VABALOG

Võrdsest palgast meestele ja naistele turumajanduses

Hiljuti viitasin Aaren Leisalu arvamusloole Võrdne palk on turumajanduses võimatu, millele pole paljuks pidanud reageerida Hille Hanso. Kuigi Hille eesmärk näib olevat igati õilis, siis on teostus kahjuks puudulik ning palju vahtu peidab vähest sisu.

Hille kirjutab:

Siiski paneb imestama, et endiselt ilmub mõtteavaldusi, nagu oleks ebavõrdsus palgas (eriti sama töö eest) õigustatud ja paratamatu. Palgalõhe seletamine enesestmõistetavana, põhjuseks müstifitseeritud sugudevahelised füüsilised erinevused, vajab veidi laiemat vaatlemist.

Leisalu selgitas üpris selgelt ja midagi müstifitseerimata (kusjuures füüsilisest jõudu Leisalu isegi ei maini), et tööandja jaoks on iga uue inimese värbamine kulu, mis õigustab ennast tulevikus ja see tähendab, et ka värbamine on tulevikule suunatud tegevus, mille käigus on iga tööandja sunnitud hindama ka riske, mis ühe või teise inimese värbamisega kaasnevad.

Olukorras, kus teatud grupi töötajate puhul on aastateks emaduspuhkusele jäämine tõenäoline, muutuvad ka tööandja kaalutlused. Tuleb ju tühjaks jäänud töökoht samuti täita, mis tähendab kulusid, kuid enamasti on need kulud lihtsalt töötaja palkamisest kõrgemad, sest tegu on tähtajalise töölepinguga, millest on huvitatud märksa väiksem hulk inimesi ja kelle ootused palgale on samuti kõrgemad. Ühel hetkel tuleb töökoht vabastada emaduspuhkuselt naasejale. Kui kulud on arvestatavad, siis on vähegi tulevikku vaatavad tööandjad sunnitud taoliste stsenaariumitega arvestama.

Lihtne ratsionaalne eesmärk kasutada ära kõigi kodanike potentsiaali kindlustab riigile majandusliku konkurentsivõime. Tööturg, kus naised ei osale, kus nad on alamakstud või ei tee oma kvalifikatsioonile vastavat tööd, ei saa aga olla maksimaalselt efektiivne.

Olukorras, kus teave inimeste potentsiaalist ja võimekusest on hajutatud ning enamus teabest on subjektiivne, on ka "lihtsatest ratsionaalsetest eesmärkidest" heietamine mõttetu. Meil kõigil on erinevad eesmärgid ja arusaamad sellest, kuidas neid eesmärke saavutada. Ühe jaoks ratsionaalne on teise jaoks jabur ning tõde selgub konkurentsi käigus, kus ühele või teise lähenemise õigustatusele annavad hinnangu kliendid.

Naiste tööturul osalemist ei takista aga miski. Alati võib väita, et üks või teine inimene on alamakstud, kuid keegi ei sunni kedagi vastu tahtmist tema hinnangul madala palga eest töötama. Tegu on täiskasvanud inimeste vaheliste vabatahtlike kokkulepetega, kus tehingust saavad kasu mõlemad poole või tehing jääks toimumata.

Kvalifikatsioonile vastava töö tegemise osas tasub aga Eestis, kus riiklik koolitustellimus ei ole sugugi kooskõlas tööturu vajadustega (ega saagi olla), hoopis tähelepanu pöörata eriala valikule mitte eeldama, et keegi kuskil peab andma tööd sinu soovitud erialal sinule meelepärase palga eest.

Kindlasti on aga turumajandus, kus palk kujuneb individuaalselt, oluliselt efektiivsem kui karmilt reguleeritud tööjõuturg, kus kõigile võib maksta ainult võrdset palka. Kõigile võrdse palga maksmine tähendab automaatselt osade inimeste välja tõrjumist tööjõuturult, sest neil ei ole võimalik tööandjatele enda palkamist atraktiivsemaks teha läbi madalamate palganõudmiste. Sisuliselt asenduks palgalõhe töötusega, mille varjus maksumaksjate väärtustamisest kirjutamine tundub küüniline.

Nüüdisaegsed mehhaniseeritud töötingimused võimaldavad mõlemast soost inimestel enamikul tööaladel ühtmoodi kaasa lüüa. Siinkohal tasub meenutada sedagi, et kummagi soo sees esineb inimeste vahel sedavõrd suuri füüsilisi ja vaimseid erinevusi, et see ei tohiks mõjutada tööandjat nägema naissoost töötajaid üldistatult suurema riskitegurina.

Iga tööandja hindab riske subjektiivselt ja kindlasti tehakse paljudes ettevõtetes ka samale töökohale kandideerivate meestele vastavalt nende oskustele ja subjektiivselt hinnatud riskidele (abielus, lahutatud, hobid jne) erinevaid pakkumisi palga osas. Tõenäoliselt on palgaerinevuste üheks põhjuseks Eestis ka tõsiasi, et enamus firmadest on kui mitte mikro-, siis väikeettevõtted, kus palgaläbirääkimisi on oluliselt lihtsam pidada individuaalselt. 

Ei tahaks Leisaluga nõustuda, et peame äriettevõtteid nägema organismidena, kel tasub olelusvõitluses soolisi stereotüüpe taastoota, et naistele makstava väiksema töötasu arvelt vee peale jääda. Pikemas perspektiivis toob niisugune suhtumine ettevõttele ju hoopis kahju.

Hille on aga Aarne suhtes ülekohtune, kui väidab eksitavalt nagu oleks Leisalu väitnud, et ettevõtjatel tasub taastoota soolisi stereotüüp. Iga lugeja võib ise veenduda, et Leisalu juhib hoopis tähelepanu sellele, et ettevõtja edukuse eelduseks on kliendi vajaduste rahuldamine. Mitte ettevõtjal vaid klientidel – meil kõigil – on teatud teenindajate suhtes ootused, millega mitte arvestamine ei lõppe kahjuks ühegi ettevõtja jaoks kasumlikult.

Võiks ju edasi kirjutada, kuid millest? Hille ei ole tegelikult huvitatud diskussioonist ega Leisalu argumentides, mida kohati ignoreerib ja siis lihtsalt moonutab samas mõistmata, et maksimaalsest efektiivsusest rääkides ei ole lahendus kohe kuidagi täiendav reguleerimine. Regulatsioonid on rumalad ja ei arvesta nüansside ja eripäradega, mis võimaldaks erinevatel tööandjatel palga määramisel erinevalt läheneda. Täiendav reguleerimine võib viia hoopis olukorrani, kus väidetavalt naiste kaitseks kehtestatud regulatsioonid tõrjuvad naisi hoopis tööjõuturult välja. 

Kas naised võiksid saada paljudel töökohtadel meestega samaväärset palka? Kindlasti, kuid taolisi otsuseid ei ole otstarbekas ülevalt alla teha vaid pigem läbi pideva probleemi teadvustamise rohkem esile tõsta ja välja tuua potentsiaalset kahju või saamata jäänud kasu, mis naiste valimatu diskrimineerimisega kaasneb. Juba täna on hulgaliselt ettevõtteid, kus meeste ja naiste palgaerinevused sama hästi kui puuduvad. Palgaerinevused ei ole aga ainult Eesti probleem vaid universaalne nähtus, mis annab põhjust oletada, et palgaerinevuste põhjused on paljuski struktuursed ja enne meelevaldselt seadusi vorpima asudes tasuks tunda rohkem huvi põhjuste vastu.


Categorised as: ...


3 Comments

  1. Koit ütleb:

    Mõlemad Vabalogi arutletud autorid lähtuvad samadest eeldustest, mida kahjuks ei ole keegi võtnud pähe kontrollida – eeldatakse palgalõhe olemasolu ja seda uurimustes antud suuruses. Lisaks palgalõhele peetakse ennastmõistetavaks põhjendatud ja põhjendamata palgalõhe olemasolu (jälle sellises suuruses nagu uurimustes leitud on.
    • Kõigepealt ja kõige olulisemana:
    Palgalõhe leitakse Eesti Tööjõuuuringu (ETU) põhjal. ETU valim on Rahvastikuregistri põhine – see tähendab, et isikud, kes ei ole sisse kirjutatud või kes ei ela RR aadressil langevad valimist välja. Lisaks sellele on igavene hulk keeldujaid (kes tahaks 3-5 tundi mingitele igavatele küsimustele vastata?). Regionaalselt ja aastati on valimijärgsete vastajate kokkusaamine erinev, kuid see kõigub 40% ja 80% vahel, üle Eesti on tavaliselt ca 70%. Ma ei too siin välja mittevastavate valimiisikute tunnuseid, läheks pikaks – kuid selge on see, et sellise mittevastajate osakaaluga küsitluse tulemused ei saa olla üldistatavad kogu Eestile…
    • Lisaks: enamus palgalõhe uurimusi keskendub ametihierarhia ülemisele otsale ja seal toimuvale samas kui oluline osa palgalõhest pärineb kunstliku hierarhia alumisest otsast. Eestis on oskustööliste hulgas naistest kolm korda rohkem mehi ja lihttööliste hulgas vastupidi. Kes ja kuidas takistab naistel omandada oskustöölise kutset – „klaasist lagi on ees“? Muide, tööliselukutsete juures on terve hulk selliseid, kus füüsiline jõud võib olla oluline (näiteks rekkajuhi paratamatu vajadus mõnikord parandada oma autot teel olles…).
    • Arutluse all olevates artiklites jätab üks autoritest (see kes räägib meeste/naiste olemuslikust erinevusest) kahe silma vahele meeste/naiste psüühika erinevused (siin vist piisab ainult testosterooni nimetamisest), mis on kahtlemata olulised võitluses hierarhia kõrgeimate positsioonide pärast, aga võivad olla määravad ka eri mittejuhtimise töödega hakkama saamisel.
    Tundub, et hetkel võiks Eestis olla palgalõhe uurimisest palju huvitavam palgalõhe uurimise uurimine. Täiendavaks lugemiseks soovitaks Jüri Saare (kes on Tartu Ülikooli juura õppejõud) artikkel „kurjadest konstantidest“ möödunudsuvises Akadeemias…

  2. Joosep Kunder ütleb:

    Siinkohal küsingi igaks juhuks üle.
    Kas on olemas uuringut, mis kinnitaks, et meestele makstakse sama töö eest rohkem palka? Või väidetav erinevus on üldine, olenemata ametist?

  3. Koit ütleb:

    Vaatamata uuringute suurele hulgale ei ole teada mitte ühtegi uuringut, kust oleks võimalik välja lugeda, et meestele makstakse sama töö eest rohkem palka!
    Nad leiavad, et meestel on kergem karjääri teha ja et mehed on nõudlikumad töö valikul palganõudmiste osas (naine võtab kergemini vastu madalapalgalise töö, mees pigem riskib pikema töötaolekuga, aga on palga küsimustes jäigem).

    Nende põhiargument on statistiline – eksisteerib keskmiste palkade erinevus ja erinevate regressioonidega õnnestub näidata ainult osa selle erinevuse põhjustest – seda viimast nimetatakse põhjendatud palgaerinevuseks. Alates 2004, mil tehti esimesed sellealased uurimused, on igas uurimuses ka mõni muu meetod olnud kasutusel (põhiliselt kvalitatiivne), aga diskrimineerimist tõendada ei ole õnnestunud kunagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga