VABALOG

Ennatlikult ja ühekülgselt ehk rohkem kannatust ning tasakaalukust

Infrastruktuuri objektidega tegeleva ettevõtte (kaudselt seotud ka Aruvalla-Kose hankega) nõukogusse kuuludes olen mõningase üllatuse ja arusaamatusega lugenud osade ajakirjanike seisukohti seoses Aruvalla-Kose ehitushankest hargnema hakanud asjaoludega, mis on praeguseks kulmineerunud kahtlustuste esitamisega teiste seas ka kahele tippametnikule: Marika Priskele ja Tamur Tsäkkole.

Vaatamata Ekspressis ilmunud artiklile Kabinetis sündinud eriväljaanne!: Partsi PR-tiim puhus Priske juhtumi suureks, mille põhisisu oli Gea Otsa poolt koostatud memos sellest, kuidas meediaga suhelda. Mõned ajakirjanikud on jätnud mulje, et PR-memo meediaplaan ja jutupunktid on rohkem kui omaks võetud. Risto Berendson on pidanud vajalikuks Postimehes arvata, et tublile ametnikule on ülekohut tehtud:

Priske juhtumi puhul tundub täpselt nii olevat. Kõrge riigiametnik, vaieldamatult hea reputatsiooniga, kogenud ja tööasjades resoluutselt nõudlik. Pealtnäha tundub see olevat ideaalse ametniku kirjeldus.

Ometi tõi just seesugune tööstiil Priskele kaela kuriteokahtlustuse. Mis sest et raha pole ta saanud, vaid üritas hoopis käituda oma parima äranägemise järgi riigi, st meie huvides. Ei loe. Eksinud ta on ja karistada peab saama. Nõme lugu. Kahtlemata.

Paljuski sarnase artikliga sai mõned päevad varem aga ühele poole Raimo Poom Päevalehes, kes pidas otstarbekaks pigem kahtlustatava kaitsja öeldul pikemalt peatuda:

Kahtlustuste sisul peatudes selgitas Urm, et tema kaitstav ei ole mingil moel käitunud ebaseaduslikult või avalikest huvidest mittelähtuvalt. Näiteks kahtlustuse selles osas, mis puudutab Aruvalla-Kose teelõigu hanget ning Priske ja Tsäkko väidetavat surveavaldust Nordeconile ja Lemminkäinen Eestile riigihankes kokkuleppimiseks, polevat midagi sellist toimunud. Urmi sõnul olevat ametnikud arutanud pikkadesse vaidlustesse takerdunud hankelepingu sõlmimise võimalikkust – seda, kuidas tulemuse saavutamiseks edasi minna. Sealjuures rangelt tuginedes valikuvariantidele, millest kõik variandid olid juristid läbi kaalunud.

Urmile on arusaamatud ka kahtlustused, mille järgi olevat Priske ja Tsäkko avaldanud survet maanteeameti juures oleva riigihangete komisjoni liikmetele, et Nordeconi pakkumus vastu võetaks. Tema sõnul on komisjon nõuandva funktsiooniga ja otsuseid langetas juriidiliselt Tsäkko. Sellest tuleb välja huvitav loogika, justkui oleks Tsäkko ise endale survet avaldanud. „Variantide arutamine stiilis mis-oleks-kui-teeks-nii pole mõjutamine,” leidis Urm.

Milleks kiirustada seisukohtade võtmise ja teatud osapoole seisukohtade võimendamisega, mis lähtuvad väga piiratud informatsioonist ja kitsast (paljuski kunstlikust) vaatepunktist? Uurimine alles kestab ja mitmed seigad alles selguvad. Ehk väärivad siinkohal meeldetuletamist mõned nüansid, mida ei tasu päris niisama kõrvale lükata:

  1. Kas mitte ei oleks aeg unustada primitiivsemad käsitlused korruptsioonist, kus “raha saamine” on kõige algus ja lõpp? Mõnede ametnike kätte on koondunud olulisel hulgal võimu, mille meelevaldsele kasutamisele peaks vähemalt teoreetilised piirid seadma haldusõigus. Kui ametnikud hakkavad enda võimu rakendama konkreetsete tulemuste saavutamiseks samas haldusõigust eirates, siis on tegu ohtliku pretsedendiga, mis võib oluliselt suurendada ametnike võimu ja sunnib edaspidi riigihanke pakkujaid märksa rohkem ametnike huvide ning eelistustega arvestama. Õigusriigi üheks alustalaks on võrdse kohtlemise printsiip, mille meelevaldne eiramine tippametnike poolt loob eeliseid ühtedel pakkujatel teiste ees. Väikeses ja paljuski korporatiivses ühiskonnas nagu Eesti tähendab see eeliseid neile, kes kas juhuslikult või taotluslikult omavad “sõbralike” suhteid oluliste ametnikega. Raha ei peagi keegi saama, sest kontrollida seda, kes, kus ja millistel tingimustel hiljem erasektoris töötab on märksa keerulisema.
  2. Riigil ei ole huve ja kohe kindlasti ei pruugi ühe ametniku “parima äranägemise järgi” talitamine olla veel “meie” huvides. Kõnealuse juhtumiga seotud hangetel oli rohkem kui kaks pakkujat, kellel on põhjust mängu rahulikult kõrvalt vaadata ainult nii kaua kui lähtutakse mängureeglitest, mis on kõigile teada ja üheselt mõistetavad. Olukorras, kus tippametnikud võivad ühes või teises erinevate osapooltega enda parema äranägemise järgi kokku leppida toob hankemenetlusse juurde olulisel hulgal määramatust, mis ajendab tulevastes hangetes ka teisi pakkujaid märksa agressiivsemalt panustama hangete ja nende tulemuste vaidlustamisele. Isegi kui vaidlustamiseks sisulised põhjused puuduvad võivad nendega kaasnevad viivitused olla piisavad, et ahvatleda ametnike “vastastiku kasulike” lahenduste välja pakkumisele. Mul on keeruline uskuda, et “meie” huvides on ulatuslikumad vaidlustused, mis hakkavad järjest rohkem ja rohkem sarnanema väljapressimisele.
  3. Kas kahtlustatava kaitsja sõnavõtud väärivad ilma igasuguse kriitika või analüüsita kajastamist? Juriidiliselt langetab otsused tõesti Maanteeameti peadirektor mitte riigihanke komisjon, kuid just riigihanke komisjoni liikmed on need, kes kontrollivad pakkumiste vastavaust hanketingimustele ja on need, kes teevad direktorile (1) ettepaneku pakkujate kvalifitseerimiseks või mittekvalifitseerimiseks, (2) pakkumuste tagasilükkamiseks või vastavaks tunnistamiseks ning (3) teevad direktorile ettepaneku vastavaks tunnistatud pakkumuste hulgast eduka pakkumuse tunnistamiseks. Tippametnikud ei tegele (ega peagi tegelema) pakkumuste vastavuse analüüsiga, kuid ühtlasi tähendab see, et nad saavad enda otsuses lähtuda eelkõige riigihanke komisjoni seisukohtadest, sest üldjuhul ei puutu nad hanke pakkumustega üldse kokku ega ole isegi pädevad nende sisulist vastavust hindama.

Kui Aruvalla-Kose kaasus oleks lihtne ja ilma riukalike juriidiliste nüanssideta, siis ilmselt oleks kõnealune kaasus tänaseks juba lahendatud. Mitmed asjaolud on alles selgumas ja natuke kannatust võib olukorda tuua oluliselt rohkem selgust kui siiras usk PR-memo jutupunktidesse või kahtlustatava kaitsja semantilise gümnastika kajastamine. Järelduste tegemiseks on praegu veel lihtsalt liiga vähe informatsiooni ja erilist põhjust kiirustamiseks pole.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga