VABALOG

Majandusteadusteadlaste matemaatiline eneserahuldus?

My main beef with economists is that standard macroeconomics does such a poor job of describing what is going on. The textbooks models are pretty much useless. Where in the textbooks is “liquidity preference” a demand for Treasury securities? Where in the textbooks does it say that injecting capital into banks is a policy tool?

Graduate macro is even worse. Have the courses that use representative-agent models solving Euler equations been abolished? Have the professors teaching those courses been fired? Why not?

I have always thought that the issue of the relationship between financial markets and the “real economy” was really deep. I thought that it was a critical part of macroeconomic theory that was poorly developed. But the economics profession for the past thirty years instead focused on producing stochastic calculus porn to satisfy young men’s urge for mathematical masturbation.

Economists ought to admit that we do not know much about what is going on today. Neither do the Fed Chairman and the Treasury Secretary. Of course, the market demand is for “strong” leaders and for “strong” economists, who can fool the public into believing that they have great knowledge. The ones who do this best are those who have fooled themselves.

Teravad ja kas mitte ka tabavad täheldused Arnold Kling’ilt via EconLog. Kas üksik hüüdja kõrbes või alles pikema diskussiooni algus?


Categorised as: ...


2 Comments

  1. lõpuks ometi ütleb:

    Aus ülestunnistus, et ka majandusteadlased ise ei tea, mis majanduses toimub, alustaladeni välja. Ja nagu Jüri Saare korduvalt kinnitatud seisukoht kõlab: need, kes midagi ei tea, olgu vait.

    Või on siiski inimestel õigus võtta sõna asjas, mis neid puudutab?

  2. araterl ütleb:

    Parim kild selles tekstis on “stohastic calculus porn”. Aga nagu ikka, kipub efektses kõnepruugis sisu kaduma minema.

    Kõikide nö kriiside puhul, mis minu teadliku elu ajal on aset leidnud on jõutud alati kahe järelduseni (ja nii palju kui varasemate kohta lugenud olen, siis jõutakse sarnaste järeldusteni):
    a) tegelikult oli see ette teada, et nii läheb ja
    b) senised teooriad ei ole paika pidanud ja/või kõik teooriad on kriisi hetkel pahad – nii kvantitatiivsed kui ka empiirilised.

    Punkti a) kohta oli juttu ühe postituse kommentaarides, mille kohta võib ka öelda, et on elukutselised vingujad, kes vinguvad ‘until it sticks’ või kuni kriis kohale jõuab ja üksikud tõerääkijad selguvad ka alles siis kui kriis käes. Ohtudest hoiatamisest ei piisa, vaja on ka ravi ning võimutäiust, et neid teoks teha. Lihtne küsimus, millele keegi vastata pole suutnud – aga mida Eestis oleks võinud nt viimase 5 aasta jooksul teisit teha?

    Siit jõuame poliitika ja poliitikute juurde, kelle tegevuses on terve mõistusega tunduvalt vähem tegemist kui arvata võib. Populaarsusnumbrid, rivaalidele ärategemise protsess ja kohast kinnihoidmine on olulisemad. Aga paraku ka loomulik. Ainsat tõsiseltvõetavat õpikupoliitikat teevad ilmselt ainult keskpangad. Seal kus nad ka on tõeliselt sõltumatud.

    Punkti b) kohta ei oska muud kui käsi laiutada. Kahtlustan, et siin on tegemist lihtsalt teatavat sorti hüsteerilise rapsimisega, mitte tõsiseltvõetava seisukohavõtuga. Kuni XX sajandi I pooleni oli majandusteadus ju rohkem nagu üks filosoofia harusid. Heietati kvalitatiivsete seoste ja printsiipide üle. Siis, kui igasugustele põnevatele hüpoteesidele ka statistiline tõestusmaterjal taha tuli, läks asi üha kvantitatiivsemaks ja tänapäevaks on majanduse matemaatiline modelleerimine nii keeruline, et lõpuni saavad sellest aru vast mõnisada inimest kogu maailmas.

    Isegi nende kahe maailma kokkupuutepunkt, mida tänapäeval koolis makrokökonoomika all õpetatakse on piisavalt keeruline (IS/LM kõverate loksutamine ja selle taga olevad kvalitatiivsed seosed). Ja arusaamatu ning paljude justkui tarkade poolt eiratav just seetõttu, et vähesed inimesed saavad sellest lõpuni aru ning kahjuks käib see ka enamuse õpetajate/õppejõudude kohta.

    Lõpuks tuletaks meelde seda mitte nii väga vana tõde:
    – ühel hetkel märgati, et täpselt niipea kui on suudetud välja töötada teooria või mudel majanduses toimuva kohta, ühtäkki selle järgi toimimine lakkas (inflatsiooni, tööpuuduse, SKP kasvu, eelarvedefitsiidi seosed jms);
    – kuni leidus adekvaatne selgitus: niipea kui on olemas teooria või selgitus hakatakse selle järgi käituma ja/või seda üle kavaldama ja endised seosed lihtsalt enam ei kehti.
    Kõige selle taustal lisandub iga aastakümnega midagi kvalitatiivselt uut, mis lööb kaardid segamini. Nafta hinna mõju, globaliseerumine, sekuritariseerumine ja tuletisinstrumendid, kullastandardi kadumine, nõudluse ja likviidsuse drastiline ümberjaotumine kogu maailmas.

    Lühidalt, toodud tsitaat on küll mõnus lugeda aga ei midagi uut. Sellist imetlusväärset kannatlikkust praegust sasipundart lahti näksida, nagu Sinul Jüri, sooviks tunduvalt rohkematelt inimestelt. Paraku aga inimesed tegelevad sellega korra 5 või 10 aasta jooksul – siis kui jama käes on. Eesti ajakirjanduses pole viimatise kriisi teemal minu mälu järgi küll mitte midagi kirjutatud. Lõpuni ei mõelda ja mis kõige olulisem: kõige olulisem ajaloo õppetund on see, et ajaloost ei õpita.

    Miskipärast tundub, et praegusel kriisil on makroökonoomikaga vähe pistmist (erinevalt tsiteeritu arvamusest). Tegemist rohkem majanduspoliitilise ja finantsturgude mullistusega. Samas kõige taustaks on juba viimased paar aastakümmet kestnud ja jätkuv USA majanduse nö allakäik, mis on tundub nii loomulik, et seda ei pea enam keegi kogu jama põhjuseks. Ehk siis kriis oleks varem või hiljem tulnud ka ilma CDO-de, intressisooduses spekulantide ja rämpshüpoteekide kontsentratsioonita, sest kõige lähtekoht on see, et ühel hetkel inimesed ei suuda massiliselt enam maksta ja laenuandjatega juhtub pahadus.

    Kommentaatorile, et majandusteadlastel ei ole absoluutselt kohustust kõigest alati aru saada. Kui kõik oleks arusaadav niipea kui see juhtub, siis poleks majandusteadlasi vaja. Särava tsitaadi autor on siiski olulisel määral majanduspublitsist ja natuke ameerikalik eneseimetleja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga