Eelmise aasta novembri ühes postituses käsitlesin Kyoto protokolli ja viitasin Putini majandusnõuniku, Andrei Illarionovi, sõnavõtule. Mõnevõrra üllatavalt tuli aga postitusele ka üks kriitiline kommentaar:
Kurb küll, kuid üha hullemaks läheb – vene poliitikud tuuakse kaitsma demokraatliku maailma huve!
Kas lugupeetud blogger ikka teab, mis mees see Illarionov (blogis oli nimi valesti) ikka on? Loomulikult ei tea -tegelikult teab autor ainult üht selle kameeleoni artiklit, seda, mis oli USA lehes -no kus siis veel!
Sellest, mis mees ta on võiks pisut uurida näiteks netist! kuidas oleks? Võtsin vaevaks õige pisut uurida ja kohe pärlid sadasid ja tuli ka selgust, et mis “põhimõtete” mees ta on:
“We want to be a responsible member of the world community,” says Illarionov. “That is why we’re pumping more oil.”
No kas on veel küsimusi, et kelle huve see mees esindab? Igaks juhuks annan väikese vihje, et ülemaailmsed huvid need nüüd küll ei ole.
, millele vastasin:
Huvitav artikkel, kuid see, et mees on venelane, ei tähenda, et ta valetakse või tema seisukoht oleks vale.
At a press conference on Dec. 28, Andrei Illarionov, a respected economist and Kremlin insider, declared that the government’s “utterly incompetent interference” in the economy was dragging Russia dangerously backward. He branded the dismantling of the oil giant Yukos as “the swindle of the year.” He said eliminating elected governors across Russia was a road to stagnation, and he ridiculed the Kremlin’s meddling in the Ukrainian election.
Läinud nädalal andis Illarionov pika pressikonverentsi ja raadiointervjuu, milles hindas olukorda riigis üsna karmilt. Tema sõnul on Venemaa valel kursil ja hakkab muutuma kolmanda maailma maaks. Valitsus tegutseb Illarionovi arvates meelevaldselt, Kreml püüab meediat vaigistada. Kriitikat sai naftafirma Jukose hävitamine ja poliitilise võimu tsentraliseerimine, samuti välispoliitika. Näiteks Jukose peamise tootmisüksuse Juganskneftegazi sundmüüki nimetas ta aasta pettuseks.
Olen bloge lugenud peaagu kolm aastat ja esimestega neist tegin vist tutvust eelmisel sajandil, kuid midagi on nendel kõikidel ühist – ükski neist pole kirjutatud eestlaste poolt. Mul õnnestus leida üks blog, mida kirjutati Eestis (Concordia ühe ameeriklasest õppejõu poolt) ja mis kajastas ka päevateemalisemaid sündmusi, kuid sellega Eesti blogide hulk ka piirdus. Vähemalt minu arvates.
Hiljem otsustasin Eesti blogide olukorda natuke põhjalikumalt uurida ja avastasin, et tegelikult on Eestis blogijaid küllaga, lihtsalt enamus neist kasutab eestlaste blogimissofti ja servereid nagu näiteks blog.ee.
Enamus blogidest on sisult päevikud (web:log), mille abil inimesed hoiavad tuttavaid enda tegemistega kursis. Kirjutatakse enda meeleolust, tegemistest, muredest ja rõõmudest – vahel kommenteeritakse isegi poliitikute toimetamisi, kuid seda siiski harva. Temaatilisi bloge, mis kajastaksid majandust, poliitikat või mõnda muud keerulisemat teemat, pole mina suutnud veel eesti keeles leida. Ent siiski, IT-inimesed kipuvad ka blogima. Head näited on Peeter Marveti Tehnokratt ja eeMug (Estonian Mac User Group), kuid ma ei tea, kas viimane neist siiski on blog. Tegu pigem uudiste tõlke ja agregeerimisega ilma isiklike kommentaaride ehk blogide eripärata.
Kõige ühiskonnakriitilisem blog, mis enda otsingutel leidsin oli Maa All, kuid see pandi mõned kuud tagasi kinni, sest kirjutajad soovisid luulele ja kirjandusele pühenduda. Kuna nende poliitilised vaated ja kommentaarid olid üpriski sotsialismikesksed, siis lootsin, et õnnestub “maa-alustega” dialoogi astuda. Tundub, et see jääb nüüd ära.
Huvitav on eestlaste seas ka see, et enamus blogijaid on noored tartlased ja päris kopsakas hulk nendest on vist filoloogid (õigekiri on osade jaoks kinnisidee!). Miks? Eks tudengitel ole rohkem vabaaega ja idealistliku veendumust, et neil on ka midagi tuttavatele/maailmale öelda. Kuna blogijaid ei ole just eriti palju (kuskil 200 ringis), siis paljud tunnevad üks teist. Mõned blogijad on teistest tuntumad. Näiteks sellised tegelased nagu Teller Plõksib, Polaarkaru ja Pohhuipartei (lõbus absurd) – vähemalt mulle on jäänud mulje, et neid loetakse ning neile viidatakse kõige rohkem. Sama ei ole isiklike blogide eriline fänn ja mitte kõige kompetentsem inimene Eesti blogide olukorda kommenteerima.
Fotoblogimine on samuti eestlaste seas populaarne, sest kirjutamise asemel paned üles mõned pildid. Kui viitsid, siis mõne rea kirjutad juurde. Piltide kvaliteedi ja sisu üle arutlema ei hakka, kuid mitmed eestlased on juba enda blogides jõudnud arvata, et ega digikaameraga klõpsimine veel inimesest fotograafi tee ja enamus pilte ei ole sugugi nii head kui nende autorid ise arvavad.
Aga ikkagi temaatilisi bloge Eestis sama hästi kui ei ole, kuid miks? Mulle tundub, et selle peamiseks põhjuseks on eestlaste väike arv, mis oma korda tähendab, et neid, kes kirjutada soovivad, on samuti vähe. Piisavalt vähe, et nad mahuvad Tartusse ajakirjandust õppima, sealt edasi aga kuskile kirjutama – raha eest. Kuna ajakirjandusmaastik meil just hõre ei ole, siis leiab enamus soovijatest tööotsa mõnes väljaandes. Milleks blogida tasuta, kui sisuliselt sama töö eest võib raha saada? Ja siit koorub välja ka mõte, milleni jõuda tahtsin: eestlastel pole enda ajakirjanduse taseme üle küll põhjust rõõmustada, sest nii mõnigi leht jääb sisult blogidele (inglise keelsetele) alla.
Teema käsitlused on sageli pealiskaudsed ja niipea, kui käsitletav keerulisemaks läheb võib lugemise lõpetada. Ajakirjanike isiklikud arvamused imbuvad aga artiklitesse, kus neid sageli tõe või faktina serveeritakse. Paljude (eriti nooremate) ajakirjanike eelarvamustest mõjutatud artiklid on aga lihtsalt pinnuks silmas, loed ja raputad pead. Hea näitena võib esile tõsta Päevalehe kaitseväe temaatika kajastamise.
Nimelt tegeleb sellega peamiselt (9-l juhul 10-st) üks inimene, kes on enda seisukoha ka ühes arvamusartiklis välja käinud. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid tema poolt läbiviidud intervjuud, kirjutatud artiklid on ühekülgsed ja sageli vabatahtliku kaitseväe vastased (vaata näiteks siit ja siit).
Sellistel puhkudel ei ole ajakirjandus dialoogi arendaja vaid pärssija, mis lihtsalt ütleb inimestele, mis on õige, mis aga vale. Teistsugused arvamused ei pääse aga üldse ajalehtegi.
Loomulikult võib blogidele ette heita enda arvamuse peale surumist, kuid siin kohal tuletaks meelde, et näiteks Vabalog ei pretendeeri mingisugusele uudisteallika staatusele. Ma ei hakka erapooletut mängima kui mul on millegi suhtes kindel seisukoht ja kui teema on aktuaalne, siis ütlen ka enda arvamuse selgelt välja. Mõni kord õnnestub see paremini, teine kord halvemini.
Mul pole Aasia tsunami kohta öelda midagi, mida pole juba paljude teiste poolt öeldud. Pigem suunaks uudishimulike Wizblogi “enne ja pärast” leheküljele, kus pilte nii saartest, rannikust kui mõõnast, mis tsunamile eelnes.
TÄIENDATUD: Üks mõtte, mis selle katastroofi käigus kohe meelde ei tulnud, sai tegelikult alguse eelmisel aastal Floridat laastanud orkaanide ajal. Kuigi inimohvreid seal eriti palju ei olnud (mõnikümmend), siis elamuid hävines sadu. Mul tekkis tahes tahtmata küsimus, et miks inimesed ikkagi ronivad elama piirkonda, kus tõenäosus, et sa enda kodust ilma jääd pole sugugi tühine.
Ma võin küll eksida, kuid üks põhjusi tundub vähemalt USAs olevat föderaalne abi, mis sageli ulatub sadadesse miljonitesse (isegi miljarditesse) dollaritesse, millest finantseeritakse infrastruktuuri ja sageli ka kodude ning äride taastamist. Kõlab altruistlikult, kuid saadab orkaani tsoonis elavatele inimestele vale signaali.
Selle asemel, et hinnata orkaanist tulenevat kahju, kipuvad inimesed arvestatama föderaalse abiga ning elama piirkondades, kust võiks kaugemale hoida või kus võiks vähemalt natuke vastupidavamaid hooneid ehitada. Erasektor pakub küll kinnisvara omanikele kindlustust, kuid seda sugugi mitte “reaalse” hinnaga, sest föderaalvalitsus katab osa kinnisvaraomaniku kahjudest kui tal on vähemalt mingi kindlustus.
Kui kindlustusfirmad ja nende kliendid teaksid, et nad ei saa föderaalabi, siis tõenäoliselt muutuks märkimisväärselt ka nende suhtumine. Rannamajade kindlustamine oleks meeletult kallis nagu ka ainult küprokist ning puust ehitatud majade kindlustamine. Hinnad sunniksid kirglikule rannas elamise soovile innovaatilisemalt lähenema – näiteks orkaanikindla eramuga nagu Dome of a Home.
Tõenäoliselt oleks orkaanikindla kodu kindlustamine odavam, sest potentsiaalsed kahjustused orkaanist oleksid minimaalsed. Föderaalabi ei peaks olema nii suur kui praegu ja selle saab suunata ainult infrastruktuuri taastamisele, kuigi ka siin tasub kaaluda kohalike omavalitsuste rolli õigete kulutuste tegemisel. Kas mitte ei vali ka nemad odavama väljapääsu kui teavad, et föderaalvalitsus nad hädast välja aitab?
Taoline lähenemine ei tähenda, et kannatanuid – enda kodudest ilma jäänud inimesi – ei võiks aidata. Seda ei tasu lihtsalt teha läbi föderaalabi vaid annetuste, millele ei saa aga alati julgelt lootma jääda. Aasia tsunaamile järgnenud annetustest võib näha, et teiste inimeste abile võib erakordsete sündmuste puhul siiski lootma jääda. Iga üks saab annetada nii palju või vähe kui soovib ja ebaefektiivne avalikust sektorist vahendaja jääks mängust välja.
Olen nõus tunnistama, et reaalsuses kipub taoline lähenemine olema poliitiliselt võimatu, kuid inimeste leidlikus ja soov paremini ning ohutumalt elada võib orkaanikindlad eramud juba peatselt teha pigem reegliks kui erandiks, eriti kui kindlustusfirmad on valmis neilt väiksemaid summasid küsima.
Juba mõnda aega pole jõudnud pikemalt peatuda Euroopa majanduse probleemidel, kuid tänu rikkalikule saagile Techcentralstation.com-is on mul taas võimalus mõne tsitaadiga tähelepanu juhtida artiklitele, mis käsitlevad Euroopa majanduse jätkuvat stagneerumist ja “heaolu” riigi olemus absurdsust.
Constantin Gurdgiev’i artikkel A Pivotal Year for the European Left võrdleb USA ja Euroopa majandusruumi ja teeb järeldusi, mis selle blogi lugejatele ei tohiks küll üllatusena tulla:
In contrast with the US, European policy makers failed to respond to the economic slowdown. As the result, EU interest rates remained high, while EU budget deficits went to finance increased social spending instead of the tax cuts. In many European countries taxes went up. Both, the government share in economy and the tax wedge in the EU have continued to rise since 1980. Currently an average employee in the EU spends at least 50% of their working time paying taxes, while in the US this figure stands closer to 30%. Seeing no evil in their own policies, European leadership followed the US Democrats in predicting a fiscally induced economic collapse for the US, dusting out the 1980s scenarios of rising national debt.
Lihtne ja loogiline juttu, mida Euroopa eliit aga põlastab, sest USAs just nii tehaksegi. Mida rohkem seda kemplemist jälgida, seda veendunum ma olen, et tegu on mingi tõsise patoloogiaga a la “aga eurooplased on ju ameeriklastest targemad/tsiviliseeritumad/kultuursemad/jne, vaadake kas või nende presidenti, kes suudab maailmale jätta endast mulje kui ogarast ahvist”.
Oleks, et nii mõtlevad ainult karikaturistid, kuid sama seisukohta jagab nii akadeemiline kui ajakirjanduslik eliit, mis aga omakorda kujundab avaliku arvamust, seda sageli täiesti vastutustundetult.
Selle n.n. “eliidi” suurimaks probleemiks on nende suutmatus distantseeruda vasakpoolsest retoorikast ja sotsialistlikust mõttelaadist. Plaanimajandus ja usk enda maailmavaate ülimuslikkusesse teevad selle sama eliidi kurdiks üleskutsetele vaadata enda ümber ja näha, kuidas reaalses maailmas probleeme lahendatakse. Teooria ja retoorika võivad küll kanda üllast idealismi, kuid kokkupuudet reaalsusega on samuti vaja. Sotsialistlikust utoopiast pole vaatamata läbi sadade aastat kestnud katsetamisele midagi peale ebaõnnestumise välja tulnud ja ikkagi kisub Euroopa Liit vägisi veel üheks suureks sotsialistlikuks eksperimendiks, kus mingi “valgustatud” eliit tahab tervele Euroopale dikteerida, kuidas ja milliste väärtuste järgi nad peaksid elama.
Direktiiv direktiivi järel annab mõista, et iga väiksemgi seik meie eludest peab eurofiilide arvates olema reglementeeritud üha kasvava ametnike armee poolt, keda juhivad Euroopa kõige õilsamad ja targemad poliitikud – poliitikud, keda ei valita vaid kes määratakse ametisse. Elupõlised bürokraadid, kellele ei ole kohale jõudnud, et kõike ei peagi reglementeerima ning inimestel on endal piisavalt mõistust, et teha nende jaoks õigeid otsuseid. Objektiivselt vaadates võivad need olla valed, kuid elu on subjektiivne kogemus, kuhu “meie kõigi” eest kõnelejad kipuvad tooma kannatust ja mõttetusi.
Jah, ameeriklastel on samuti rida probleeme, kuid nad ei ole pimestatud sotsialistliku utoopia eredast päikesest vaid saavad aru, et täiusliku valitsust ja valitsejaid ei ole olemas ning kõige paremad otsused/valikud on tehtud nende poolt, kes otseselt on mingi tegevusega seotud.
Ameerika president ei peagi olema intellektuaalne hiiglane seni kuni ta vähendab riigi rolli inimeste igapäevaeludes olgu see siis makse või regulatsiooni ning bürokraatiat vähendades. Lisame siia veel võimalus enda riigi juhtkonda otse valida – anda hinnang tehtud tööle – ja me saame süsteemi, mis on paindlikum ning suudab maksimaalselt ära kasutada hajutatud inimpotentsiaali:
Intelligent thought is not really a requirement for a functioning market. Nor is predictive ability. If consumers’ preferences were determined at random, and so too firms’ production decisions, the market system would still work by weeding out the producers who do not satisfy the consumer, and by rewarding those producers who do satisfy consumers.
Kellel vähegi huvi selle vastu, kuidas turumajandus saab olla tõhus maailmas, kus enamusel pole keskharidustki, soovitan siiralt tutvuda postitusega blogis Catallarchy: What Does The Free Market Require?
Euroopa tundub olevat aga kinni enda intellektuaalsete saavutuste eneseimetluses. Heaks näiteks sotsialistliku mentaliteedi jätkuvast võidukäigust on Rootsi ja Prantsusmaa – riigid, mis seisavad tõsiste probleemide ees, mida suudaksid märkimisväärselt leevendada mõned turumajanduslikud reformid, kuid kohati juba aastakümnetesse ulatuv ajupesu ja osav ametiühingute ning huvigruppide sidumine valitsusega teevad vajalikest sammudest praktiliselt võimatud, kuid seda vajalikumad.
Rootsis on olukord lõpuks nii kaugele jõudnud, et isegi “heaolu”, mille nimel inimesed apaatseteks maksustatakse, ei suudeta sama raha eest pakkuda nii palju kui mõnes teises riigis:
In many other countries, leftists still refer to Sweden as a role model, as a country being able to combine an extensive welfare state with acceptable economic growth and high income levels. Free-marketeers have always answered that the system inhibits freedom and growth, but we have not been able to show them that high taxes also limits government social spending. Now we can show them that the biggest welfare experiment ever in the free world has been caught up and surpassed on its own home turf. The highest taxes in the world do not produce the world’s best welfare. In fact, Sweden has been beaten at its own game.
Vastuse küsimusele: mis riigid Euroopas rootslastele “heaolu” pakkumises ära tegid leiab aga Fredrik Segerfeldt’i artiklist Sweden: Beaten At Its Own Game
Prantsuse poliitikute mentaliteeti paljastab aga Hans Labohm artiklis French Free Fall, kus peale kohalike (ehk prantslased) traditsioonilise kriitika sellest, kuidas valitsus on eemaldunud rahva soovidest hoopis ideoloogia kasuks võib leida ka pikantseid näiteid, millest üks aktuaalsemaid on 35-tunnine töönädal koos sellest tulenevate tagajärgedega:
The introduction of the 35 hours working week by the previous left-wing government — headed by prime minister Lionel Jospin, a former Marxist of Trotskyite vintage — offers perhaps the most topical and revealing example, which was qualified by some as a triumph of ideology over reason, of what is wrong with France’s economic policy. Some years ago, this leftist political hobby horse entered the stage at the time that it had already been abandoned in other countries. The socialist government argued that a reduction of the number of working hours per week would lead to an increase in the number of jobs. Surprise, surprise … it did not improve overall unemployment figures. Because of their ideological predisposition French policymakers had preferred to blithely ignore empirical evidence — it had been tried before in other countries with the same results: on balance destruction of jobs.
Prantsusmaa on hädas immigrantidega, kes lahketest sotsiaaltoetustest ainult elavadki ja seda peamiselt sellepärast, et neil pole kunagi olnud võimalust töötada. Ühelt poolt takistab seda nende endi haridus (või selle olematus), teiselt pool aga Prantsusmaa paindumatu tööalane seadusandlus, heldekäeline sotsiaalabi ja sellest tingitud abisõltuvuse najal järk järguline inimväärikuse kadumine.
Kas mitte ei võiks mõned turumajanduslikud reformid päästa Prantsusmaa majanduse ja ka ühiskonna – leevendada sotsiaalseid pingeid – või kardavad prantslased, et nende riigist ja kultuurist saab sama “vulgaarne” kui USAst? Mon dieu, non!
Võiks ju kirjutada veel meie Brüsseli valitsuse poliitilisest kemplemisest humanitaarabi ümber, kuid selle asemel soovitan lihtsalt lugeda EU Referendum blogi – jätkuvalt üks sisukaimaid Euroopa bloge. Soovitan lihtsalt pealkirjadele pilk peale heita ja mõnda postitust põhjalikumalt lugeda, küll siis ka esimene masenduse hoog pärale jõuab.
Eelpool juba mainisin, et islam pole suutnud modernismiga kohaneda samas kui kristlus on ja seda peamiselt progressi varasemale aeglasele tempole, mis võimaldas mitte niivõrd informatsiooni ja meelelahutust tarbida, kui ka mõelda elu olemuse üle maailmas, mis muutub kiiremini kui meie ise. Sageli on esialgu ainsaks märgatavaks jäljeks nendest muutustest kunst, mis suudab kajastada elamise ängi, segadust, absurdsust…tema talumatut kergust.
Sajandivahetuse (ikka 19st 20ndaks) kunstist ja kirjandusest suudavad isegi enamus keskkooli lõpetanuid tuua sobivaid näiteid, kuid ma ise sooviks tähelepanu juhtida T.S. Ellitoile, kelle luuletused nagu “The Waste Land” ja “The Hollow Men” mulle sügavat muljet avaldasid just tänu nende fragmenteeritusele ja isegi arhailisusele, mis suudavad edasi anda elu suurlinnas ja meie jätkuvaid püüdlemisi end lühikesed elud mingisse suuremasse konteksti panna; anda nendele väikestele kildudele, mis moodustavad terviku…tähenduse, mis modernismiga kaasneva pideva progressi varjus ja võimaluste valangus tunduvad kuhugi kaduvat.
Ellioti luule teeb ka üle pika aja jälle aktuaalseks ka tema usk, mis vähemalt minu arvates oli tingitud mitte niivõrd usust jumalasse, kuivõrd kindlusest ja väärtustest, mida kirik suutis tundlikule kirjanikule pakkuda segasel ajal, kus traditsioonid leidsid rohkem põlastust kui kunagi varem.
Lääne tsivilisatsioonis leidus tuhandeid inimesi, kes olid suutelised ja valmis modernismi teistele sõnastama ning näitama, kuid moslemite seas ei tundu neid praktiliselt üldse olevat. Need vähesed (Salman Rushide?), kes siiski midagi julgevad kirja panna, tõrjutakse ühiskondadest välja kui jumala teotajad ning lääne dekadentliku tsivilisatsiooni tallalakkujad. Iraani ajatolla arvates väärivad nad aga surma.
Traagiline vaatepilt seni kuni islamil pole oma T.S. Ellioti.
Aastavahetus on lihtsalt üks lõppev ring ümber päikese, kuid samas ka suurepärane võimalus mõelda elu, olemuse ja kannatuse peale, kust on ikka ja jälle võimalik välja noppida hetki, ilu ning elusid.
Head vana aasta lõppu ja huvitavat uue algust!
T.S.Ellioti modernism luules kommenteerimine on välja lülitatud
Kaldu arvama, et just võitlus islamofashismi vastu tuleb olema järgmiste aastate üks suurimaid väljakutseid. Sirvides aga tänaste ajalehtede aastalõpu kokkuvõtteid võiks arvata, et Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Rootsi, Norra ja Hispaania probleemid on nende endi omad ning pole eestlaste/eurooplaste mure. Lähis-Ida on kauge ja võitlus vabaduse eest totalitaarsetes ühiskondades jätkub samal ajal kui islami kodusõda usinalt ülejäänud maailmasse eksporditakse.
Loomulikult võiks minu märkusele vastata, et Eesti lehed peavadki Eesti “asja” kajastama, kuid ei kajastata ainult Eestis toimunut. Nagu ikka saab aastalõpu puhul erilise tähelepanu osaks USA, mis meie ajakirjanike käest korralikult “vatti” saab.
Postimees kiidab Michael Moore’i kui Tsivilisatsiooni häirekella, ennustab täiesti asjatult USA majandusele musta auku ja ega Päevaleht enda täheldustega eriti alla ei jäänud. Kummaline, et Eestis kirjutavad ajakirjanikud on praktiliselt pimedad Euroopa probleemidele, mille hulka kuulub nii immigrantide ühiskonda integreerimise ebaõnnestumine; aeglane majanduskasv, mis vägisi viitab stagneerumisele ja suutmatus reformida nii pensioni- kui tervishoiusüsteeme.
Jätkuvalt tõsised probleemid, mis asuvad väljaspool Euroopat, nagu Iraani sihikindel tuumaprogrammi arendamine ja Põhja-Korea tuumaprogramm, millega on sisuliselt asutud välja pressima raha ja humanitaarabi, mis läheb kahjuks pigem sõjaväelastele kui nälgivatele lihtrahvale.
2004. aasta ei olnud USAs ainult negatiivne vaid sisaldas ka ühte suurepärast õnnestumist: edukaid valimisi Afganistaanis. Kahju, et eestlased seda ei raatsinud välja tuua. Kuid miks?
Tõenäoliselt on ka Eesti meedia suhtumine äärmiselt üleolev ja kohati liigagi targutav. USAs jõuti sellel aastal nii kaugele, et blogid pälvisid piisavalt paljude inimeste tähelepanu, et isegi MSM (“mainstream media” ehk CNN, CBS, ABC, New York Times, Washington Post) pööras neile tähelepanu, sest alternatiiv oli ja on marginaliseerumine.
Üldisest tendentsist meediamaastikul võib lugeda Instapundit nimelise blogi autori Glenn Reynoldsi artiklist A Media Meltdown?:
The biggest problem is that, like most monopolists, they’ve spent so many years enjoying their position and not worrying about quality that they’re left floundering now that competition is exposing their faults. Like the folks at GM who couldn’t understand why people were buying Toyotas all of a sudden back in the 1970s, today’s Big Media folks are shocked to see ratings and circulation numbers falling while readership for Internet sites skyrockets. And, like the auto executives, they’re even starting to mumble about the need for protection.
Mõnevõrra ülevaatlikum on William Bennetti artikkel Wither The Mainstream Media?, kus autor annab ülevaate mõnedest tähtsamatest sündmustest, milles blogid olulist rolli mängisid või kuidas arvamust kujundasid nagu näiteks:
The value of the blogosphere, combined with talk-radio, teaches another lesson: the experts can often be wrong—not just about facts but about what people care about, and even who’s in charge. Seven months ago, I started a nationally syndicated radio show and only recently learned something very valuable. I began the top of my show two weeks ago with a menu of news items (as I always do), and I was prepared to discuss them, as well as a recent speech I had given on the meaning of the “moral values” vote in the 2004 election. I opened the phone lines and every single call—every single one—was about the Marine in Fallujah who had shot an Iraqi in a mosque, a news item I did not read in my opening menu of news. We even had calls from attorneys with Uniform Code of Military Justice experience offering up their pro-bono aid to this Marine. The lesson: the American people often care about something different, and know something more, than what the news providers want to provide or think the American people should care about.
Üks põhjalikumaid artikleid blogidest, Web of Influence, ilmus aga Foreign Policy’is. Autoriteks Daniel W. Drezner, Henry Farrell ning artikkel käsitles blogide rolli poliitilise diskussiooni kujundamisel nii USA kui ka Iraagis, Iraanis ja Hiinas. Mitmekülgne ja põhjalik artikkel nähtusest, mis lähimate aastate jooksul kindlasti hoogu juurde kogub ja endisest olulisemat rolli mängib:
Nevertheless, as more Web diarists come online, the blogosphere’s influence will more likely grow than collapse. Ultimately, the greatest advantage of the blogosphere is its accessibility. A recent poll commissioned by the public relations firm Edelman revealed that Americans and Europeans trust the opinions of “average people” more than most authorities. Most bloggers are ordinary citizens, reading and reacting to those experts, and to the media. As Andrew Sullivan has observed in the online magazine Slate, “We’re writing for free for anybody just because we love it…. That’s a refreshing spur to write stuff that actually matters, because you can, and say things you believe in without too many worries.”
Loomulikult on nii üht, teist kui kolmandat öelda ka Eesti blogimaastiku kohta, kuid see on eraldi huvitav teema, millele peatuks meeleldi pikemalt järgmise aasta esimeses postituses.
New Yorkeri järgmise aasta esimesest numbrist (artiklid jõuavad internetti natuke kiiremini) võib leida Hollandi päritolu ameeriklase Ian Buruma kirja Amesterdamist Final Cut, mis käsitleb Theo van Gogh’i mõrva järgseid pingeid Euroopa kõige tolerantsemas ja vabameelsemas riigis:
This is the problem. Although Theo van Gogh was Dutch and was killed by a Dutch citizen, in the end this is not just a Dutch story but a Middle Eastern one imported to the heart of Europe. Mohammed Bouyeri, and hundreds like him, have plugged into a wider world of violent Web-based rhetoric and terrorist cells. The integration of Muslims in the Netherlands has not been a greater failure than anywhere else. But the country may have been less prepared for the holy war.
…
It was raining when I said goodbye to Paul Scheerder. The streets of Amsterdam-North, though bleak, looked peaceful enough. I said as much to Scheerder, who smiled thinly. “There is a lot of grief behind closed doors in this neighborhood,” he said. Then he mentioned a news segment about Theo van Gogh on Moroccan TV, and an interview it had featured with a Moroccan immigrant in Amsterdam. I asked Scheerder what the man had said. He thought for a moment and spoke softly: “He said that his death was just, and that he was punished by God.
Lääne tsivilisatsioon on läbi elanud enam kui sada aastat modernismi, mille käigus on maha peetud kaks laastavat sõda peamiselt Euroopas. Lähis-Idas pole aga midagi taolist toimunud. Sisuliselt elatakse seal veel praegugi paljudes kohtades nagu sada, kakssada, kolmsada isegi nelisada aastat tagasi ja seda isoleeritud ühiskondades, kus tolerants ei ole kunagi päevakorras olnud, sest kõik olid “omad”.
Inimesed elasid ja surid teadmata, mis asub järgmise mäekuru taga. Igasugune võrdlusmoment eluga Euroopas või USAs puudus ja seega tuli lihtsalt leppida sellega, mis elul oli pakkuda. Nigelast olukorrast pigistati välja parim, mis võimalik ja elati, vahel ennast surmajärgse eluga paradiisis lohutades.
Üleminek agraarühiskonnast modernismi oli Euroopas järkjärguline, tehnoloogia areng aga sugugi mitte nii frustratsiooni tekitavalt kiire kui praegu. Töö tehases ja hiljem kontoris laua taga ei osutunud võimalikuks üle öö. See protsess oli aeglane ja võimaldas nii sotsiaalsetel kui religioossetel institutsioonidel kohaneda muutustega, pehmendada seda üksildust, mis sageli kaasneb suurlinnas elamisega, kus sinu naaber võib olla inimene teisest maailma otsast, radikaalselt teistsuguse ja võõra maailmavaatega. Inimesed, kes sind päevast päeva aga ümbritsevad on võõrad, sageli nii välimuselt kui kommetelt. Sarnane kultuuriline ja sotsiaalne tagataust võimaldas lääne ühiskonnal modernismi võõrandavate ja turumajanduse kohati kalkide jõududega kohaneda nii inimestel kui neid toetavatel institutsioonidel.
Kristlus tegi 16. sajandil läbi ulatusliku reformi, mis vabastas inimesed dogmadest võimaldades neile mõelda vabamalt, loovamalt ja loomulikult iseseisvamalt. Islam ei ole sarnast reformatsiooni läbi teinud. Tundub, et seda on vaja nüüd rohkem kui kunagi varem, sest muidu ei ole islam suuteline olema piisavalt avatud muutustele, mis võimaldaksid usklikele toetust modernismi mõnikord liigagi halvavate tagajärgede ees. Loota ju loomulikult võib, kuid hetkeseis ei anna optimismiks just eriti põhjust.
Kui lääne ühiskond kohanes modernismiga aeglaselt, aastakümnete kui mitte sadade jooksul (ja seda peeti kiireks!) ja sedagi kahe maailmasõjalise kulminatsiooniga, siis islamistlikest ühiskondadest tulnud tulevad enda keskaegse usuga ühiskondadesse, mis ei suuda neid enam õieti mõistagi. Esialgne kultuurishokk ja hämming asendub peaaegu nähtamatult frustratsiooni ja vihaga, sest kõik see, mis televiisorist vaadates tundub nii lähedane, on tegelikult kauge ja kättesaamatu. Frustratsioonist saab peagi viha, mida kütavad usujuhid, kes kangekaelselt kinni kesk- kui mitte kiviajas. Vahendid, millega nad enda ideoloogilist saasta levitavad on aga tehnoloogilise progressi ja sellega kaasneva modernismi viljad.
Satelliittelevisioon ja internet annavad viha ja sallimatust kuulutavatele imamidele ja fundamentalistidele võimaluse levitada enda sõnumit praktiliselt tasuta. Demagoogia ja propaganda, millega läänetsivilisatsioon tegi tutvust peamiselt Teise maailmasõja ajal on nüüdseks aheldatud institutsioonide külge, mis leevendavad ja kohati isegi neutraliseerivad propagandistliku negatiivsust Euroopas ja USAs.
Meie ühiskond suudab propagandaga kohaneda osaliselt tänu katkematule reklaamide voogudele, mis hoiavad meie skeptilisust jätkuvalt teravana – harjutavad meid läbi nägema tühistest ent näiliselt võrratutest lubadustest.
Inimene, kes tuleb aga sisuliselt keskajast ei suuda paigutada tema “väiksesse maailma” tungivat vaenu ja vihkamist õigesse konteksti – konteksti, kus tähtsat rolli mängivad tolerants ja isiklik vastutus koos arusaamaga, et enda tegude eest vastutavad kõik siin ja praegu mitte mingi ettekujutuse ees pärast surma. Eraldi problemaatiline on ka Lähis-Ida kultuuride kollektiivsus, kus indiviidi arvamus ei oma erilist tähtsust ning enamus on harjunud käskude täitmise ja isikliku vastutuse puudumisega, sest kui sa täidad käsku, siis sa ei vastuta tagajärgede eest. Mitmes riigis on see tendents teravust juurde saanud tänu kohaliku eliidi totalitaarsuse lembelisusele.
Olen varem selles blogis pööranud tähelepanu sellele, et islamil ja islamismil on vahe, kuid olen siiani hoidunud islamismi kutsumast selleks, mis ta tegelikult on: islamofashism. Paralleelid 1930ndate Itaalia ja Saksamaaga jäävad kõigil enda tõmmata, sest see teema on liiga lai, et ühes blogipostituses kajastamist leida.
Islamofashism Hollandis – kas suutmatus kohaneda modernismiga? kommenteerimine on välja lülitatud
Ajakirja New Statesman raamatu arvustuste seast võib leida ühe vähem tuntud Schopenhauer’i raamatu The Art of Always Being Right . Raamat peaks käsitlema 38 retoorilist võtet, mis aitavad väitluse võita olenemata sellest, kas sul on õigus või mitte.
Isiklikust kogemusest võin kinnitada omavad tõde ja õigus omavadtähendust ainult, siis kui väitlus või diskussioon toimub inimeste vahel, kes tõesti soovivad tõele jälile saada. Kui teema on aga natuke keerulisem ja kuulajaid rohkem, siis lendab tõde aknast ja määravaks osutub hoopis retoorika.
Proovinud Eesti üliõpilasesindajate seas (läbi EÜL-i) propageerida vabatahtliku sõjaväeteenistust põrkusin üpris kiiresti inimeste otsa, keda ei huvitanud argumendid vaid pigem uljas retoorika. Kaalusin korduvalt sama rada minekut, kuid lootsin, et äkki õnnestub mul inimesi ikkagi sisuliste argumentidega ümber veenda. Nagu selgub arvustusest ja ühtlasi Schopenhauer’i raamatust ei saanud ma avaliku diskussiooni ivale päris pihta:
The melancholy aspect comes in the main premise of the book: that the point of public argument is not to be right, but to win. Truth cannot be the first casualty in our daily war of words, Schopenhauer suggests, because it was never the bone of contention in the first place. “We must regard objective truth as an accidental circumstance, and look only to the defence of our own position and the refutation of the opponent’s . . . Dialectic, then, has as little to do with truth as the fencing master considers who is in the right when a quarrel leads to a duel.”
Ajateenistus on üks nendest teemadest, mis leiab kindlasti selles blogis veel põhjalikumat kajastamist, sest ma pole sugugi loobunud ideest näha Eestis vabatahtliku ja elukutselist sõjaväge, mis ei määri enda mainet ajateenijatega.
Schopenhauer’i 38 väitlusvõtet kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmise nädala Päevalehes ilmunud Anna-Maria Penu arvamuslugu islamist oli tegelikult sügavalt solvav (üpriski pika ja põhjaliku vastuse küsimusele “miks” võib leida siit) kõigile neile, kes on jälginud meediat natuke terasemalt ning raatsinud silmad lahti hoida. Et selline vastutustundetu lugu sai üldse ilmuda ja et sellele mingit vastukaja ei tulnud näitab ka seda, et Eesti mõttehiiud, kas ei taha või ole valmis sellel teemal sõna võtma. Kas tõesti on eestlastele Euroopas toimuv tähtsusetu ja kauge? Võib-olla on vaikimine parem kui lausrumaluste kirja panemine (a la Penu), kuid mitte eriti.
Kahjuks ei ole aga islami ja islamismi kajastamine ka Euroopas suuremat märkimist leidnud ning kõige terasemaid vaatlejaid ja kirjutajaid Euroopa islami probleemidest peab otsima USAst.
Pikemat aega on Eurooplaste muredest ameeriklase pilgu läbi kirjutanud Christopher Caldwell, kelle artiklitele soovisin selle postitusega ka tähelepanu pöörata. Kuigi artiklid on ilmunud Weekly Standardis, ajakirjas, millele alguse pannud üks nimekamaid neokonservatiive William Kristol, ei tasu artikleid jätta lugemata.
Esimeses enda artiklitest Liberte, Egalite, Judeophobie kirjutab Caldwell islamist Prantsusmaal, probleemidest, mis on teist usku immigrantide tõttu teravamaks muutunud ja selle mõjust prantslaste ühiskonnale. Kuna artikkel on pikema poolne on ta jaotatud kaheks, esimene osa algab siit, teine aga siit.
Teises artiklis Holland Daze kajastab Caldwell olukorda Hollandis pärast Theo van Goghi mõrva ja selle tagajärgedest Hollandi ühiskonnale ja poliitilisele maastikule.
Kohustuslik lugemismaterjal kõigile, kes soovivad saada ettekujutust nendes kahes riigis toimuvast ilma mingite vabanduste või õigustusteta.
Lõpetuseks viitaks ka ühele enda kirjutisele, mis kajastab nii sotsialismi Euroopas, kui sellel negatiivseid tagajärgi islamiimmigrantide kogukonnas. Artikkel oli originaalselt kirjutatud EBS Tudengilehe välisüliõpilaskonnale, eriti aga hiinlastele.
Aega ajalt lihtsalt peab ka endale õlale patsutama!
Islami muutumisest islamismiks Euroopas kommenteerimine on välja lülitatud
Kuna maailm on ainult üks ja kliimamuutused mõjutavad meie kõigi elu, siis jääb Kyoto protokoll ka siin jätkuvalt päevakajaliseks teemaks. Varasemad postitused selles blogis samal teemal võib leida siit, siit ja siit.
Ühes varasemas postituses sai promotud Becker-Posner blogi ja meeldivaks üllatuseks oli näha selle nädalase teemana Kyoto protokolli ja kui täpsem olla, siis globaalsest kliima soojenemist. Beckeri käsitluse leiab siit, Posneri oma aga siit. Kuigi minu isiklikud hoiakud sarnanevad pigem Beckeri omadega, siis peab tunnistama, et Posner toob välja mitmeid seiku, millele tasub tõsisemalt mõelda nagu:
Private investment in technologies for reducing global warming by developing clear fuels or reducing emissions from the burning of the dirty ones could probably not be financed by the market, because of the cost and risk involved, unless inventors were allowed to obtain patents on these new technologies.
Üles jääb seega küsimus, kas Kyoto protokoll sellisena nagu ta praegu on soodustab või hoopis pärsib innovatsiooni, uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamist?