Kiirlaenud kui populistlik peksukott lihtsameelsetele
Mõtlesin, et koondaks viited eilsele kahele postitusele kiirlaenudest ühte kohta ja lisaks veel, et ise pole kiirlaenu võtnud ja ei näe ennast seda lähitulevikus ka tegemas, kuid mulle meeldiks, et see võimalus on jätkuvalt olemas.
Teemast ajendas aga kirjutama pidev kiirlaenuandjate meedias nüpeldamine, mis näib ainult hoogu juurde koguvat ja seda ilma sisuliste argumentideta. Emotsioonid domineerivad ja sisulist arutelu või statistikat, mille põhjal mingeid informeeritud järeldusi teha, sama hästi kui pole.
Kõigile neile, kes unistavad kiirlaenude keelamisest, soovitaks aga sallivam olla ja näha ka kõiki neid, inimesi, kelle kiirlaenud on kitsast olukorrast välja aidanud.
- Kiirlaenude reguleerimine kui päästerõngas organiseeritud kuritegevusele (I osa)
- Kiirlaenude kõrgest intressist ja ühe ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimisest (II osa)
Ja lõpetuseks: kui kiirlaenud ei meeldi, siis keegi ei sunni neid võtma – see on üks võimalus, mida võib kuid ei pea kasutama. Innovaatilise ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimine ei ole mingi lahendus vaid samm vales suunas.
Categorised as: ...
Ma olin tükk aega umbes sellisel seisukohal, et iga inimene ise teab, kas võtab kiirlaenu või ei võta. Keegi ju ei sunni, igaühe oma mure…
Aga hiljuti hakkasin selle üle natuke järele mõtlema. Nimelt sain tuttavaks ühe inimesega, kes oli võtnud kiirlaenu. Võibolla tundsin ka varem selliseid, aga kuna jutuks polnud tulnud, siis täpselt ei tea.
Okei, aga nüüd see lugu. Ta oli umbes 20 aastane, vist keskeriharidusega ja kiirlaenu oli ta võtnud vist 3500 krooni. Kuna tal tähtaja saabudes polnud seda raha tagasi maksta, siis oli ta laenu pikendanud ja edasi maksnud. Tolleks hetkeks kui ma temaga rääkisin oli ta juba kiirlaenufirmale 3500 maksnud, kuid uue kokkuleppe järgi oli veel 7000 maksta. Enam kiirlaenufirma laenu pikendada ei tahtnud ja asi oli antud inkassosse, kelle sõnum oli lihtne – nüüd on võlg 11 000 ja kui a la ülehomseks ära ei maksa, siis lähme kohtusse.
Kui ma temaga rääkisin, siis sain aru, et ta on veidi lihtsameelne. Ma ei tea kas lausa meditsiinilises mõttes, aga lihtsameelne küll. Ta oli täielikus stressis ja paanikas. Appi, kohus! Mingit sellist kogemust tal varem polnud olnud ja nüüd oli ta täiesti abitu. Ma üritasin küll rääkida, et ära karda kohust, see on lihtsalt hirmutamistaktika, vaata oma võimalusi ja tee neile omapoolne pakkumine, ära anna järgi jne.
Aga ega sellest vist mingit abi ei olnud. Siis ma mõtlesingi, et vaat tegelikult ju tubli inimene. Natuke lihtsameelne küll, aga käib tööl, maksab makse, kedagi ei röövi, aga vat nüüd on hädas.
Ma ei tea täpselt kuidas see lugu lõppes, aga ma pole enam nii kindel, kas kiirlaenud ikka on igaühe oma mure. Oletame, et mõni satub sellisesse hätta, et kukub jooma ja tööandaja jääb nii muidu korrlaikust töötajast ilma, mõni virutab oma tööjuurest midagi ära, mõni ruineerib perekonna jne jne. Siis äkki selgub, et asi polegi enam ainult iseenda mure.
Kahetsusväärne lugu, mis oleks loomulikult võinud olemata olla. Aga. Kui hakata keelama või piirama, siis kust läheb piir? Kuidas me eristame neid, kes oskavad ja suudavad võimalusi kasutada nendest, kes võib-olla teadmatusest teevad valesid valikuid? Kõigil valikutel on omad tagajärjed ja minu loogika ütleb, et parem rohkem võimalusi, kus vigu tehes on võimalik õppida kui õppimise võimalust üldse mitte anda.
Eks need küsimused (mida lubada ja mida mitte, mida reguleerida ja kuidas) oled ühed olulisemad ja eks sellepärast isegi akadeemilisema debati tähelepanu pälvinud “libertarian paternalism” mõttes.
Mul pole midagi selle vastu, et osade tegevusvaldkondade puhul on informeerimise vajadused põhjalikumad ja inimestele jagataske võimalikult palju informatsiooni, kuid kas me tahame ühiskonda, kus üksikute probleemid tähendavad karme piiranguid kõigile?
Kuidas reageerida sellele, et inimesed vaatamata kõigele istuvad joobes autorooli ja põhjustavad surmaga lõppenud avariisid? Keelata autod? Keelata alkohol?
Tõenäoliselt on kiirlaenud üks nendest valdkondadest, mis vajaks põhjalikumat uurimist, et paremini probleemi olemust mõista ja pakkuda lahendusi, mis valdkonda surnuks ei reguleeri.
Põhimõtteliselt on sul õigus ja ega ma ei kutsu midagi ära keelama.
Aga ma küsiks teistpidi. Mis sa arvad, miks anektootides nii Eestis kui Ameerikas pole advokaadid kunagi head tegelased? Miks nii Eestis kui Ameerikas nimetatakse kiirlaenajaid liigkasuvõtjateks? Või miks vahel öeldakse nende kohta, kes peavad tegema ebapopulaarseid (antipopulistlike otsuseid), et see ebapopulaarsus on nende palga sees?
Ma tegelikult tahaks aru saada, miks sa pead ajakirjanduse teemakäsitlust antud juhul populistlikuks? sa oled ju ilmselgelt tauniv nende suhtes. Äkki on see ajakirjanduse, Rein Siku või kelle iganes vaatenurgast täiesti ratsionaalne käitumine. Rein Sikk või kesiganes teine ajakirjanik ei pea ju tegelema kiirlaenufirmade mainekujundusega, and võivad kirjutada täpselt sellest mida ise tahavad, see on ju nende vabadus.
Las kiirlaenufirmad teevad ise oma mainekujundust. Las nad ise selgitavad selle äri häid külgi, näitavad selle laiemat kasulikkust. Kui nad seda ei tee, siis on nad ise süüdi. Ja saabki öelda, et nad peavad oma kasumimarginaali sisse arvestama võimaluse, et muutuvad peksukotiks…
Ma kaldun arvama, et osalt on ebapopulaarsuse põhjuseks varasemad eelarvamused ja väike, kuid häbematult tegutsev vähemus, mis seab kahtluse alla ka kõigi teiste märksa läbipaistvama ja õigustatuma tegevuse.
Taoliste teemade puhul pole pääsu ka evolutsioonilistest käitumisharjumustest, mis on arenenud väikestes gruppides elavates inimkooslustes, kus vahetumad võrdlused naabriga olid võimalikud ja laenamine oli vastastiku kasulik puhver probleemsematel aegadel ja üüratud intressid sama hästi kui välistatud, et mitte muutuda kogukonna piraajaks.
Ei tasu unustada, et üldse mingi intressi lisamine laenule on suht hiljuti aksepteeritavaks muutunud. Enamus suuremaid religioone suhtuvad intressi kui mitte lausa keelavalt siis vaenulikult, mis jättis laenude väljastamise vähegi austusväärsemate inimeste tegevusest välja. Ma kardan, et vähe on neid inimesi, kes poleks tuttavad ihnest liigkasuvõtjast juudi stereotüübiga.
Mulle tuleb meelde ka Bryan Caplani postituste seeria mõne aasta tagant, kust tuli arutlusele just primitiivsete kogukondade vaesuse lõks ja selle olemus. Otsisin need postitused selguse mõttes ka üles:
http://econlog.econlib.org/archives/2005/09/what_took_you_s.html
http://econlog.econlib.org/archives/2005/09/the_tribal_trap.html
http://econlog.econlib.org/archives/2005/09/escaping_the_en.html
Enam kui tõenäoliselt valgustavad seda problemaatikat ka Daniel Kahnemani uurimused inimeste erinevatest kognitiivsetest nihetest, millest kõige asjakohasem on vast “Fairness and the Assumptions of Economics” (1986), kust selgub kui oluliseks inimesed peavad õiglust ka majandustehingutes ja kuidas tehingut hinnates kasutatakse võrdluseks varasemaid või sarnaseid tehinguid. Kuna tavaline tarbimislaen on käsitletav samaväärse tehinguna – kuigi ta seda tegelikult pole – siis jääb loomulikult õhku rippuma küsimus, et milleks 250% intressi aastas kui pangast saab 20%. Oluline küsimus, mis on kahjuks jäänud sama hästi kui tähelepanuta.
Kui aga enamus tajub kiirlaenude intresse ebaausatena, siis võib see meedia toel paisuda lämmatavaks lumepalliks. Vastastiku kasulikud tehingud jäävad toimumata, sest enamuse hinnangul on tegu ebaõiglaselt suure kasumiga ja kaugel need karmimad regulatsioonidki siis enam on. Küsimus taandub paljuski sellele, kuidas inimesed ühte või teist teenust tajuvad just õigluse või võrdsuse seisukohast.
Ma olen sinuga täitsa nõus, et ajakirjanike tegevust võib käsitleda ka täiesti ratsionaalsena – lugejaid ja teatud suhtumist kultiveeriva tegevusena, mis tõstab esile ajakirjaniku ja võimalik, et toob juurde ka lugejaid. Aga. Iga natukese aja tagant soovivad kohalikud ajakirjanikud ennast serveerida kui erapooletut või vähemalt kõiki seisukohti võrdselt/objektiivselt kajastavat inimeste gruppi. Üldjuhul on ajakirjanduse roll minu arvates eelkõige informatiivne ja diskussiooni arendav/laiendav mitte aga kitsendav ja süüdistav.
Jah, ajakirjanikud võivad kirjutada mida tahavad, kuid tendentslikel teemakajastustel on samuti oma hind. Minu jaoks ei ole näiteks Siku artiklid enam tõsiselt võetavad. Kõigil tema tulevastele artiklitel on küljes näiline hoiatus, et tal on mingid omad kitsamad huvid ja teda ei huvita tasakaalukas erinevaid seisukohti kaaluva järelduseni jõudmine vaid toores emotsioon, mis sageli eksitab ja vahel lihtsalt lolliks jätab. Ma saan sellisest lähenemisest õpilas- ja üliõpilaslehtede puhul aru, kuid professionaalne ajakirjandus peaks standardid natuke kõrgemad olema. Ühest Õhtulehest piisab.
Ma olen sinuga nõus, et ajakirjanikud ei pea tegelema kiirlaenuandjate mainekujundusega, kuid samas võiks ikkagi selgitada, miks kiirlaenuandjate intressid on sedavõrd kõrged ja hoopis uurida seda, miks inimesed sellise üüratu intressiga laene võtavad. Kas sellepärast, et see on võimalik või hoopis sellepärast, et teist võimalust õieti polegi. Kahjuks läheb aga enamus lihtsama vastupanu teed kirjutades hoopis kurbasid lugusid õnnetutest inimestest.
Mis puutub kiirlaenuandjate enda mainekujundust, siis üks asi on reklaam või reklaamleht, hoopis midagi muud aga artikkel. Arvamusloole seatakse samuti piiranguid ning loomulikult on nende ilmumisel omad piirangud. Ajakirjanduse rolli ei tasu hoiakute kujundamisel lähiajal veel alahinnata.
Üht-teist oleks nad siiski saanud teha (1) koonduda katuse/lobiorganisatsiooni taha ja ühtsemalt tegutseda, (2) omalt poolt välja käinud initsiatiive nagu teavituskampaania (10?, 25??, 50??? milj EEK), (3) loonud mingi plastilise nimega (õnnetu abifond, ebaõnne kompensatsiooni fond) toetusfondi või (4) peale või veel parem enne järjekordset artiklit andestanud mõnedele rohkem esile kerkinud võlglastele nende võlad. Enamus taolistest ettepanekutest pole odavad, kuid samas võivad maksta oluliselt vähem kui valdkonna ulatuslik reguleerimine.
Mul on keeruline midagi öelda kiirlaenuandjate kasumimarginaalide kohta, kuid praeguse seisuga tundub sinu oletus, et suuremad kasumimarginaalid kompenseerivad tegutsemisriske, õigustatud.
Vaata, Sikk mind ei huvita. Asjad millest tema kirjutab, mulle üldiselt korda ei lähe. Aga see kuidas osa ajakirjandust kiirlaenuandjaid tümitab, on lihtsalt üks osa vabast ühiskonnast. See on just selline mitteregulatiivne aktsioon, mitte ülevalt alla, seaduste ja poliitbüroo suuniste järgi tehtud, vaid iseorganiseeruv.
Mind lihtsalt häiris veidi sinu selline kaasatundev positsioon, just nagu kiirlaenuandjatele oleks vaja mingit händikäppi. Minu arvates on aga nii, et vabal turul ei konkureeri ainult üks kruvitreial teise kruvitreialiga, vaid ka üks idee/üks hoiak teise idee/teise hoiakuga.
Kiirlaenuandjatel on võimalus kujundada alternatiivne konkureeriv hoiak, keegi teine seda nende eest tegema ei pea. Riik ei pea nende mainekujunduskampaaniat subsideerima, keegi ei anna neile selles osas privileege. See on nende enda, mitte ajakirjanike mure. Nende enda asi on üles leida ajakirjanikud, kes valmis nende seisukohti selgitama, mitte vastupidi.
See on konkurents. See on turg. See on vabadus.
Ma ei arva, et kiirlaenuandjatel on vaja mingit händikäppi, kuid see osa meediast, mis serveerib ennast erapooletu või objektiivsena, võiks enda kajastuses ole mitmekülgsem. See ei ole kohustus vaid võimalus, mis minu arvates võiks oluliselt tõsta väljaande tõsiselt võetavust.
Ma olen sinuga nõus, et konkurents ideedes ja hoiakutes on loomulik ja soovitav, kuid samas on inimene ja teda ümbritsev maailm piisavalt keerulised, et juurduvad eksiarvamused ja väärarusaamad. Need, kes informatsiooni massidesse paiskavad, võiksid natuke vaeva näha ka tausta ja põhjuste selgitamisega.
Ma tuleks veel kord tagasi esialgse postituse juurde. Kogu teemaga lükkas mind tegelema ikkagi Indrek Nikluse arvamuslugu, kes pole ajakirjanik vaid justiitsministeeriumis nõunik. Tema on see, kes tegeleb kiirlaene hävitavalt reguleeriva seadusandlusega ja seda ka suht lihtsameelsete argumentidega õigustab.
Kahjuks ei saa riikliku reguleerimise juures minu arvates enam vabadusest või ühe ja teise idee/hoiaku omavahelisest vabast konkurentsist rääkida. Ma oleks valmis igasuguseid ajakirjandusest tulevaid absurdusi ignoreerima, kuid praegu läheb reguleerimiseks seadustega – ülevalt alla ja õigustuseks paljuski ajakirjandusest tulnud lood.
Mind huvitab võimalikult palju vabadust ja sellepärast on minu jaoks ka huvitav, miks taoliste puudulike argumentidega (minu arvates) õigustatakse mingi valdkonna reguleerimist? Millist rolli mängis ajakirjandus, poliitikute populism jänu ja kui suur on tõenäosus, et hoopis mina eksin?
Parim, mis ma teha saan, on enda seisukohad võimalikult selgelt ja arusaadavalt välja käia ja loota, et keegi juhib kitsaskohtadele või vastuoludele kommentaarides tähelepanu. Suured tänud sulle sinu panuse eest.
Väga asjalikud mõttekäigud!
Juhtisime neile hiljuti uuesti tähelepanu seoses Riigikogus käimasolevate aruteludega:
http://kiirlaen.info/blog/2009/02/10/kas-sms-kiirlaenude-turg-reguleeritakse-lopuks-surnuks/
Sa kirjutasid: Ja lõpetuseks: kui kiirlaenud ei meeldi, siis keegi ei sunni neid võtma – see on üks võimalus, mida võib kuid ei pea kasutama. Innovaatilise ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimine ei ole mingi lahendus vaid samm vales suunas.
Äkki siis kasutaks sama väidet ka alkoholi, sigareti, narkootikumide ja kasiino kohta? Keegi ei sunni ju kedagi suitsetama, jooma, hasartmänge mängima. Oleks tore, kui see asi nii on, aga inimesed on rumalad. Kui neid natukenegi õssitada, siis nad ka seda teevad ja igasugu piirangud just seepärast töötavad.
Tõesti arvad, et reklaamipiirangud näiteks alkoholile ja sigarettidele on populistlik idee? Ei, sellepärast, et see töötab! Suht maagiline või mis?
Tänasel päeval muidugi on päevakorras kiirlaenude reklaami piiramine. Selle vastu ma olen. Esiteks kaotavad telekanalid palju reklaamitulu ja teiseks ei kao kiirlaenud kuhugile ning kuna internet on populaarne ja muutub üha enam popimaks, siis kolib see reklaam lihtsatl netti.
Kui lükata Google suvaline fraaz näiteks kiirlaen, siis on seal sadu kui isegi mitte tuhandeid laenuvõrdlusportalae nagu nätieks: http://kiirlaenupakkujad.com/, http://laenuleidja.ee/, parimitnress ja muu solk. Inimene, kes tahab laenu, leiab selle ikkagi ja nüüd kolib laenureklaami interneti hämarustesse, kust riik makse ei saa.
Piirangud ja reguleerimine peab olema, aga seda mõistlikuse piires. Ülevõlli keerates on rohkem kahju kui kasu, aga paratamatult võetaksegi eeskujuks näiteks alkohol ja tubaaks. Et nüüd keelame reklaami ära, siis on asi jokk. Tegelt ei ole. Alkoholi ja tubakat sa ei saa osta netist, kiirlaene küll ning igat asja peaks võtma mõistuseg.a
Paraku siin riigis see miskipärast ei tööta nii.
Meie juurde on koondunud Eesti kõige soodsamad laenuusaldajad. Kuidas reageerida sellele, et inimesed vaatamata kõigele istuvad joobes autorooli ja põhjustavad surmaga lõppenud avariisid? Keelata autod? Keelata alkohol? Parimad kiirlaenud internetist – kohe kätte!