Erinevaid mõtisklusi eurost ja tõlgendusi reedel toimunust
Reedest on piisavalt palju aega möödas, et poliitikute retooriline suitsukate on hajumas ning praeguseks on enam kui selge, et midagi olulist reedel ei juhtunud, mis annaks põhjust arvata, et kõige hullem on selja taga. Kaugel sellest. Inglaste kannatus näis katkevat ja soomlaste oma on katkemise piiril, kuid see ei tohiks takistada mõnedele huvitavamatele euroteemalistele kirjutistele viitamast – mõnedele, mis on põhimõttelisemad ja mõnedele, mis on päevakajalisemad.
- Nothing New on the Euro Front – Wolfgang Kasper kirjutab enda 1970. aastal kirjutatud doktoritööst, mis käsitles rahaliitu Euroopas ning jõudis suuremate pingutusteta järelduseni, et jäiga rahaliiduga kaasneksid tagajärjed, mis poleks kellelgi vastuvõetavad ja kunstlik rahaliidu kooshoidmine pole võimalik, sest rahaliidu sisemised vastuolud hävitaks möödapääsmatult solidaarsuses, mille ta üles ehitatud. Kasperi hinnangul on meie tulevikus ühe ühise euro asemel vähemalt kaks kui mitte rohkem valuutat ning rahaliidust lahkujateks on pigem majanduslikult võimekamad riigid.
- The Hour of the Technocrats – Jeff Frankel kirjutab, et tehnokraatide tund on saabunud, kuid neilt ei ole põhjust oodata imesid. See, mida teeb nad tugevaks – suhteline poliitiline sõltumatus ja kogemus rahvusvahelistes institutsioonides – teeb nad ka riiklikul tasandil nõrgaks – puudub poliitiline toetuspind, mis võimaldaks vähegi radikaalsemaid reforme ellu viia, kui neile on laiapõhjaline vastuseis – lõppude lõpuks pole tegu valitud vaid pigem määratud valitsusjuhtidega, kelle käed on seotud.
- Circling the Drain: Can the Euro Be Saved, Or Is It Doomed? – Freakonomics blogis on enda arvamused euro tuleviku väljvaadete kohta kirja pannud seitse majandusteaduse või rahvusvahelise rahanduse professorit: Christian Leuz, Roger Craine, Elias Papaioannou, Anil Kashyap, Charles Wyplosz, Richard Cooper ja Randall S. Kroszner. Ilmselt ei tule just eriti suure üllatusena, et enamus neist ei näe euro tuleviku just eriti roosilisena ja vähemalt üks neist ei jäta vähimatki kahtlust, et tema hinnangul on euro ajastu möödas.
- A Deep Seated Hostility Towards European Construction? – Edward Hugh juhib pikemas postituses tähelepanu tõsiasjale, et 26 riigi vaheline kokkuleppe, mis on väljaspool Euroopa Liidu lepinguid, tõstatab kohe küsimuse sellest, kas Euroopa Liidu institutsioone ja nende võimalusi on võimalik kasutada kokkuleppe ellu viimiseks? Ja kui otsustajatel pole selles küsimuses selgust, siis kuidas saaks selgus olla investoritel, kelle jaoks määramatus pigem suurenes kui vähenes? Mõistagi ei jäta Hugh mainimata ka David Cameron’i saavutust.
- An uncertain situation – Richard North analüüsib seda, mis näib olevat paljudele märkamatuks jäänud: kui David Cameron teatas uhkelt, et oli sunnitud kasutama enda vetoõigust, siis mille osas ta enda vetoõigust õieti rakendas? Järgneb Euroopa Liidu institutsioonide funktsiooni ja olemust avanev selgitus, kust selgub, et Cameronil polnud tegelikult millegi üle vetoõigust kasutada ning vaene mees on suures segaduses astunud retoorilisse lõksu, mille eesmärk oli eelkõige patuoina leidmine, keda saaks hiljem vajadusel süüdistada aastakümnete pikkuse europrojekti põhja laskmises.
- Eurozone Solution: Aaah, So That’s How They’re Trying To Do It! – Tim Worstall püüab selgitada, kuidas peaks reedene kokkuleppe teoreetiliselt toimima: ECB ei osta võlakirju vaid laenab pankadele 1% intressiga raha, et need saaksid võlakirju osta, mille tootlus on 7%. Positiivse kõrvalmõjuna peaks pankadel tekkima arvestatavad kasumi teenimise võimalused, mis võimaldavad omakapitali suurendada. Negatiivse kõrvalmõjuna on möödapääsmatu Euroopa pangandussüsteemi järjest suurem seotus kahtlase väärtusega võlakirjadega ja kui midagi peaks halvasti minema, siis ta läheb kolossaalselt halvasti. Kuna keskmine eurooplane jääks taolisest huvitavast võimalusest ilma, siis on läbi käinud ka ettepanek lihtsustada uute pankade loomist, mis võimaldaks isegi keskmisel eurooplasel panga luua ja ECB skeemist osa saada.
- Juriidilistest küsimustest on veel üleval “struktuurse puudujäägi” definitsioon ja soomlaste “joonealune märkus”, mille täpsem tähendus on alles selgumas.
Kõige toimuva taustal oleks huvitav teada, et milliseid plaane teevad Eesti Pank ja valitsus juhuks kui eurotsoon hakkab lagunema? Kas lähme tagasi valuutakomitee süsteemile? Kui jah, siis kellega me enda taastatud krooni seome – Saksamaa, Rootsi, Soome…mingi kombinatsioon? Või eelistame hoopis kasutada sama raha, mida Lõuna-Euroopa riigid? Või laseme hoopis uue rahvusvaluuta hinnal kujuneda rahvusvahelistel rahaturgudel? Ma täitsa mõistaks, kui seda informatsiooni ei soovita avalikkusega jagada, kuid ma loodan, et need küsimused on vähemalt päevakorda tõusnud.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar