VABALOG

Mis on ühist Proustil, Maeterlinckil, Ruskinil ja Hans Mondermanil?

Suve saabumata jäämise leinamiseks võtsin eelmise nädala blogmisest vabaks, kuid nüüd tuleks uuesti regulaarse postitamise juurde tagasi. Kuna ma töötan nüüd ettevõttes, mis tegeleb eelkõige erinevate infrastruktuuri projektidega, siis tuleb tõenäoliselt varasemast rohkem juttu teedest, raudteedest ja tasuvusuuringutest.

Esmapilgul võib infrastruktuur küll tunduda valdkonnaga mitte tegelevale inimesel igav, siis üht-teist huvitav võib siiski leida, mis võiks ka lihtsalt uudishimulikele huvi pakkuda.

Otsa teeks lahti viitega portreeloole Hollanid insenerist Hans Mondermanist, kes sai tuntuks mõned aastad tagasi radikaalse, kuid üpriski intuitiivse tähelepanekuga, mida tal õnnestus ka praktikas rakendada:

And Monderman certainly changed the landscape in the provincial city of Drachten, with the project that, in 2001, made his name. At the town center, in a crowded four- way intersection called the Lawei plein, Monderman removed not only the traffic lights but virtually every other traffic control. Instead of a space cluttered with poles, lights, “traffic islands,” and restrictive arrows, Monderman installed a radical kind of roundabout (a “squareabout,” in his words, because it really seemed more a town square than a traditional roundabout), marked only by a raised circle of grass in the middle, several fountains, and some very discreet indicators of the direction of traffic, which were required by law.

As I watched the intricate social ballet that occurred as cars and bikes slowed to enter the circle (pedestrians were meant to cross at crosswalks placed a bit before the intersection), Monderman performed a favorite trick. He walked, backward and with eyes closed, into the Laweiplein. The traffic made its way around him. No one honked, he wasn’t struck. Instead of a binary, mechanistic process—stop, go—the movement of traffic and pedestrians in the circle felt human and organic.

Iseenesest väga hayeklik lähenemine, mis minule äärmiselt sümpaatne.

Kes Vabalogi pikemat aeg on lugenud peaks Mondermani lähenemisega tuttav olema, sest 2006. aasta jaanuaris sattus minu huviorbiiti artikkel Wired’is, mis Monderman’i tööd tutvustas ning mille valguses sai isegi Tallinna liikluskorralduse üle natuke mõtiskletud.

Kahjuks pole Tallinna liikluskorralduse eest vastutajad Mondermanist vist midagi kuulnud ja pigem on olukord Tallinnas hullemaks läinud. Liiklusmärke tekib juurde nägu seeni pärast vihma ja jooni tõmmatakse teedele usinamalt kui kunagi varem. 

Loomulikult võib väita, et Tallinn pole mingi küla, kus saavad mõned üksikud autojuhid rahulikult tiksuda, kuid midagi sarnast Mondermani lähenemisele on proovitud isegi Londonis:

Despite Monderman’s successes in places such as Makkinga and Drachten, skeptics have objected that while these arrangements are fine for small villages, they could never work in cities with heavy traffic. A project in London, undertaken a few years ago independently of Monderman, suggests otherwise. On Kensington High Street, a busy thoroughfare for pedestrians, bikes, and cars, local planners decided to spruce up the street and make it more attractive to shoppers by removing the metal railings that had been erected between the street and the sidewalk, as well as “street clutter,” everything from signs to hatched marks on the roadway. None of these measures complied with Department for Transport standards. And yet, since the makeover there have beenfewer accidents than before. Though more pedestrians now cross outside crosswalks, car speeds (the fundamental cause of traffic danger) have been reduced, precisely because the area now feels like it must be navigated carefully.

Loo autoril ilmub liikluskultuurist peatselt raamat, mille erinevate osadega on vürtsitatud ka artiklit erinevate mõtiskluste näol vahemaadest ja nende läbimiseks kuluvast ajast nii enne kui pärast autode revolutsiooni. Milliseid mõtteid kutsus esile uus liiklus vahend Proustis või Maeterlinckis on piisavalt huvitav, et artiklile pilk peale heita.


Categorised as: ...


3 kommentaari

  1. PaulV ütleb:

    Heh, hea kokkusattumus – natuke rohkem kui kuu aega tagasi käisin ma Kensington High Streetil :-). Tänav nagu tänav ikka, umbes nagu Estonia pst. aga enamasti oli mõlemal pool majad ja ärid. Tõkkeid tõesti ei olnud.

    Mulle isiklikult pole need tõkked kunagi eriti meeldinud, ei oskagi isegi öelda miks. Ehk alateadlikult tunnen, et see loob nii autodele kui jalakäijatele võltsi turvalisustunde ning paneb ehk autosid liialt kiiresti liikuma.

    Aga Inglismaast rääkides – esimene asi mis ringisõites märkamata ei jää – nii üle 75% ristmikutest on lahendatud ringteedena. Alguses on nalja palju, siis tekib teatud tüdimus (kui sõidad maapiirkonnas mööda maanteed, läbid ringtee ning Garmin Nüvi teatab “Drive 500 meters and then take roundabout”, siis on küll tunne, et neid ringteid võiks vähem olla) aga mõne aja pärast hakkasin taipama, et ringtee võib olla päris turvaline lahendus.

    Nimelt on ringteed palju lihtsam ületada kui ristmiku – vaatama pead ainult ühele poole ning sealt tulevate autode kiirus on ka suht mõistlik (maks 50 km/h). Samas kui Sul on vaja ristmikul otse sõita ning sa oled n-ö peamisel teel, siis saad ringteelt üle ka suht kiiresti – pead kiiruse langetama ubes 40-50ni.

    Igatahes mulle meeldis ning minu arvates võiks meil rohkem ringteid olla just keskmise suurusega maanteedel (näiteks Viljandi maantee, Haapsalu maantee jne.). Siis jääks ära ka tapvad õnnetused a la “sõitis ette peateel liikunud sõidukile”.

    Tallinn-Tartu maantee peaks aga muidugi olema eraldatud suundadega klassikaline kiirtee.

  2. PaulV ütleb:

    Unustasin lisada, et käisin paar nädalat tagasi ka ühes teisel ülemere maal – Hiiumaal. Teel sinna märkasingi enda rõõmuks, et paar ristmiku ongi hiljuti ringteedeks ümber tehtud. Nii et maanteeametis liiguvad samad mõtted kui minu peas.

  3. Paul ütleb:

    Olin paar aastat tagasi Colombo liikluses (taksoga, mitte ise roolis olles). Liiklus oli väga tihe ja täiesti kaootiline, vähemalt minu pilgule. Liiklusmärke praktiliselt polnud. Liikluspolitseinikke oli, kuid nende ülesanne oli jalakäijate üle tee aitamine, mis oleks politseinike abita lausa võimatu olnud.
    Kohati sõideti üsna kiiresti, nii 50-80KM/h. Üllatas see, et avariisid ei juhtunudki nägema!
    Tuleb välja, et anarhia tagab suhtelise ohutuse!?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga