Käsitlemist leiavad üldisemad arengud USA’s ja Euroopas, kuid ka Eesti omapärad ja võimalikud arengusuunad.
Kuigi tegu on pigem ülevaatliku artikliga, mis käsitleb erinevaid võimalusi jäi mulle mitmes kohas silma tõsiasi, et autorid soovivad näha muutusi, kuid ei selgita, kes peaks olema muutuste taga:
Olemasolev elektrivõrk, mis kuulub riigi omanduses olevale aktsiaseltsile Eesti Energia, tuleks moderniseerida ja ühendada Euroopa energiasüsteemiga. Ühenduse loomine Põhjamaade elektrisüsteemidega on Eesti jaoks õige valik. Samas tuleks säilitada ühendus ka Vene energiasüsteemiga ning lõunanaabrite Läti ja Leeduga.
Tuleks moderniseerida ja tuleks ühendada, kuid kelle poolt? Riigi?
Mina eelistaks näha moderniseerijatena eraettevõtteid, kes haldavad juba erastatud võrku ning kes saavad teha investeeringuid uuemasse tehnoloogiasse lähtudes pikemast perspektiivist. Riigil puuduvad ulatuslikeks võrkude uuendamiseks vahendid ja kiusatus investeerida odavamatesse tehnoloogiatesse lühiajalise kokkuhoiu tõttu (poliitiline surve) oleks liiga suur.
Mind häirib ka autorite leebus monopolide suhtes, mis rajaneb paljuski oletusel, et Eestis pole ilma põlevkivita võimalik elektrienergiat toota. Autorite käsitlusest on välja jäänu ettevõtjale teada olev informatsioon (näiteks uued elektrienergia tootmise võimalused v.t. pebble-bed tuumaenergia) ja soov kulusid minimeerida, mis avaldab survet alternatiivsete lahenduste otsimisele.
Inimeste nupukust ei tasu alahinnata – sageli piisab võimaluste loomisest ja inimesed täidavad tühimiku.
Ma ei näe ka põhjust kindlasti rahvusliku elektrienergia tootmist omada kui elektriturg Euroopas nagunii liberaliseerub ja lõimumisprotsess jätkub (tahan ma seda või mitte!). Konkurents erasektoris võimaldaks ehk isegi Venemaa elektrienergiat kasutada ilma, et me riikliku julgeolekuga selle tõttu riskima peaks.
Igal juhul tasub monopolide nagu Eesti Energia kaudsete (näiteks sotsiaalsete ja alternatiiv) kuludega samuti arvestada, sest turust loobumisega nad kahtlemata kaasnevad.
Innovation and the Opportunity Cost of Monopoly(PDF – tunnistan, et uurimuse matemaatiline pool jäi minu jaoks kaugeks) käsitleb (erasektori) monopolide innovatsiooni ja sellega kaasnevaid kulusid kui innovatsioon tulemusena muutuvad protsessid või lahendused tõhusamaks ning võimaldavad kokku hoide, mis tarbija jaoks jäävad nähtamatuks, sest monopolistil puudub motivatsiooni/surve hinda langetada.
Majandustemaatilistes küsimustes on MÖTE tugevalt vasakule kreenis. Ma pole veel lugenud ühtegi vabaturumajandust või vabakaubandust või turgude olemust selgitavat artiklit, mis võiks mingit tasakaalu pakkuda sotsiaaldemokraatide (Lauristin, Kaplinski, Ilves) kohati liigagi lihtsalt ümber lükatavatele väidetele.
Tänase Päevalehe vahel olnud järjekordsest väljaandest võis leida intervjuu Jeremy Rifkiniga, mida vähemalt mina ei suutnud otsast lõpuni lugeda. Üritasin küll jätta vahele need küsimused, milles on võimalik Rifikini väidete puudulikust tõestada, kuid selgus, et siis peaks enamuse üle nelja lehekülje valguvast intervjuust vahele jätma – polegi nagu midagi lugeda.
Pean tunnistama, et üritasin seda intervjuud lugeda vähemalt 6 korda ja 6 erinevast kohast, kuid iga kord kui jõudsin mõne lõigu lõpuni pidin järgmise lugemisest loobuma, sest olin leidnud sellised väiteid mida isegi mina – kes ei ole majandusteadlane – saaks suurema vaevata kummutada mõne lihtsa lisaküsimusega.
Kutsuda Rifkinit majandusteadlaseks devalveerib seda sõnade kombinatsiooni ja on võimalik ainult siis, kui majandusteadusest suurt midagi ei teata nagu intervjuud läbi viiv Külli-Riin Tigasson (veel üks The Guardiani intellektuaalne sohilaps) korduvalt demonstreerib.
Igal juhul suutis intervjuud läbi viinud neiu tõestada, et igasugune kriitilise mõtlemise võimekus tal puudub või paneb ta selle magama kui talle kuuldu meeldib ja see tema veendumuste ning arusaamadega kokku sobib.
Kõige selle taustal tundub eriti silmakirjalik juhtkiri “Dialoog Ühiskonnaga”, mille autoriks Urmet Kook.
Mis dialoogist saab MÖTE’s juttu olla, kui ainult üks pool räägib/kirjutab/saab sõna?
PS. Kus lõppeb Euroopa? ja kaks peaesinejat on eurofiilid ja foorum on kinnine…kahju, kahju, kahju sellest “avatud” (loe:kinnisest) ühiskonnast! * * *
Tulles tagasi Rifkini väidete juurde MÕTE’s, pakun tasakaalustuseks välja natuke kriitilisemat lugemist inimestelt, kes ei ole Rifkini alusetutesse väidetes armunud:
Still the City Upon a Hill – CATO Institute. Natuke USA ja Euroopa võrdlust, mis rajaneb millelegi muule kui “Euroopast unistamisele”
The Yuck Factor – Reason. Lahkab Rifkini ja tema kaaskondlaste ludismi ja tehnofoobsust, juhib tähelepanu Rifkini poolt kasutatavale “hirmutamisele”. Profits of Doom – Washington Post (originaalselt). Rifkini raamatu Biotech Century (eesti keeles ilmunud “Biotehnoloogia sajand” nime all)arvustus
Trans-Atlantic Tripe – Reason. Juhib tähelepanu argumentidele ja kummutab raamatus AmericanDream (täiend. minu viga, peaks olema “European Dream”) Rifkini poolt väidetut. Critique of Rifkin’s Commentary on Marketplace – Critical Thinking (originaalselt) Analüüsib Rifkini valikulist ja hirmutamisele suunatud lähenemist, millele paljud ajakirjanikud õnge lähevad. Rifkin – majandusteadlaste Micheal Moore?
Dreaming Europe in a Wide-Awake World – National Interest. Artikli esimene pool on pühendatud European Dream’is Rifkini poolt esitatud teeside ümber lükkamisele.
An optimist’s view – The Economist. Lühike, kuid asjalik kommentaar Rifkini Euroopa fetishile, mis omandab veel suurema kaalu pärast kahte referendumi “Ei”-d.
Bitter political adversaries in the two Sick Men countries are equally eager to preserve the “European social model” from the largely imaginary liberal menace, seemingly quite oblivious to the total failure of the “model” to produce the blessings it is supposed to bring. The detached observer must rub his eyes to believe what he sees. Medieval friars and nuns who wore hairshirts knew what they were doing; they were making a down payment on a place in Heaven and the torture was worth it. But the hairshirt of the “European social model” tortures the societies that were naïve enough to fall for it, without the torture buying them anything beyond false pride. It is a case of socio-masochism where, however, the masochist is not even drawing much perverse enjoyment from the pain it inflicts on himself.
Sotsio-massohismist Prantsusmaal ja Saksamaal kommenteerimine on välja lülitatud
Alguses mõtlesin, et tsiteeriks seda kirjatükki, kuid üllatavalt kombel on sellele arvamuslool hämmastavalt vähe pistmist miinimumpalgaga. Heietatakse mõtteid külle sellel, et inimesed on tublid (ei vaidle vastu) ja meil on lähenemas demograafiline kriis (ei vaidle vastu), kuid erinevatest väidetest mingit selget argumentatsiooni peale “tubliduse” mina välja ei suutnud lugeda.
Millest Maris Lehtmets ei kirjutata on aga see, et riikliku sunniga palga tõstmisel on omad tagajärjed tööturul.
Sisuliselt on Ametiühingute Keskliidu ettepaneku näol tegu barjääri tõstmisega tööjõuturul sisenemiseks. Inimene, kellel puudub haridus või kes pole suuteline seda piisavas koguses omandama, on sisuliselt tööjõuturult välja tõrjutud kui tema poolt pakutava tööjõu väärtus jääb alla miinimumpalgale.
Tööandja peamiseks eesmärgiks ei ole enda töötajaid koorida vaid neile maksta tasu tehtud töö eest, mis on tugevas korrelatsiooni nende poolt sooritatud tööga – produktiivsusega. Miinimumpalga kehtestamine või selle tõstmine ei võimalda tööandjal töötajatel kõrgemat palka maksta ilma teenuse/toote hinda tõstmata.
Kui tegu on tiheda konkurentsiga, siis seda lihtsalt ei juhtu.
Seega pigistatakse töötajast veel rohkem välja või veel parem: vallandatakse 2 miinimumpalgaga töötajata (2 x palk + sotsmaks) ja asemele võetakse 1 kvalifitseeritum või võimekam töötaja, kelle palk jääb alla 2 kordse miinimumi.
Voíla – ühe töötu asemel on meil nüüd kaks töötut, kaks ühe sissetulekuta perekonda, kaks korda rohkem näljaseid lapsi. Kas seda Ametiühingute Keskliit taotlebki, et ainult võimekamad ja haritumad tööd leiaks?
Lisaks võib miinimumpalga tõstmine anda lisapõntsu inflatsioonile, mida praeguse valitsuses eelarve poliitika juba niigi (häbematult) soodustab.
Igati õigustatud on aga küsimus, mida annaks miinimumpalga kaotamine?
Eestis on töötud ligi 10% tööealisest elanikkonnast, kellest valdav enamus suudaks leida endale tööd, kus makstakse vähem kui miinimumpalk. Kuna tööjõukuludesse lisandub veel sotsiaalmaks ning tööjõuturu regulatsioonidega (loe: tööseadus) jäikusega kaasnev preemium, siis pole midagi imestada sedavõrd suure töötute protsendi üle.
Inimesed, kelle produktiivsus on madal, kelle oskused ei vasta tööjõuturu vajadustele või kes pole suutelised tegema tööd (invaliidid, puudega inimesed) võiksid miinimumpalga puudumisel samuti leida rakendust mõnel tööl. Nad ei peaks elatuma ainult abirahadest ja saaksid tagasi osa inimväärikusest, mis kaasneb tehtud tööga.
Tavaline töötaja ei peaks aga kartma, et ta endale uut tööd ei leia. Tõsi, ta ei pruugi mõnda aega leida sama tulusat tööd, kuid vähemalt leiab ta endale uue töö kiirest. Ja mitte ainult ühe vaid mitu, mida saab korraga pidada kui soovib kõrgemat sissetulekut. Hirmu kadumine tähendaks ka vabatahtlikumat suhet tööandja ja töövõtja vahel ning palgaläbirääkimistel isegi tugevamaid trumpe töövõtjale.
Ei tasu unustada, et kui inimene töölt lahkub, siis tuleb talle keegi asemele leida ja kõigega ka kurssi viia. See võtab aega ja aeg – nagu me kõik teame – on raha. Odavam on produktiivset töötajata hoida ja talle natuke rohkem maksta kui pidevalt uusi töötajaid otsida.
Märgatavalt lihtsam oleks tegeleda ka ettevõtlusega kui selleks ei pea üüratuid kulutusi tegema ja tööalased regulatsioonid võimaldavad inimesi palgata ja vallandada vabamalt. Uut tootmisettevõtet töötaja tõenäoliselt alustada ei saa, kuid teenindusettevõtet juba saaks – eriti kui erasektoriga koostöös suudetakse luua mingi mikrolaenude võimalus.
Miinimumpalga kaotamine annaks inimestele ka selgemaid signaale sellest, mis tööga kaasneb kõrgem palka ja kuidas korreleeruvad haridus ja kogemus sissetulekuga. Positiivne surve inimestele täiendõppeks.
Riigi ülesannete hulka ei kuulu miinimumpalga kehtestamine. Inimeste informeerimine läbi usaldusväärse statistika on riigile piisav roll. Palk jäägu töövõtja ja tööandja vaheliseks kokkuleppeks.
Ametiühingute Keskliidult tahaks aga kuulda, kuidas nad selgitavad töötuks jäävatele inimestele, et nad jäid töötuks sellepärast, et keegi saaks rohkem palka?
Miinimumpalga küsimust on uuritud korduvalt ja väga põhjalikult, seda eriti USAs. Suurepärase uurimustööde ja artiklite kogumi, mis käsitleb tööhõive ja miinimumpalga vahelist seost, võib leida SIIT.
Arnold Kling üllatab tavapärasest ülevaatlikuma ja põhimõttelisema artikliga The Collectivist Feeling, kus arutleb muuhulgas individualismi ja kollektivismi üle:
The Internet lowers the cost of entering a dispute over ideas. Because of the lack of central authority, the Internet is more conducive to a fair contest than to an indoctrination camp. Those of us who lean toward the libertarian side are not afraid of the ideas of the collectivists, only the consequences of those ideas. The collectivists, on the other hand — particularly those who believe in teaching people to feel rather than to think — are threatened by ideas, even the judicious, thoughtful speculation of the President of Harvard University.
Right on – soovitan soojalt kõigile Res Publica “tasuta” interneti ideed soojendavatele blogijatele/seltsimeestele 😉
Pean tunnistama, et riiulis istub ka Klingi “Learning Economics”, mis on saadaval tasuta siit.
hanza.neti kaudu id-piletit tellides lisandub alates 1. juunist pileti hinnale autentimistasu 3 krooni.
Selle asemel, et diivanitest naftat otsida ja linnatäit rottkoera plakateid trükkida, võiks hansapankurid oma turundusosakonna lahti lasta ja klientidele reaalset väärtust pakkuma hakata.
Kuna ise kuulsin raadiost, et lisatasu kehtestas hoopis sertifitseerimiskeskus, siis otsustasin otse sertifitseerimiskeskusest küsida. Kiirelt ja lahkelt valgustati olukorda:
ID-pileti ostul lisanduv 3-kroonine teenustasu Hansapanga kaudu autentimisel on kehtestatud Sertifitseerimiskeskuse poolt, seoses sellega, et Hansapank kehtestas alates 1. juunist oma paroolidega autentimisele pilet.ee keskkonnas autentimistasu.
3-kroonine autentimistasu kehtib ainult Hansaneti paroolidega autentides. ID-kaardiga sisselogimine (ka hanza.net-i) on endiselt tasuta nagu ka muude pankade kaudu sisselogimine.
Kahju, et Hansapank teisi koorida üritab ja tagajärgedele ei mõtle. Nagu võis erinevatest teemat kajastavatest kommentaaridest lugeda, siis kaotajaks jäi siin taaskord Hansapank.
Huvitav oleks teada, kui palju inimesi kasutab pilet.ee’s hanza.net’i paroole ja kui palju inimesi ostab pileti hanza.net’ist. Kui numbrid on enam-vähem samad, siis on tegu Hansapanga poolse möödapanekuga. Kui hanza.net’i paroole kasutab pilet.ee’sse sisenemiseks suurem hulk inimesi, siis on võimalus midagi teenida Hansapangal täitsa olemas.
Kas aga teenitav summa kaalub maine devalveerumist üle jääb lahtiseks küsimuseks.
Hansapank ja ID-pilet kommenteerimine on välja lülitatud
Linn maksaks ainult ühenduse eest (mis asi see “baastase” veel on…56 kbit/s?), kuid ma väidan, et ühendus eest maksmine on märksa väiksem probleem kui modemi ja arvuti eest maksmine. Lisaks, kui internet inimestele niivõrd väärtuslik on nagu Res Publica väidab, siis on isegi 300 krooni pisiraha, mis peaks leiduma igal vähegi mõtleval inimesel interneti jaoks, sest see lihtsalt tasub ennast ära.
Antud initsiatiiv on Res Publica poolt suunatud ikkagi madalama sissetulekuga inimestele (“võidavad madalama sissetulekuga inimesed, kelle jaoks ligipääs internetile võib tähendada võrdseid võimalusi jõukamatega või isegi aitab leida tasuvamat tööd”) Kui madalama sissetulekuga inimene ei saa endale lubada interneti kuutasu maksmist, siis kust võtab ta raha arvuti ja modemi jaoks?
Kas üksi elavatele inimestele ei makstagi internetitoetust, sest lugeda võib kodulehelt ainult laste ja perekondade kohta? Samas jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks doteerida varakamate inimeste interneti kasutamist, mida “tasuta” internet kahtlemata tähendab?
Kust tuleb raha? Kas mingeid makse tõstetakse või jääb midagi muud tegemata?
Kas mitte ei tähenda selline dotatsioon vähemalt avalduste kirjutamist, mis suurendab bürokraatiat või registreeruvad inimesed äkki internetis (heh)? Mis sai loosungist “Vähem õigusakte, vähem ametnikke, vähem bürokraatiat”?
Selle asemel, et inimeste makse vähendada, neil endil lasta otsustada, mis neile tähtsam on, kas rikkalikum toidulaud, mõni uus vajalik riideese või internet, toimub mingi erakonna poolt suurte loosungitega raha ümber jagamine sinna, kus paljudel teda üldse vaja pole.
Haiglane on poliitika, mis lähtub oletusest, et inimesed ei tea ise märksa paremini, mis enda sissetulekuga teha kui erakond, mis inimestelt nende teenitud raha ära võtaks ja interneti doteerimiseks suunaks.
Huvitav on ka riigihanke küsimus, sest sisuliselt võetakse sul valiku võimalus ära: sa kas kasutad firma X (kaabel) teenust ja saad dotatsioon või kasutad firma Y (ADSL) teenust ja ei saa midagi. Kui oled praegu firma Y klient ja sul on vastav varustus ostetud, siis linnalt dotatsiooni saamiseks pead ostma/rentima uue varustuse. Huvitav, kuidas niigi madalapalgaline inimene sellist kulutust endale lubada saab?
Seega saab näiteks mõnes piirkonnas turust väiksemat osa omav firma teha arvutuse, et nad saavad pakkuda odavamat hinda, sest kliendid on sunnitud neilt varustust ostma või rentima ning kataksid odavamat pakkumist võimaldava hinnavahe seadmetega.
Paljudes piirkondades on aga üks teenusepakkuja, kes võib riigihankesse keerata täpselt sellise hinna nagu ise tahab – kaotada pole midagi, sest kui riigihange ebaõnnestub jätkab ta vanamoodi edasi.
Ja lõpetuseks, kui mul on teenusega probleem, siis kelle poole ma pöördun – teenusepakkuja või linna poole? Teenusepakkuja saadab sind viisakalt pikalt, sest saad “niigi odavalt” ja linn peab avama oma tehnilise toe keskuse või palkama juurde bürokraate, kuid siit vaatab jälle vastu üks Res Publica valimisloosung.
Kui tõesti ei saa ilma populistliku poliitikata hakkama, on mingi haige vajadus midagi doteerida, siis kuidas oleks vee või elektriga? Vähemalt valdaval enamusel tallinnlastest oleks võimalus sellest kasu saada.
Aga vesi ja elekter ei ole ju piisavalt “seksikad”!
Mitte kõik rootslased pole paadunud sotsiaaldemokraadid, kelle arusaam Euroopa Liidust ja toimivast majandusest piirneb protektsionsimi, kõrgete maksude, ümberjagamise ja ametiühingutega.
Vabanduse leiab siit (PDF) tagatausta kohta informatsioon siit (millest jutt käib) ja siit (vabanduse tagataustast).
Rootslaste huvitav vabandus lätlaste eest kommenteerimine on välja lülitatud
Terve linna varustamine internetiga pole kaugeltki unikaalne Res Publica idee vaid on võitmas populaarust USA’s, kus on õnneks loobutud lausutopismist, mis tähendab kindlaid valikuid ja kindlaid plaane.
Võrdluseks olgu toodud, et Tallinna pindala on 158 ruutkilomeetrit (millest kolmandik hoonestamata) ja elanike ligi 400 000 ning Tallinna internetistamiseks Res Publica poolt pakutud summa on 40 miljonit krooni. Kuna kaabli maha panemine on kindlasti kallim, kui WiFi võrgu ehitamine, siis tundub Res Publica Tallinna WiFi’stamist taga ajavat.
Eelpool viidatud news.com’i artikkel toob aga üpriski valusaid näiteid sellest, kuidas munitsipaalid on telekommunikatsiooniturule trüginud ja… :
Take for example the much vaunted Iowa Communications Network–once touted as a leading municipal telecom network. Recently, it has foundered in red ink, and it’s now being hawked at fire-sale prices largely because local officials underestimated the costs of building a truly first-rate competitive network.
Similarly, in Marietta, Ga., local officials spent $34 million of taxpayer funds on a network they now want to unload for $11 million–a loss of $23 million. In Ashland, Ore., city officials also experienced buyers’ remorse with their municipal network, having to starve other budget line items to subsidize their network beset with excessive cost overruns. California’s CALNET was $20 million in debt when it was sold in 1998.
Paneb juba mõtlema, kuid surmahoobi annab Tallinna WiFi’stamise ideele hoopis võrgu ülalpidamise kulu:
Maintenance will cost annually a minimum of 10 percent of the initial up-front costs, according to most experts. Further, many engineers estimate that an astounding 60 percent of the equipment requires replacement or upgrading every three to five years.
Kui need kalkulatsioonid on õiged, siis kust leitakse Tallinnas iga aasta 4 miljonit ja iga kolme aasta tagant 25 miljonit krooni? Projekt läheks Tallinnale seega järgmise 10 aasta jooksul maksma (esialgne kulu 40 miljonit + võrgu hooldus 10 x 4 miljonit + regulaarne vahetus 3 x 25 miljonit) üle 150 miljoni krooni!
Kust see raha tuleb – teenus on ju tasuta?
Progressilembelise inimesena arvan, et tehnoloogia areneb ja surub uute lahenduste hinnad alla, kuid väga raske on sellest summast juba rohkem kui pool maha arvestada ja isegi siis oleks tegu 75 miljoni krooniga. Ja seda eeldusel, et tegu on kõige elementaarsema võrguga ja samal ajal ei tule uued ning paremad lahendused, mis sunnivad terve võrgu välja vahetama.
Kuigi news.com’i artikkel on kirjutatud Philadelphia linnavalitsuse ühe liikme poolt leidub seal veel kriitikat, millele meie utopistid võiksid mõelda.
Wharton School of Business analüüsib samuti päris põhjalikult linnade WiFi’stmaisega seotud probleeme ja potentsiaalseid kasutegureid. Kohustuslik lugemismaterjal Res Publica “suurtele mõtlejatele”.
Muide, kõigil USA “broadband” projektidel on üks ühine joon: keegi ei paku interneti ühendust tasuta!
Sattusin täna lugema The Wilson Quartely’s ilmunud arvustust (via Arts & Letters) raamatust Sacred and Secular: Religion and Politics Worldwide. Raamat ise proovib vastata küsimusele, millist rolli mängib religioon tänapäeva ühiskondades ja seda teaduslikust/akadeemilisest vaatenurgast.
Järgnev lõik tuletas mulle aga meelde ühe huvitava inimesega mõni aeg tagasi peetud kirjavahetust:
Norris and Inglehart’s theoretical explanation of religion’s current condition will be more controversial: a revised version of the secularization thesis, which they base on the “existential security” offered by religion. In contrast to Weber’s view of modernization as “rationalization,” or Durkheim’s as “differentiation,” they trace the growing irrelevance of religion in the modern world to the fact that people can take security for granted. The more secure people become in the developed world, the more they loosen their hold on religion; religion, meanwhile, retains its authority among the less secure but faster-growing populations of the less developed world. “The result of these combined trends,” the authors conclude, “is that rich societies are becoming more secular but the world as a whole is becoming more religious.”
Ma kaldun üha rohkem ja rohkem arvama, et usklik ühiskond, mis on suutnud modernismiga enam-vähem kohaneda, võimaldab turumajandusel märksa vabamalt areneda kui ilmalik ühiskond, mis on religioonist loobunud ning otsib uusi universaalseid väärtusi mujalt – peamiselt riigilt.
Kui võtta aluseks veel eelnev tsitaat ja seal välja käidud “eksistentsiaalse julgeoleku” tees, siis võiks ju väita, et ameeriklased suudavad turumajandusega kohaneda paremini kuna seal tagab paljude jaoks “eksistentsiaalse julgeoleku” usk. Samas tagab ilmalike eurooplaste “eksistentsiaalse julgeoleku” inimeste eludesse üleliia (minu arvamus) sekkuv “heaoluriik”, seda peamiselt läbi sotsiaaldemokraatliku poliitika, kus haridus, teenistus, töö, ravi- ja pensionikindlustus on kõik tagatud riigi poolt, mis ühtlasi üritab vähendada igasugust turumajandusega kaasnevat riski.