Kuna pole kohalikes blogides viidet näinud, siis viitaks A Fistful Of Euros nimelise blogi postitusele Russian Hide-and-Seek with Routers:
So what exactly happened with the allegedly Russian-orchestrated DDOS attack on Estonian Internet interests? Some people have been talking about the first act of “cyberwar” against a sovereign state, others about a bizarre fuss about nothing. AFOE asked Gadi Evron, a world expert on botnets who runs Israel’s CERT and who took part in the international response effort, exactly what was going on.
Intervjuu pole just kõige põhjalikum, kuid midagi annab ikka juurde.
Gadi Evron’i lühiintervjuu küberrünnakutest Eestile kommenteerimine on välja lülitatud
Liidu teatel suurendab piirang oluliselt klientide hulka kauplustes tipptunnil ning toob kaasa kassajärjekordade pikenemise. “Suurenenud külastajate hulga teenindamiseks peavad kauplused korraldama ümber teenindajate töö õhtuste vahetuste arvelt, mis omakorda tingib vajaduse sulgeda kauplused õhtul vähemalt paar tundi varem,” seisab kaupmeeste kirjas.
Täiesti ebaadekvaatsed, pealiskaudsed ja lapsikud olid aga Savisaare vastuväited. Võtaks need ükshaaval ette:
“Oma avalduses räägivad kaupmehed tegelikult iseendale vastu. Minu tähelepanekute järgi on just õhtuti kella 22 ajal poodides pikad järjekorrad, aga olen veendunud, et enamus neist ostjaist ei lao oma ostukorvi alkoholi,” teatas Tallinna linnapea Edgar Savisaar.
Iga inimene, kes õhtuti planeedil Maa poes käib teab, et järjekorrad ei ole tingitud rahvamassidest vaid piiratud arvust kassadest, mis õhtuti töötavad. Savisaar on kas puhta loll või järjekordselt vassib nii – ma kaldun arvama, et pigem vassib.
Savisaare sõnul käib enamus inimesi poes pärast tööd ja seda olenemata alkoholi müügikeelust. “Üheks näiteks olid aprilli lõpupäevad, mil alkoholimüük oli üle Eesti keelatud, aga poed olid sellest hoolimata rahvast täis,” lisas ta.
Oli ka nii? Millele need järeldused baseeruvad? Kõhutundele ja pealiskaudsusele nagu enamus Keskerakonna mõttetutest initsiatiividest? Ma olen nõus kihla vedama, et kui me võtame kõnealuste aprillikuu päevade poodide käibed, siis on poodide käibes märgata selget langust. Ja mis tähtsust omab üldse see, kui palju rahvast poes käis? Iga ettevõtja jaoks on tähtis hoopis see, kui palju tema poest ostetakse.
Savisaar soovitas kaupmeestel ja tootjatel hoopis oma pead tööle panna ja sellest keelust pigem kasu lõigata: “miks mitte hakata tootma nt alkoholivaba Vana Tallinna jooki ja seda müüa üle linna ööpäev läbi?”
See lihtsalt peab olema mingi haige nali. Vana Tallinn ilma alkoholita on nagu ketshup ilma tomatiteta. See ei ole sama toode ja Vana Tallinna puhul oleks tegu lihtsalt magusa lürriga, mille ostmisest keegi huvitatud ei ole samas arendus-, tootmis-, ja turustustuskulud oleks arvestatavad samas kui mingit garantiid selle kohta, et keegi seda plöga tahab osta, ei ole. Sama nime all toote müümine oleks aga tarbija petmine ja korraliku brändi solkimine. Kui ikka ärist midagi ei jaga, siis võiks enda mõttepeerud endale hoida!
Mind huvitaks väga, millega selle uue piirangu mõju üldse mõõtma hakatakse, sest üks täiesti reaalne variant on alkoholitarbimise (tegelikult ostmise) suurenemine vahetult enne piiranguid ja piirangute jooksul, sest lihtsam on rohkem koju varuda, kui kuskilt poodi hakata otsima. Mida austatud linnavolinkikud, siis teevad? Lihtsalt ignoreerivad seda informatsiooni või hoopis nõuavad täieliku keelustamist, sest nende endi poolt mõtlematult kehtestatud piirangud on olukorra hullemaks teinud?
Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis ei tasu unustada, et alkoholi müügipiirangud ei jõustu kõigis valdades vaid ainult osades. Ma pakun, et osalise keelamise tulemusena leidub kindlasti uljaid autojuhte, kes natuke napsitavad ja leivad siis, et oleks vaja varusid täiendama minna. Kuna kohalik külapood on kinni (võimalik, et jäädavalt), siis minnakse käraka järgi lähimasse valda, kus alkoholi ikkagi müüakse.
Oletame, et see kerge joobega juht teeb nüüd avarii, milles hukkub mõne teise sõiduki kaine juht. Ma arvan, et kõik on nõus sellega, et enamus süüst kannaks ikkagi joobes juht, kuid see õnnetus ja kaotatud elu oleks võinud mõlemad olla olemata, kui piduline oleks saanud jalgsi enda täiendava veini või õlle järgi minna.
Lõpetuseks kordaks seda, mida siin juba varem korduvalt kirjutatud: need piirangud on mõttetud, sest inimesed on leidlikud – on alati seda olnud ja tulevad alati seda olema.
«See, et naabritel veelgi viletsamini läheb, meid ei lohuta. Meie teedel hukkuvad ju siiski meie oma Eesti inimesed,» ütles Vane. «Kuigi jah, see, et ohvrite arv on kõigis kolmes riigis korraga nii palju kasvanud, on asjaolude seletamatu kokkusattumine.»
Mul pole sõnu. Tegelikult on, kuid enamus neist ei vääri viisakas seltskonnas, mida Vabalogi lugejaskond kindlasti on, mainimist.
Aga ikkagi, miks tuleb väidetava juhtivspetsialisti suust sellist jura? Ilmselgelt pole liikluseõnnetustes hukkunute kasv kolmes riigis “asjaolude seletamatu kokkusattumine” vaid mingisuguste protsesside tulemus. Selle asemel, et käsi laiutada ja juhuse kaela kõik ajada võiks asja uurida natuke põhjalikumalt ning välja tulla mõnede hüpoteesidega.
Minul näiteks on üks teooria.
Nimelt kaasneb tugeva majanduskasvuga üldine autode soetamine. Kui autosid tuleb majanduskasvuga juurde nagu muda, siis teedega on olukorda märksa keerulisem. Neid tuleb igal aastal juurde näpu otsaga ja sedagi rohkem maanteede kui linnatänavate näol. Kui vaadata statistikaameti andmebaasi (majandus>kinnisvara>teed ja tänavad), siis kõige rohkem on juurde tulnud just erateid, millele pole kahjuks valdavale osale eestlastest mingit asja.
Kui autode arv on Eestis perioodil 2000-2006 kasvanud 20%, siis teed hulk on samal perioodil kasvanud ainult 8% ja sellest 8% moodustavad erateed – üllatus, üllatus – 78% ja metskondade teed ülejäänud 22%.
Vabandage väga, aga mida kuradit siin imestada on, et liiklusõnnetuste ja hukkunute arv suureneb kui sisuliselt samadele teedele peab mahtuma 20% rohkem sõidukeid. Lisaks sellele on enamus nendest sõidukitest koondunud suurematesse linnadesse, kus on keeruline olemas olevaid teid laiendada rääkimata siis veel täiesti uute ehitamisest.
Ma arvan, et pigem on meil põhjust küsida, miks meil rohkem hukkunuid ei ole!
Liiklusõnnetustes hukkunute arv (1994-2005) Eesti, Läti, Leedu ja Soome. Allikas: Maanteeamet
Graafikult võib näha, et vaatamata teede vähesusele ja autode rohkusele on hukkunute arv Eestis siiski järk järgult vähenenud ja mingiks paanikaks – mida mõned ajakirjanikud näivad vägisi tekitavat – pole absoluutselt mingit põhjust.
Erinevad liiklusohutus kampaaniad on olnud üpris edukad ja koos paremat turvalisust tagava tehnoloogiaga uuemates autodes on õnnestunud liiklusõnnetustes hukkunute arvu isegi vähendada ja viimase aasta jooksul enam-vähem samal tasemel hoida vaatamata sellele, et liiklusesse lisandus üle 75 000 sõiduki ainuüksi eelmisel aastal, mis on enam kui 2 korda rohkem kui keskmisel aastal viimase 10 aasta jooksul. Viimati võis sarnast autode hulga kasvu täheldada 1995. aastal kui liiklusesse lisandus üle 66 000 sõiduki.
Kui nüüd uuesti vaadata hukkunute graafikule, siis võib näha, et hukkunute arv hakkas pärast suuremat autoostu (1995) lõppu uuesti tõusma, kuid mõne aja möödudes stabiliseerus ja hakkas uuesti langema.
Eesti ei ole siin mingi erand vaid suht sarnast tendentsi võib täheldada ka Soomes: majanduskasvu soodsates tingimustest ostetakse sõidukeid, mille järel tõuseb teede liikluskoormus ja õnnetustes hukkunute arv, mis oma korda sunnib laiendama olemas olevaid teid ning ehitama uusi. Kuna teedeehituse on tegu ulatuslike ja kallite infrastruktuuriprojektidega, siis võtab see kõik aega seni proovitakse aga “odavamaid” ajutisi lahendusi, mille mõju on pikemas perspektiivis küsitav.
Siinkohal väike küsimus kõigile alkoholipoliitika karmistamise sõpradele: milline on olnud Soome karmi alkoholipoliitika mõju liikluses hukkunute arvule?
Mida ma kogu selle jutuga tahan öelda?
Esiteks, pole olukord kaugeltki nii jube kui meediakajastusest võiks järeldada ja teiseks, lihtsaid lahendusi liiklusohutuse tõstmiseks pole. Jäänud on ainult keerulisemad lahendused nagu olemas oleva teedevõrgustiku jätkuv kaasajastamine ja ummikumaksud linnades.
Kunagi mai alguses lugesin Daniel Drezner’i postitust tootlikkuse kasvu aeglustumisest USA’s ja sellest, kuidas kasvu peamiseks aeglustajaks võib-olla ehitussektor. Mõtlesin juba siis, et võiks uurida, milline on olukord Eestis, sest sarnaselt USA’le võib ka meil iga natukese aja tagant kuulda, kuidas meie tootlikus ei kasva koos palkadega. Kahjuks puudus siis nii motivatsioon kui aeg.
With activity down, but employment and hours worked little changed, measured productivity in the construction industry has collapsed since last summer.
Strip out this sector, and the rest of the economy’s productivity performance looks significantly less bad.
There are a number of possible explanations.
One is that companies are hoarding labour in expectation of a rapid rebound in the housing market. This looks increasingly implausible as the housing correction drags on.
Another is that there is a time lag in construction and big job losses are just around the corner. . . . David Seiders, chief economist at the National Association of Home Builders, says the BLS assumes that contractors’ hours rise and fall with those of residential building workers, whereas builders in practice let their contractors take the pain when business is slack.
If he is right, the decline in productivity in construction – and across the whole economy – may be smaller than the official statistics suggest. “What we are seeing may be under-employment rather than unemployment,” he says.
Eelnevast jutust saab teha Eesti jaoks mõned spekulatiivsed järeldused, kui vaadata kohaliku tööhõivet viimase kümne aasta jooksul.
Allikas: Statistikaameti andmebaas (Hõivatud tegevusala järgi (95,00,06), graafik JS.
Ma ei tea, kui hästi see graafikult välja paistab, kuid kõige suurema hüppe on selgelt teinud ehitus, kus hõivatute arv on suurenenud 5.4-lt% 6.9’le% ja sealt edasi 9.7-le %. Sarnase, kuid poole väiksema kasvu on läbi teinud kinnisvara ja rentimine, kuid üldjuhul on hõivatute määr kõigis sektorites langenud ja nendes, kus on tegu kasvuga jääb see alla 1% punkti kogu perioodi kohta.
Ehitus on üks riukalikult jäik ja aeglaselt muutuv tegevusvaldkond. Lundis õppides käisin kuulamas ka doktorantide seminare ja ühe sellise seminari raames rääkis üks professor ühe enda juhendatava tööst, mis käsitles innovatsiooni just ehitussektoris koos sellega, kui problemaatiline on innovaatiliste meetodite ja lahenduste levitamine ehitussektoris. Tegu on paljuski arhailise valdkonnaga, kus osasid asju tehakse täpselt samamoodi nagu tuhat aastata tagasi – higi ja labidaga.
Tulles tagasi Eestisse, siis ehitussektori tööhõive kasvu taga näen mina kahte potentsiaalselt tootlikust vähendavat põhjust. Mõlema põhjuse võtmesõnadeks on teadmatus tuleviku ees, sest vaatamata üha väiksemale valmisolekule pankade poolt kinnisvaraprojekte finantseerida on selge, et nii elamu kui büroopindade uuendused pole veel kaugeltki ammendunud.
Esiteks, tähendab teadmatus tuleviku ees vajadust arvestada riskidega ja neid varakult maandada. Tootlikkuse tõstmine ehitussektoris tähendab aga eelkõige investeeringuid seadmetesse, millega inimeste tootlikust tõsta. Väiksemad investeeringud on tänaseks juba tehtud, kuid kinnisvarabuumi vaikne aeglustumine on andnud selge signaali sellest, et head ajad ei pruugi jätkuda. Selle teadmise varjus on suuremad ja kapitalimahukamad investeeringud lükatud tuleviku ja ehitus mahtusid üritatakse tõsta pigem läbi täiendava tööjõu palkamise. Milleks osta ekskavaator, millele ei pruugi juba mõne kuu pärast rakendust leida kui sama augu saaks kaevatud mõnekümne mehega, kelle vallandamine on vähemalt teoorias, märksa väiksemate tagajärgedega.
Teiseks, see sama teadmatus tuleviku ees koos ehitusfirmade vajadusega investeerida kuidagi mahtude suurendamisse muutub veel huvitavamaks kui mõelda sellele, et juba mõnda aega ei vaeva meid niivõrd töö kui tööjõudpuudus. Ma kaldun arvama, et odavam on töötajaid palgal hoida täiendavad mõned kuud suht väikese tootlikkusega töödel kui hakata neid vastavalt vajadusele vallandama ja siis mõne aja pärast uuesti palkama – kõrgema palga eest loomulikult.
Arvestades seda, et tööhõive on ehituses viimase 10 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud julgen mina väita, et Eesti tootlikuse kasvu on üpris olulisel määral seotud sellega, mis toimub meie kinnisvaraturul.
Kui palju minu spekulatiivsest heietusest on õigustatud otsustab iga lugeja ise, kuid ma olen tänulik kõigile, kes eelnevas jutus mingeid puudusi avastavad või ei pea paljuks mõnele loogikaveale minu tähelepanu suunata kommentaarides.
Tootlikuse kasvust Eestis ehk mis toimub ehitussektoris kommenteerimine on välja lülitatud
Eestis näib üha rohkem juurduvat osade inimeste seas mingi võltspuritaanlus, millega vähemalt osad poliitikud üritavad enda populisti renomeed rikastada. Viimane geniaalsus on siis täiesti pealisakaudsete õigustustega alkoholimüümise piiramine:
Varasemad alkohoolsete jookide jaemüügi õiguse peatamise teel saavutatud alkohoolsete jookide kättesaadavuse piiramised on Põhja politseiprefektuuri ja kohalike omavalitsuste andmete kohaselt olnud õigustatud ning oluliselt parandanud avalikku korda piirangute ajal.
Kus on need uuringud ja statistika? Kas peab tõesti hakkama täiskasvanud inimesele seletama, et mitme muutuja puhul ei saa automaatselt esile tõsta ühte muutujat ja korrelatsioonist kohe kausaalsust tuletama hakata?
Ja üldse, kes sa selline oled Värner? Kes sind üldse valis ametisse seadma keelde ja piiranguid, milleks sul pole mingit mandaatigi:
Siiani on meil olnud nii, et kodanikud valivad parlamendi, kes teeb riikliku tasandi otsuseid – seaduseid. Osade küsimuste lahendamine on aga jäetud kohaliku omavalitsuse tasandile, sinna valivad kohalikud elanikud oma esindajad, kes siis otsustavad kohalikke asju.
Aga kes kurat on maavanem?! – kohale määratakse valitsuse poolt (valitud kõigi riigi kodanike poolt), aga otsuseid teeb kohalikul tasandil. Seni kuni need otsused on teatud korralduste täideviimise järelvalve (näiteks detailplaneeringud jms.), siis võib veel aru saada, et tegemist on valitsuse poolt määratud järelvalveinstitut- siooniga kohaliku omavalitsuse tegevusele. Aga kui maavanem (hetkel siis Lootsmann) hakkab kohaliku tasandi poliitikat tegema, siis on asi kurjast.
Ma ei mõista, mida nii pealiskaudsete piirangutega saavutatakse peale väikepoodide käibe halvamise õhtusel ajal ja suurte ostukeskuste rõõmustamise päevasel ajal? Kas selliste piirangute eel on uuritud, kui paljud väikepoepidajad ja millises ulatuses sellest kannatavad? Kes katab nende kahjud?
Alkoholipoliitika on riukalik, sest pidevalt on võimalik apelleerida lastele ja noortele ja nende tervisele ja vägivallale, mida kõike loomulikult alkohol põhjustab. Kuivad seadused on ikka alguse saanud mingist väikesest puritaanide seltskonnast, kellel õnnestub enda ideedega kaasa tulema panna mõned poliitikud, kes enda populistipunkte täis soovivad saada.
Mis puutub aga alkoholiaktsiisi tõstmisesse, siis ega selle pidev tõstmine muud ei saavuta kui sarnase olukorra, mis Austraalias – isegi vein on seal sigakallis, mille tõttu on pea igal perekonnal kui just mitte oma väike viinamarjaistandus, siis kindlasti tuttav, kes teeb veini endale ja lähimatele sõpradele. Kas kõrgete hindade tõttu jääb kellelgi vein ostmata? Ei, on olemas alternatiivseid lahendusi.
Ma ei väsi seda kordamast: inimesed on leidlikud ja sellepärast on enamus meelevaldseid piiranguid ootamatute tagajärgedega enamuse jaoks, kuid üpris soodsad väikesele seltskonnale.
Bruce Yandle on isegi selliste regulatsioonide mõju ulatuslikult uurinud ja tulemuseks on Bootleggers and Babtists (viide viib podcastini) nimeline teooria, mis peaks natuke paremini võimaldada mõista dünaamikat, mida taoline reguleerimine soosib.
Ma tahaks ikkagi näha numbreid ja kust nad on saadud mitte apellatsiooni emotsioonidele (aga lapsed?!) või puudulikule poliitikale (riik ehk maksumaksjad maksavad alkoholi tarbimise tagajärjed kinni!), mis tegelikult tuleks ära muuta (PAYGO põhine tervisekindlustus ei ole jätkusuutlik).
Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, et põllumajandustoetused tuleks Euroopas kaotada ja sellele nädalal on rõõm teatada, et rootslased on EL’i Komisjonile just sellise ettepaneku ka teinud:
The idea of completely abolishing farm subsidies, leaving a fully market-oriented farming sector, is controversial.
“We are the first country in the EU to propose this,” Erlandsson told journalists at the Swedish parliament on Tuesday.
Sweden wants export subsidies, intervention subsidies and production subsidies to be phased out completely, leaving only subsidies for environmental protection. The proposed system would closely resemble the system in place in Sweden before the country joined the European Union.
Eelnev tsitaat pärineb artiklist, kus Rootsi põllumajandusminister ütleb ka kohe välja kui väike tõenäosus on ettepaneku realiseerumisel, sest mitmed suuremad Euroopa Liidu liikmed nagu Prantsusmaa, Poola ja isegi Kreeka hakkavad tõenäoliselt taolisi initsiatiive torpedeerima.
Kui ajalooliselt vaadata, siis raamatust The Great Deception selgub, et üks peamisi põhjuseid miks Prantsusmaa üldse enda suveräänsust Euroopa Liidule oli valmis loovutama, olid ulatuslikud põllumajandustoetused, mida ainuüksi Prantsusmaa eelarvest finantseerida polnud enam reaalne samas kui “ühiskassa” lõi selleks kõik eeldused.
Kui võtta prantslastelt ära põllumajandustoetused, siis peaks oluliselt vähenema nende huvi ka Euroopa Liidu vastu, mis võib pikemas perspektiivi kosutada tervet institutsioonide rägastiku, mis praegu Euroopa Liidu nime taha on koondunud, kuid oleks naiivne arvata, et prantslased sellel ilma suurem kisa ja kärata lasevad juhtuda.
Reedel, 25. mail avaldatud Inglismaa Ülemkoja raportist Stopping the Carousel: Missing Trader Fraud in the EU (PDF) selgub, et iga-aastane käibemaksu pettus on Euroopa Liidus jõudnud fantastilise 250 miljardi Euroni aastas ehk enam kui 9,3 triljoni Eesti kroonini!
Mõelge selle summa üle natuke.
Kas nii suurt arvu on üldse võimalik ette kujutada nii, et see mingit tähendust omaks? Ma üritasin enda jaoks selle üüratu numbri natuke seeditavamaks teha järgmiste tulemustega.
Eestis on umbes 1,3 miljonit elaniku – iga üks saaks üle 3 miljoni krooni.
Eesti eelarve on umbes 60 miljardit krooni – sama eelarve saaks teha järgmised 65 aastat.
Võiks ju seda nimekirja jätkata, kuid need numbrid on sedavõrd absurdselt suured, et iga huviline võib neid numbreid enda mõtteis rahulikult ise kaaluda.
Siia juurde ei saa ma jätta tsiteerimata Richard Northi EU Referndumist, kes sellele raportile üldse tähelepanu tõmbas, ja kes selgitab olukorra absurdsust ning süsteemi muutmise imetillukest tõenäosust:
The only way we can get to grips with this fraud, therefore, is to change the VAT system and that – as even the Committee acknowledges – is not going to happen. It is an EU tax, it requires unanimity to change, and the majority of member states are against any fundamental changes.
So, we must continue to suffer the depredations of (largely) organised criminals, who will continue to rip off taxpayers (us) to the tune of billions each year. And because, politically, there is absolutely nothing we can do about it, the media will note it as a curiosity (those that bother to report it) and go back to sleep while, from the Opposition, we will hear nothing.
That is the level to which we have been driven by our membership of the EU. Neutralised and emasculated, we can only tut-tut and shake our heads in dismay. It is truly bizarre.
Kunagi 1990ndatel võeti Eestis vastu üks igati mõistlik otsus: põllumajanduse toetamine lõpetati. Kõik oli ilus ja kena selle hetkeni kui me liitusime Euroopa Liiduga ja nüüd oleme olukorras, kus prantslaste jonnakuse tõttu oleme sunnitud jälle põllumajandust toetama kõige selle negatiivsete kõrvalnähtustega.
Production decisions, though, were constrained by the type of land being farmed. In order to be competitive, farmers had to keep costs down and this meant using resources efficiently. Subsidies for fertilizer had resulted in its wasteful application. Without subsidies, fertilizer use decreased, water quality increased, and yields were not affected. Additionally, farmers fit their production to the land. Marginal land, which was only farmed to receive subsidies, went out of production and reverted to native bush.
Seda lugedes tuli meelde mõned aastad tagasi loetud artikkel Lõuna-Korea põllumajandustoetustest, mis on maailma ühed kõrgemaid ja mille tulemusena on oluliselt kannatad saanud just vee puhtus põllumajandusega tegelevates piirkondades, paljuski tänu väetiste ja pestitsiidide üleliigsele kasutamisele.
Higher subsidies such as provided for in the 2002 US Farm Bill lead to an intensification of agricultural production in OECD countries which can generally be considered detrimental to the environment in terms of exposure to pesticides and fertilizers and habitat destruction, to mention just a few. In addition, some forms of subsidies may have a technology “lock-in” effect that might impede the shift to less environmentally harmful practices. They also lead to increased specialization and reduced agro-biodiversity. A reduction in domestic support farmers to diversify production to reduce risk, thereby improving agro-biodiversity.
Ainuüksi keskkonna hoidmise argumendid on päris mõjuvad põllumajandustoetuste kaotamiseks, kuid lisaks sellele võimaldaks toetuste kaotamine põllumajanduses konkureerida ka arenguriikidel, see julgustaks innovatsiooni põllumajandussektoris ja võimaldaks madalamaid toiduainete hindasid kõigile.
Iga inimene, kes peab ennast roheliseks mõtteviisi kandjaks, peaks igati toetama põllumajandustoetuste kaotamist, kuid kahjuks ei ole mina sellist tendentsi märganud.
Põllumajanduse toetamine tuleb lõpetada, et säästa keskkonda kommenteerimine on välja lülitatud
Täna torkasid silma mõned postitused, mis käsitlesid n.n. krediidisnoobe ehk inimesi, kelle arvates ei tohiks väiksema sissetulekuga inimesed eriti midagi laenata. Alustaks siis rumalamast jutust kõige pealt.
Üllataval kombel pärineb rumalam jutt The Poverty Business Business Week’ist, mille ajakirjanikel ja toimetajatel võiks olla tegelikult piisavalt teadmisi, et mitte sellist pealiskaudset jura välja paisata. Õnneks ärritas artikkel Russ Robertsit Cafe Hayek’ist kirjutama postitust, mis artikli pealiskaudsust edukalt torpedeerib. Üks väike tsitaat kah, kus sõna “America” võiks asendada vabalt sõnaga “Estonia”:
So yes, indebtedness is up in America. Most of that debt is housing. So people have more debt but they also have more assets—median net worth over that time period has gone up for every group except the second lowest quintile. So people are borrowing more but their assets are generally worth more.
Alex Tabarrok viitab Marginal Revolution’is aga USA kekspanga esimehe Ben Bernanke sõnavõtule The Subprime Mortgage Market, kus endine akadeemik selgitab natuke põhjalikumalt, miks on inimestel, kes mõned aastad tagasi laenu ei saanud, täna siiski laenu võimalik saada:
Having emerged more than two decades ago, subprime mortgage lending began to expand in earnest in the mid-1990s, the expansion spurred in large part by innovations that reduced the costs for lenders of assessing and pricing risks. In particular, technological advances facilitated credit scoring by making it easier for lenders to collect and disseminate information on the creditworthiness of prospective borrowers. In addition, lenders developed new techniques for using this information to determine underwriting standards, set interest rates, and manage their risks.
The ongoing growth and development of the secondary mortgage market has reinforced the effect of these innovations. Whereas once most lenders held mortgages on their books until the loans were repaid, regulatory changes and other developments have permitted lenders to more easily sell mortgages to financial intermediaries, who in turn pool mortgages and sell the cash flows as structured securities. These securities typically offer various risk profiles and durations to meet the investment strategies of a wide range of investors. The growth of the secondary market has thus given mortgage lenders greater access to the capital markets, lowered transaction costs, and spread risk more broadly, thereby increasing the supply of mortgage credit to all types of households.
Muide, Bernanke teksti lugedes ei tasu unustada, et Eestis “subprime mortage” ekvivalent minu teada puudub, seega on meie laenuturul veel arenguruumi eriti kui Eesti pangandus tihedamalt Rootsi omaga põimub.
Hiljuti sattusin kuulma ühe autojuhi lugu sellest, kuidas ta oleks ühe teise autojuhi hoolimatuse/ükskõiksuse tõttu peaaegu surma saanud.
Nimelt soovis tema teha vasakpööret peateele natuke kaugemal suuremast ristmikust, kuid ta ei saanud enne pööret sooritada kui peatee liiklus järjekordse punase tulega peatub. Lõpuks punane tuli süttis ja ta hakkas välja sõitma, kui järsku kihutas umbes 120km/h tema eest läbi mingi punane auto – läbi punase tule täiesti üks kõikselt. Nagu isegi arvata võite järgnesid loole vandumine, kahtlused ükskõikselt tegutsenud autojuhi vaimses võimekuses ja tema vanemate kuulumisest imetajate sekka.
Tõenäoliselt ei ole taolised lood ühelegi autojuhile võõrad. Olen isegi sarnaseid lugusid jutustanud ja sarnaselt neid lugusid ka lõpetanud, kuid siiani pole pikemalt mõelnud sellele kui palju taolisi lugusid autojuhid üksteisele räägivad.
Lood, mida autojuhid üksteisele räägivad, on enamasti päris kindla struktuuriga ja sisaldavad kohustuslike elemente, millel on ühelt poolt hariv/hoiatav funktsioon ja teiselt poole sotsialiseerumist ja ühtsustunnet tugevdav funktsioon. Seega liiklusfolkloor.
Kirja neid lugusid minu teada keegi pole pannud, sest enamus neist on üpris lihtsad ja rajanevad mõne üldlevinud käitumisnorme/reegleid rikkunud inimese vastutustundetu tegevuse kireval ja emotsionaalsel kirjeldusel.
Huvitav oleks teada, kui levinud on taoliste lugude jutustamine? Äkki olen ma lihtsalt sattunud väikese grupi inimeste sekka, kes neid lugusid üks-teisele jutustavad? Ma kahtlustan, et nii “bemmimehed” kui “rullnokad” on esimest korda mainimist leidnud just liiklusfolklooris, kuid kui suurt (kas üldse!) mõju avaldab liiklusfolkloor kultuurile laiemalt?
Kas mul jäi mõni oluline osa liiklusfolkloorist märkimatta? Kui jah, siis kommentaarid on alati avatud!
