VABALOG

Võimalus erakoolide potentsiaali avamiseks ehk venekeelse õppe säilitamisest

Ilmselt kujuneb õpetajate palgaläbirääkimisest oluliselt huvitavamaks ja potentsiaalselt olulisemaks venekeelse õppe jätkumine osades Tallinna ja Narva gümnaasiumites. Küsimus pole mitte ainult venekeelses õppes vaid ka selles, kuidas osalisele eestikeelsele õppele üleminekust soovitakse hoiduda – läbi sihtasutuste loomise, mille käigus saavad munitsipaalkoolidest omamoodi erakoolid.

Mitte just eriti üllatavalt on haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo taolise tegevuse kuulutanud JOKK-skeemiks, mida ta heaks ei kiida:

“Ma arvan, et siin peaksid kindlasti põhiseaduse juristid natuke pead murdma. Niisugune riigi avalike teenuste erastamine tõenäoliselt põhiseaduse mõttega koos ei käi. Kui ta siiski on sättega kooskõlas, siis on vaja natuke mõelda,” arutles minister.

Aaviksoo rahvuslasest erakonnakaaslane Tõnis Lukas on enda retoorikas veel valimatum:

Lukas pidas tõenäoliseks, et koolide erastamine võib omavalitsuste hulgas levida. “See oleks väga halb. Sellega tahetakse näidata, et riigi seadus reaaluses ei kehti – see on minu meelest Eesti riigi suhtes ebalojaalne tegu.”

“Mina arvan, et riik peaks edasi vaidlema. See on katk – kui nüüd hakatakse tõepoolest tegema omavalitsuse koolidest näiliselt erakoole, siis see on ühiskonna aluskokkulepete muutmine ja sellele tuleb piir panna,” leidis Lukas.

Inimestel peab olema võimalus saada enda raha eest enda lastele haridust keeles, mida nad ise sobivaimaks peavad nagu ka õppekava alusele, mis nende arvates on nende laste jaoks kõige sobivam. Ei ole mingit põhjust arvata, et kõigi jaoks sobib sarnane õppekava või õpilaste vanemate huvides on nende lastele anda halba haridust.

Mul on keeruline muuks kui kahetsusväärseks pidada olukorda, kus poliitikud näivad unustavat, et maksumaksjateks on ka venekeelsete koolide õpilaste vanemad. Kui makse kogutakse kõigilt võrdsetel alustel, ent maksuraha eest finantseeritakse “avaliku teenust”, mis osade maksumaksjate huvidega ei soovi arvestada, siis jääb üle taolist olukorda nimetada selleks, mis ta on: ebaõiglaseks . Ühe erakonna ja tema valijate paljuski alusetute hirmude tõttu on paljude maksumaksjatest vanemate eelistusi asutud ignoreerima ideoloogilistel kaalutlustel, mis on aga võimalik eelkõige sellepärast, kuidas on Eestis gümnaasiumiharidus üleüldse korraldatud.

Gümnaasiumiharidus võib küll avalike teenuste hulka kuuluda, kuid pole mingit põhjust nimetada erakooli poolt antavat haridust kohe erastamiseks või spekuleerida, et see ei sobib kokku põhiseaduse mõttega. Hariduse rahastamine peab olema õpilasekeskne ja kui õpilane või tema vanemad ei ole rahul haridusega, mida pakuvad riigi- või munitsipaalkoolid, siis peab neil olema õigus valida erakoole, kus õpilase õpinguid finantseeritakse samaväärsetel alustel riigi- või munitsipaalkoolidega nagu näiteks Rootsis.

Midagi ebaseadusliku või seadustega vastuolulist siin ei ole. Vastuseisu näol venekeelse õppe säilitamisele mõnedes koolides on tegu pigem osade inimeste ideoloogiliste eelistustega, mida tuleks ignoreerida, sest Lukase poolt viidatud ühiskonna aluskokkulepped ei saa olla kokkulepped, mis on osade inimgruppide (ühiskonna liikmete) õigusi ja võimalusi kitsendavad. Kui inimesed soovivad venekeelset õpet enda raha eest saada, siis peavad nad seda saama. Tõsiasi, et gümnaasiumihariduse rahastamine on tsentraliseeritud läbi riiklike institutsioonide, mis võimaldavad sekkuda häbematult räigelt inimeste eelistustesse läbi jäiga ja bürokraatliku süsteemi on pikemas perspektiivis mitte ainult venekeelse vaid ka eestikeelse õppega koolide probleem.

Maailm muutub järjest kiiremini samas kui enamus Eesti haridusasutusi on läbi tsentraliseeritud kontrolli allutatud jäigale ja muutustega aeglaselt kohanevale süsteemile, kus õpilaste ja lastevanemate huvidest on olulisemad õpetajate, ametnike ja poliitikute eelistused. Erakoolid on kõige parem võimalus muuta Eesti haridussüsteemi kohanemisvõimelisemaks, pakkuda õpilaste ja nende vanemate eelistustega rohkem arvestavaid alternatiive, kus on võimalik proovida ja katsetada nii meetodite, keele kui õppekorraldusega. Pole mingit põhjust arvata, et praeguse tsentraliseeritud  ja paljuski stagneerunud süsteemi näol on tegu gümnaasiumiharidust osutavate institutsioonide evolutsioonilise tipuga, mida tuleks iga hinna eest alternatiivsete lähenemiste eest kaitsta.

Kui venekeelse õppega koolide üle kaob läbi erakoolistaatuse kontroll ka omavalitsusel ning varasemast märksa olulisemat rolli hakkavad mängima nii vanemate kui õpilaste eelistused, siis parimal juhul võib keeleline eelistus olla kõigest ulatuslikumate muutuste algus. Tõsi, see on pigem ideaalstsenaarium, kuid paljuski poliitilisest vastaseisust sündinud probleemi varjus on tekkimas harukordne võimalus tuua kohaliku koolisüsteemi sisse alternatiive ja näidata kõigile neis peituvat potentsiaali.


Categorised as: ...


5 Comments

  1. Ain Kendra ütleb:

    Küsimus siiski jääb hariduse kvaliteedist. Kas oleme veendunud et Eesti maksumaksjate poolt rahastatav haridus vastab ühetaolistele nõuetele ja tagab üldteadmiste kõrval piisava keeleoskuse õpingute jätkamiseks Eesti kõrgkoolides eestikeelses õppes?

  2. Jüri Saar ütleb:

    Hariduse kvaliteedi küsimus tõstatub möödapääsmatult ka näiteks väiksemate maapiirkondaded koolidega ja riigieksamite tulemusi vaadates on põhjust skeptiliselt suhtuda ka nii mõnegi eestikeelset õpet pakkuva Tallinna kooli hariduse kvaliteeti. Mulle tundub, et ühetaoliseks on kohalikes koolides pakutavat haridust võimalik teha ainult siis kui ta on ühetaoliselt niru.

    Mis puudutab aga keeleoskuse piisavust selleks, et jätkata õpinguid kohalike kõrgkoolide eestikeelses õppes, siis siin taandub küsimus paljuski sellele, kuidas õpingute eest tasutakse.

    Riigieelarvelisi kohti on piiratud hulk igal juhul, mis tähendab paljude jaoks vajadust ise maksta – kui aga ise maksta, siis maksta juba kõrghariduse eest keeles, mis sinu soove ja ootusi rohkem rahuldab. Lõppude lõpuks ei pea õpe isegi Eestis aset leidma vaid võib nii mõnegi jaoks olla oluliselt atraktiivsem Rootsis, USA’s, Inglismaal või isegi Venemaal.

    Eestikeelsele õppele üle minek peaks olema ikkagi vabatahtlik valik ja põhinema veenmisele mitte sunnile. Sund tekitab trotsi ja vastasseisu, mis saadab osadele kahetsusväärselt selge signaali, et neil pole enda tuleviku mõtet Eestiga siduda.

  3. Ain Kendra ütleb:

    Rootsi ja USA jaoks ei anna tavakool piisavat alust, vähemalt keeleõppe kvaliteedilt. Üldhariduslikus osas pole veel põhjust kahtlemiseks ja kohaliku keele poolest peaks probleemid olema keelekümbluse teel kõrvaldatavad. Aga kas ma saan õieti aru et Su meelest ei peakski eesti kool andma baasi eesti kõrgkoolis õppimiseks?

  4. Jüri Saar ütleb:

    Mõnes teises keeles omandatud teadmised ei valmista inimest sugugi vähem kõrgkooliks ette. Eestlasi voolab eestikeelse õppega koolidest teiste riikide kõrgkoolidesse piisaval hulgal, et mitte just eriti olulisek pidada keelt, milles keskharidus on omandatud. Pigem on oluline ikkagi omandatud teadmiste sügavus ja laius.

    Kui küsimus on aga kõrgkoolide eestikeelse õppega toimetulekust, siis siin taandub küsimus paljuski sellele, kas inimene üldse soovib kõrgharidust kohalikus keeles omandada või üldse kõrgharidust omandada?

    Minu isiklik arvamus on, et riiklik koolitustellimus peaks olema mitte kohalike kõrgkoolide vaid inimese keskne – kui saad nn riigieelarvelisele kohale õppima, siis on selle taga mingi finantseering, mis seotaks inimesega, kes võib soovi korral selle sama finantseeringuga mõnes teise riigi kõrgkoolis õppida. Paljudes kohtades jääb sellest väheks (aja jooksul võib see muutuda), kuid alati on võimalus juurde maksta, stipendiume ja taotlusi kirjutada ehk anda inimesele põhjus ja baas enda võimaluste laiendamiseks.

    See sunniks ka kohalike haridusasutuste administratsioone natuke tõsisemalt mõtlema sellele, mida nad suudavad üldse pakkuda ja millise kvaliteediga – mitte mugavaks muutuda ning kohaliku kõrgharidust devalveerida vaid sundida neid vahetumasse konkurentsi teiste riikide õppeasutustega.

    Nagunii on järjest rohkem õppekavasid ka Eesti kõrgkoolides inglise keelsed, mille tõttu ei ole põhjust erilist tähtsust anda sellele, mis keeles keskharidus omandatakse.

  5. Jüri Saar ütleb:

    Ah jaa, vähegi tõsisemalt võetav kõrgharidus ja valdkonna põhine spetsialiseerumin eeldab kirjandusega kursis olemist, millest väga väike ja piiratud ulatus ilmub eesti keeles. Tegu võib olla Eesti kõrgkooliga, kuid teadus on rahvusvaheline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga