6 põhjust suhtuda skeptiliselt raudteeinvesteeringutesse
Eelmisel nädalavahetusel polnud tõenäoliselt üheski seltskonnas pääsu vulkaanituha ja lennukeeldude temaatilistest diskussioonidest. Ise pakkusin ühe taolise käigus välja, et ei lähe kaua enne kui võsast hüppavad välja poliitikud ja raudteeaktivistid, kes ebameeldivalt kitsendavas ja frustreerivas olukorras leiavad, et Eestis tuleks nüüd kiiremas korras rongiühendust Euroopaga arendada.
Päevalehest võib täna lugeda logistikatudeng Hannes Lutsu arvamust Rongiinvesteeringud ei püsi rööbastel ja isamaaliitlase Liisa Pakosta arvamust Tuhapilv tuletab rongiliiklust meelde.
Mis mõlemast loost silma torkab on soovimatus rahastamisküsimustele natuke tõsisemalt mõelda mitte piirduda ainult enda nägemust kinnitavate, kuid paljuski sobimatute näidete välja toomisega. Infrastruktuuri rahastamispõhimõtetest informeeritus võimaldaks ehk samuti sisulisemat diskussiooni, kus oleks võimalik peatuda tõelistel valikutel mitte soovunelmatel, mida vürtsitavad anekdoodid.
- Rahastamisküsimused võivad küll igavad olla, kuid piiratud eelarveliste vahendite juures tähendab miljarditesse ulatuvatest investeeringutest kirjutamine vältimatult valikuid. Kust see raha tuleb? Haridus ja tervishoid vajavad paljude hinnangul täiendavat rahastamist täpselt samuti nagu on paljuski õigustatud ootused ka päästetöötajatel ja pensionäridel. IRL pole maksude tõstmist pooldanud ja pigem silma paistnud vastupidise retoorikaga.
- Ajutised tõrked lennuliikluses, mis võivad osutuda tagantjärgi täiesti üleliigseks, ei ole mingi argument miljarditesse ulatuvateks investeeringuteks. Lisaks eelnevas punktis toodud valikutele tuleb arvestada ka püsikuludega, mis taolise investeeringuga kaasnevad. Eestis investeeritakse ainuüksi teede remontimiseks ja hooldamiseks iga aasta üle miljardi krooni. Vähemalt tuleb see raha kütuseaktsiisist ehk inimesed maksavad ise nii teede, sõidukite kui kütuse eest – seik, mida Luts lihtsalt ignoreerib samas kordagi mainimata, millises ulatuses reisijate vedamist rongidega doteeritakse.
- Rongidega kaasnevad omad probleemid, mis on märksa sagedasemad kui lennuliiklust häirivad tuhapilved. Näiteid ei tasu otsida kaugemalt kui möödunud talvest, mis oli ootamatult lumerohke nii Skandinaavias kui Euroopas. Kiire googeldus võimaldab leida ühe illustreeriva artikli Rootsi kohta. Kas on üleliigne mainida, et lennuliiklust lumi sarnaselt ei häirinud. Kas sellest oleks pidanud kohe järeldama, et raudtee asemel peaks lennundusse investeerima?
- Raudtee ja rongid on inimestele sümpaatsed täpselt selle hetkeni kui selgub, et raudtee ja kiirrongid hakkavad liikuma nende kodu lähedal. Keskkonnamõjude (keskkond ei ole ainult loodus!) hindamine võib nii mõnegi potentsiaalse raudtee rajamisel möödapääsmatuks takistuseks kujuneda ja maade sundvõõrandamise on keeruline, pikaajaline ning kulukas protsess.
- Enamus inimesi ei ole teadlikud, kui ulatuslikult on Eestis raudteetransport tegelikult doteeritud. Olen sellest varasemalt juba kirjutanud ja ei hakka ennast kordama. Raudteetransport inimeste vedamiseks, eriti kiirrongidega, ei õigusta ennast majanduslikult sedavõrd hõredalt asustatud piirkonnas nagu seda on Eesti. Väiteid, et enamus hakkaks eelistama rongi lennukile näiteks Berliini minekul pole juba ainuüksi ajaliste vahede tõttu eriti tõsiselt võetavad ja meil pole veel juttu olnud sellest, milliseks kujuneks piletihind ilma dotatsioonideta. Ärireisija on aga eelkõige nõus maksma kiiruse mitte mugavuse eest, seega langeb üks grupp reisijad arvestusest välja.
- Pidev keskkonnasõbralikkusele appelleerimine kipub samuti pigem retoorikaks taanduma kuni juttu pole konkreetseks läinud – mis liinid, kui palju reisijaid ja siis hakkaks keskkonnamõjusid hindama. Tulemused võivad üllatavaltki ebameeldivad olla neile, kes unistavad kiirrongist. Pakosta väited sellest, et kohaliku raudteeinfrat rahastatakse aga ainult vedajate tulust on lihtsalt vale. Praegune suurim raudteeinfra objekt on Koidula piirpunkt, kus ainult vedajate rahaga poleks üldse midagi toimunud.
Lõpetuseks lisaks vaid niipalju, et kuna töötan vahetult infrastruktuuriprojektidega tegelevas ettevõttes (nii teed, raudteed, lennujaamad kui sadamad), siis täiendavate miljardite investeerimine infrastruktuuri ainult rõõmustaks mind, sest tooks tööd juurde ja võimaldaks rohkem teenida. Sellele vaatamata ei näe ma mingit põhjust ilma tasuvusanalüüsita deklareerida kui vajalik on Eesti jaoks kiirrongi ühendus või rongipraam/tunnel Soome.
Loodetavasti võimaldab see lugejale natuke tõsisemalt võtta üleskutset piiratud vahendeid tasakaalukalt ja mõistlikult kasutada ning suhtuda skeptiliselt oportunistlikesse üleskutsetesse.
Tasuta lõunaid ei ole… on ainult raha vajavad valikud.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar