“Liigne kiirustamine” ravimite turule toomisega?
Ravimitootja taotlusele annavad hinnangu ravimiamet ja haigekassa ning vajadusel erialaeksperdid. Seejärel arutab seda sotsiaalministeeriumi juures tegutsev komisjon, kuhu kuuluvad lisaks ametnikele ka arstide ja patsientide esindajad. Kindlasti saaks protsess olla lühem, kuid liigne kiirustamine ei pruugi olla patsientide huvides. Meie hinnangul on menetlus varasemaga võrreldes ka oluliselt lühenenud. 2011. aastal näiteks hakati kompenseerima 13 uut ravimit, 15 toimeaine puhul suurendati soodustust ja mitmel puhul leevendati piiranguid. Kui uued ravimid ei oma olulisi eeliseid ja on ka oluliselt kallimad, on küsitav, kas nende eest peaks tasuma maksumaksja.
Kui keegi tunneb huvi selle vastu, kuidas oleks võimalik avaliku sektori kulutusi kärpida, siis eelnev lõik ehk annab aimu sellest, mis sorti ametikohti võiks julgelt hakata koondama. Selle asemel, et läbida mingit kohaliku ametnike labürinti mõne ravimi müügile toomiseks võiks kasutusele võtta ühe lihtsa reegli: kui ravim on mõnes suuremas arenenud riigis aktsepteeritud ja kasutusel, siis tuleks automaatselt anda heakskiit ka Eestis.
Kõik.
Ei mingit “hinnanguid” ravimiametilt või haigekassalt või erialaekspertidelt, kelle kompetentsis ja loogikas on põhjust liigagi sageli kahelda samas kui uuringud, millele hinnangute andmisel toetutakse, oleks samad, mis nendes riikides, kus ravimid juba kasutusel. Kohalike “hinnangute” näol on tegu sisulise tegevuse simuleerimisega, mis on priiskav ja üllatavaltki mõttetu. Ainus, mis siit tuleneb on osade tootjate/ravimite eelistamine teistele kriteeriumite ja tingimustega, mille eest ei vastuta keegi, sest need on kenasti hajutatud umbes kolme kihi ametnike vahel. Proovi sa mõista, miks ühte või teist ravimit ei kiideta heaks.
Mul on keeruline muuks kui tõsiselt puudulikuks pidada aga arutluskäiku, kus “liigne kiirustamine ei ole patsiendi huvides”, kuid tõsiasi, et paljuski mõttetu venitamine on veel vähem patsiendi huvides, väärib lihtsalt ignoreerimist. Ja mis asi see “liigne kiirustamine” üldse on? Iseenesest võiks ju taolist mõttepeeru ignoreerida, kuid siis selgub, et “kui uued ravimid ei oma olulisi eeliseid ja on ka oluliselt kallimad, on küsitav, kas nende eest peaks tasuma maksumaksja”.
Probleem on selles, et sageli on sama toimeainega ravimeid mitmeid sellepärast, et inimesed ei ole kõik ühesugused. See, mis ühele sobib võib teise jaoks olla problemaatiline, tekitada kõrvalnähte või konflikte teiste ravimitega. Ravimil võib eeliseid olla ühe tagasihoidliku inimgrupi jaoks, kuid kahjuks on teave üksikute inimeste kohta hajutatud, millest tulenevalt ei suuda (ega enda töö lihtsuse huvides) ka taha ametnikud taolisi küsimusi üldse kaaluda. Kui oled üks õnnetutest, kellele sobib palju paremini mõni kallim ravim, mis sisaldab sama toimeainet, siis võid pöialt imeda või oma taskust maksta.
Ainult, et maksumaksjana tekib ka igati õigustatult küsimus, et miks maksta teenuse ja ravimite eest, mille saamiseks pead ühelt poolt enamasti virelema kuude pikkustes ravijärjekordades ja teiselt poolt saad endale oma raha eest soetada ravimeid vaatamata sellele, et oled aastaid (kui mitte aastakümneid!) enda palgast nii 11% eraldanud. Nii mõnigi ärksam kodanik oleks valmis ise enda ravi finantseerimist planeerima, kuid see ei näi Eestis isegi mitte tõsiselt võetav jututeema olevat. Ignorance is bliss.
Varjatud vihjed (ja tegelikult täiesti ametlik poliitika) geneeriliste ravimite eelistamise (“oluliselt kallimad”) kohta on aga sigamaine olukorras, kus uute ravimite väljatöötamine on hirmkallis ja enamusel “hindajatest” puudub tegelikult arusaama sellest, miks on uute ravimite hinnad sageli sedavõrd kõrged. Hiljuti sattusin Derek Lowe postitusele A Quick Tour Through Drug Development Reality, mis annab taas kord hea ülevaate sellest, kuhu läheb raha ja miks uusi ravimeid tuleb järjest vähem ja vähem:
I think I’ve hit on at least one fundamental misconception that these people have. All of them seem to think that the key step in drug discovery is target ID – once you’ve got a molecular target, you’re pretty much home free, and all that was done by NIH money, etc., etc. It seems that these people have a very odd idea about high-throughput screening: they seem to think that we screen our vast collections of molecules and out pops a drug.
Of course, out is what a drug does not pop, if you follow my meaning. What pops out are hits, some of which are not what they say on the label any more. And some of the remaining ones just don’t reproduce when you run the same experiment again. And even some of the ones that do reproduce are showing up as hits not because they’re affecting your target, but because they’re hosing up your assay by some other means. Once you’ve cleared all that underbrush out, you can start to talk about leads.
Eelneva tusase jutu iva on aga lihtne: Eestiski kasutusel olev tsentraliseeritud ravikindlustussüsteem töötab täpselt nii kaua kui seda kasutada ei soovita, sest niipea kui tekib vajadus ravikindlustussüsteemi kasutada, selgub, et ei saa seda, toda ega kolmandat ja üldse oleks parem kui sind olemas ei oleks. Juhmimate ülbust on aga korral kutsuda sama hästi kui võimatu, sest raha ei tule sinult vaid haigekassalt, mis eksisteerib keskmiste ja keskpärasuse maailmas. Inimestel peab olem võimalus ise kontrollida, kuhu ja kuidas nende raviraha kasutatakse ja süsteem, mis seda ei võimalda, on vähegi pikemas perspektiivis määratud hukule.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar