaklased oleksid üldse huvitatud ÜRO sekkumisest nende toimetamistesse pärast “oil-for-food” fiaskot, mis ei ole veel siiani lõpp-vaatuseni jõudnud ning ÜRO “rahuvalvajate” sekspeditsiooni Bosinasse ja Kongosse?
Täna ilmus siis Päevalehe vahel Möte, milles pidin taas kord pettuma. Kinnitust leidis ka üha süvenev veendumus, et sotsioloogiaga tegelevad inimesed kas lihtsalt ignoreerivad seda, mis majandusteaduses toimub või pole seda suutelised endale selgeks tegema.
Ma ei ole enda arvates eriti nõudlik inimene, kuid elementaarsed tõed võiks ikka enne selgeks teha kui ajalehtedesse kirjutatakse.
Poliitiline maailmavaade, mis Mötest välja koorus on samuti masendavalt ühekülgne: korporatsioonid -pahad, riik – hea; tarbimine – paha, askeetlikus – hea; eile – hea, homme – paha…kahtlaselt sotsiaaldemokraatia maiguline.
Veel mõned küsimused: miks said tarbimise ja sisuliselt ka kaubanduse teemadel sõna sotsioloogid aga mitte majandusteadlased? Ma ei arva, et Möte peaks olema 50-50 majandusteadlaste ja sotsioloogide vahel jaotatud, kuid ühest majandusteadlasest oleks piisanud, isegi inimesest, kes oleks selgitanud vabakaubandust, turumajandust ja toonud välja seda, kuidas turumajandus on inimtsivilisatsiooni edasi viinud, võimaldanud paljudele seda, mis 100 aastat tagasi oli võimatu.
Eestis on säravaid majandusteemadel kirjutajaid maru vähe ja nemadki tegelevad pigem enda teadusega kuskil pool salaja. Aega ajalt torkab mõni Rasmus Pikkani või Hardo Pajula või Kaire Põder silma, kes käsitlevad majandusteadust natuke laiemalt, kuid enamasti kirjutavad nad millestki konkreetsest ja ei leia aega ümber lükata kõiki neid eelarvamusi/valearusaamu, mida osad sotsioloogid meelsasti tõe pähe serveerivad.
Ma ei leia, et majandusteadus oleks midagi sellist, milles inimesed orienteeruda ei suudaks. Jah, majandusteadus näeb kole matemaatiline välja, kuid seda pigem sellepärast, et Eestis viljeletaks ökonomeetriat (Tartu ja TTÜ), mis põhjustab olukorra, kus põhimõttelisi küsimus ei soovita ega osata lahata ka majandusteaduses vähem orienteeruvatele inimestele arusaadavas keeles. Tegeletakse enda arvutuste ja valemitega – “tahvliökonoomika” ja inseneriprobleemidega – mille seose reaalse maailmaga on kohati liigagi küsitav, kuid mida siiski uljalt analüüsiks nimetatakse.
Tõenäoliselt tuleb ise natuke konkreetsemalt kui blogis hakata kirjutama majandusest ja vähemalt proovida inimesi panna mõtlema sellele, et kõik, mis näeb hea ja õilis välja ei pruugi seda olla. Enne peab aga endale mõned asjad selgeks tegema ning mitukümmend raamatut läbi lugema….
Kyoto protokoll on jõus olnud vaid kümmekond päeva, kuid juba peavad esimesed valitsused hakkama leidma õigustusi kulutustele, mis osutuvad tõenäoliselt suuremaks, kui nad isegi veel arvata oskavad. Tim Ball kirjutab:
Despite expenditures thus far (samast artiklist selgub, et u. $10 miljardit), Canadian emissions of carbon dioxide — the most abundant of greenhouse gases — have risen some 30 percent since 1997, when the Kyoto protocol was first agreed upon. Their voluntary plan has proven so ineffective that green pressure groups now demand mandatory energy rationing. The government now plans to spend another $1.4 billion buying carbon credits.
Eventually, the bill according to some estimates could reach into the tens and even hundreds of billions of dollars.
Olen ka siin blogis varem käsitlenud Kyoto jaoks tehtavate investeeringute mõju. Kuna raha tuleb kuskilt võtta, siis varsti ei jää Kanada valitsusel muud üle, kui tõsta makse või vähendada muid kulutusi. Kui uskuda Ball’i artiklis kirjutatut, siis tundub, et Kanadas on valikute aeg kätte jõudmas/jõudnud kiiremini kui arvata oskasin:
Environment Canada has failed to achieve targets for reductions in pollutants that have real health effects, in large measure because two thirds of all new spending on the environment in the last budget went to climate change.
Huvitav, millal kanadalased USAsse hakkavad põgenema…
Tänases Päevalehes kirjutab professor Rainer Kattel Enesetapjalikust majanduspoliitikast, kus puistab enda südant majandusmurede teemal: eestlased tarbivad liiga palju, ei ekspordi piisavalt ja meie maksusüsteem ei soodusta innovaatilist ettevõtlust. Kuigi otsest lahendust mees “probleemide”lahendamiseks välja ei paku võib tema kirjutisest välja lugeda, et mingeid valdkondi tuleks hakata arendama eelisjärjekorras.
Lühem vastuväide Kattelile: Selle asemel, et riiki ettevõtlusesse üha rohkem ja rohkem kaasata, peaks teda sealt välja ajama. Igasugused toetused on küll kena mõte, kuid nende saamiseks tuleb ronida üle paberimägede ning minna läbi bürokraatide armeest, kes ei taha millegi eest vastutada. Raha aga ei pruugi minna kõige õigema idee vaid kõige parema tutvusringkonnaga inimesele, kellel on mõni “sõber” rahajagajate laua taga.
Eesti suur jooksevkonto puudujääk annab tunnistust sellest, et me impordime oluliselt rohkem, kui ekspordime.
Olen juba varem kirjutanud sellest, et jooksevkonto puudujääk ei ole veel mingi maailmalõpp. Ilma teiste majandusnäitajateta teha selliseid üldistusi nagu Kattel teeb on minu arvates vastutustundetu ja ei tekita just erilist usaldust. Probleem on selles, et turistide (s.h. soomlased) poolt siin tehtud kulutused ei ole sugugi tühised, kuid minu teada läheb see eestlaste tarbimisstatistika alla. Välisinvesteeringute kadumist pole aga põhjust karta, kui sa välisinvestorit näiteks tollimaksudega minema ei hirmuta.
Hoopis olulisem küsimus on: miks ei suuda me ise piisavalt raha teenida ja eksportida?
Täiesti mõttetu probleemi püstitus. Kes ütleb, mis on piisavalt? Kas professor Kattel, kuskil kontoris numbreid ragistades või on äkki nõudlusel ja pakkumisel siin samuti mingi roll mängida ning vabal (üha vähem ja vähem kahjuks) turumajandusel samuti?!
Tööstus tähendab aga alati oskustel ehk teadmistel põhinevat majandustegevust ja seetõttu on just tööstus traditsiooniliselt elatuskasvu veduriks olnud. Eesti tööstuses toimunud ümberkorraldused on aga toonud kaasa olukorra, kus kõikides sektorites (v.a. puidusektor) on tööhõive oluliselt vähenenud, mis tähendab ju oskuste kadu.
Ma näen siin kahte probleemi (1) nõukogude aegsete masinatega poleks Euroopa turule praktiliselt mingit toodangut võimalik teha juba ainuüksi kvaliteedinõuete tõttu samas kui nii Venemaa kui Aasia on sarnase vanarauaga kimpus, tööjõud aga odavam (2) plaanimajandus paiskas segi tasakaalu kapitali ja tööjõuvahel, samas kui turumajandus on piiratud ressurssi märksa tõhusamalt suunanud ehk automatiseerinud tootmist tõstes sellega kvaliteeti ja vähendades toote omahinda ning võimaldades inimestel tegeleda millegi produktiivsemaga.
Just see on taasiseseisvunud Eesti reformide majanduslik ja sotsiaalne hind: oskustööjõud on liikunud sektoritesse, kus neid oskusi ja teadmisi vaja pole, ning seetõttu ei saa need inimesed ka tunda olulist elatustaseme tõusu.
Taas kord jääb üle ainult küsida, et millele see järeldus rajaneb? Jutt on jälle nii üldine, et sellest võib mida iganes järeldada, kuid ma arvan, et professor Kattel ei ole kompetentne ütlema, milliseid oskusi ja teadmisi on vaja ning kus parajasti. Katteli jutt kisub vägisi plaanimajandusele.
Suurimaks probleemiks on aga külade, alevite ja isegi linnade teke Eestis, kus sisuliselt polegi mingeid märkimisväärseid oskusi peale turismi. Turism aga ei saa kunagi teadmistepõhiseks.
Ma tahaks näha, kuidas konkureerib turisminduses täielik võhik inimesega, kes on sellega tegelenud 5 või 10 aastata. Eesti ühed ettevõtlikumad ja innovaatilisemad inimesed töötavad turismis ja ilma nende teadmisteta oleks olukord maapiirkondades märksa nutusem. Vastupidiselt professorile suudavad nemad midagi turistidele pakkuda samas kohalikele tööd andes.
Oskustesse ja teadmistesse investeerimisega on Eestis praegu tunduvalt keerulisem ja riskantsem raha teenida kui märksa primitiivsema tegevusega: masinate tootmine on märksa riskantsem ja keerulisem kui millegi maaletoomine. Samas ei ole erasektor selles arengus süüdi. Süüdi on avaliku sektori loodud mängureeglid, mis mitte kuidagi ei motiveeri erasektorit võtma riske oskuste ja teadmiste loomisel. Vastupidi, suur osa Eesti majanduspoliitilisi samme motiveerib jätkuvalt erasektorit tegelema valdkondadega, kus teadmistel ja oskustel pole erilist rolli.
Eesti riik ei ole mõistnud, et ühiskonna seisukohalt ei ole kõik ettevõtted võrdsed: riigile tervikuna on rohkem kasu eksportivatest tööstusettevõtetest kui näiteks lõhnaõli või sukkpükste maaletoojaist. Seega tuleks kohalikku tööstussektorit ka rohkem toetada.
Aaa, jõudsimegi siis välja professori tõeni. Eelisjärjekorras tuleks riigi toel midagi arendad ja teised ettevõtjad las virelevad kõrgetes maksudes. Huvitav, et autor mõistab, millist negatiivset rolli riigisektor mängib, kuid samas leiab, et riigi rolli vähendamise asemel peaks seda hoopis suurendama – tegema suurejoonelisemaid finantseerimisplaane. Kas mitte ei ole tegu vastuoluga?
Paljud Eesti ettevõtted konkureerivad ülemaailmsel turul, ent nende oskuste ja teadmiste baas on väga nõrk. Võib ju ka öelda, et Eesti ettevõtted on ebaausas konkurentsis – aga sellesse ebaausasse positsiooni on neid pannud meie oma valitsus. Meil ei ole vaja rohkem ettevõtjaid või ettevõtlikke inimesi, vaid pigem vastust küsimusele: kuidas aidata näiteks ettevõtjat, kes tahab metsa väljavedamise asemel hakata tegema mööblit?
Oskuste ja teadmiste baas on Eesti ettevõtetes nõrk (huvitav, et selliseid üldistusi on üldse võimalik teha!) ja selles on süüdi valitsus. Kust see loogika siin läheb jääb minule arusaamatuks. Mis mööbli tegemisse puutub, siis tööjõu maksustamine väiksemaks, seadusandlus lihtsamaks ja riigi käpad ettevõtlusest eemale. Kahju, et selline tegevuskäik on Euroopa Liidus sama hästi kui välistatud.
Riigi roll on pakkuda juriidilist raamistiku mitte soodustada üht või teist tüüpi ettevõtlust. See pole riigi asi, seda eriti ajal, kus majandus areneb kiiresti ja dünaamiliselt, luues võimalusi seal, kus neid varem polnud.
Paljudele vanadele Euroopa Liidu liikmesriikidele on Eesti ja teiste uute liikmesriikide ultraliberaalsed maksusüsteemid nii vastumeelsed: haritud tööjõud, ekspordi toetamine ning infrastruktuuri arendamine vajab maksuraha. Selline maksukonkurents on kahjulik kõikidele Euroopa riikidele, nii vanadele kui uutele – kui Euroopa peab konkureerima Aasia riikidega, siis EL-i liikmesriigid ei tohiks olla omavahel kõri kallal. Me peaksime omavahel konkureerima teadmiste ja oskuste, mitte maksude osas. Rääkida sellest, kuidas Eesti maksusüsteem peaks olema eeskujuks Euroopale, ei ole mitte ainult naiivne populism, vaid see alandab tegelikult kogu Euroopa konkurentsivõimet. Eesti ja paljude teiste uute liikmesriikide praegune majanduspoliitiline käitumine on väga sarnane enesetapuga: ühe käega lõikame teise veene.
Euroopa konkurentsivõime on surnuks reguleeritud ja Lissaboni agenda eesmärgid sama hästi kui maha maetud. Professor arvab, et ainult “aktiivne” ettevõtluspoliitika – mida nagu laeva ühest sadamast teise juhitakse – on ainus lahendus, kuid selle asemel võiks järgida hoopis “passiivset” ettevõtluspoliitikat, kus ümberjagamise ja eelisarendamise asemel antakse kõigile võimalus konkureerida/areneda ühtses juriidilises ja maksupoliitilises keskkonnas.
Probleem on selles, et aktiivne sekkumine tähendab kelleltki võtmist ja kellelegi andmist mingi keskvalitsuse poolt, millel pole aga pooltki seda informatsiooni, mis ettevõtjal. Paarile inimesele märkamatuks jäävad võimalused jäävad rakendamata, sest see ei ole riigi prioriteet ega näiteks piisavalt innovaatiline.
Ja kui sa seda raha lõpuks taotlema lähed, siis pead sa suutma selles bürokraatide armees orienteeruda. Kui ettevõtlusega saab ka ilma kõrghariduseta inimene hakkama, siis taotluse ja kõigi sellega kaasnevate paberite määrimiseks on vaja konkreetsemaid teadmisi. Tavainimesel on aga ettevõtlusega üha keerulisem algust teha, veel keerulisem aga püsima jääda ilma mingi toetuseta. Mõni ime, et ettevõtlus Eesti varjusurma on langemas.
Vaadates Euroopat ja siis USA’t arvan, et Euroopa aktiivsus ei ole ennast õigustanud samas kui USA passiivsus on. Iga üks tehku sellest omad järeldused, kuid Kattel võiks majanduspoliitikast rohkem mitte kirjutada enne kui on lugenud natuke Haykeit või Misest.