VABALOG

Küberajateenistus – sügavalt läbimõtlemata illusioon

Hiljuti võis Der Spiegelis lugeda, et Saksamaa loobub ametlikult ajateenistusest 2011. aasta 1. juulil ja praegu võeti teenistusse viimane seltskond noormehi, kes eelistasid asendusteenistusele sõjalist väljaõpet. Artiklis tuuakse välja mõnede suuremate Saksamaa ajalehtede seisukohad, mis ei näi vana korda üleliia taga igatsevat. Argumendid sundteenistuse lõpetamiseks Saksamaal ei ole samuti sugugi originaalsed:

For decades conscription was seen as essential to German democracy because it supposedly anchored the army within society, preventing it from becoming an elitist force, as in the Nazi era. The number of men performing military service has declined sharply in recent years, though — in part due to a desire on the part of the Bundeswehr to minimize the number of conscripts it takes. The young recruits are of little use to the modern German military, which focuses on NATO and United Nations operations overseas.

Andres vahendab aga Saksamaal toimuvat pingsalt jälgivaid austerlasi, kes on alles alustamas debatti sundteenistuse jätkuva otstarbekuse üle. Pikemas postituses tuleb juttu Austria suuremate erakondade seisukohtadest, mis näivad olevat suht leplikud olemas oleva korraga. Samas ei ole Austria ka NATO liige ja sundteenistusest loobumine tähendaks tõenäoliselt ka neutraliteedipoliitikast loobumist. Igal juhul on ka Austrias tõsisem debatt nüüd alanud ja kui Rootsi või Saksamaa kogemust järgida võiks esimesed konkreetsemad ettepanekud laiema avalikkuseni jõuda paari aasta pärast.

Tihedam julgeolekualane koostöö läbi NATO (ja ka EL’i) ning järjest spetsiifilisemat väljaõpet vajav personal on sakslastele ja rootslastele selgeks teinud, et pühapäeva-sõduritest harrastajatega pole neil lähitulevikus midagi teha. Nende väljaõpe koos kõige kaasnevaga neelab aga meeletutes kogustes ressursse, mida on võimalik märksa otstarbekamalt ja mõistlikumalt kasutada.

Võiks arvata, et olukorras, kus murdosa igal aastal 18-aastaseks saavatest noortest läbib sundteenistuse, riivaks ka eestlaste õiglustunnet või annaks vähemalt mõista, et laiapõhjalisest reservarmeest fantaseerimine on ennast ammendanud, kuid ei. Võiks ju loota, et Eesti julgeoleku garantiiks on vabatahtlik pühendumine ja professionaalsus koos rahvusvahelise koostööga mitte diskrimineeriv sund, kuid ei. Selle asemel võib lugeda/kuulda kaitseminister Jaak Aaviksoo mõtteavaldust, et Eesti võiks rakendada ka küberajateenistust. Päevalehest samuti.

Mul ja tõenäoliselt ka kellelgi teisel ei ole midagi selle vastu, kui kaitseliidul on oma küberkaitseüksus, sest tegu on vabatahtliku algatusega, milles osalejad on teinud teadliku valiku ja on ka ise asjast huvitatud. Küberajateenistusest fantaseerimine tundub aga kuidagi tagurlik ja läbimõtlematu ning see veendumus ainult süveneb, mida rohkem sellele mõelda. Ainuüksi küberajateenistusse inimeste valimine on problemaatiline, sest mingit head valikukriteeriumi lihtsalt pole. Oletame, et mõni inimene osutub valituks, kuid kui tal pole soovi enda teadmisi jagada ega rakendada sundkorras, mis siis? Kuidas tõestatakse üldse vajalike oskuste olemas olu? Telepaatiaga? Teelehtede lugemisega?

Jääb mulje, et osad inimesed pole veel arusaamisele jõudnud, et veenmine ja vastastikused kokkulepped annavad arvestatavat inimkapitali vajavate ülesannete täitmise puhul märksa paremaid tulemusi kui sund. Kogemused, oskused ja suhted, mis inimestel taolisi ülesandeid täites tekivad omavad märksa suuremat kaalu kui inimene liitub organisatsiooniga vabatahtlikult vähemalt mõneks aastaks. Hiljuti kirjutas Tim Kane artiklis Why Our Best Officers Are Leaving kõrge potentsiaaliga inimeste lahkumisest USA sõjaväest. Artiklist selgub muu hulgas, kui traagiline ja problemaatiline on inimkapitali väljavool sõjaväest täiesti labastel ja peamiselt bürokraatlikel põhjustel. Enamus lahkujatest ei soovi tegelikult midagi enamat kui nende panusele väärilist tunnustust, kuid isegi vabatahtlikkuse alusel komplekteeritud sõjaväes on inimeste ootuste täitmine jäiga hierarhia tingimustes keeruline. Olukord on aga kordades riukalikum sundteenistusele põhinevas sõjaväes, kus kohtuvad vastumeelsus ühelt poolt ja üleolev ning priiskav ükskõiksus teiselt poolt.

Aaviksoo suhtumine, et kui midagi on isikliku soovunelma realiseerimiseks vaja, siis seda on kõige mõistlikum vägivalla ähvardusega võtta ja nõuda, on minu jaoks sügavalt problemaatiline. Taoline suhtumine on kodanikuühiskond õõnestav ja kaudsete ning pikemaajaliste tagajärgedega mitte arvestav.

Jah, kübersundteenistuse idee on veel toores, kuid äkki oleks mõistlik võimalikult varakult mõelda sellele, millist mõju avaldaks taoline mõttepeer IT haridusele või teatud oskuste vähegi avalikumale demonstreerimisele. Miks peaks inimene, kes suudaks läbi lüüa mitmes valdkonnas otsustama IT kasuks, kui sellega võib kaasneda riiklik orjastus määramata perioodiks? Ilmselt on siinkohal paslik veel kord rõhutada, et sundteenistus Eestis säilib eelkõige sellepärast, et seda läbib väiksem osa Eesti elanikkonnast kui enamus arvata oskab või teada tahab.

Poole aasta pärast on veel üks Euroopa Liidu ja NATO liige loobunud sundteenistusest. Varem või hiljem ületab ka eestlaste hulgas kriitilise massi veendumus, et aeg oleks enda piiratud inimressursiga natuke teadlikumalt ümber käia ja mitte sundida väikest osa elanikkonnast kandma diskrimineerivalt suurt osa kaitsekuludest haledalt fiktiivse julgeoleku poliitika nimel.

Tagged with:

Categorised as: ...