VABALOG

Tyler Cowen’i “Suur Stagnatsioon”

Jaanuari lõpus ilmus Tyler Cowen’ilt, majandusteadlaselt ja viljakalt blogijalt, e-raamat The Great Stagnation: How America Ate All The Low-Hanging Fruit of Modern History, Got Sick, and Will (Eventually) Feel Better. Vaatamata sellele, et Suur Stagnatsioon ilmus ainult e-raamatuna, leidis pikema essee mõõtu teos hulgaliselt kajastamist nii suuremates kui väiksemates väljaannetes ja seda paljuski teose provokatiivse teesi tõttu. Nimelt leiab Cowen, et alates 1973. aastast on majanduskasv USA’s stagneerunud ja sellega koos ka mediaansissetulekud. 20. sajandi lõpu stagnatsiooni võrdluseks on Cowen võtnud perioodi, mis algab 1870. aastast ja lõppeb stagneerumise saabumist tähistava 1973. aastaga. Tegu on perioodiga, kuhu mahub hulgaliselt tehnoloogilisi läbimurdeid ja uusi leiutisi, milleta enamus meist ei suuda enam elu isegi mitte ette kujutada. Cowen juhib lugeja tähelepanu aga tõsiasjale, et kui internet välja arvata, siis pole viimase neljakümne aasta jooksul sarnaselt radikaalseid ja elukorraldust muutvaid tehnoloogilisi läbimurdeid tehtud.

USA suure stagnatsiooni peamiseks põhjuseks on Cowen’i hinnangul n.n. madalal rippuvate viljade ammendumine ehk tehnoloogilise progressi aeglustumine, hõivamata ja omanikuta maa ammendumine ja tarkade, kuid harimata noorte harimine. Enda väidete toetuseks viitab Cowen erinevatele uurimustele ja teiste poolt kogutud statistikale, mis individuaalselt vaadeldes on veel mitmeti tõlgendatavad, kuid koos vaadeldes annavad mõista, et vähemalt USA’s on viimased aastakümned valitsenud stagnatsiooniperiood, kus oluline osa inimeste heaolu paranemisest taandub ühel või teisel viisil võlgu elamisele.

Kui Cowen’i e-raamatus käsitletu käiks ainult USA kohta, siis poleks tõenäoliselt mõtet suurest stagnatsioonist eesti keeles eriti pikalt kirjutada, kuid Cowen ei piirdu ainult diagnoosiga vaid arutleb pikemalt ka põhjuste üle, millest peamiseks kujuneb valitsussektori järjest kasvav osakaal SKT’st koos tootlikkusega avalikus sektoris, millest olulise osa moodustavad tervishoid ja haridus. Kahjuks on nii valitsussektori kulutused, kui kulutused tervishoiule ja haridusele Eestis tasemel, kus on põhjust sügavamat huvi tunda ka nende valdkonda tootlikkuse vastu Eestis. Teatavasti on aga tootlikkuse mõõtmine avalikkus sektoris äärmiselt keeruline, sest teenuse maksumusel ja osutatud teenusel sageli omavaheline seos sama hästi kui puudub ja näiteid sellest on kahjuks rohkem kui küllaga.

Tervishoiu rahastamine on Eestis oluliselt rohkem tsentraliseeritud kui USA’s ent kulud tõusevad ka meil, kuid kas ainult kasvavate kulutuste eest ka midagi juurde saame on juba oluliselt keerulisem küsimus, mille vastus ei pruugi enamusele meeldida. Sarnane on olukord ka haridusega. Kui kõrghariduses on veel hea tahtmise juures võimalik rääkida erasektori poolsest konkurentsist ja mingist võrdlusbaasist, siis põhi- ja gümnaasiumihariduse osas sarnane võrdlusbaas samas hästi kui puudub. Kulutused aina kasvavad, kuid järjest suuremale osale elanikkonnast tundub, et koolist saadud haridusega pole noortel peale testide tegemise eriti midagi teha. Tõenäoliselt kõige problemaatilisem on olukord aga erinevate ametkondadega, mis kiivalt enda eksistentsi õigustavad ja aina ulatuslikumat finantseerimist nõuavad samas kui nende mõju tootlikkusele ja lisandväärtust loovale tegevusele on näib olevat pigem negatiivne. Kompetentseid inimesi, kes leiaks rakendust ka erasektoris, värvatakse avalikku sektoris juurde tegema tööd, mis seisneb administratiivses bürokraatias, mille koormavat taaka näivad ametkonnad ise pidevalt ainult juurde genereerivat. Enamus Eesti ametkondade tegevusest on juba mõnda aega järjest kahaneva piirväärtusega ning tõenäoliselt vähegi tõsisemale piiratud ressursside kasutamise kriitikale vastu ei peaks.

Kõiki eelnevalt mainitud valdkondi iseloomustab ka monopoolne staatus, kus konkurents on sageli pärsitud kui mitte öelda lämmatatud. Igasugused ajendid tõhusamaks ja mõjuvamaks töökorralduseks sama hästi kui puuduvad ning finantseerimine toimub tsentraalselt ilma igasuguse vajaduseta pöörata vähegi rohkem tähelepanu tootlikkusele. Tsiteerides Tyler Cowen’it:

The more we move away from market tests, the harder it is to tell how we are doing in productivity.

Cowen ei jäta enda e-raamatus tähelepanuta ka interneti ja internetiga seotud innovatsiooni, mis ei ole aga kaugeltki nii laiapõhjaline kui varasemad tehnoloogilised läbimurded. Ühelt poolt on tegu valdkonnaga, kus innovatsiooniga tegelemine on suhteliselt lihtne ja isegi amatööride nagu Mark Zuckeberg panus võib avaldad olulist mõju. Teiselt poolt on aga internetist kasu kõige rohkem inimestele, kes soovivad hallata suurt tuttavate võrgustiku, kes on intellektuaalselt uudishimulikud või suutelised vastu võtma suurtes kogustes uudset teavet. Ülejäänute jaoks pole aga internet ligilähedaseltki sama palju juurde andnud kui näiteks elekter või muu infrastruktuur. Kentsakas on ka see, et enamus interneti vahendusel pakutavatest teenustest on tasuta ja osutatakse ettevõtete poolt, mis suudavad hakkama saada üllatavaltki väikese kollektiiviga, mille tulemusena on interneti majanduslik mõju siiani olnud märksa tagasihoidlikum kui enamusele meist meeldiks mõelda.

Kui eelnevast jäi mulje, et Cowen on tuleviku suhtes skeptiline, siis ei ole see päris nii. Pigem üritab ta tähelepanu juhtida “uuele normaalsele”, kus ootused majanduskasvule peaks olema tagasihoidlikumad ja inimesed peaks teadvustama, et heaoluriigi jätkuvaks eksistentsiks vajalik jõuline majanduskasv on mõneks ajaks asendunud tehnoloogilise platooga. Rohkem tähelepanu tuleb pühendada tootlikkusele ja laenude võtmisel nende teenindamisele tulevikus.

Cowen on küll vähegi pikema perspektiivi osas optimist, kes on veendunud, et inimeste leidlikus ning nutikus koos turumajandust toetavate institutsioonidega aitab siiski ületada ajutise tehnoloogilise mõõna, kuid kõik see võtab aega ja vajab kannatust koos olukorra teadvustamisega. Uued võimalused ja uudsed lahendused ei jää tulemata, kuid kindlasti ei aita neile kaasa avaliku sektori paisumine ega ulatuslikumaks ümberjagamiseks vajalik kõrgem maksukoormus.

Tegu on provokatiivse ja kohati poleemilise teosega, mis väärib tema lugemiseks vajaliku tundi või paari.

Täiendavat lugemist:

Cowen’i e-raamat pälvis hulgaliselt tähelepanu, kuid kaugeltki kõik kirjutatu ei vääri viitamist. Sellegi poolest oli hulgaliselt postitusi ja artikleid, mis annavad Cowen’i teosest kas omapärase ülevaate või juhivad tähelepanu mõnedele puudustele või annavad midagi teose ümber puhkenud debatile midagi juurde:

Innovation Is Doing Little for Incomes – Tyler Cowen’i kolumn New York Times’is

America’s Technological Plateau – Matthew Shaffer’i intervjuu Tyler Cowen’iga

Cowen on the Great Stagnation – Russ Roberts’i intervjuu Tyler Cowen’iga (audio)


Categorised as: ...


5 Comments

  1. Paul ütleb:

    Huvitav teema ja mõtlemapanevad seisukohad. Seoses tehnoloogilise seisakuga tuleb mulle kohe meelde kosmose vallutamise temaatika. 60-ndatel suudeti mõne aastaga teha rohkem, kui viimase 40 aastaga!

  2. toivo ütleb:

    “The more me move away from market tests” – yuo? we?

  3. Jüri Saar ütleb:

    Minu viga, nüüd parandatud. Tänud tähelepaneku eest.

  4. Mari ütleb:

    Ega juhuslikult “The Modern World – Scott Sumner” ei ole lugenud?

  5. Jüri Saar ütleb:

    Kõik, millele on viidatud, on loetud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga