Miks ma kohalikust poliitikast harva kirjutan, ent vahel siiski
Riigikogu valimised on enam kui nelja kuu pärast ja erakonnad ning poliitikud võtavad usinalt seisukohti ja positsioone. Kahju ainult, et enamusel neist pole midagi sisulist öelda või välja pakkuda, mis võimaldaks nende lubaduste maksumust kuidagi hinnata. Erandina saab ehk esile tõsta Keskerakonda, mis on teinud väga konkreetse ettepaneku astmelisele tulumaksu osas, kuid nagu varem juba kirjutasin on see problemaatiline mitmel erinevalt põhjusel.
Samas on näha, et Keskerakonnas on rohkem selgroogu kui Sotsiaaldemokraatide seas, kelle värske liider paistab siiani silma eelkõige sotsiaaldemokraatliku retoorikaga – hulgaliselt üldist kriitikat ja umbmääraseid eelistusi, mille maksumusest ei sõnagi. Ühelt poolt nagu toetatakse astmelist tulumaksu, kuid samas Keskerakonna ettepanekud neile ei sobi ning alternatiivsetest skeemidest vaikitakse. Toidukaupade käibemaksumäära soovitakse vähendada neli korda aastaks 2013, kuid samasse käibemaksugruppi on lisaks liigitatud ka mitmeid teisi teenuseid ja kaupu. Väidetavalt on tegu “vastutustundlikku” ettepanekuga, kuid ettepaneku mõjust riigieelarvele rääkides lihtsalt konstanteeritakse, et põllumeestele otsetoetusi peatselt enam maksma ei pea ja seepärast “ei tekita väiksem maksumäär ka riigieelarvele üleliia suurt koormust”. Mis on “üleliia suur koormus” või kuidas põllumeestele otsetoetuste maksmise lõpetamisest jääb piisavalt raha üle, et viia ka ravimite, raamatute, töövihikute, perioodiliste väljaannete ja majutusteenuste (aga miks ainult need kaubad ja teenused?) käibemaks viiele protsendile, ei selgu kuskilt.
Mikser on varsemalt mõista andnud, et kulutused suurenevad ka teistes valdkondades, mis teeb sotside tõsiselt võtmise, kui nad riigieelarve tulude poolest ei räägi, keeruliseks. Lihtsalt progressiivsemast maksusüsteemist heietada ei ole mõtet ning ettevõtte tulumaksuga taastamisega kaasnevatest probleemidest näib enamusel sotsidest ettekujutus lihtsalt puuduvat. Ehk aitab seda küsimust mõnevõrra valgustada Megan McArdle’i hiljutine postitus Why We Should Eliminate the Corporate Income Tax, mis peatub käputäiel nüanssidel, millega peaks arvestama iga”lääneliku” ettevõtte tulumaksu propageerija.
Mikseri põlvkondade vahetuse leierdamise juurde sobib aga üks lõik Robin Hansoni esmaspäevasest postitusest, mis on küll seotud USA eilsete valimistega, kuid igati aktuaalne ka Mikseri retoorika üle mõtiskledes:
In both primitive tribes and modern board rooms, incumbents play out a standard script when arguing with upstarts. When a new guard bids for more influence relative to an old, the new suggests the old is weak, corrupt, out of touch, and past their prime, while the old suggests the new is immature, inexperienced, unrealistic, and untried. The old guard tries to sound calm and reasonable and suggest things are ok, there’s no need for disruptive change, or perhaps that we can’t afford to change captains midstream in a crisis. The new guard will suggest a crisis, with problems getting worse until we change tact, or perhaps that only new leadership can take full advantage of new opportunities. We are so habituated to expect these patterns that we use these arguments, and are persuaded by them, even when they are unlikely to apply.
Eelnevalt peatusin küll põgusalt Keskerakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel, kuid paljuski sama jutt käib nii Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka Reformierakonna kohta, mis väärivad lausa eraldi postitust mõnede hiljutiste avalduste valguses.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar