Tööstuspoliitika ja tootmise eelistamine kui kiirtee korporativismi
Osade inimeste seas on paljuski ekslikel põhjustel juurdumas veendumus, et Eesti peaks rakendama mingit sorti tööstuspoliitikat, kus rohkem rõhku asetatakse tootmisele, seda subsideeritakse ja toetatakse avalikest vahenditest ning suunatakse ja juhitakse lähtuvalt kellegi soovitustest, millega mingit vastust ei kaasne. Kõik selle nimel, et muuta tootmist majandusstruktuuris olulisemaks. Kuid millised on üldse tootmise toetamise ja eelistamise põhimõttelised argumendid? Christina Romer on New York Times’is üritanud just sellele küsimustele vastata artiklis Do Manufacturers Need Special Treatment?, kus vaatleb tootmise toetamisega seotud argumente jagades need kolme erinevasse gruppi: turutõrked, töökohad ja sissetulekute jaotus. Tema järeldused:
As an economic historian, I appreciate what manufacturing has contributed to the United States. It was the engine of growth that allowed us to win two world wars and provided millions of families with a ticket to the middle class. But public policy needs to go beyond sentiment and history. It should be based on hard evidence of market failures, and reliable data on the proposals’ impact on jobs and income inequality. So far, a persuasive case for a manufacturing policy remains to be made, while that for many other economic policies is well established.
See, et Romer vaatles tootmist eelkõige USA kontekstis, kus võimalusi on oluliselt rohkem kui Eestis, teeb tootmise toetamise pooldamise Eesti kontekstis veelgi problemaatilisemaks.
Kui aga tootmise toetamise ja eelistamise tee juba valida, siis kas mitte ei tähenda see järk-järgulist liikumist korporatiivsema ühiskonna korralduse poole – vähemalt sellisena nagu seda hiljuti defineerisid Edmund Phelps ja Saifedean Ammous:
The managerial state has assumed responsibility for looking after everything from the incomes of the middle class to the profitability of large corporations to industrial advancement. This system, however, is not capitalism, but rather an economic order that harks back to Bismarck in the late nineteenth century and Mussolini in the twentieth: corporatism.
In various ways, corporatism chokes off the dynamism that makes for engaging work, faster economic growth, and greater opportunity and inclusiveness. It maintains lethargic, wasteful, unproductive, and well-connected firms at the expense of dynamic newcomers and outsiders, and favors declared goals such as industrialization, economic development, and national greatness over individuals’ economic freedom and responsibility.
Tootmine ei ole teenustest olulisema ega erilisem. Nendel, kes väidavad vastupidist, lasub kohustus seda tõestada – selgelt ja argumenteeritult kui tootmist soovitakse subsideerida avalikest vahenditest.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar