Majandustegevuse litsentseerimise varjatud kuludest
Ma olen korduvalt (ja enda arvates rohkem kui küllaga) kirjutanud alampalga negatiivsest mõjust , kuid peaaegu tähelepanuta on jäänud majandustegevuse valdkonnapõhine litsentseerimine. Tung litsentseerimisest kirjutada lõi välja eile, kui sattusin üle pika aja lugema Õhtulehte, mis sisaldas ka artiklit Staažikas hambaarst osutus petiseks.
Alustaks vast sellest, et litsentseerimata tegutsemine ei tähenda veel automaatselt kellegi petmist ja veel vähem petise staatust. Artiklite lugedes selgub, et ega kõnealune hambaarst tegelikult kedagi millegagi petnud vaid pigem pakkunud soodsalt teenust, millega olid rahul nii kliendid kui isegi poemüüjad:
Väidetavalt ei laekunud klientidelt tegevusaastate jooksul kaebusi. Majaka 38 poe müüjagi mäletab pea kohal aktiivselt («hea ja odav») tegutsenud tervishoiuasutust. «Aga kahjuks jäite hiljaks – pandi kinni,» sõnab ta.
Arvestades praegust üldist majandusolukord ja peaaegu iga päev kõlavat üleskutset rohkem ettevõtlusega tegeleda tundub ettevõtlike inimeste karistamine kuidagi eriti küünilise ja silmakirjaliku tegevusena. Karistati ju inimest mitte selle eest, et kellelegi tehti liiga või võeti “õigustamatult palju” raha vaid selle eest, et inimene julges ilma litsentsita tavalisest odavamat teenust pakkuda.
Nüüd on vähemalt üks täiendav inimene tööta ja tagasihoidlikuma sissetulekuga endised kliendi on sunnitud kas hambaravist loobuma (tõenäoline) või pöörduma litsentseeritud hambaarstide poole (ebatõenäoline), kes võtavad oluliselt kõrgemat tasu.
Huvitav on ka see, et tegu polnud kogemusteta võhikuga vaid inimesega, kellel oli meditsiiniõe keskeriharidus ja kes oli töötanud mõnda aega hambaravikabinetis. Tõenäoliselt praktikaga taolist kogemust võrdsustada ei saa, kuid mitme aastane kogemus tundub mulle märksa tõsisemalt võetav kui värske stomatoloogi litsents.
Litsentsi taotlemine pole aga kaugeltki lihtne tegevus, eriti kui sinu emakeel ei pruugi veel Eesti keel olla, mis annab aga veel kord põhjuse küsida, et milleks luua läbi litsentside sisuliselt kõrgeid turule sisenemise barjääre – suruda teenuse hindasid kõrgemale kui nad võiks olla? Ma arvan, et Natalja oleks meeleldi enda kliente teavitanud sellest, et tal puudub litsents kui see automaatselt ei välistaks tema edasi tegutsemist.
Selle asemel, et litsentside väljastamisega teenuspakkujate arvu piirata ja hindasid kunstlikult kõrgel hoida võiks otsus sellest, kes inimese hambaid ravib, jääda talle endale. Need, kes soovivad litsentseeritud hambaravi ja sellega kaasnevat kallimat kindlust saaksid pöörduda litsentseeritud hambaarstide poole ja need, kes soovivad hoopis panustada hinnale ja tuttavate soovitustele, saaks pöörduda nende poole, kes ilma litsentsita teenust pakuvad.
Viimases Econ Journal Watch’is ilmus pikem artikkel litsentseerimisest Occupational Licensing: Scant Treatment in Labor Texts (PDF), mis peatub eelkõige litsentseerimise kui teema kajastamisel majandusõpikutes, kuid annab ka hea ülevaate litsentseerimist käsitlevatest uuringutest.
Majandusteadlased on suht üksmeelselt litsentseerimisega tekitatavad barjäärid hukka mõistnud ning toonud ka korduvalt välja, et litsentseerimise ja teenuse kvaliteedi vahel seos sama hästi kui puudub. Argumendi nagu kaitseks litsentsid avalikkust ebaprofessionaalsete diletantide eest on aga elegantselt Milton Friedmani poolt omal ajal ümber lükatud:
Milton Friedman suggested that licensing restrictions are somewhat like forbidding cars less that cadillac quality. The average car in a polity that disallowed cars less than cadillac quality would, ceteris paribus, be higher quality than that of a polity that observed freedom in such matters. But in terms of quality received by the average citizen, and especially low income citizens, the more liberal polity would do better because there would be much fewer citizens without a car. An implication of Friedman’s argument is that honest but lesser quality goods and services are part of the optimal mix available in the marketplace. Besides doing without, do-it-yourself and black-market services are induced by restrictions. The quality effects of doing without, doing it yourself, and black markets are often neglected in empirical investigations of licensing’s effects.
Eelnevalt viidatud uurimus on päris ülevaatlik ja toob välja mitmeid huvitavaid seiku litsentseerimisest sealjuures ka selle, et litsentseerimisest ei ole huvitatud niivõrd tarbijad kui litsentseeritavad ise. Miks see on nii, selgub samuti uurimusest.
Litsentseerimine on varjatud kulu tervele ühiskonnale, mis tabab kõige valusamalt kõige vaesemaid, eriti kui me räägime hambaravist. Kindlasti ei jää see viimaseks postituseks litsentseerimisest.
Categorised as: ...
muig, kas sinu arvates on kuskil see ideaalriik olemas ka … millele sa annaksid 8 palli 10 palli skaalal. ettevõttesõbralik jne.
tsiteeriks ühet ettevõtjat (Luman?): EL reguleerib liiga palju???, meie töötame ehitusalal, siin ongi tavapärane et lepingud, kvaliteedinõuded ja projektid on detailsed.
Eks siin (litsentseerimise ja reeglite kehtestamise juures) on vastuolusid palju. Loomulikult ei garanteeri litsentseerimine veel kvaliteeti ja head teenindust ning samuti pole välistatud, et litsentsita osutatakse väga kvaliteetne ja kõrgetasemeline teenus.
Ükdiselt on küsimus selles, et kas riik peaks mingid reeglid kehtestama või mitte? Ja kui peaks, siis mis valdkondades peaks ja mis valdkondades mitte?
Kaldun arvama, et hambaravis, kus üldjuhul pole küsimus inimese elu ja surma vahel valimises võiks lubada segasüsteemi. See tähendab, et oleks litsentseeritud hambaarstid, kuid ilma litsentsita, hügieenireegleid järgiv hambaravija võiks ka tegutseda. Igal juhul ei peaks litsentsita ravijat ainult selle pärast, et tal pole tsunfti kuulumist kinnitavat paberit kirminaalkurjategijana taga aetama.
Kusagile tuleks siiski piir tõmmata. Mulle tundub, et kirurgil, kelle töö tulemustest sõltub sageli inimese elu, peaks kindlasti olema nõutav arsti kvalifikatsioon. Kvalifikatsioon ja litsents ei taga muidugi veel operatsiooni tulemust, kuid looks eeldused, et inimese elu on usaldatud asjatundja kätte. Kirurgi vea väärtus on tohutult suurem, kui hambaarsti vea väärtus.
Toivo: ideaalriigi olemas olu ei puutu asjasse. Rõhuasetus oli varjatud kuludel, mis vältimatult reguleerimisega kaasnevad nagu ka sellel, kes selle tõttu kõige rohkem kannatavad. Mind ei huvita niivõrd ideaal kuivõrd see, kuidas ja miks midagi tehakse ja milliste argumentidega seda tegevust õigustatakse nagu ka see, kuidas mõndasid teemasid kajastatakse.
Ma satun olema arvamusel, et inimesed suhtuksid litsentseerimisse märksa skeptilisemalt kui teaksid, et tegu on valikuga, millel on omad tagajärjed samas kui argumendid litsentseerimise laiapõhjaliseks toetuseks on arvestades sellega kaasnevaid kulusid paljuski õigustamatult pealiskaudsed.
Ühtlasi ei tähenda ideaali puudumine, et ideaali poole ei võiks püüelda või vähemalt olla teadlik erinevate valikute tagajärgedest. Mitmed asjad on tundunud idealistlikud või sama hästi kui saavutamatud kurioosumid täpselt selle hetkeni kui nad realiseeruvad – mis siis, et väikeste ja tagasihoidlike sammude kaupa.
Ma soovitan uurimuses toodud tabelit 3 vaadata, et saada ettekujuts sellest, mis on mõned kentsakamad litsentseeritavad valdkonnad USA-s ja miks litsentseerimisse tasub skeptiliselt suhtuda.
Kas mitte ei kirjutanud ma postituses, et litsentseerimisest (ja miks mitte ka reguleerimisest) on eelkõige huvitatud litsentseeritavad mitte tarbijad? Ma ütleks, et sinu poolt toodud tsitaat (?!) teenib pigem ühe ettevõtja kitsaid huvisid, sest jutt on liiga üldine ja vajab hädasti konteksti.
Teedeehituses on samuti väga konkreetsed normid, kuid kaugeltki kõik neist ei ole igas olukorras õigustatud ja ei tasu unustada, et regulatsioonide väljatöötamiseks on vaja ka vastava valdkonna eksperte ja praktikuid kaasata, kes on aga sageli vahetult seotud mõne ettevõttega. Kui nad saavad kehtestada regulatsioone, mille tingimused on neil täidetud ja mõnel olulisel (praegusel või tulevasel) konkurendil mitte, siis on ju kasulik võimalike töö teostajate ringi kitsendada.
Probleem on lõppude lõpuks selles, et nii reguleerimine kui litsentseerimine mõlemad kitsendavad tarbija valikuid ning üldjuhul pole sul juriidilist õigust normidest kõrvale kalduda isegi kui sa oled võimalikest tagajärgedest teadlik ja aktsepteerid neid. Lepingutes on võimalik kokkulepida nagu ka kvaliteedi nõuetes, kuid litsentside ja reguleerimise osas paindlikus puudub. Sellega kaasneb aga kulu, millest inimesed võiksid vähemalt teadlikud olla.
Paul: nõus, et vastuolusid on palju, kuid nagu postituses viidatud uurimusest selgub, siis isegi majandusõpikutes kajastatakse litsentseerimist äärmiselt tagasihoidlikult ja sellest tulenevalt ei pöörata litsentseerimise varjatud kuludele erilist tähelepanu. Selle tulemusena on aga paljudele ( ametnikele, poliitikutele ja tarbijatele) jäänud mulje nagu litsentseerimine oleks tegevus, millel negatiivseid kõrvamõjusid pole.
Aga tõesti, küsimus taandub peamiselt sellele, mida ja milliste põhimõtete alusel peaks juriidiliselt reguleerima.
Riikliku reguleerimisega kaasneb aga veel üks huvitav nüanss. Kui riiklikud institutsioonid midagi reguleerivad, siis väheneb kohe ka ettevõtja enda vastutus, sest kui miinimumnõudmised on täidetud saab etteheidete puhul alati kõik riigi kaela ajada. Klassikaline JOKK situatsioon. Ühtlasi tekitab see tarbijas võltskindluse, mis sageli pole õigustatud, kuid kuna riik on asja reguleerinud, siis pole ka mingit alust hilisemateks etteheideteks. Ja isegi kui on, siis tuleb kohut käia reguleerija mitte ettevõtjaga ning kohtupraktika on taolisel juhul indiviidi jaoks märksa kurvem.
Kirurgi näide on huvitav. Minu arvates võiksid ka kirurgid tegutseda litsentsideta. Ega keegi ei ole niisama huvitatud kirurgi juurde minekust, kellel pole varasemat kogemust või kes ei tööta mõnes haiglas vaid hoopis Lasnamäe korteris. Ikka huvitab varasem kogemus ja tulemused. Lisaks sellele on võimalik näiteks kaudselt läbi vastutuskindlustuse suuruse tarbijatele selgeid signaale anda. Usaldusväärsuse hindamiseks on mitmeid võimalusi, mis on märksa paindlikumad ja ka informatiivsemad kui “jah” või “ei” litsentseerimine.
Üks on kindel: teema väärib rohkem avamist ja arutamist, kui ta siiani on osaks saanud.
Viidatud loost: “Natalja (35) tuli päris oma hambaravitöökoja loomise mõttele pärast meditsiiniõe keskerihariduse omandamist. Veidi aega töötas ta ühes Tallinna hambaravikabinetis õena, mis teda aga ei rahuldanud.”
Et siis med-õde, hambaarsti hariduseta. Ma tegevuslitsentsist midagi eriti ei oska arvata (see vist selline majandusasi, aga tervishoiule on ainult kahjuks, kui ta majandusega seotud on), aga hambaarstitöö peaks kaljukindlalt haridust, kvalifikatsiooni ja lisaks ka atesteerimist vajama. Ollakse ju ikkagi teise inimese tervise kallal.
Räige pauk on loos see, et see inimene mingis hambaravikabinetis töötas, enne kui isetegevust alustas. Igapidi paistab, et regulatsiooni on liiga vähe, mitte liiga palju. Seda, kui palju rahulolevaid kliente ta omale sai, noh, võib-olla on tal kena naeratus ja ehk ta tegutses küllalt tagasihoidlikult vastavalt oma oskustele ja võimetele. Võib-olla aga Õhtuleht ei küsitlenud ühtegi tema patsienti, vaid luges ainult kohtuotsuse kokkuvõtet.