VABALOG

Valuutakomitee ei kao kuskile, krooni devalveerimist ei tule

Juba päris mitmendat kuud kuulutab Toomas Puurmann enda blogis peatset krooni devalveerimist, kuid mitte just eriti veenvalt. Toomase värske prognoosi kohaselt jõuame devalveerimiseni vähem kui aasta pärast:

Hetkel on aastane ootus-viivitus juba vist palju pakutud… Pigem pool aastat. Kevadel alustame uut elu.. natuke teistsuguses väärtuste- ja suhete skaalas. Õigemini pole muidugi tegemist rangelt võttes devalvatsiooniga. ehk jäigalt fikseeritud valuutakursi muutusega (teiste valuutade suhtes) vähenemise suunas. Tõenäolisemalt loobutakse valuutakomitee süsteemist ja lastakse rahvusvaluutal omandada vaba turu tingimustes tema õige kurss teiste valuutade suhtes.

Valuutakomitee süsteemi kaotamine pälvib samuti Toomase blogis rohkelt tähelepanu, kuid ma pole siiani kohanud ühtki ökonomisti, kes midagi taolist väidaks kui talle neid sõnu just suhu ei topita. Mõned read Toomaselt:

Tänases EPL-s ilmunud Hardo Pajula majandusanalüüs koos valuutakomitee süsteemi otstarbekuse (vähemalt meil promotud universaalse otstarbekuse) kahtluse alla seadmisega kuulutab sisuliselt krooni devalveerimist lähima aasta jooksul.

Ma lugesin samuti Pajula artiklit ja valuutakomiteele põhineva rahasüsteemi otstarbekuse kahtluse alla seadmist sealt mina igal juhule välja lugeda ei suutnud!

Artikkel on ikkagi eelkõige selgitus inflatsiooni ja töötus omavahelistest seostest ja sellest, kuidas soov arvestatava majanduskasvuga edasi kihutada tähendab inflatsiooni kontrolli alla saamist, mis oma korda põhjustab tõenäoliselt ka töötuse kasvu, mis võib aga viia poliitilise surveni “midagi teha”.

Kõige intrigeerivam ongi vast Pajula artikli viimane lõik:

Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.

Minu arvates peab Pajula eelkõige silmas viimaste aastatega võrreldes potentsiaalset kõrget töötust, mis võib panna poliitikud (nende arvates) olukorda, kus midagi peab ilmtingimata tegema tegemise pärast. Valuutakomitee süsteemist loobumiseks on aga ikkagi vaja Riigikogus muuta krooni kursi tagamise seadust, mis teadupärast peab läbima mitu lugemist samas kui devalveerimine on kõige mõjuvam kui see toimub kiirelt ja otsustavalt, mis taolise protsessi puhul oleks sisuliselt välistatud.

Tiina Soone artikkel 1998. aasta oktoobris ilmunud Luubis on päris valgustav ja kõlab vägagi sarnaselt sellele, mis täna räägitakse. Eraldi esiletõstmist väärib aga see osa artiklist, mis algab sõnadega “Devalveerimise positiivne mõju on üürike”:

  1. Eksportööridel läheb esialgu hästi – eksport toob rohkem sisse. Siis tuleb sisse tooret või seadmeid, mis sööb võidu ära.
  2. Importkaup kallineb, krooni vahetatakse «soliidsema» valuuta vastu.
  3. Siseturule tootev ettevõtja ei võida midagi, ent peab vajalikke asju kallimalt ostma, tarbimine väheneb.
  4. Pangad alguses ei kaota, kuid laenu võtnuil läheb võlgade tagasimaksmine raskeks, siis hakkab pankades suurenema lootusetute laenude hulk.
  5. Suur pankrotilaine seiskab majanduse kasvu, usaldus Eesti riigi vastu kahaneb, pankadel muutub välismaalt raha hankimine kallimaks ja keerulisemaks.
  6. Investorid tõmbavad oma raha tagasi, välisinvesteeringud lähevad mujale.

Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et inimeste majandustegevus rajaneb erinevatele ootustele, hinnangutele ja prognoosidele, mida võivad oluliselt mõjutada ka lood, mida üks-teisele jutustame ja millise narratiivi erinevatest faktidest kokku punume.

Praeguse seisuga ei näe mina põhjust, miks eestlased peaks valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobuma. Osad inimesed natuke pabistavad ja hoiavad natuke rohkem raha eurodes, kuid see mõjub kroonile ainult toetavalt samas kui enamus elab enda elu rahulikult edasi. Devalveerimiseks täna vajadus puudub.

Mingite lühiajaliste ohverduste nimel ei ole mõtet tervet taustsüsteemi põhja lasta ja määramatust süle ja seljaga juurde külvata, mida valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobumine endaga kahtlemata kaasa tooks.

Lõpetuseks tsiteeriks veel kord Pajulat, kuid seekord artiklist Devalveerimisdraama taasesitlus:

Nii palju tuleb meil aga endale siiski ilmselt tunnistada, et kui paar aastat tagasi peeti kõigi kolme riigi peatset eurotsooniga ühinemist vaid aja küsimuseks, siis tänaseks valitseb selles osas paraku suur määramatus.

See vastumeelne tõsiasi lubab aga omakorda prognoosida, et devalveerimisdraamat üritatakse ka tulevikus ikka ja jälle püünele panna. Lõppude-lõpuks on ju laiema publiku harjutamine avangardsemate kunsttükkidega alati olnud aeganõudev ettevõtmine.

Jääb üle loota, et publik ei harju antud avangardiga ning ei hakka seda ekslikult aina valjuhäälsemalt nõudma andmata endale aru, mis võivad selle näitemängu populaarsuse tagajärjed olla.

Minu soovitus (ceteris paribus): relax, have a drink, and enjoy the drama!

PS. Teemast sügavamalt huvitunutele pakuks esimese hooga välja Jutta Maute “Stabilization via Currency Board” (PDF)


Categorised as: Määratlemata


5 kommentaari

  1. paul ütleb:

    Arutelu krooni tugevate ja nõrkade külgede üle on igati tervitatav!
    Kahju, et millegi pärast kaldub see arutelu paljude jaoks nagu mingi halva ennustuse arutamiseks.
    Et kui räägitakse, ju siis ikka devalveerimine tuleb!
    Tundub, et eesti siseselt pole devalveerimisest siiski eriti keegi huvitatud, kuid kas välised mõjutajad ka nii arvavad? Näiteks Euroopa keskpank ja mitut sorti spekulandid?

  2. Paul ütleb:

    Minu arvates näitab arutelud krooni devalveerimise ümber seda, et väga vähesed inimesed (nii meil kui mujal, nii blogijate kui isegi finantsanalüütikute hulgast) saavad aru rahanduspoliitikast üldiselt.

    Teema on väga nüansirikas, kuid samas ka vägagi lihtne ja otsekohene.

    Põhiline mida tasub meeles pidada on minu arust järgmine: paberraha väärtus tuleneb selle tagatisest (nii nagu sõltub kellegi sõna/lubadus sellest mis masti mehega tegu on).

    1. variant: paljud rahad viimase 50 aasta jooksul on tagatud usuga antud riigi majandusse/maksustamisvõimesse/keskpanga võimekusse jne.
    2. variant: mingi valuuta on tagatud suuremal või vähemal määral mingi muu varaga, milleks võib olla mõni teine valuuta, kuld vmt.

    Devalveerimised on tihti toiminud riikides kus kehtib 1. variant või riikides mille puhul ilmneb, et vastupidiselt lubatule ei kehti seal 2. variant (Argentiina).

    Olukorras kus Eesti panga poolt väljastatud kroonid on 100% tagatud Eurodega (kursil 15.64664) ei ole põhjust krooni devalveerida. Selleks puuduvad igasugune vajadus. Isegi kui kõik eesti krooni omajad otsustaksid oma kroonid eurodeks vahetada, saavad nad seda teha välja lubatud kursil 15.64664. (Seda juhul kui Eesti Pank on seadust järginud ja kroon on 100% tagatud, samas puudub praegu igasugune põhjus vastupidist arvata).

    Seega minu arust puudub nii põhjus devalveerimiseks kui huvigrupid kes sellest suurt võitu saaksid. Eks Eestis ole igasugu tohmaneid, kes räägivad asjadest millest nad midagi ei tea (eks me kõik ole nati sellised, kuna keegi ei jõua kõigega kursis olla) ning pigem tihti kui harvem on selliseid inimesi ajakirjanike hulgas. Samas paneb üllatama mõningate välisekspertide arvamused. Kuid siingi võib asja lihtsalt seletada. Kui palju viitsib üks Kopenhaageni või New Yorgi analüütik ennast kurssi viia 1.4 miljonilise riigi rahapoliitikaga. Kulutada sellise asja peale 1-2 tööpäeva ei ole nende seisukohalt üldse mõistlik ning eks sealt need imelikud seisukohavõtud tulevad mida meie ajakirjandus üle paisutab. Selle asemel, et kutsuda mõni rahandusekspert Eestisse põhjalikule uurimistööle tsiteeritakse 1-2 lauset pinnapealselt väliseksperdilt.

  3. Jüri Saar ütleb:

    Mul on plaanis (loodetavasti veel sellel nädalal) kirjutada sellest, mis siis juhtub, kui väikeriigi valuuta ei ole tagatud euro või dollariga.

  4. Jaan Saar ütleb:

    Lisaksin omalt poolt siia veel viite Rasmus Pikkani artiklile Postimehes, mis haakub hästi antud diskussiooniga, et paanikaks ei ole põhjust – http://www.postimees.ee/151107/esileht/arvamus/295616.php

  5. rochetto ütleb:

    panin teie käsutuses laenu alates 1000 € kuni 185000 € kuni
    väga lihtne tingimustel. Ma ka investeeringute ja laenude vahel
    eriti igasuguseid. Pakun krediiti lühikeses, keskpikas ja pikas
    perspektiivis koostöös minu advokaat. Me ei tea oma eesmärk ja meie
    ülekanded on sätestatud panga turvalisuse tehing. Kõigi oma taotlused ettepanekute määrad ja
    näitlemise maksete ja mul on teie abi. Lõpuks enam
    mõistmist võtke minuga posti teel: rocchettosantonio@gmail.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga