USA presidendi valimiseni on jäänud vähem kui nädala. Professionaalsed kommentaatorid võtavad viimased seisukohad, pinge kasvab ja kohati tundub, et pool maailma hoiab hinge kinni ning ootab: kas tuleb maailma lõpp või paradiis, kas võidab Kerry või võidab Bush? Aga miski ütleb mulle, et see ei oma erilist tähtsust. Midagi radikaalselt ei muutu ja paljudele juba harjumuseks saanud vaen läheb edasi, rahva frustratsioon otsib väljundit ja poliitikud pakuvad neile reformide asemel hoopis tsirkust ja leiba, selgroo asemel populistliku kahepalgelisust. Kõike seda tehakse võimu nimel teiste inimeste ellusid natukenegi kontrollida.
Tundub, et enamus inimesi ei lähe selle tsirkusega kaasa, kuid kui kaua? Kaua saab ignoreerida probleeme enne kui nende tunnistamine võimatuks osutub? Kui vaadata olukorda natuke kainema pilguga (näiteks inglase pilguga), siis võib märgata, et mitte päris kõigil ei lähe lahmimine korda:
It is not only our own believers in the transnational government of the great and the good, otherwise known as bowing to international opinion, who seem to have a slightly odd idea of what elections are about. Yesterday’s International Herald Tribune asked twenty international worthies what they thought the priority of the incoming administration should be. The Trib being an American paper, though published in Europe, at least did not ask those worthies to choose the next President.
Eelnenud ridade autor on Helen Szamuely, üks EU Refernedum blogi pidajatest, kelle tabavaid kommentaare on alati valgustav, kuigi liiga sageli masendav, lugeda:
For some bizarre reason, however, America’s strength and influence seems to encourage all sorts of people to think that they have the right to interfere in what is a purely domestic matter: the election of the President. We have had calls from various international worthies that others, apart from Americans should participate in the elections. Presumably, the hope there is that those “others” would vote for Kerry, though, as the old song said: It ain’t necessarily so.
Besides, which countries would vote? Zimbabwe? China? Libya? Cuba? Or any one of the thousands of others that do not precisely vote for their own government? Curiously, the supporters of this idea of a “global election” in the columns of our own Guardian and Independent do not call for the British people to have some sort of a control of the legislation that pours into this country. We are not talking about the great influence the American President may or may not have on the world’s affairs but on the fact that about eighty per cent of our legislation appears as part of the unrolling managerial governance of the European Union, with no democratic control or accountability and no clear understanding, even, how it happens. That, it seems, does not matter. But then, it is not the people that would be taking part in this “global election”, one assumes, but the right-minded transnational organizations and individuals, the self-appointed would-be rulers of the world, who hate anything that smacks of liberal democracy.
Informatsioon, mis meieni läbi meedia jõuab on sageli niivõrd moonutatud ja mingist ideoloogiast läbi immutatud, et selle uskumine on sama, mis enesepettus. Õnneks adapteeruvad inimesed olukorrale, eriti aga noored, kelle maailm on alles kujunemas. Philip K. Dick pidas 1972. aastal kõne The Android and the Human, kus leidub üks lootust äratav lõik:
But there are kids now who cannot be unpluged because no electric cord links them to any external power sources. Their hearts beat with an interior, private meaning. Their energy doesn’t come from a pacemaker; it comes from a stubborn, almost absurdly perverse refusal to be “shucked”; that is to be taken in by the slogans, the ideology – in fact, by any and all ideology itself, by whatever sort – that would reduce them to instruments of abstract causes, however “good”.
Jääb lootus, et just noored näevad läbi sellest sopast ja hülgavad ideoloogia – tulgu ta vasakult või paremalt – ning lähtuvad rohkem inimesest, tema võimest enda elukäiku ise määrata ilma mingi abstrakse võimu totrusteta.
Tõenäoliselt tuleb põlvkondade vahetusega Eestis järgmise 20-30 aasta jooksul kaasa rida sotsiaalseid muudatusi, mis võimalikud peamiselt tänu internetiga kasvanud noortele. Liberaalsed ideed, mis on saanud alguse kosmopoliitsetest suurlinnadest levivad provintsidesse, kus ehk kaotavad osa enda abstraksusest ja leiavad ka mingi praktilise väljenduse. Lõppude lõpuks toimuvad ju kõige suuremad muudatused just ääremail vaid mõned sammud piirist.
Kainet realismi ei tasu võtta ilma lootuseta kommenteerimine on välja lülitatud
Üks ihaldusväärsemaid seiklusturismi sihtkohti on Põhja-Korea ja seda sugugi mitte asjata. Nimelt võib seal näha ja tutvuda maailma kõige kurioossemate hoonete ja nähtustega, millest üks kõhedust kõige tekitavam on Ryugyong’i nimeline hotell – maailma seitsmendaks kõrgeim hoone.
Ryugyong’i hotell, kas Sauroni uus tsitadell või Põhja-Korea megalomaania väljendus? Allikas: Shape of Days
Pilt võrdub küll tuhande sõnaga, kuid Shape of Days blogi piltidega kaasneb ka väike artikkel, mis võib Põhja-Koreast huvitunumatele midagi pakkuda:
The Ryugyong Hotel is, in my opinion, the single most unsettling structure ever erected by the hand of man. It’s 1,082 feet tall, has 105 floors, and encloses 3.9 million square meters of floor space.
And it is completely empty. It doesn’t even have windows.
Lisaks leiab artikli juurest veel teisigi pilte, mis loovad hea ettekujutuse hoone asukohast maailma ühe nurjatuima riigi pealinnas.
Eraldi huvitav nähtus on Korea poolsaar kosmosest, eriti aga öösel, sest just siis on nähtav üks kõige dramaatilisemaid kahe Korea vahelisi erinevusi- valgustatud ja elujõuline lõuna versus pimeduses vaevlev põhi.
Tõenäoliselt on ka Eestis väga vähe majapidamisi, kust ei ole võimalik leida ketshupit. Mitte päris maitseaine ja mitte päris kaste on ta siiski leidnud koha paljude inimeste südames ja jätkab maailma vallutamist, kuid kui palju me sellest salapärasest ainest tegelikult teame?
Õnneks ei ole mina ainus inimene, kes ketshupi rollile meie elus mõtleb. Malcom Gladwell võttis kätte ja uuris ketshupi tausta natuke tõsisemalt New Yorkeri jaoks, heites samas pilgu ka toiduainetööstuse telgitagusele, kust võib leida ajaloolisi kurioosumeid nagu sinepi- ja ketshupisõjad ning salapärase viienda maitse umami:
Umami is the proteiny, full-bodied taste of chicken soup, or cured meat, or fish stock, or aged cheese, or mother’s milk, or soy sauce, or mushrooms, or seaweed, or cooked tomato. “Umami adds body,” Gary Beauchamp, who heads the Monell Chemical Senses Center, in Philadelphia, says. “If you add it to a soup, it makes the soup seem like it’s thicker–it gives it sensory heft. It turns a soup from salt water into a food.”
Kiire pilk otsingumootoritele näitab, et umami on kajastamist leidnud ka Eesti Looduses kuskil 2001. aastal.
Gladwelli artikli staariks on ikkagi ketshup, mida teadlaste kaasabil analüüstiakse valgustades nii ka teadlaste meetodeid. Poleks uskunud, et ketshupist on võimalik nii huvitavalt kirjutada.
Mis on magus, hapu, soolan, mõru ja…umami? kommenteerimine on välja lülitatud
Jacques Derrida on elavate seast nüüdseks lahkunud, kuid jättis ta endast maha ühe äbarliku üllitise nimega dekonstruktsionism. Mul on kuri kahtlus, et enne läheb mööda tükk aega kui see nihilistlik akadeemikute tööriist marginaalseks muutub ja kaob.
Nii palju kui ise ole sattunud Derridast mõjutatud inimeste loomingut lugema on see jätnud mõttetult keerulise ja sageli vägagi häguse mulje sellest, mida on üritatud edasi anda. Mõtteselgust kui taolist õieti ei ole ning sõnastus on piisavalt segane (ja sageli krüptiline), et sealt välja lugeda just seda, mida ise parajasti soovid. Tähelepanu pööramine reaalsele maailmale on teisejärguline ning naiivselt pealiskaudne, sageli meenutades Marxistliku retoorikat, millest dekonstruktsioonistid tunduvad kahjuks jätkuvalt vaimustuses olevat.
Valgustusajastus kinnitunud väärtused nagu usk vabadusse, progressi ja ratsionaalsusesse on Derrida ja tema järgijate poolt leidnud usinat lammutamist, kuid vähesed neist on teinud sama järelduse, mis ulakad poisid: lõhkuda ja lammutada on märksa lihtsam kui ehitada või luua.
Aga mina olen ainult üks inimene, kellel õnneks puudub tõsisem kokku puutumine dekonstruktsioonismiga. Selle asemel pakun välja Johann Hari artikli Derridast ja dekonstruktsioonismist, mis ilmus 13. oktoobril The Independent’is, kust leiab muu hulgas ka selliseid pärleid nagu:
Derrida was, in short, the mad axeman of Western philosophy. He tried to hack apart the very basis of our thought – language, reason and the attempt to tell big stories about how we became as we are. All we are left with – if we accept Derrida’s conclusions – is puzzled silence and irony.
või
When there are urgent crises in the world that need serious intellectual application, it is faintly disgusting for left-wing intellectuals to spend their time arguing about whether the world is really there at all or whether it can ever be described in language or whetehr there are ghosts about the place. To claim to do so in the name of “true justice” is simply insulting to the victims of injustice. No hungry person craves deconstruction. No tyrannised person feels they are trapped in a language game. It is not only shallow but decadent to claim to be on the left and to dedicate your energy to these demoralising intellectual games.
Loomulikult ei ole Johann Hari ainus Derrida, dekonstruktsioonismi ja sellest välja kasvanud postmodernismi kriitik. Teine nimi, mis kindlasti väärib dekonstruktsioonism kriitikaga seostamist, on Denis Dutton, ameeriklasest filosoof, kes õpetab praegu Uus-Meremaal. Tema 1989. aastal kirjutatud arvustus John M. Ellise raamatule “Against Deconstruction” väärib lugemist ka täna paljuski tänu tabavale kriitkale, mis ei jäta märkimata ka seda vähest positiivset, mis leidub dekonstruktsioonismis.
Duton väärib aga mainimist veel sellepärast, et pani alguse võistlusele “Bad Academic Writing”, mis viimastel aastatel on kahjuks pisut soiku jäänud. “Wall Street Journal’is” ilmunud Duttoni artikkel annab ülevaate võistluse tekkimise tagamaadest ja pakub huvitunutele lingi võistluse kodulehele, mida ei ole aga kahjuks juba mitu aastat uuendatud.
Dekonstruktsioonismi ja postmodernism said kõige valusama hoobi aga 1996. aastal, kui Alan Sokal tuli välja uurimustööga “Transgressing the Boundaries: Toward a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity”, mis leidis avaldamist ajakirjas “Social Text”. Ainus probleem oli, et uurimustöö oli hoopis Sokali lõks dekonstruktsioonistidele, millesse nad ka astusid. Parema ettekujutuse “Sokali afäärist” koos mitmete viidetega leiab siit. Evolutsiooniteadlase ja kirjaniku Richard Dawkinsi põhjalikuma analüüs väärib aga samuti mainimist.
Jääb üle loota, et koos Derridaga lakub siit maailmast ka dekonstruktsioonismi ja tõmbab enda järel ka korralikult ukse kinni!
Derrida on surnud ehk juhtub sama "dekonstruktsioonismiga" kommenteerimine on välja lülitatud
Mida rohkem Euroopa Liidu tegemisi ja toimetamisi jälgida, seda selgem on, et Euroopa Liit on rohkem poliitikute – pigem isegi ametnike – suust tulev soe õhk, kui idelistlik vennaskond, kus me kõik koos rõõmsalt üksteisesse võrdväärselt suhtume, kus kaubad ja inimesed saavad vabalt liikuda.
Sakslaste, prantslaste ja rootslaste kihk vaesemate Ida-Euroopa riikide maksusüsteemi eelised ära nullida on õnneks leidnud laialdasemat kajastust ka Eesti meedias. Kahjuks jäi aga peaaegu kõigil Eesti suurematel päevalehtedel peale Äripäeva (eeldab tellijaks olemist) märkamata uudis, et Venemaa on Eestile seadnud taimse kauba veo keelu ning Euroopa Liit on üldise heaolu nimel otsustanud ignoreerida väikese Eesti saatust:
“Euroopa Liidu tasandil on arutatud sanktsioonide rakendamist, kuid see ajaks asja hullemaks,” ütles Oopkaup. Sanktsioonide kehtestamine rikub ülejäänud 24 liikmesriigi eksportööride, aga võimalik ka, et kõigi Venemaa toorainest sõltuvate ettevõtete majandushuve.
Praegu kannatavad taimse kaubaveo keelu tõttu ainult Eesti ettevõtted. Juba kolmandat kuud ei lase Venemaa üle piiri Eestis toodetud või läbi Eesti veetud taimset päritolu kaupa, nagu jahu, jõusööt, teravili, taimeistikud, kakao ja kohvioad, puidust aknad ja uksed.
Taimetoodangu inspektsiooni peadirektor Roland Nymann märkis, et Eesti ettevõtjate probleem jätab ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriike ükskõikseks riikide omavahelise konkurentsi tõttu. Kuni vanad ja tugevad liikmesriigid loodavad Venemaaga ise hakkama saada, nad Euroopa Komisjonile fütosertifikaatide alasteks läbirääkimisteks volitust ei anna.
Parafraseerides George Orwelli: “Kõik riigid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised.” Jääb üle ainult küsida, mis juhtub siis, kui kaalul ei ole enam teiste riikide eksporditööstus vaid inimesed sõjaväelaste näol? Kas ka siis kaaluvad riiklikud huvid üle Euroopa Liidu pisemate liikmete omad?
Kahtlemata veel üks põhjus Euroopa Liidu ametnike tegevust teraselt jälgida.
Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi? kommenteerimine on välja lülitatud
Hiina on muutumas, leidmas globaliseeruvas maailmas endale väärilist kohta, kuid nagu ülejäänud maailma nii kimbutavad ka Hiinat probleemid, millest mõned on tuttavad teised aga uued ja mõtlema panevad, osade jaoks lausa muret tekitavad.
Heaolu roll ja individualismi tähtsustamine
Hiina on rahvaarvult jätkuvalt maailma suurim riik vaatamata ühe lapse poliitikale, millest pole siiski väga täpselt kinni peetud. Isegi praegu on Hiinas sündimus 1.8 last perekonna kohta. See arve aga langeb ning tõotab juba lähima 50 aasta jooksul rahvastiku märkimisväärset vananemist. Hiina praegune pensionisüsteem ei pea aga ilma märkimisväärsete reformideta kaua vastu. Kuigi reformidega on juba alustatud (Wordi fail) ja pensionisüsteem on riiklikest ettevõtetest lahti poogitud, ei õnnestu pajudele siiski õigeaegselt pensionit maksta, sest riigil lihtsalt ei ole raha, siis kui on vaja maksta. Eeldused sarnaseks süsteemiks nagu Eestis on täitsa olemas, kuid kui Eestis toetab ja soosib pensionisüsteem ka teise sambaga liitumist, siis Hiinas on esialgu paigas ainult raamistik, millel reaalne sisu fondihaldurite ja usaldusväärsete finantsinstitutsioonide näol puudub.
Praegu täidavad Hiina riikliku pensionisüsteemi puudusi paljuski lapsed, kes enda vanemaid pensionieas üleval peavad. Paljud neist lastest ei näe aga juba ammu enam maapiirkondades mingit tuleviku ja on emigreerumas linnadesse, kus võetakse vastu juhuslike tööotsi ja üritatakse isegi ettevõtlusega vastavalt võimalustele tegeleda. Perekondlikud sidemed ja traditsioonid, mis seavad lapsed kohustuse ette enda vanemate eest nende vanaduspäevil hoolitseda ei pruugi aga vastu saada geograafilistele vahemaadele. Hiina valitsuse ametlike andmete kohaselt on liikvel kuni 100 miljonit hiinlast – kõik nad soovivad saada osa Hiina majanduskasvust ja on parema elu nimel nõus kolima sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid. Kui esialgu saadetakse veel raha vanematele ja perekonnaliikmetele, kes maha jäid, siis kaua see kestab?
Hiina keskklass kasvab meeletu kiirusega nagu kasvab ka mugava ära elamise roll hiinlaste elus. Ühe lapse poliitika tulemusena on aga Hiinas üles kasvamas põlvkond, mis teab ainult materiaalset heaolu (ei mingit nälga, ei mingit põllu harimist, ei puudust riiete ega jalatsite valikust). Seda põlvkonda on lapsest peale hellitatud vanemate, vanavanemate ja sugulaste poolt, sest lapsi ei ole palju, kuid sugulasi, kes kõik suguvõsa pesamuna hellitada soovivad, on küllaga. Selletõttu on noorem põlvkond märksa individualistlikum, materiaalsele heaolule orienteeritud ning nõudlikum valikute osas, mida riik talle võimaldab. Millised mõjud on aga tarbimisühiskonnal ja sellega kaasneval valiku ja mitmekesisuse tähtsustamisel riigikorrale? Kas turumajandus soosib ka Hiinas kiiremat üleminekut demokraatiale?
Õnnetute meest kahtlane tulevik
Üks huvitav, kuid potentsiaalselt traagilisem probleem on sooline tasakaal. Nimelt eelistavad vanemad nii Hiinas kui ka Indias just meessoost järglasi. Kui varem oli lapse soo määramine ema üsas praktiliselt võimatu, siis tänapäeva tehnoloogia abil ei ole see mingi probleeme. Soovitud sooga lapsel lastakse sündida, soovimatu sooga lapse saatuseks on aga abort või hülgamine pärast sündi. Kui esialgu lootsid kahetsusväärset trendi märganud välisvaatlejad, et tegu on maapiirkondade probleemiga, siis aeg on andnud mõista vastupidist. Pigem huvituvad enda lapse soost just kõrgemalt haritud ja linnades elavad vanemad. Peamiseks põhjuseks sellisele tegutsemisele on vanemate parem ligipääs teadmisele, et selline asi on võimalik, nagu ka tehnoloogiale, mis võimaldab varakult kindlaks teha lapse soo ja soovi korral rasedus üpris ohutult katkestada.
Mis saab aga kõigist nendest meestest, kes ei suuda leida endale naissoost elukaaslast? Mida kõik need mehed enda eluga ettevõttavad? Hiljuti ilmunud raamatus Bare Branches: The Security Implications Of Asia’s Surplus Male Population proovib autor Andrea den Boer vastata just nendele tuues BBC jaoks välja ka ühe näite:
She also highlighted a case from the 1850s in China, in the region of Hwi Pai, which once had 129 men for every 100 women. The men, many of whom had received military training and were unable to find jobs, began to engage in banditry. “Eventually, this led to a large-scale rebellion – they teamed up with other sorts of revolutionaries – and eventually controlled a substantial part of China,” Ms den Boer said.
Kas naisteta meeste armeed militariseeruvad riigi survel või leidub mingi muu lahendus nagu emigreerumine mõnda teise riiki, naiste “importimine” teistest riikidest, budismi ja teiste religioonide tähtsustamine? Kui Hiina valitsus otsustab teadlikult soosida militariseerumist, siis kuidas ja millist poliitikat sõjakas Hiina ajaks? Hiina soov loobuda ajateenistusest ja keskenduda kõrgtehnoloogilisele elukutselisele sõjaväele teeb murelikuks peale Taivani veel USA ja Jaapani. Neist viimane võib aga selgema ohu tajumise korral loobuda enda patsifistlikust põhiseadusest ning militariseeruda “igaks juhuks”.
Hiina kui nafta “must auk”
Hiina majanduse mootoriks ja peamiseks piduriks on praegu nafta, mida koos maagaasiga imporditakse enneolematutes kogustes. Praegune kõrge nafta hind on mitmete erinevate juhtumite ja sündmuste kokkusattumus, kuid üks peamisi on kindlasti Hiina meeletu nõudlus “musta kulla” järele.
Hiljuti ilmus New York Timesis artikkel sellest, kuidas Hiina enda energia- ja toorainevarusid kindlustada üritab ning kuidas läbi kaubanduse ja diplomaatia üritatakse üha rohkem panustada ka poliitiliste eesmärkide saavutamisele. Kuna artikkel ei ole enam tasuta saadaval, siis tooks välja mõned huvitavamad seigad.
Hiina on asunud agressiivselt tagama endale tulevikku pikaajaliste lepingute sõlmimisega näiteks nafta ja maagaasi maardlate õiguste osas. Austraalia firmadega on aga sõlmitud pikaajalisi ja laiaulatuslike lepinguid, erinevatest kavandustest saadava raua-, alumiinium- ja vasemaagi osas samal ajal kui Birmast imporditakse aga meeletutes kogustes puitu. Summad on suured ja kaubavahetus Hiinaga meelitav ettepanek isegi siis, kui tehingutega kaasnevad tingimused nagu näiteks Taivani tunnistamine Hiina ühe osana mitte iseseisva riigina – mõte, mis ei meeldi ei Taivanile ega ka USA’le, mis on siiani lubanud saareriiki Hiina rünnakute eest kaitsta.
Hiina ambitsioonid ei piirne aga väikese saarega. Üha aktuaalsemaks on muutumas Ida-Aasia Ühendus: poliitiline ja kaubanduslik ühendus, mida Hiina saaks domineerida seeläbi vähendades USA mõju regioonis samas kujunedes väärikaks rivaaliks Euroopa Liidule. Kui USA näeb ebademokraatlikus Hiinas kohati ohtu, millest tasub vähemalt sõjaliselt ees olla, siis mitmed Euroopa riigid (eesotsas Prantsusmaaga) soovivad müüa enda sõjatehnikat Hiinas. Ametlikult kehtib relvatehnoloogia osas Hiinale embargo, kuid kus on raha seal on ka motivatsiooni ning prantslaste lobi embargo kaotamise osas on viimase aasta jooksul muutunud ainult aktiivsemaks samas kui kahtlused sellest, et prantslased juba kõrgtehnoloogilist relvastust hiinlastele müüvad või kavatsevad müüa on nii mõnedki USA analüütikud ärevaks teinud suurte Euroopa-Hiina ühisprojektide osas.
Nimelt on Euroopa Liidul plaanis suurejooneline satelliitide võrgustik nimega Galileo, mis mõeldud tsiviilkasutusse, kuid prantslaste poolne Hiina aktiivne kaasamine projekti annab põhjust karta, et enda sõjaväge moderniseerival Hiinal on pilk seatud ka GPSi kasutavatele relvadele, mida võib kasutada näiteks Taivani ründamiseks samas kui nii Euroopa Liidul kui USA’l puuduks igasugune võimalus Galileot välja lülitada.
Kas ameeriklaste hirmud on põhjendatud? Raske öelda, kuid riskid nad ei kavatse. Isegi USA tugevaimale liitlasele Euroopas – Inglismaale – on mõista antud, et kõige uuem sõjatööstuse toodang ei pruugi enam inglasteni jõuda, sest selle jõudmisega prantslasteni ja sealt edasi Hiinasse kaasneb liiga suur risk.
Õnneks on Hiina ja USA vaheline konflikt ebatõenäoline juba ainuüksi sellepärast, et globaliseeruvas maailmas on kaubanduslikud sidemed tihedad ning mõlema riigi orientatsioon enda elanikkonna heaolule peaks olema piisav rahu garantii, kuid üllatused on tulevikus kerged tulema.
Lõpetuseks tsiteeriks ühe hiinlasest, kes 2 aastat Eestis õppis ja kellega õnnestus pikemalt mõned korrad Hiinast rääkida. Kui küsisin temalt, kuidas ta Hiina poliitilist olukorda kirjeldaks mõtles ta natuke, kummardas minu poole ja ütles: “Totalitaarne diktatuur.” Pärast mõnesekundilist vaikust palus ta mul tema nime öelduga ühegi hiinlase kuuldes kunagi mitte seostada, sest tagajärjed võivad olla tema jaoks “kahetsusväärsed”. Ta usub demokraatiasse ja sellesse, et ka hiinlastel õnnestub kunagi endale juhte valida. Esialgu on ta aga vähemuses, kes vaatab, ootab ja õpib.
Hiina: järgmised 50 aastat kommenteerimine on välja lülitatud
Jaan Kaplinski on andekas sõnaseadja. Selle vastu ei vaidle tõenäoliselt keegi. Mul on endalgi raamaturiiulil päris mitu Kaplinski raamatut, kuid ratsionaalset ja läbi mõeldud teemaarendust pole Kaplinski suunast juba ammu kuulnud/lugenud. See, et auväärt kirjanik ennast sotsiaaldemokraatidega sidunud on ja samas visalt kirjaniku nime all ajalehtedes poliitilise sisuga arvamusartikleid avaldab, tundub kuidagi kummaline.
Murelikuks teeb ka see, et Kaplinski toetub üha rohkem ja rohkem puudulikule argumentatsioonile ja lausa demagoogiale. Hea näide sellest on 27. septembri Postimehes ilmunud arvamuslugu “Ideoloogiline tulumaksureform?”, mille osad väited vajavad kummutamist.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ei tohiks küll endastmõistetavatena välja pakkuda väiteid nagu «riigi maksukoormus ja majanduse areng on pöördvõrdelises seoses» või «kõikjal ja paratamatult kasutab riik raha ebaefektiivsemalt kui erasektor».
Maksukoormuse vähendamine Eestis (kus maksud ei ole just eriti kõrged) 2% võrra ei too enamusele eestlastest otseselt oluliselt rohkem raha juurde. Kõige rohkem võidavad suurema sissetulekuga inimesed, kuid ei tasu unustada, et nad ei hoia saadud raha kodus madratsi all vaid nad kas: (1) säästavad võimaldades pankadel “julgemalt” ja odavamalt laenata neile, kellel näiteks hea äriidee või (2) nad tarbivad rohkem teenuseid ja soetavad endale luksusesemeid pakkudes sellega võimalusi ettevõtlikele inimestele ise enda sissetulekut suurendada ja seega võita tulevikus tulumaksu alandamiselt rohkem (vt. lisaks Supply Side Economics)
Riik kasutab vältimatult raha ebaefektiivsemalt kui erasektor ühel selgel põhjusel: raha kätte saamiseks ei pea ise midagi tegema ega looma, lihtsalt kasseerid raha sisse. Lihtsalt tulnud raha on aga ka lihtne ära anda eriti kui lähtutakse millestki nii üldisest nagu “avalik huvi”, mis enamasti tähendab raha suunamist parimatele lobi tegijatele (Eesti kontekstis tuttavatele), kes üht või teist pärast avaliku teenistuse lõppemist “tublile” ametnikule lubavad. Eraldi probleem on aga ükskõiksed ametnikud, kes teavad, et nende teeninduse kvaliteedist ja suhtumisest ei sõltu midagi, sest kliendil lihtsalt ei ole kuhugi mujale minna. Ei mingit konkurentsi, ei mingit valikut (vt. lisaks Public Choice Theory)
Näiteid, mis mõlemale väitele vastu räägivad, pole raske leida. Päris Eesti lähinaabrusest, Soomest ja Skandinaaviast. Soome majanduse sõjajärgses arengus mängis asjatundjate hinnangut mööda otsustavat rolli riigi suunav ja juhtiv käsi, milleta vaevalt oleks selliseid ettevõtteid nagu Nokia, Kemira või Valmet – viimased kaks on pikka aega olnud riiklikud firmad.
Auväärt kirjanik ei tee kahjuks riigiettevõttel ja riigi osalusega ettevõttel vahet. Nii Nokia, Kemira kui Valmeti puhul on riigi osalust järkjärgult vähendatud. Nokias on riigi osalus minimaalne (kaudselt läbi fondide), Kemiras kuulub riigile 56% aktsitatest ja Valmetis nii 20%. Nii Kemira kui Valmet olid kuni 1990ndate alguseni orienteeritud NSVLi turule, kuhu läks ka enamus nende toodangust. Kui Nõukogude Liit lagunes tabas ka Soomet suurem kriis, mis sundis hermeetilisest keskkonnast välja turumajandusse. Sõna “lama” sai tuttavaks kõigile eestlastele, kes Soome televisiooni jälgisid ja seda peamiselt läbi murelike soomlaste, kes kurtsid tööpuuduse üle. Kriis, mis tabas Soomet 1990ndate alguses, oli paljuski tingitud valituse liigsest orienteeritusest Nõukogude Liidule ning jäikusest, mis sellega kaasnes.
Konkurentsis püsimiseks vajalike investeeringute tarvis oli aga vaja kapitali, mida läbi aktsiate emissiooni koguti. Riigi roll on siin olnud minimaalne ehk turumajandusele orienteeritud. Viidata mingitele nimetamata asjatundjatele (Jaan Kaplinski ise äkki?) on aga demagoogiline ning eelpool mainitu taustal “…ületab tavalise žurnalistliku pealiskaudsuse piirid, jõudes selleni, mida võiks juba nimetada asjatundmatuseks või hoolimatuseks tõe ning valijate ja maksumaksjate vastu,” kui tsiteerida auväärt kirjaniku ennast samast artiklist.
Põhjamaades, nagu üldsusele teada, on maksukoormus kõrge, samal ajal on Põhjamaades elustandard ja elukvaliteet kõrged ning lisaks kõigele on Soome majandus mõnede hinnangute järgi üks konkurentsivõimelisemaid maailmas. Norras, Soomes või Prantsusmaal, kus meditsiini tase ei jää USA omale alla, arstiabi on aga tavakodanikule kättesaadavam, kulutab ühiskond meditsiinile väiksema protsendi oma koguproduktist kui USAs, kus arstiabi on valdavalt erakätes.
Jah, tõesti Soome on “Global Competitiveness Report 2003-2004 (PDF)” järgi esimesel kohal, kuid seda mitmetel põhjustel, millest maksupoliitika moodustab minimaalse osa. “Index of Economic Freedom 2004” annab aga mõista, et Eesti on Soomest vabam, seega dünaamilisem ja pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisem. Kahjuks ei suvatse aga Kaplinski mõelda sellele, et kui soomlastel oli võimalus Nõkogude Liidu kulul ennast nuumata heaoluriigiks, kus võis maksudega (mida soovitatakse vähendada vt. Taxation in International Framework- PDF) igasugust nalja teha, siis Eestis sellist perioodi ei ole olnud. Prantsusmaa arstiabi mainimine mingi esindusliku näitena tundub koomilisena kui mitte päris absurdsena pärast eelmise aasta suve kui Prantsusmaal suri sooja kätte 15 000 inimest ja ainus, kes keeldub tunnistamast, et tegu on tõsiselt lonkava süsteemiga näib olevat auväärt kirjanik, kes loomulikult ei unusta ka USA-t (kus iga aasta tõusevad temperatuurid teatud piirkondades üle 40˚C ja inimesi ei sure tuhandetes isegi mitte sadades) kui negatiivset eeskuju välja tuua.
Maksureformijad ei ole aga vaevunud uurima, mida inimesed selle lisarahaga teevad. Kas see kulutatakse näiteks valdavalt prestiižsetele importasjadele ja välisreisidele või kodumaise toodangu ja teenuste tarbimisele. Ühel juhul suureneb veelgi Eesti jooksevkonto puudujääk, teisel puhul võib esialgu tekkida juurde uusi töökohti ja elavneda majandus.
Selle ei ole suurt vahet, millele eestlased enda raha kulutavad. Iga inimene teab ise märksa paremini, kuidas enda raha kulutada kui valitsus. Kahetsuväärne on ka Kaplinski absolutism, et kas üks või teine. Üks ei välista teist. Mis puutub aga jooksevkonto defitsiiti, siis see ei tähenda midagi muud kui et Eesti impordib kapitali. Kapitali importimine ei ole aga rohkem ohtlik kui kohvi importimine. (vt. lisaks Balance of Payments)
Ent teisalt kahanevad riigi võimalused pakkuda vajajatele head haridust ja arstiabi ning veel rohkemad inimesed peavad selle eest rohkem maksma. Omast taskust, kuhu maksureform on raha ühe käega juurde pannud, teisega aga sealt raha ära võtab. Asi on piisavalt keeruline ja vajaks põhjalikku ja objektiivset uurimist, enne kui asuda maksusüsteemi reformima. Paistab aga, et seda ei peeta vajalikuks.
Häbematult eksitav väide. Arvestades Eesti majanduse kasvu ning sellest tulenevat iga-aastast eelarve ülejääki (mis nagunii kuskile ära kulutatakse) võib inimeste tulumaksu alandamist lubada ilma, et kulutusi arstiabile või haridusele peaks vähendama. Võib isegi natuke suurendada, kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse.
Majanduse huvides tuleb makse vahel ettevaatlikult alandada, vahel tõsta. Või on tulumaksureformi eesmärk lihtsalt jätta rohkem raha parempoolse poliitika tellijate ja kinnimaksjate taskusse? On kahtlane, kas neilgi, kui nad kaugemale mõtleksid, on kasulik elada kehvapoolses riigis.
Majandusel on huvid?! Ainus põhjus maksude tõstmiseks on valitsuse kulutuste finantseerimine. Suur valitsus ja laiali valgunud riigiaparaat ei ole aga mingi majanduse mootor. Riik ei tooda lisandväärtust, seda teevad inimesed. Riigiaparaat ei vii edasi majandust vaid ettevõtjad ja töötjad. Kaplinski ei vaevu tooma ühtegi näidet sellest, kuidas maksude tõstmine on kuidagi majandust parandanud. Et siit kuidagi “kehvapoolne riik” järeldub on absurd. Loogikavaba ja kainet mõistust ignoreeriv (tahaks öelda argument, kuid seda siin pole!) väide.
Maksupoliitika on arukalt toimiva riigi käes suurepärane tööriist, kuid oskamatutes-hoolimatutes kätes võib teha palju pahandust. Äsja alandati Soomes veidi makse, üksikisiku tulumaks aga jäeti muutmata. Muutmisele eelnes põhjalik analüüs, mille tegi riigi majanduspoliitika uurimiskeskus.
Terasem lugeja ehk täheldas, et enne mainis Kaplinski tulumaksu muutmata jätmise ja alles siis uurimiskeskuse analüüsi. Mis olid aga analüüsi tulemused ei tule kuskilt välja. Tegu võis olla hoopis poliitilise otsusega, sest näiteks Soome peaministrile esitatud uurimus (PDF) jõuab teistsuguse järelduseni.
Selline riik on mõistetud känguma, suutmata anda oma kodanikkudele seda, mida tänapäeva riik andma peaks – garanteerima neile turvalisuse, tervishoiu ja hariduse. Suunama raha teadmispõhise majanduse arendamisse. Seda ei garanteeri paraku maksude alandamisest taskusse jäävad sajad või tuhanded kroonid. Seda ei garanteeri meie eliidi eputamine.
Ei garanteeri ka pimesi raha pumpamine teadusesse, sest nagu uurimused näitavad (PDF) on keskvalitsusel prioriteetide seadmisel halb kalduvus valesid või ajast ja arust otsuseid teha. Mis eliidile Kaplinski eputamist ette heidab jääb aga arusaamatuks – kas kirjanduslikule või intelektuaalsele?
Need inimesed on seni olnud kannatlikud, kuid ka nende kannatus pole lõputu. Kui senine riigi ja tema ressursside kokkukuivatamine jätkub, loobuvad ka nemad.
Riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed mitte maksudest laekuv tulu. Selline äärmustesse kaldumine ja vaenu õhutamine nende vastu, kes leiavad, et inimesed ise on kõige kompetentsemad otsustama, mida nad enda teenitud rahaga teevad, on märksa ohtlikum kui tulumaksu alandamine. Kaplinski pime usk riigi “tarkusesse” ja “võimekusse” otsustada meie eest vajab kritiseerimist nii praegu kui ka tulevikus.
Kui auväärt kirjanik oleks Marxi kõrvalt vaevunud Hayekit, Misest, Smithi või Friedmanni lugema – vähemalt natuke endale turumajanduse toimimise põhimõtteid selgitama – peaks ehk ka tema argumendid natuke kriitilisemale pilgule vastu. Kahjuks praegu on tegu lihtsalt populistliku virr-varriga.
Valdav enamus inimesi on üles kasvanud ühiskondades kus ei teata, mida teise inimese tapmine tähendab ning ei suudeta endale tegelikult teadvustada, mis nende endiga juhtuks, kui nad oleksid sunnitud kedagi tapma. Mitmetes ühiskondades (eriti Euroopas) ei suuda inimesed enam isegi täielikult mõista olukordi, kus konflikti ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel – kus vaja on hoopis jõudu ja otsustuskindlust.
Hetkel on Iraagis kümneid tuhandeid noori USAst. Nad on pärit ühiskonnast, kus inimest – indiviidi – hinnatakse kõrgelt ja tapmine on hukka mõistetud kui üks võikamaid kuritegusid, mis kohati (nii paradoksaalne kui see ka ei ole) on karistatav surmaga. Kõik need noored liitusid sõjaväega vabatahtlikult ja teadsid, mis neid tõenäoliselt ees ootab. Kuid kas nad olid valmis tapma teisi inimesi? Kuidas mõjutas nende psüühikat olukord, kus sageli ei jää midagi muud lihtsalt üle – sa näed, et ta tuleb ja sul on valida: kas sina või tema.
New Yorkeri 12. juuli numbris käsitles Dan Baum enda artiklis just seda teemat. Peale ajaloolise ülevaate (II maailmasõjast Vietnaamini ja edasi Iraaki) toob autor välja mitmeid teravaid näiteid, millest osad tekitavad lausa kõhedust kui mitte õudust:
“When I rose to go Debbie told me how the Army had prepared her for Carl’s return. “When he was coming home, the Army gave us little cards that said things like ‘Watch for psychotic episodes’ and ‘Is he drinking too much?’” she said. “A lot of wives said it was a joke. They had a lady come from the psych ward, who said—and I’m serious—‘Don’t call us unless your husband is waking you up in the middle of the night with a knife at your throat.’ Or, ‘Don’t call us unless he actually chokes you, unless you pass out. He’ll have flashbacks. It’s normal.”
Lugenud seda artiklit jääb üle ainult küsida, et mis lootust on Eesti kaitseväel, mis rajatud ajateenistusele, vastu panna vähegi professionaalsele, treenitud kaadrile. Keskoolipingist sõjaväekasarmusse maandunud poisid võivad küll tunda uhkust sõjamängudest ning militaarsest treeningust, kuid kas nad on valmis tapma teisi inimesi – isasid, vendi, poegi? Vihje sellest, kust suunast tasub vastust otsida annab ehk tsitaat eelpool mainitud artiklist:
“In 1947, in a slim volume entitled “Men Against Fire: The Problem of Battle Command in Future War,” Marshall took the military by surprise. Throughout the war, he declared, only about fifteen per cent of American riflemen in combat had fired at the enemy. One lieutenant colonel complained to Marshall that four days after the desperate struggle on Omaha Beach he couldn’t get one man in twenty-five to voluntarily fire his rifle. “I walked up and down the line yelling, ‘God damn it! Start shooting!’ But it did little good.” These men weren’t cowards. They would hold their positions and willingly perform such tasks as delivering ammunition to machine guns. They simply couldn’t bring themselves to aim a rifle at another human being—even an armed foe—and pull the trigger. “Fear of killing, rather than fear of being killed, was the most common cause of battle failure in the individual,” Marshall wrote. “At the vital point, he becomes a conscientious objector.”
TÄIENDUS: Lugedes Steven Pinkeri raamatut “The Blank Slate” leidsin ühe lõigu, mis seadis Marshalli “ainult 15-20 protsenti suutis lasta” väite kahtluse alla.
…kuni nad pidid tapma kommenteerimine on välja lülitatud
Pilt on tehtud 2004. aastal Tudengilehe fotonäituse tarvis Rainer Sternfeldi poolt.
Motiividest ja põhjustest…põgusalt
Minu üheks sügavaimaks veendumuseks on, et diskussioon ja mõttearendus viivad meid lähemale tõele, aitavad meil näha puudusi ja sügavamalt mõista probleeme, millest oleme teadlikud, kuid millele sageli ei pööra erilist tähelepanu.
Mulle meeldib ise otsustada selle üle, kuidas ma võin enda elu elada või kuidas teenitud sissetulekut kulutada. Mulle ei meeldi piirangud ja käsud, mis sageli on võimalikud ainult tänu ähvardustele, mille taga seisab riigi poolt sanktsioneeritud vägivald.
Mulle meeldivad ideed, mis võimaldavad inimestele suuremaid valikuid ja tasu töö eest, mille nimel nad on sageli kurja vaeva näinud. Mulle meeldib enda ideid proovile panna ja testida enda veendumusi, kuulata alternatiivseid vaatekohti ja öelda, välja kui ma millegagi ei nõustu nagu ka selgitada miks.
Blog on tagasihoidlike ja mõnikord üpris radikaalsete ideede testimiseks suurepärane meedium. Inimesed, kes Vabalogi loevad ja kommenteerivad on aga võimaldanud mul mõista paremini alternatiivseid seisukohti ja leida nõrkusi enda argumentides – ühe sõnaga: areneda.
Kes see Jüri Saar siis ikkagi on?
Ma olen terve elu Eestis elanud – eestlase ja valgevenelanna vanim poeg, kellel juured ulatuvad ühelt poolt vähemalt 17. sajandi Eestisse ja teiselt poolt Poolasse, Leedusse ja Venemaale. Ma pean ennest peamiselt eestlaseks, kuid ei seo seda niivõrd rahvuse kui kultuuri ja kohaga.
Hariduse kohalt pole tõenäoliselt mõtet kaugemale kui ülikooli aegadesse minna, kuigi jah, Eksami -ja kvalifikatsiooni keskusega omal ajal 3 aastat veetud vägikaigas ja sealt saadud kogemus on eraldi pikem jutt.
Estonian Business Schoolis õppisin neli ja pool aastat ärijuhtimist, mille käigus spetsialiseerusin juhtimisele. Samas lõputöö kirjutasin hoopis majandusteooria õppetoolis, sest olin tüdinud muinasjuttude kirjutamisest. Selle tõttu ei leia ka minu bakalaureusediplomilt spetsialiseerumisvaldkonda. Küll aga olen ülimalt rahul lõpputööga, mis võimaldas ajateenistuse küsimust ka EÜL’is tõsta. Suuremate tulemusteta kahjuks.
Lisaks formaalsele õppetööle tegelesin kahe ja poole aasta jooksul EBS Tudengilehe edasiarendamisega, mida tänu võrratule meeskonnale pean üheks suurimaks saavutuseks. Kahju ainult, et Tudengilehe kogemus üpris negatiivselt mingite võimumängude ja kooli juhtkonna poolsete rumalustega lõppes. Selle tulemusena on Tudengileht täna mannetu vari sellest, mis ta võiks olla.
EBS’is jätsid aga üpris sügava mulje mõned õppejõud, kellest eraldi mainimist väärib vast Hardo Pajula, kes mulle Hayeki tsitaadi põhjal kirjutatud sotsialismi ülistava essee eest vaid C- andis. Omal ajal tekitas see minus hämmeldust, kuid tagantjärgi peab tõdema, et leebelt hindas.
Vabalogi vähegi lugenud inimestele peaks selge olema, et Adam Smith, Friedrich August von Hayek, Ludwig von Mises, John Stuart Mill koos mitmete teiste klassikaliste liberaalidega on enda mõtetega mulle sügava mulje jätnud nagu ka majandusteooria laiemalt.
2005-2006 õpisin Rootsis, Lundi ülikooli magistrantuuris Teadust, Tehnoloogiat ja Ühiskonda programmis, mis hõlmab 16 Euroopa ülikooli. Peamiselt keskendusin enda õpingute käigus innovatsioonile ja üritasin rootslastele aeg ajalt meelde tuletada, miks turumajandust ei tasu alahinnata ja sellel teemal vahelduva eduga diskussiooni arendada. Enda magistritööga jäin samavõrd rahule kui bakalaureuse omaga. Magistritöö teemaks kujunes auhindade roll innovatsiooni ajendina (PDF) ja siiani on töö suurimaks tunnustuseks põgus mainimine Marginal Revolutionis.
Töökogemust on mul üle tänaseks korralikult üle 5 aasta, mille raames olen tegelenud paari suurema projektiga ühele konsultatsioonifirmale, mille nimi jääb esialgu mainimata. Hetkel on peamiseks töökohaks SA Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid, kus täidan Ülemiste ettevõtlusinkubaatori juhataja rolli ja pean peamiselt ettevõtjatele suunatud blogi blog@inkubaator.
Iga paari nädala tagant kirjutan aga Ekspressi veebi mõne arvamusloo – vähemalt oktoober 2007 seisuga.
Kes “see” Jüri Saar ei ole!
Kuna Jüri Saar on Eestis sama, mis John Smith Inglismaal, siis olgu täpsustatud, et ma ei ole rahvaliitlasest poliitik Jüri Saar, kriminoloogist dotsent Tartu ülikoolis Jüri Saar ega ka Postimehe ajakirjanik Jüri Saar.
Disclaimer: Käesolev postitus on tegelikult kirjutatud 2006. aasta veebruaris ja täiendatud oluliselt 2007. aasta novembris..
