Ma pole veel regulaarsest kirjutamisest loobunud, kuid viimaste nädalate jooksul on aega (ja kahjuks ka viitsimist) olnud piisavalt vähe, et uute postituste kirjutamist pidevalt edasi lükata. Probleem ei ole selles, et pole millestki kirjutada vaid pigem selles, et kirjutada on liigagi paljust.
Enamus teemasid tunduvad aga sedavõrd olulised, et neist peaks pikemalt ja põhjalikumalt kirjutama, mis teeb aga kirjutamisega alustamise keerulisemaks. Iga järgnev päev toob uusi mõtteid ja teemasid, mis toovad juurde potentsiaalseid postitusi ja nõuavad varasemalt plaanitud postituste täiendamist. Ja nii ta läheb – peas elab blogi grandioosselt edasi, kuid reaalselt ühtegi postitust ei ilmu.
Enda terasusega varasemalt silma paistnud Ben Casnocha pakkus hiljuti taolise nähtuse nimeks procrastiflation (procrastination + inflation), mis võiks eesti keeles kõlada kui edasilükkamisinflatsioon. Mida rohkem mõnda tegevust edasi lükata, seda keerulisemaks muutub selle sooritamine:
The longer a task goes un-completed, the harder it is to do it.
If you say you’re going to call John Doe on Monday, and you don’t, and you continue to procrastinate on Tuesday, and then Wednesday, it becomes harder and harder with each passing day to ever complete the task.
Another common example is going to the gym. If you want to go to the gym every day, and you miss a day, and then miss another day, and so forth, it becomes harder and harder to get back into the routine.
Olen enda puhul taolist tendentsi korduvalt täheldanud ja üritan sellega võidelda nii palju kui võimalik, kuid kahjuks sageli tulutult. Vähemalt on nüüd see tüütu nähtus dokumenteeritud ja ehk õnnestub selle esile kerkimist ka mõnevõrra maha suruda. Ma ei usu, et teistel inimestel on sellest mingit pääsu.
Samas tõstatab edasilükkamisinflatsioon huvitava küsimus ka erinevatest ettevõtlustoetustest, kus taotlusprotsessi pikkus võib osutuda paljude ettevõtete jaoks ületamatuks takistuseks. Toetustaotluse või sellega kaasneva paberimajandusega tegelemist on alati lihtsam edasi lükata kui teha, kuid täiendav probleem võib olla selles, et kogu protsess on piisavalt pikk, et ettevõtlikumaid ja reaalsele tegevusele suunatud inimesed eemale peletada.
Seoses igakevadise teetöödeperioodi algusega on praegu tööd rohkem kui küllaga ja sellest tulenevalt on ka uute postituste kirjutamine pidurdunud. Tulemas on mitmed suuremad hanked ja käivitunud on ka aastaid tagasi väljakuulutatud projektid, mis kõik nõuavad oma osa ajast ja tähelepanust.
Samas on Vabalogi piisavalt kaua kirjutatud, et osadele teemadele saab reageerida lihtsalt varasematele postitustele viidates. Üks taolisi oli hiljutine uudis, et Tallinn nuumab ehitusfirmat:
Tõsiasjale, et Tallinna linn hakkas sotsiaalkortereid nõutama kinnisvarabuumi ajal, juhtis toona tähelepanu nii linnavolikogu opositsioon kui ka mõneti ootamatult toonane keskerakondlasest linnavolikogu liige, suurärimees Endel Sifi käepikendus Tõnis Bittman.
Tallinna linna leping Raadiku Arendusega on sõlmitud 20 aastaks alates viimase maja üleandmisest, mis peaks aset leidma 2011. aastal. Leping lubab tõsta igal aastal hinda vähemalt kahe protsendi võrra. See tähendab, et lepingu kestuse lõpuks, kui majad on juba 20-aastased, on üür neis ligi 200 krooni ruutmeetri eest kuus.
Kokku maksab Tallinna maksumaksja 20 aasta jooksul firmale ühe ruutmeetri eest 37 000 krooni, samal ajal kui korterite ehitusmaksumuseks on hinnatud alla 14 000 krooni ruutmeetrist. 20 aasta jooksul maksab linn Raadiku Arendusele kolm miljardit krooni
Võiks ju väita, et headele aegadel ei osanud keegi ette näha, et olukord võib kardinaalselt muutuda ja sellest tulenevalt ka sõlmitud lepingud osutuda ootamatult paindumatuks, kuid siinkohal tsiteeriks enda poolt natuke rohkem kui poolteist aastat tagasi kirjutatut:
Munitsipaalkorterite ehitamise asemel võiks igale sundüürnikule jagada majutusvautsheri, mis kataks mingi kindla summa korteri rendikuludest. Vastavalt sellele, kas inimene on omalt poolt ise nõus midagi juurde maksma või mitte saaks ta valida endale sobiva asukoha ja hinnatasemega korteri Tallinna mitmekülgsel renditurul, kuid seda teadmisega, et miinimum (ja miks mitte ka natuke rohkem) on vautsheriga garanteeritud.
Lisaks laiemale valikuvõimalusele, mis kaasneb vautsheritega, on linnavalitsusel võimalus hoiduda kapitalimahukatest investeeringutest, mille tulemus on kõigest mõni üksik munitsipaalmaja, kust endale eluaseme leiab murdosa nendest, kes võiks munitsipaalkorterile pretendeerida.
Ühtlasi ei koguneks sarnase sotisaal-majandusliku taustaga inimesed ühte piirkonda vaid jaotuksid üle terve Tallinna, kus märksa mitmekesisemas elukeskkonnas oleks olemas kõik ajendid enda elujärje parandamiseks vähemalt ühel osal majutusvautsherite kasutajatest.
Majutusvautsherid võimaldaks sundüürnike probleemi lahendada täna ja seda igavaseks, sest vastupidiselt munitsipaalmajale, mida jätkub aastakümneteks ja mida pole keegi valmis pärast mõne aastast kasutamist lammutama, on vautsherite programm painutatavam majanduses toimuvale, kus ühelt poolt võib majanduskriis seada mitmed inimesed sarnasesse positsiooni sundüürnikega ja teiselt pool võib hoopis majanduskasv luua eeldused majutusvautsherite programmi külmutamiseks.
Zimbabwe’s national currency will remain suspended for at least a year following the legalisation of foreign currencies, officials say.
“There was nothing to support the value of the Zimbabwean dollar,” Economic Planning Minister Elton Mangoma said.
Since January use of foreign currency has been allowed, to combat hyper-inflation that had left even top-value Zimbabwe dollar notes worthless.
Ega Zimbabwe hüperinflatsiooni saaga muud moodi lõppeda saanudki. Vähemalt peaksid Zimbabwe elanike väljavaated nüüd selgelt paremad olema kui eelnevatel aastatel.
Zimbabwe dollari vaikne lõpp kommenteerimine on välja lülitatud
Vahelduseks väljavõtteid teiste eksistentsiaalsetest mõtisklustest:
The Baku Atashga or “Fire Temple” is a castle-like religious structure in Surakhani, a suburb of greater Baku, Azerbaijan. The pentagonal complex, which has an courtyard surrounded by cells for monks and a tetrapillar-altar in the middle, was built during the 17th and 18th centuries. It was abandoned after 1883 when oil and gas plants were established in the vicinity.
Maitreya is a future Buddha of this world in Buddhist eschatology. Maitreya’s coming will occur after the teachings of the current Gautama Buddha, the Dharma, are no longer taught and are completely forgotten.
Ford-class aircraft carriers will be the next generation supercarrier for the United States Navy. Carriers of this class will incorporate many new design features including a new nuclear reactor design, stealthier features to help reduce radar profile, electromagnetic catapults, and advanced arresting gear. With the most modern equipment and extensive use of automation the Navy will be able to reduce the crew requirement and the total cost of future aircraft carriers.
Myrrh is a reddish-brown resinous material, the dried sap of a number of trees. It was used as an embalming ointment and was used, up until about the 15th century, as a penitential incense in funerals and cremations.
Lingam is a symbol for the worship of the Hindu deity Shiva. The use of this symbol for worship is an ancient tradition in India extending back at least to the early Indus Valley civilization.
The Foundation Stone is the name of the rock at the heart of the Dome of the Rock in Jerusalem. According to the sages of the Talmud it was from this rock that the world was created, itself being the first part of the Earth to come into existence.
Wikipedia eklektiline sügavus VII kommenteerimine on välja lülitatud
Hernando de Soto näeb usalduse kadumise ja seeläbi ka finantskriis taga, mis praeguseks on arenenud majanduskriisiks, puudulike omandiõigusi, mis polnud piisavalt läbipaistvalt dokumenteeritud. Ilma omandiõiguseta ei kajasta ka hinnad informatsiooni adekvaatselt, mis viib ebamäärasuse ja usalduse kadumiseni:
Over the past 200 years, that legal authority has matured into a global consensus on the procedures, standards and principles required to document facts in a way that everyone can easily understand and trust.
The result is a formidable property system with rules and recording mechanisms that fix on paper the facts that allow us to hold, transfer, transform and use everything we own, from stocks to screenplays. The only paper representing an asset that is not centrally recorded, standardized and easily tracked are derivatives.
Property is much more than a body of norms. It is also a huge information system that processes raw data until it is transformed into facts that can be tested for truth, and thereby destroys the main catalysts of recessions and panics — ambiguity and opacity.
De Soto pakub enda üpris lühikeses arvamusloos välja ka mõned võimalikud lahendused.
7. Most jobs are better than they seem:You can learn from any job.
When I worked on a French chicken farm, I thought I’d learn French, but I didn’t, because I was so foreign to the French farm family that they couldn’t talk to me. However I did learn a lot of other things, like how to bargain to get the best job in the chicken coop, and how to get out of killing the bunnies. You don’t need to be learning the perfect thing in your job. You just need to be learning. Don’t tell yourself you need a job that gives your life meaning. Jobs don’t do that; doesn’t that make you feel better? Suddenly being in the workplace doesn’t seem so bad.
The most likely outcome, sad to say, is some semiserious restructuring plan, with or without court involvement, to be followed by long-term government intervention and backdoor subsidies forever. That will amount to the world’s most expensive jobs program. It will preserve the overcapacity in the market, create zombie companies and thus hurt Ford. It will raise the protectionist threat as politicians seek to protect the car companies they now run.
It would have been better to keep a distance from G.M. and prepare the region for a structured bankruptcy process. Instead, Obama leapt in. His intentions were good, but getting out with honor will require a ruthless tenacity that is beyond any living politician.
Karm tõde, mille vähemalt mitte-poliitikud saavad selgelt välja öelda.
* * *
Amartya Sen’ilt ilmus märtsi lõpus New York Review of Books’is pikem artikkel pealkirjaga Capitalism Beyond the Crisis, kus Sen arutleb kapitalismi tuleviku üle samal ajal Adam Smith’i kirjutatu üle mõtiskledes:
Smith never used the term “capitalism” (at least so far as I have been able to trace), but it would also be hard to carve out from his works any theory arguing for the sufficiency of market forces, or of the need to accept the dominance of capital. He talked about the importance of these broader values that go beyond profits in The Wealth of Nations, but it is in his first book, The Theory of Moral Sentiments, which was published exactly a quarter of a millennium ago in 1759, that he extensively investigated the strong need for actions based on values that go well beyond profit seeking. While he wrote that “prudence” was “of all the virtues that which is most useful to the individual,” Adam Smith went on to argue that “humanity, justice, generosity, and public spirit, are the qualities most useful to others.”
Therefore, in devising reforms that aim to reduce the likelihood of future severe contractions, the accomplishments of capitalism should be appreciated. Governments should not so hamper markets that they are prevented from bringing rapid growth to the poor economies of Africa, Asia and elsewhere that have had limited participation in the global economy. New economic policies that try to speed up recovery should follow the first principle of medicine: do no harm. This runs counter to a common but mistaken view, even among many free-market proponents, that it is better to do something to try to help the economy than to do nothing. Most interventions, including random policies, by their very nature would hurt rather than help, in large part by adding to the uncertainty and risk that are already so prominent during this contraction.
The policies of the Bush and Obama administrations violate the “do no harm” principle. Interventions by the US Treasury in financial markets have added to the uncertainty and slowed market responses that would help stabilise and recapitalise the system. The government has overridden contracts and rewarded many of those whose poor decisions helped create the mess. It proposes to override even more contracts. As a result of the Treasury’s actions, we face further distorted decision-making as government ownership of big financial institutions threatens to substitute political agendas for business judgments in running these companies. While such dramatic measures may be expedient, they are likely to have serious adverse consequences.
* * *
Varem või hiljem pidi see juhtuma: Facebook’i avalik hukkamõist. Matt Labash on Weekly Standard’i jaoks enda mõtted päris lõbusalt kirja pannud artiklis Down with Facebook, kus hulgaliselt teraseid täheldusi ja ennast pilkavat huumorit, kus siiski ka sügavam sõnum…vist:
For the five or six Amish shut-ins who may not yet have heard of this scourge (your tenacious ignorance is to be admired, and I’d immediately friend you if I was into Facebook and you had electricity), Facebook is an online community where colleagues, friends, long-lost acquaintances, friends of friends or long-lost acquaintances, and perfect strangers find and “friend” each other based on their real or perceived affinity. They then have access to each other’s web pages, and consequently to each other’s lives, quirks, photos, jottings, oversharings, and mental disorders, as well as to those of the ever-expanding universe of their friends’ circles, thus increasing the likelihood that you will either embarrass yourself or be embarrassed by someone whose life would never otherwise intersect with yours. (Right about now, a Facetard is ginning up an angry letter to the editor saying this would not be the case if you know how to control your privacy settings. Save the geek speech for your Facebook friends, Facetard, I already got my eight hours sleep.)
Olgu siinkohal öeldud, et ühele Facebooki passiivsele kasutajale tundus see artikkel väga sümpaatne. Mulle on viimastelt nädalatelt teisigi sarnaseid artikleid meelde jäänud. Tundub, et asi hakkab massidesse jõudma.
* * *
Kuna usaldus ja selle kaotamine on viimasel ajal aktuaalne teema, siis ei saa mööda artiklist, kus on juttu usalduse keemilisest poolest ja kuidas vastuvõtlikus keemilistele signaalidele võib mõjutada isegi inimeste karjäärivalikut:
Oxytocin is deeply involved in the attachment process, whereas testosterone is intensely caught up in the enforcement of the social norms (which may help to explain why far more men go into such professions as the military and law enforcement). In exchange games, the more subjects are behaving in trusting ways, the more money they exchange and the higher the levels of oxytocin that are released by the brain. When Zak asks them why are they giving up so much money, subjects say such things as “it just feels right.” The moral emotion drives behavior, even if the moral calculation beneath the emotion is invisible.
Skeptics might reasonably ask whether oxytocin is the cause or the effect of trust. “To control for that,” Zak says, “we set up an experimental condition where instead of subjects freely choosing to trust someone, we had them randomly pull out a ping pong ball from a box that would determine how much money was given or received, and in those cases there was no significant change in oxytocin levels.” To find out if cooperating and trust lead to the release of oxytocin or if increased levels of oxytocin lead to more cooperation and trust, Zak infused oxytocin into subjects’ brains through a nose spray that is quickly absorbed by the body and discovered that it causes them to act more cooperatively.
Huvitav, kui tõenäoline on, et oluliste läbirääkimiste käigus (kümned või sajad miljonid dollarid) pihustab tehingust rohkem huvitatud osapool juba täna enda nõupidamisteruumi oxytocin’i? Aga poliitilistel läbirääkimistel, kus kaaluli võivad-olla inimelud?
See on ka üks põhjuseid, miks kaldun arvama, et mida rohkem erinevate ametite poolt täidetavaid funktsioone on võimalik üle viia erasektorisse, seda suurem on ka tõenäosus, et tuleb uudseid lahendusi ja lähenemisi, mille arendamisel lähtutakse eelkõige tarbija huvidest. Ühtlasi tähendab see, et avalik sektor võiks järjest rohkem enda funktsioonidest üle anda erasektorile sealjuures ise tegeldes võimalikult mitmekülgse konkurentsi tagamisega läbi sisenemisbarjääride madalal hoidmise ja täiendavate omandiõiguste loomise.
Heaks näiteks ühest omandiõiguste loomise viisist ja kaudselt ka ettevõtluse toetamise viisist oleks Eesti territoriaalvete merepõhja erastamine. Kahjuks selgus aga hiljuti Ekspressis ilmunud Toivo Tänavsuu loost, et näiliselt loogilisest lahendusest ja võimalikust tuluallikast (nii omanikele, ettevõtjatele kui riigile) on Rein Langi eestvedamisel loobutud:
“Miks peaksime hakkama merepõhja kaardistama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe dokumendiga – vee erikasutusloaga?” ei mõista Lang. Meri polevat kinnisasi, mida saad kellelegi välja üürida. See olevat avalik hüve nagu põhjavesi, õhk, maavarad ja raadiosagedused.
Kentsakas, et alguses käib jutt merepõhjast ja isegi Lang näib nõustuvat, et kaardistamise ja katastriüksuste abil oleks võimalik omandiõiguseid määrata, kuid järgmine hetk on jutt läinud merele, mis tõesti pole kinnisasi, kuid sama ei saa ju öelda merepõhja kohta, millest tegelikult juttu käib. Avalikul hüvel on väga selge definitsioon ja merepõhi sinna alla kohe kuidagi ei käi. Praeguse seisuga on merepõhi riigi omand nagu erastamata maismaa ning sellepärast tundub ka Juhan Partsi kommentaar veider:
Parts ütleb, et küsimus on “õigusteoreetiline” ning ehk oleks tõesti aeg veekogude puhul loobuda riigi omandist rääkimisest, mis on nõukogude ajale omane väljendus, ning nimetada asju teise nimega – avalik hüve.
Merepõhi peidab endas muidki ressursse, nagu näiteks ehitusmaterjalid liiv, kruus ja savi ning ravimuda ja raua-mangaani konkretsioonid. Meist üldse mitte kaugel on merest puuritud naftat ning Prangli saarel võib praegugi maagaasi leegil vorsti grillida. Sestap tuleb nii kaalukate otsuste tegemisel, nagu seda on sisuliselt 45 protsendi territooriumi omandist loobumine, tõsiselt ja väga kaugeid võimalikke arengustsenaariume arvestades hoolikalt peaga mõelda, nagu ka justiitsminister soovitab.
Suurbritannias, kus avamere tuuleparkide rajamine on täies hoos, on merepõhi tsiviilkäibes ja see praktika töötab edukalt. USA rannikumeres on tõsiseks mureks vanad puurplatvormid, mis risustavad merepõhja. Eestis on avamere kaitsealade loomine veel lapsekingades, kuid edeneb jõudsalt. Need on vaid näited mõnedest aspektidest, millega väga pikas perspektiivis oleme tulevaste põlvede ees kohustatud arvestama.
Nii ta on. Lang vihjab soovile kulutusi vähendad, kuid lühiajaliste kulutuste vähendamisega pärsib ta ühe perspektiivika valdkonna arengut. Mida siis tegelikult võiks teha, kuidas merepõhja erastada?
Merepõhja erastamisprotsessi visand
1.
Kindlasti on meil praeguse seisuga olemas mingid merepõhja kaardid, kuid täiendav kaardistamine ei tule kindlasti kahjuks ja tasub ennast tõenäoliselt ka majanduslikult ära. Kogu protsess võtaks tõenäoliselt aega (aasta, kaks?), kuid võimaldaks samal ajal ette valmistada esialgse plaani aladest, mis on selgelt kõrgem majandusliku väärtusega (rannale lähemal, madalam vesi, laevaliikluse liinid jne). Taoline jaotus võimaldab luua erineva suurusega katastriüksuseid, mis võimaldab omakorda läbi katastriüksuse suuruse kompenseerida majanduslikult vähem väärtuslikumat asukoht läbi suuruse.
2.
Miski ei takista osasid alasid erastamisest välja arvamast. Kõige suuremaks väljaarvamise kandidaadiks on rannaalad, mida saaks siiski koos täiendavate piirangutega samuti erastada ja vastavalt suurust korrigeerida. Küsimus on rohkem juriidilistest nüanssides ja piirangutes, mis soovitakse kehtestada. Kui piirangud on karmid, siis ei pruugi erastamine olla kõige mõistlikum.
3.
Erastamisel saaks aga lähtuda loosist. Igale Eesti kodakondsust omavale inimesele nähakse ette üks katastriüksus, mille asukoht selgub alles pärast loosi. Erastatavat merepõhja on Eesti Vabariigi territoriaalvetes 36 907 ruutkilomeetrit ehk 36,9 miljardit ruutmeetrit. Kui katastriüksused on merepõhjas määratud lähtuvalt elanike arvust, siis saame keskmise katastriüksuse suuruseks umbes 27 500 ruutmeetrit, mida polegi just vähe.
Loosis saaks osaleda aga ainult füüsilised isikud, kellest kõigile antakse lähtuvalt loosi tulemustest omandiõigus juhuse poolt määratud katastriüksusele. Kui loos ise toimub lähtuvalt rahvastikuregistrist, siis omandiõiguse kinnitamiseks tuleb igal loosis osalejal (või tema esindajal) kinnitada enda teadlikust loosi tulemusest, mille järel läheb omandiõigus üle füüsilisele isikule (või tema esindajale). Kinnitamise perioodi pikkus võiks olla aasta ja vajalik on ta selleks, et suurendad merepõhja majanduslikel eesmärkidel kasutamise tõenäosust.
4.
Kui pärast aasta möödumist pole loosis osalenu huvi enda katastriüksuse omandiõiguse vastu avaldanud, siis teeb katastriüksuste jagamise protsessi koordineerija (soovitavalt rahvusvaheliselt tunnustatud audiitor vms) nimekirja neist, kes pole reageerinud ja avaldab selle. Järgneva 6 kuu vältel oleks võimalik hilinejatel veel reageerida, kuid pärast seda läheks omanikuta katastriüksused, kas riigi omandusse või soovitavalt enampakkumisele.
5.
Kui katastriüksused jagatud ja omanikud on ennast registreerinud võib katastriüksust merepõhjas nagu ka maal müüa, osta, vahetada või rentida võlaõigusseadusest lähtuvalt. Edasised tehingud on lubatud ka juriidiliste isikutega, kes võivad füüsilistelt isikutelt katastriüksuseid nii osta kui rentida või maismaal asuvate kinnistute vastu vahetada.
Kindlasti leidub neid, kes soovivad loosi läbi saadud omandiõiguse esimesel võimalusel maha müüa nagu neid, kes soovivad hakata omandiõigusi ostma. Tõenäoliselt ei oleks summad suured, kuid olen veendunud turg tekiks kindlasti. Miski ei tohiks takistada ka omandiõiguse kinkimist, mis võimaldaks näiteks MTÜ’del veenda (jutu või rahaga) omanike enda katastriüksusest loobuma näiteks mõne avamere kaitseala kasuks.
Kindlasti võimaldaks taoline lähenemine märksa selgemat ja riskivabamat asjaajamist ettevõtjatele, kes soovivad merepõhja midagi ehitada. Samas ei tähenda merepõhja omandiõigus veel õigust sinna teha, mis pähe tuleb. Ehitamisload ja teatud normidest kinnipidamine jääksid sama aktuaalseks kui maismaal, lihtsalt meelevaldsust ja määramatust oleks vähem ja see võimaldaks omakorda ettevõtjatel teha realistlike tasuvusanalüüs enda äriprojektidele.
6.
Eelnevas jutus polnud kordagi sõna jõgedest ja järvedest, sest ainuüksi nende defineerimine võib muutuda problemaatiliseks. Tõenäoliselt tuleks nad erastamisprotsessist esialgu välja arvata, et merepõhja erastamist kiirendada, kuid merepõhja erastamise protsessi käigus selgub kindlasti veel üksikasju, mille alusel saab otsustada jõgede ja järvede saatuse.
Kokkuvõtteks
Merepõhja erastamine võib tunduda esmapilgul mõttetu ja arvamus, et kellelgi selle vastu erilist huvi pole, on kerge tekkima, kuid see ei tähenda muud kui seda, et lugejalt puudub ettekujutus merepõhja kasumlikult kasutamise võimalustest. See ei tähenda, et teistel ei võiks olla huvitavaid, kasumlike ja isegi kasulike ideid. Lisaks sellele annab tehnoloogia jätkuv areng põhjust arvata, et ligipääs merepõhjale muutub lihtsamaks nagu ka merepõhja võimalusi kasutavate kasumlike ettevõtlus võimaluste rakendamine.
Äärmiselt kahetsusväärne ja lühinägelik on aga väidetavalt ühe liberaalsema ja turumajanduse sõbralikuma erakonna ministri ükskõiksus taolise võimaluse suhtes, mida õigustatakse lühinägeliku ühekordse kulude vähendamisega.
Olen algusest (2005 november) peale olnud Arengufondi väljavaadete osas skeptiline ja viimaste kuude jooksul loetu annab põhjust arvata, et see skeptilisus on ennast igati õigustanud.
Esialgu ainult riikliku riskikapitalifondi funktsiooni täitma pidanud asutus on endale aastatega juurde saanud ka arenguseire tegemise ülesande, kuid seoses Arengufondi investeeringuraha ehk telekommi aktsiate ära võtmisega tundub esialgsest plaanist järgi jäävat ainult hale vari, mis tegeleb eelkõige arenguseirega. Siiani ei mõista, miks arenguseirega ei võiks tegeleda projektipõhiselt ülikoolid või Konjuktuuriinstituut või Praxis, kuid tõenäoliselt polegi siin midagi loogika ja ratsionaalsusega mõista.
Indrek Neivelt kommenteeris nõukogu esimehe kohalt tagasiastumist Arengufondi investeerimisrolli kahanemisega ning oma sooviga keskenduda rohkem tegevusele erasektoris, seisab Arengufondi pressiteates.
Oma hiljutist lahkumist fondi nõukogu esimehe kohalt põhjendas Neivelt sellega, et ta ei suutnud arengufondi seadust ellu viia. “Üle poole aasta üritasin veenda teisi nõukogu liikmeid, et tuleb seadust muuta, aga ju ma ei olnud küllalt veenev,” rääkis ta.
Samas ei saanud ta Arengufondi nõukogu liikmeks oleku ajal ise ettevõtlusega tegeleda. “Kuigi nõukogu ei tee ühtegi investeerimisotsust ja veelgi enam. Nõukogu ei tea vastavalt seadusele fondi tehtud investeeringutest rohkem kui tavaline lehelugeja, seda keegi ei usu,” sõnas ta. Kui veel investeerimiseks mõeldud vahendid ka ära võeti, oli otsus lihtne, lisas Neivelt.
Mina nimetaks seda bürokraatlikuks innertsiks, millest pääsemine oli alati ebatõenäoline. Selle nädala alguses ilmus aga Äripäevas artikkel Arengufond – palju kära, vähe villa, kus ütleb sõna sekka ka Markku Mäenpää, kes oli mõnda aega Arengufondi investeerimisdivisjoni juht – enne kui lahkus:
“Lahkusin konfliktiga. Minu nägemus sellest asutusest ja tegevusest oli sootuks teine,” ütles ta. “Vabandust julma väljenduse eest, kuid Eesti on nagu Siber, kus kasvavaid firmasid on ääretult vähe ja ilma nendeta pole võimalik startida,” rääkis ta.
Mäenpää kritiseeris ka Arengufondi struktuuri, mis on tema arvates vale, ja asukohta – Eesti kalleimat äripinda. Samuti toonitab ta, et Arengufondi taustal liiguvad väga suured poliitilised jõud.
Mäenpää kommenteeris fondi kolme investeeringut vaid sõnadega, et see on kurb.
Täpselt nii nagu oli ebatõenäoline bürokraatlikust inertsist pääsemini oli ebatõenäoline ka poliitilistest huvidest ja mõjudest pääsemine. Huvitav on aga see, et Mäenpää on praeguseks jõudnud NarTesti tegevjuhiks. Ettevõtte oli ka Arengufondi huviorbiidis nagu sai ka eelmise aasta aprillis kirjutatud.
Nördinult meenutab ärimees ka aasta aega kestnud edutuid läbirääkimisi Arengufondiga, kellelt oodati investeeringut NarTesti. “Nad pakkusid meile tingimusi, mida tänapäeval ei paku ka kõige karmimad liigkasuvõtjad oma ohvritele. Meilt nõuti kasumisse jõudmist kahe aastaga!” ütleb Siff. Et Arengufondi investeering olnuks võrreldav riigi abiga, piiranuks see Sifi sõnul Nartesti müüki valitsusasutustele.
Sifi firma võttis kohustuse läbirääkimiste nurjumise korral hüvitada Arengufondile mõistlikus ulatuses advokaadikulusid. Nüüd on ärimehe laual 460 000kroonine arve – 200 tundi tegid fondi palgatud advokaadid aktsionäride lepingu kallal tööd. “Soovin noortele ettevõtetele edu Arengufondiga asjaajamisel,” ironiseerib Siff. “Meile läks see väga kalliks maksma.”
Kentsakas on aga kogu selle Arengufondi loo juures see, et enamus probleemidest olid ette aimatavad enne kui organisatsioon oli üldse loodud. Midagi väga üllatavat viimastes arengutes pole. Igal juhul jälgin Arengufondi saatust lõpuni välja ja see lõpp tundub täna selgelt lähemalt olevat kui keegi tunnistada soovib.
Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatuse 2009. aasta 5250 kroonine alampalga nõue ei olnud juba eelmise aasta lõpuks selgeks saanud majanduskriisi tingimustes realistlik ja on seda täna veel vähem. Taoline laest numbrite noppimine ei ole kellegi muu kui EAKL’i juhatuse liikmete poliitilise karjääri huvides ja paljudele töötajatele, kelles valdavat enamust EAKL ei esinda, oleks see tähendanud lihtsalt töökoha varasemat kiiremat kaotamist.
Ei tasu unustada, et Tööandja on sunnitud tasuma ka 33% sotsiaalmaksu, mis tähendab, et ka sotsiaalmaksu oleks tulnud eelmisest aastast ligi 300 krooni rohkem maksta. Ühe kaupa need arvud eriti kõrged ei tundu, kuid aastas oleks see tähendanud täiendava 14 400 krooni tasumist ÜHELT inimeselt. Mida see tähendab ja kuidas see tööandja, kasumlikult tegutseda üritava ettevõtja maailma mõjutab?
Kui aastas tuleb ühe töötaja pealt 14 400 krooni rohkem maksta, siis see tähendab ligi 2,5 kuupalka. Kui sul on tööl 5 alampalgaga inimest, siis kokku tuleb tööandjal maksta 72 000 krooni rohkem. See tähendab 4350 kroonise alampalga (koos sotsiaalmaksuga) juures ühe täiendava töötaja palkamisest loobumist. Kui sul on kümme alampalgaga töötajat, siis oled sunnitud loobuma 2 täiendava töökoha loomise ideest. Saja alampalka saava töötajaga ettevõttes tähendab see 20 töökohta, mida enam ei saa luua.
Alampalga tõstmine tähendab täiendavaid väljaminekuid ettevõtjale, kuid mis ta vastu saab? See, et alampalk tõuseb ei tee töötajat tootlikumaks ega too ettevõttele automaatselt rohkem raha sisse. Tegu on ainult täiendava kulutusega, mille nõudmisel ei lähtu EAKL sellest, et keegi jääb selle tulemusena tööta või kellelgi kaob töökoha võimalus.
EAKL on kartell, mis seisab enda väikese liikmeskonna huvide eest, kuid kelle nõudmistest on sunnitud lähtuma kõik töötajad ja tööandjad, kes aga EAKL’i tegevuse tagajärjel otseselt kannatavad. Kahjuks ei ole need inimesed organiseerunud ja seepärast ka sama hästi kui nähtamatud.
EAKL on hiljem enda esialgsetest nõudmistes mõnevõrra taandunud, kuid uue alampalga kehtestamise soov 1. aprilliks (tänaseks) on aga lihtsalt soovunelm, millel pole põhjuast pikemalt peatud.
I think the key issue in the contest between Progressive Corporatism and The Resistance might be summarized as this:
If you believe that politicians are about solving problems and need more power in order to do so, then you are going to side with Progressive Corporatism.
If you believe that politicians are about power and need problems as an excuse to get it, then you are going to side with The Resistance.
“On the free market, in short, the consumer is king, and any business firm that wants to make profits and avoid losses tries its best to serve the consumer as efficiently and at as low a cost as possible. In a government operation, in contrast, everything changes. Inherent in all government operation is a grave and fatal split between service and payment, between the providing of a service and the payment for receiving it.”
As a corollary, government is unresponsive to demand shifts:
“Thus, if consumer demand should increase for the goods or services of any private business, the private firm is delighted; it woos and welcomes the new business and expands its operations eagerly to fill the new orders. Government, in contrast, generally meets this situation by sourly urging or even ordering consumers to “buy” less, and allows shortages to develop, along with deterioration in the quality of its service.”