Reeglitest ja reguleerimisest
Eesti Ekspressis ilmusid suht lühikese aja vältel kaks järjest koormavamat reguleerimist hukkamõistvat arvamuslugu.
Triin-Liis Härma kirjutab austraallaste järjest kasvavast ja haiglaselt inimeste vabadusi kitsendavatest regulatsioonidest vähemalt ühes ahvatlevas Austraalia rannas:
Isegi kui see kümneliikmeline seltskond on otsustanud üheteistkümnenda liikme siiski koju jätta (või istub too nukra näoga teistest mõne meetri eemal), ei tohi lapsed enam liiva sisse auke kaevata – ei mingeid liivalosse ega tunneleid, samuti mitte suuri mänguasju, ei mingeid lapselikke rannamõnusid. Kuna liivaga enam mängida ei saa, siis tuleks selle loogika järgi ju paigal istuda. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et suurt päikesevarju enam lahti lüüa ei tohi, no ei ole lubatud lihtsalt.
Tõnn Sarv juhib tähelepanu sellele, et kaine mõistusega peaks valdav enamus inimesi toime tulema ja iga pisiasja ei ole vaja trahvi ähvarduse saatel fikseerida:
Milleks on vaja selle pärast veel mingeid seadusi ja reguleerimisi? Iga viimast pisiasja ei saa ju reguleerida. Ega peagi. Kui keegi tahab kuskile pöörata või peatuda või liikuma hakata, siis ta annab märku kui vaja. Ja teised loomulikult arvestavad sellega.
Eks see ole muidugi ka õigusfilosoofiline küsimus. On ju mingid juristide koolkonnad, kes jumaldavad üksikasjalikke regulatsioone ja sanktsioone; kelle jaoks on esmatähtis, et kohtulahendid oleksid vettpidavad ja vaidlustamatud. Tundub, et Eestis on seesugune filosoofia domineeriv.
Kuna Tõnn kirjutab liikluseeskirjadest, siis tuletaks meelde ühte aastate tagust postitust, kus tuli juttu sellest, mis siis juhtub kui liiklusmärgid korjatakse ära ning vahe tee ja kõnnitee vahel kaob.
Kusjuures regulatsioonitulva tulemus on ju tegelikult õigusriigi järkjärguline õõnestamine. Ühelt poolt on selge, et mitmeid piiranguid enamus inimesi ei järgi, kas teadmatusest või nende totruse tõttu, ja teiselt poolt loob see olukorra, kus järjest rohkem sõltub ametnike suvast, millega sisuliselt sülitatakse võrdse kohtlemise põhimõttele. Oled alandlik ja hoiad suu kinni, siis pole ka probleemi. Kui aga oled ebasümpaatne tüüp, siis midagi on ikka võimalik leida, mille vastu sa eksid.
Ainuõige inimlik lähenemine on lähtuda eeldusest, et täiskasvanud inimestele ei pea kõike ette kirjutama vaid nad on suutelised olukorda hindama ning vastavalt olukorrale tegutsema. Kahjuks pole järjest kasvav paternalism ainult meie vaid enamuse arenenud riikide probleem.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar