VABALOG

Kaubanduse ketistumine kui üks meie kõigi rikkuse allikaid

Mitte ainult Eesti vaid ka paljude teiste riikide peamiseks majanduskasvu ja elatustaseme tõusu allikaks saab lähemas tulevikus olla eelkõige kõrgem tootlikkuse kasv. Kui tootmises on kõrgemat tootlikkust lahti mõtestada suht lihtne (vähem inimesi, rohkem seadmeid, suurema lisandväärtusega kaup), siis teeninduses on see mõnevõrra keerulisem, kuid sellele vaatamata on arenenud riikides üle poole tööealisest elanikkonnast hõivatud teenindussektoris, millest ühe suurema osa moodustab jae- ja hulgikaubandus. Nii on näiteks USA viimase kümnendi tootlikkuse tõstmisesse olulise panuse andnud just Walmart’i nimeline kaubanduskett samas kui arenguriikide suurimad tootlikkuse kasvu võimalused paistavad kõige selgemalt samuti kaubandussektoris olevat.

Mõned aastad tagasi kirjutasin pikema artikli jae- ja hulgimüügi ettevõtete tootlikkuse olulisusest ka Eestis ja juhtisin tähelepanu kohalikule ettevõtluspoliitikale, mis tarbija (enamus meist) paremate vajaduste rahuldamise asemel on eelkõige suunatud tootjatele (mõned üksikud meist). Taoline tootjakeskne lähenemine on iseenesest problemaatiline, kuid ähvardab majanduskasvu ja heaolu taseme tõusu väljavaateid otseselt kui kaubandusvõrgu kujundamisel lähtutakse pigem üksikute tootjate kui tarbijate eelistustest.

See on peamine põhjus, miks näiteks Indrek Avaranna arvamusloosse Käsi ette kaubanduse ketistumisele on põhjust skeptiliselt suhtuda. Esmapilgul võib idee kaubanduskettide ohjeldamisest suurema valikuvabaduse nimel näida toetamist väärivana, kuid tegelikkus on märksa keerulisem ja väärib üksikasjalikumat lahti mõtestamist.

Valikuvabadus on kahtlemata oluline, kuid sarnaste kaupade valik suuremates kaubanduskettides ei tähenda, et tegu on jõudsalt reklaamitud või kõige odavamate toodetega, mida üldse pakutakse. Kaubanduskettide kasumlikkuse jaoks on ülioluline varustuskindlus, mis tähendab sama kaupa, piisavas koguses ja stabiilse kvaliteediga kõigis keti poodides. Suuremad kogused võimaldavad madalamaid hindasid klientidele samas kui kliendi jaoks on oluline, et kaup, mida ta soovib, on olemas ja selle kvaliteet oluliselt ei kõigu.

Kui nii kaubandusketil kui kliendil puudub usk tootesse – ei ole teada, kas kaupa tuleb piisavas koguses või ei ole teada, kas kvaliteet vastab varasema partiiga tekkinud ootustele – , siis on tootjal ka keerulisem kaubanduskettide jutule pääseda. Küsimus ei ole selles, et kaubandusketid ei oleks huvitatud uutest ja müüvatest toodetest vaid selles, et tootevalik ja toodete kvaliteet mõjutavad möödapääsmatult ka klientide suhtumist kaubanduskettidesse.

Kliendi hoidmise olulisust ilmestab elegantselt ka Indreku enda poolt toodud lugu:

Kui kliendil tekkis kahtlus, et ta lihaviilakad, mis ta paar päeva tagasi ostis, pole värsked, saatis kaupmees uue kauba ja veel hulga head-paremat kliendile taksoga koju, mis asus kauplusest 30 km kaugusel, ega palunud halvaksläinud toodet tagasi. Ta tänas ja kiitis klienti, et ta oli tähelepanelik.

Ilmselt ei ole tegu linna vaid pigem maakoha kauplusega ning ilmselt ei hakka päris iga klient asenduskaupa saama taksoga isegi Soomes. Taolised zestid võivad olla väikekaupluse jaoks vajalikud ja isegi möödapääsmatud, kuid parem oleks ennetus, kus taolised on olukorrad on välistatud. Kaubandusketid ei ole täiuslikud vaid pidevalt arenevad ettevõtted, mis üritavad enda klientidele pakkuda piisavalt laia valikut (valikut, millega väikepoed ei suuda konkureerida!) ja tagada meeldiva teeninduse läbi süstemaatilise lähenemise, kus väikepoodnike romantilised zestid on üleliigsed. Tulemus on sama, lihtsalt klientide hulk tingib teistsuguse lähenemise.

Jutud valikuvabaduse piiramisest olukorras, kus kaubandusketti kuuluva poe alternatiiv on tagasihoidlikuma valikuga väikepood, tunduvad kentsakad samas kui soov läbi maksupoliitika eelistada kettidesse mitte kuuluvaid ettevõtteid tundub tagurlik kui mitte lausa jabur. Lootus, et teiste tegevust piirates õnnestuks ehk tekitada “armsaid külapoode, kus perenaine ise saia küpsetab” on naiivselt romantiline ega arvesta tõsiasjaga, et taolise maksustamise ja piiramisega kaasneks möödapääsmatult hinnatõus, mis tabab kõige valusamalt kõige madalama sissetulekuga inimesi, kellest arvestatav osa elab just linnadest kaugemal.

Midagi lihtsat ja tõhusat taolises vaba konkurentsi moonutavas meetmes ei ole ja väita vastupidist ilma ühtegi detaili mainimata ei süvenda minus veendumust, et artikli autor on taolise meetmega kaasnevad tagajärjed endale selgeks teinud. Pigem on Indrek unistanud ideaalist, mille realiseerumine on ebatõenäoline samas kui kaubanduskettidele on ta omistanud tegevust, mis lihtsalt ei vasta tegelikkusele (suurtele kauplustele alla “tegeliku” hinna kauba müümine).

See, mida Indrek nimetab “vaheltkasuks” nimetan mina “kliendi vajaduste ja ootuste rahuldamisega teenitud tasuks”. Valikuvabadus on kõigil juba täna olemas ja miski ei takista avamast uusi poode. Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et väikepoodide kaubavalik on väiksem, samad tooted on kallimad ja märksa sagedamini ei ole sealt soovitud toodet võimalik üldse leida. Need on peamised põhjused, miks kaubandusketid on edukamad – nad suudavad paremini rahuldada klientide vajadusi ja ootusi ning on suutelised investeerima tehnoloogiatesse, mis võimaldavad seda tulevikus veelgi paremini teha.

Uutest maksudest ja regulatsioonidest fantaseerimise asemel oleks märksa mõistlikum mõelda hoopis piirangutest, mis on väikepoodidele suhteliselt kallimad kui kaubanduskettidele. Kas ei oleks äkki mõnede regulatsioonide ja piirangute likvideerimine uute kehtestamisest tarbijatele oluliselt parem – võimaldaks ettevõtjatel klientidele pakkuda kaupu viisil, mida suured ei suudaks ja väiksed hetkel ei tohi? Kui valikuvabadusele juba enda argumentides toetuda, siis pigem läbi suurema vabaduse mitte täiendavate kitsenduste.


Categorised as: ...


7 Comments

  1. Indrek Avarand ütleb:

    Leheartikli maht kahjuks ei võimaldanud kogu infot esitada. Paljuski on eelkirjutanul õigus. Kindlasti ei mõelnud ma aga üksnes pisikesi küla või alevipoode. Kauplusest, millest ma rääkisin oli Suolahti linnas KK Suaosikki halli. Mis polnud sugugi väike ja väikese sortimendiga vaid üsnagi korralik Supermarket – annab näiteks Tondi Selveri mõõdu välja. Suolahti on kuskil Saue suurune linn. Seal oli ka veel S market ja palju muid väiksemaid kauplusi. Sellele lisaks kuulus see ka oma värvidelt Kesko ketiga kokku. Vahe oli üksnes selles, et Kesko võimaldas kaupmehel teha oma kaupluses ise kaupa ja kaupmees oli sõlminud lepingu Keskoga nende sortimenti müüa. Kogu kaupluse töö tehti ära palju vähema personaliga ja palk oli täiseti soomepärane. Juhtisin oma artiklis tähelepanu suurelt teeninduskvaliteedile ja oluline osa muidugi oli ka kohalike tootjate võimalusest pääseda nn löögile kaubandusse. Ma ei ütlegi, et maksupoliitika oleks ainus asi vaid üks võimalustest. Maksudega saab ka soodustada mitte ainult üksnes kedagi maksustada. Soodustada kaupmeeste teket. Kui tekivad maksud ketikaubandusele siis on ketikaubandusel mõistlik oma keti sisesed kaubanduspinnad anda kaupmeeste majandada, selleks on frantsiisid ja muud võimalused, millega välditakse ühte ketti kuulumist, kuid samas välistatakse tsentraliseeritud st bürokraatliku juhtimist kaubandusüksuse kohapelat. Tekiksid kaupmehed, kes oleksid oma kaubanduspinnal peremehed ja kui nad sooviksid mõnda toodet endale müüki võtta siis oleks see ka tema enda lubada ja vastutada aga mitte ei peaks näpuga järge vedama, mida üks sortimendi komisjon on ette andnud. Ratsionaalses mõttes võib tunduda, et kaubandus peaks töötama tsentraliseeritult kuidagi kasumlikumana. Millegi pärast on aga see sama tööviljakus meil võrreldes samasuuruste Soome poodidaga oluliselt madalam. Rääkimata palgatasemest, personali pidevast liikumisest ja seega täielikust käpardlikkusest. Meile meeldib käia välismaal kauplustes ja saada seal hästi koheldud. Seda ei saa teha selliste kollaste ja punaste, meeldis ei meeldinud nuppudega kassa juures, vaid läbi personali teadmise, et ta tahab seda tööd teha. Seda saab pakkuda üksnes inimlikum keskkond. Siis muutuvad ka teenindajad inimlikuks. Mis aga toimub praegu, alates turva süsteemidest- lõpetades kassaga on vinguvaid ja vihaseid nägusid täis. Kulutatakse tohutuid summasid selleks, et personali kontrollida ja kogu kaadervärgi reeglistikku järgida. Väga vähe on kaupluseis sellised inimesi, kes tunneb oma kauplust ja teab, mis kus asub. Elementaarsed klienditeenindusoskused puuduvad. Need asjad ajaks joonde kaupmees aga mitte bürokraat, kes istub kuskil kontoris ja vaatab tabelist, mitme näoga sinna või teise riiulisse ühte või teisse kauplusesse kaupa tema arust panna võiks. Tegeletakse sellega, et müüakse riiuliotsi ja alusekohti, müüakse reklaami kaupluselehtedesse jne. Seejärel on rangelt ratsionaalne otsustus sortimendi komisjonil, kas see või teine tootja maksab üldse sortimendi komisjoni maksu, et tema toodet üldse vaatluse alla võetaks jne, jne. See masinavärk aga ei saa muuta eales meie oma Eesti elu väärikamaks. Kui soomlastel on olnud järjepidevus, mis meil on nõukogudeajaga lõhutud, siis tuleks selleks luua võimalused, et see uuesti tekkida saaksid. Olen tänulik eelkirjutanule, et ta teemat võttis arutlusele, see siin kõige tähtsam ongi. Loomulikult ei saa teha asju kirvemeetodiga aga alati mõnest mõttest võib tekkida ka midagi head.
    Tervitustega
    Indrek Avarand

  2. Geily ütleb:

    Seesugune lugu Jüri, et… õigekiri… Kirjutatakse ikka “kaubanduse ketistumine”. Ma ei tea, et miks mulle sellised detailid silma hakkavad… aga lihtsalt hakkavad :). Sorry :)

  3. Jüri Saar ütleb:

    Ilmselt on ikkagi ligi 5000 elanikuga kohas tõenäosus, et klienti tuntakse ja vahel ka vastu tullakse (äkki oli sõber, tuttav, sugulane?), oluliselt suurem.

    Ma ei tahaks hästi laskuda debatti sellest, kus saadakse vähema inimeste hulgaga hakkama või millistes poodides on kaupmehel kui palju vabadust või keda üldse mõtet käsitleda “kaupmehena” suuremates poodides, kus töötab enamasti kümneid inimesi.

    Teenuse kvaliteet sõltub märksa rohkem asjaoludest, mida maksudega korrigeerida ei ole lihtsalt mõistlik samas kui kohalikel tootjatel on võimalust löögile saada küll, kuid igal pool tähendab see mõnede eelduste täitmist ja Soome pole selles mõttes erand.

    Maksustamise kohalt peab ikkagi selge olema, mida maksustada soovitakse ja mis eesmärgil, sest praegu jääb mulle ikkagi arusaamtuks, kuidas ketikaubandust eristatakse mitte ketikaubandusest. Igasuguse konkurentsi moonutamisega kaasnevad kulud ja läbi frantsiisi organiseerumine ei ole tasuta nagu ei ole ka “muud võimalused”. See tähendab möödapääsmatult kõrgmaid hindasid klientidele.

    Sa tahad ühe bürokraatiat kaotada, kuid see on bürokraatia, mida distsiplineerib konkurents kettide tasemel, ja asendada selle ametnikest bürokraatidega, kes hakkaksid maksureeglite täitmist kontrollima ja seda mitte lähtuvalt kliendi või kaupmehe huvidest vaid sellest, mis lõpuks on regulatsiooniks kirjutatud. Tulemus on kallim kõigile.

    Kaubanduskett ei tähenda automaatselt tsentraliseeritust vaid Walmart’i (nii suur kett kui veel olla saab) puhul on otsustused viidud väga konkreetselt poe põrandale, riiulite täitjatele, kes saavad kohalike klientide eelistustest ja läbimüügist lähtuvalt teha kaubavaliku ja kes tunnevad ennast vägagi peremehelikult.

    Tööviljakuse võrdlemine üksikute poodide tasmel või isegi kaubanduse tasemel laiemalt erinevates riikides on äärmiselt problemaatiline juba metoodika tõttu ja ma sellest kaugele ulatuvaid järeldusi teha ei soovita. Küsimus on rohkem selles, et kuidas kohaliku tööviljakust tõsta.

    Ma mõistan, mida sa saavutada soovid, kuid suuremate poodide või kaubanduskettide maksustamine ei vii sinu soovitud tulemuseni. Küsimus on pigem inimestes ja suhtumises laiemalt, mis on aja jooksul ilma täiendavate maksudeta saavutatav.

    Riiuliotste ja alusekohtade müük on üks nendest uuendustest, mis võimaldab odavamat kaupa tarbijale, sest kaupluse tulu tuleb lisaks mujalt kui ainult kliendilt.

  4. Jüri Saar ütleb:

    Geily: tänud igati asjaliku ja põhjendatud tähelepaneku eest – tegin paranduse pealkirjas ära.

    Samas taoline apsakas tulenes sellest, et pealkiri sai mitu korda ümber kirjutatud ja lõpuks enam ei suuda ise taolisi asju märgata.

    Vabandamiseks pole põhjust vaid tänan sind veel kord tähelepanu juhtimise eest pudusele :)

  5. Indrek Avarand ütleb:

    Jah, kui keegi ütleks, kuidas seda mõtteviisi oleks võimalik muuta. Tänaste kettide omanikud on ärimehed. Olen omanud kokkupuudet tubli metallitöösturiga, kes mõned head aastad tagasi endale väikese kaubamaja tegi. Hakkas toidukaupu ja riideid müüma. Ilmselt oli see tema elu kõige suurem viga. Õnneks sai ta sellest kiiresti aru. Sealiha ei osteta ja müüda nagu buldooseri sahka. Kahjuks on aga kogu meie kaubandus otsast lõpuni selliste inimeste juhtida, kes vastavat walmartistumist pigem pelgavad. Kogu süsteem on rangelt kontrollitud ja püütud välistada väiksemgi võimalus, et keegi midagi kuskilt kõrvalt paneb. Sellega seoses tehakse ka üüratult palju lollusi, mis lõppkokkuvõttes maksab väga palju.Ärimees aga peab kontrollima ja kui ta muud moodi ei oska siis ta kontrollibki ja turvab ja palkab endale uusi kontrolle ja juhatajaid, kes teisi kontrollivad jne. Kauplustele otsitakse juhatajaid aga mitte kaupmehi.Peale Kesko lahkumise Eesti jaekaubanduse maastikult pole kaupmehi enam näha üheski ketikaupluses. Kui küsimus on sellest, et mis või kes on kaupmees siis ei ole see kindlasti tegelane, kes kostüüm seljas mööda kauplust traavib, tabel ühes käes ja näitab näpuga oma alluvatele kuhu miski asi panna tuleb. Kaupmees teeb seda ise. Kaupmees müüb leti taga vorsti, kui vaja. Võtab vastu müügiesindajaid, suhtleb konsultantidega jne, jne. Siin on see tööviljakuse tõstmise koht.Nii töötab näiteks Stockmanni kaupmees. Hinnad ei tõuse kuskile, vaid vastupidi. Võib-olla pääseksid löögile ka mõned sellised tootjad, kes tõepoolest ei suuda oma tarneid tervele ketile tagada, küll aga suudavad nad väga kõrge kvaliteediga toodangut müüa mõnes kaupluses, kes seda toodet ka müüa tahab ja oletame, et üksnes Eestis. Riiuliotste ja alusekohtade müük pigistab tootjal mahlad välja ja ei tee sellega lõppkokkuvõttes kaupa odavamaks tarbijale. Tootja on sunnitud järgima kettide reeglistikku ja viib kauba tootmise kulud miinimumini. Müüb üksnes masstoodangut, tõmbab kokku tootearenduse, turunduse jne pealt.Müüakse võimalikult odavalt ja võimalikult palju. Kõige suurem kuluartikkel on muidugi tööjõukulu ja alles seejärel tooraine, energia jne. See hakkab meenutama surnud ringi. Mis oleks siis lahendus? Kus on see ketistumisest tulenev rikkus ja kelle tasku see jõuab? Sööme aga odavaid makarone ja Inglismaa või Taani sealiha. Kas tõesti arvame, et me jätkuvalt saame rikkamaks, kui aina odavamat ninaesist meile kuskilt ette visatakse, luues sellega üha rohkem vaeseid, kes üha odavamat kaupa otsivad. Kas seda siis tõesti on raske märgata? Igas kaupluseketis on ühed ja samad tootjad oma väljapaistvate alustega ühel või teisel ajahetkel esindatud. Täna Prismas ja homme Selveris. Mis püsiklientuuri need ketid endale saada tahavad? Kõigil on kõikide kettide kaardid ja reklaamis ei kuule muud, kui et meil on see sama asi, mis eile oli selles teises poes nüüd ka odav või veel odavam. Mina siin ei näe muud lahendust, kui kuidagi seda süsteemi maksudega reguleerida. Muidugi on see keeruline ja ilmselt ei ole ka meie ühiskond selliseks hüppeks veel valmis. Kui aga kõik sõrm suus imestava ja midagi ette ei võta siis jäämegi ootama ja vaatama, et miks on meil mõnes osas võrreldes Soomega kallimad hinnad aga teeninduskvaliteet on null.

  6. Juhuslik Jalutaja ütleb:

    lisandväärtusest: vasara punaseks värvimine ei tõsta vasara efektiivsust, küll aga tõstab lisandväärtuse tõttu vasara müügihinda … seega: viide lisandväärtusele on kaheldava asisusega argument

  7. jiaix ütleb:

    Vaataks veidi suuremas plaanis asju – monokultuursed süsteemid on tõhusad, aga samas äärmiselt haprad ootamatuste korral purunema. (Üraskist laastatud männiistandik vs 100 liiki per m2 rannaniit, ntx)
    Isiklikult eelistan tihedat mitmekülgset ökosüsteemi. Siis ei kuku mingi ühe pangakese aevastuse peale terve maailm koomasse nii lihtsalt, sest igal pool on puhver ümber.

    + Isiklikult väga igavese kasvu müüti ei usu. St kui elektroonikat, green- ja biotechi toodavad valdavas enamuses robotid ja teenusedki on ka automatiseerimise teel. Siis 20 aasta perspektiivis tundub ülalpeetavate klass nii suureks paisuvat, et seisatab igasuguse majanduskavu. St kui töö = kapital ja töö võtavad robotid üle, siis kaob ka kapital, mille eest töö produkte e tooteid vahetada.

    Huvitavad ajad

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga