VABALOG

Innovatsioonist: Gladwell, Surowiecki, Cowen

Alati huvitav Malcom Gladwell avaldas hiljuti artikli sarnaste ideede sama-aegsest esile kerkimisest ja uuenduslike ideede teadlikust genereerimisest. Kuigi artikkel peaks olema innovatsioonist, siis tegelikult on ta rohkem leiutamist ja kui veel täpsem olla, siis pigem ideede genereerimisest väga tarkade inimeste poolt. Minu jaoks seisnes artikli väärtus aga eelkõige järjekordses tõdemuses, et ideedepuudus on harva mingi tõsiselt võetav probleem ja märksa problemaatilisem on ettevõtlike tegijate leidmine, kes on suutelised ja valmis ideid realiseerima reaalsete toodete ja teenustena. 

Gladwell on vaimustunud pigem inimestest, kes Intellectual Ventures’i ajurünnakutel osalevad ja nende võimest näiliselt seosetu vahel mingit ühisosa näha, kui innovatsioonist, kus ideaalist tuleb jõuda millenigi, mille eest inimesed on nõus ka maksma hinda, mis on nende (mitte leiutaja!) jaoks vastuvõetav. Kuigi artikkel on huvitavalt kirjutatud, siis minu jaoks jäi midagi nagu sellest puzzlest puudu. Võib-olla tõdemus, et protsessi innovatsioon jääb taolistest geeniuste ajurünnakutest üldjuhul välja.

James Surowiecki artikkel pole küll sama pikk kui Gladwell’i oma, kuid selle eest peatub just protsessiinnovatsioonil. Peamise illustreeriva näitena kasutab Surowiecki Toyotat, mis on järk-järgulise innovatsiooni musternäidis olnud juba aastakümneid. Süstemaatilised väikesed täiendused on Jaanpani autotootjal võimaldanud pidevalt just tootmisprotsessi täiendada. Kui Gladwelli artikli raskuskese näib olevat mõttel, et innovatsiooniks piisab tarkade ja uudishimulike inimeste omavahelisest diskussioonist, siis Surowiecki artikli on sellest, kuidas protsessiinnovatsiooni järgi teha ilma vastava kultuuri ja igapäevase vahetu tegevuseta on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu.

Tyler Cowen külastas aga hiljuti ise Jaapanit ja pani kirja mõned mõtted jaapanlaste koostööst, mis haakuvad väga hästi vähemalt minu enda tähelepanekutega (kahjuks rohkem loetu ja nähtu kui kogetu). Tegu on küll kolmest loost kõige lühemaga, kuid tõenäoliselt ka sisukaima kirjutisega, kust selgub, miks jaapanlastel näib olevat eeliseid just protsessiinnovatsioonis.

Omalt poolt lisaks jaapanlaste innovatsiooni illustreerimiseks vast tõsiasja, et Jaapani majanduskasv oli muljetavaldav seni kuni neil oli selge eesmärk. Kui USA’le lõpuks järgi jõuti, siis said ka edulood otsa. Seda isegi mitte niivõrd jaapanlaste suutmatusest toote- või protsessiinnovatsiooniga tegeleda kuivõrd sellepärast, et koondumispunktidena (focal points) toimisid pigem konservatiivsed suurpangad kui ettevõtjad ja riskikapitalistid. Kui koondumispunkt (suurpangad ja valitsus) radikaalsemaid ideid ja katsetamist ei tunnista, kui terve riigi kultuur on pigem ebaõnnestumise vältimisele suunatud, siis pole ka erilist lootust innovaatilisi – eriti radikaalselt innovaatilisi – väikeettevõtteid kohata.

Jaapanlaste suhteline eelis näib vähemalt innovatsiooni kohalt olevat protsessiinnovatsioon, mis tähendab, et liberaalsema majanduspoliitikaga (eriti rahvusvaheline kaubandus) võiks Jaapani ettevõtted tooteinnovatsiooni sisse osta samas pühendudes ise rohkem protsessiinnovatsioonile seeläbi meie kõigi paremat elujärge toetades.


Categorised as: ...


3 Comments

  1. Elver ütleb:

    Kas riskikapitaliste on tänapäeval tõesti võimalik vaadata kui riske võtvaid inimesi? Jah, paljude tänapäevaste edulugude taga on riskikapitalistide raha, kuid mulle tundub, et suur osa tänastest “riskiinvesteeringutest” läheb just neile, kes pigem kopeerivad uusimat edulugu, mitte ei ürita midagi uudset teha.

  2. toivo ütleb:

    kas sa N.T.T “The Black Swan” oled lugenud?

  3. Jüri Saar ütleb:

    Elver: riskikapitalistid investeerivad igasugustesse projektidesse, kus riskid arvestatavad ja tulu piisavalt suur, et riski üle kaaluda. Kahtlemata on osad riskikapitalistid konservatiivsemad kui teised (eriti kui nad haldavad fondi, kus ka teiste raha), kuid kindlasti on isegi kõige konservatiivsem riskikapitalist suurusjärgu võrra vähem konservatiivne kui keskmise suurusega pank, kust võiks raha laenata. Lisaks sellele on veel äriinglid, kes on riskikapitali tõmbumisel erinevatesse fondidesse, asunud finantseerima ekstreemsemaid projekte. Seega nagu paljude teiste asjadega on riskikapitalistide valmidus riske võtta suhteline.

    Toivo: kui sa otsid Vabalogist sõna “Taleb”, siis leiad vähemalt kaks postitust ja viimasest HEI’st ka “Black Swan’i” mainiva kolumni: http://www.eas.ee/vfs/4678/HEI_juuni_2008.pdf

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga