Täna Tallinnas…
Allikas: JS
…Ukraina saatkonna ees, laupäeval 27. novembril, kuskil kella kuue paiku. Üksik toetusavaldus Ukraina demokraatia eest seisjatele ootab täiendust.
TÄIENDATUD: Saatkonna aadress Tallinnas on Lahe 6.
VABALOG
Kofi annab endast parima
Pilt pärineb Cox & Forkum blogist, mis avaldab iga päev mõne ajakohase, kuid terase karikatuuri.
Silmakirjalikkuse etalon: ÜRO
Ameerikat ja ameeriklasi siunatakse Eesti meedias igal nädalal mitmeid kordi. Palju oleneb sellest, mis ajalehti loed ja mis saateid televisioonist vaatad, kuid mida Eesti meedia pole vaevunud kajastama on ÜRO, kelle autoriteedile toetus nii mõnigi Saddami kukutamise vastane. Nüüd, kus on aga selgumas, kui korrumpeerunud organisatsioon ÜRO tegelikult on, ei ole Eesti ajakirjanikel kas tahtmist või selgroogu avaldada kas või üks artikkel sellest organisatsioonist.
Korruptsiooni süüdistuste kõige suuremaks allikaks on siiani olnud omal ajal Iraagile kehtestatud Oil-for-Food programm, mille eesmärgiks oli võimaldada Iraagil nafta eksporti ning saadud tulude eest toitu ja medikamente importida. Programmi administreeris ÜRO ja nagu vaikselt on selgumas, siis häbiväärsete tagajärgedega:
One week ago, a Senate committee investigating the oil-for-food scandal doubled to $21 billion the amount of money former Iraqi dictator Saddam Hussein managed to steal from that humanitarian program (the overwhelming majority of it on Mr. Annan’s watch) to pay off friends and political cronies; one of those alleged to have benefited from Saddam’s illicit largesse was Benon Sevan, the U.N. official appointed by Mr. Annan to head the program. Mr. Annan’s refusal to permit U.N. employees to testify before Congress or to make internal U.N. audits available to congressional investigators smack of a cover-up. And Mr. Annan’s recent foot-in-mouth episode, in which he asserted that the coalition military campaign that ousted Saddam was “illegal,” further eroded what little was left of his credibility in Washington.
21 miljardit dollarit ehk rohkem kui 220 000 000 000 krooni. Eesti Vabariigi aasta eelarve on kuskil 40 miljardit, mis tähendab, et ÜRO võimaldas Saddamil kõrvale libistada summa, millega oleks saanud katta kõik Eesti Vabariigi eelarve kulud järgmise 5 aasta jooksul…koos märkimisväärse lisaga.
Selle suurejoonelise pettusskeemi taga ei olnud loomulikult ainult ÜRO ametnikud vaid ka mõnede riikide nagu Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina ametnikud, kes mõõduka tasu eest kindlasti kodumaiste firmade huve esindasid. Tõenäoliselt ei tule Iraagi sõja eelset ÜRO tsirkust näinutele üllatusena, et kõige rohkem Saddami tehingutest kasu lõiganud olid just tulihingelised sõjavastased.
Enamus rahast ei pruukinud jõuda ÜRO ametnike taskusse, kuid ilma ÜRO’ta poleks seda tsirkust ka saanud olla. Ja isegi siis, kui erinevaid pettusskeeme ei avastatud kohe, oleks midagi tulnud ÜRO juhtkonnal ette võtta nii pea kui segadus oil-for-food programmi ümber avalikuks sai. Selle asemel on aga uurimist üritatud korduvalt pidurdada muu hulgas ka ÜRO peasekretäri Kofi Annani poolt, kes enda süüd ja osalust igati eitab:
United Nations allowed Saddam Hussein to embezzle at least $21.3 billion in oil money during 12 years, with the great bulk of that sum–a staggering $17.3 billion–pilfered between 1997-2003, on Mr. Annan’s watch.
These are the record-breaking new estimates released Monday by the Senate’s Permanent Subcommittee on Investigations, whose staffers, despite Mr. Annan’s refusal to cooperate, have spent the past seven months voyaging deep into the muck of Oil for Food. At a hearing Monday, these investigators surfaced to tell us the theft and fraud under Oil for Food was at least twice as bad as earlier reports had suggested, and that all this is just a preview of yet more appalling disclosures they expect to release early next year. Sen. Norm Coleman, the subcommittee’s chairman, underscored the urgency of such investigations, noting not only that the size of the fraud “is staggering,” but that some of Saddam’s vast illicit stash might right now be funding terrorists and costing American lives.
Mr. Annan, by contrast, seems to inhabit a different universe–one in which the chief problem lies not in the U.N.’s complicity, including his own, in the biggest fraud in the history of humanitarian relief, but rather in the attempts to shine any light on all that sleaze. In Annan Land, there was earlier this year no need for any probe into Oil for Food; and even now there is no need for any investigating beyond the U.N.’s own “independent inquiry” into itself, led by former Fed chairman Paul Volcker, required to funnel its findings first through Mr. Annan, funded to the tune of $30 million out of one of the old Oil for Food accounts it is supposed to be investigating, and not planning to clock in with any specific results until sometime next summer.
Eelnev tsitaat pärineb Wall Street Journal’ist ning käsitleb üpriski üksikasjalikult Kofi silmakirjalikust, põiklemist ja lihtlabast lollimängimist samal ajal kui ta Iraagi vabastamise Saddami türanniast “illegaalsena” hukka mõistab.
ÜRO juhtkonna probleemid ei piirdu aga kaugeltki Saddami raha saatuse uurimisega. Kuna ÜRO ametnikud ei vastuta kellegi ees ega pea enda tegevusest kellelegi aru andma, siis leiavad selles organisatsioonis aset vägagi kahtlase väärtusega intsidendid, mis on ÜRO personali marru ajanud:
Anger has erupted over the outcome of recent investigations into allegations of misconduct by top managers in the UN system.
First Mr Annan overruled the findings of an inquiry into groping charges against the UN High Commissioner for Refugees, Ruud Lubbers, a former Dutch Prime Minister. Mr Annan said the allegation that Mr Lubbers groped a 51-year-old female employee could not be substantiated. The woman has since dropped her complaint.
Then came the latest dispute, triggering yesterday’s vote, involving Dileep Nair, the Singaporean who serves as the UN’s anti-corruption watchdog.
The staff council called this year for an investigation of Mr Nair, the UN under-secretary for internal oversight services, after an anonymous letter accused him of trading promotions for money and sexual favours. Mr Annan announced last week that the investigation by the UN’s chief manager, Catherine Bertini, had exonerated Mr Nair.
But the staff union was furious that it had not been consulted by the investigators. “Throughout the six months duration of the investigation, despite being the complainant in this matter, the staff committee was neither informed that an investigation was taking place nor asked to clarify its concerns or provide testimony,” the staff union said yesterday. Its resolution said: “The staff council notes with great concern the trend of exonerating senior management officials in a series of violations further eroding the confidence of the staff in the senior management.”
The debate also revived other concerns of UN staff. An early draft of the resolution criticised Mr Annan for refusing to accept the offered resignation of his Canadian deputy, Louise Frechette, over security lapses before the Baghdad bombing.
It also said that Iqbal Riza, the chief of staff, should be brought to account for alleged nepotism because his son works for the UN in Lebanon.
Lisame siia veel värsked süüdistused Sierra Leone’ist, Libeeriast ja Guineast, kus ÜRO ametnikud on jälginud neile juba niigi tuttavaid harjumusi nagu bordellide pidamine (viimati Balkani poolsaarel) ja alaealiste seksuaalne ekspluateerimine:
Although humanitarian workers were reported to pay more than other men, the report said they might pay as little as 10 US cents for sex with a Liberian refugee girl – enough to buy a handful of peanuts.
Some girls said aid workers had fathered their children and then deserted them.
“An NGO worker made me pregnant but now he left me and is loving to (sic) another young girl,” a teenage mother in Guinea told the interviewers, who questioned 1500 people in the assessment.
The girls’ comments suggested a climate of fear fostered by their extreme dependence on aid personnel.
“If I tell you the name of the NGO worker I have to sex with (sic), he will get fired, and then how will I feed my child and myself?” a young mother in Guinea asked.
The children’s stories were confirmed by adults.
“In this community no one can access CSB (a soya nutrient), without having sex first. They say: ‘A kilo for sex’,” a refugee woman in Guinea told the interviewers.
And a man in Sierra Leone said: “If you do not have a wife or a sister or a daughter to offer the NGO workers, it is hard to have access to aid.”
ÜRO vajab tõsiseid reforme, täieliku läbipaistvust enda tegevuses ja uut juhtkonda. Kofile tuleks ust näidata nagu ka paljudele tema poolt ametisse määratud korrumpeerunud bürokraatidele, sest probleeme ei kipu maailmas vähemaks jääma samas kui ÜRO ametnike valmisolek neid lahendama asuda tundub vähenevat päev päevalt. Erinevad korruptsiooniskandaalid teevad ausate ÜRO töötajate elu endisest keerulisemaks. Need vähesed, kes on huvitatud uute Ruandade ära hoidmisest peavad aga pealt vaatama, kuidas ÜRO’t eiranud USA kuulutab Sudaanis – Darfuri piirkonnas toimuva – genotsiidiks, Kofi ei suuda ega taha seda sõna aga Darfuri kontekstis suhugi võtta.
Kuigi ÜRO pole enda legitiimsust veel täielikult maha mänginud seisab ta tõsise kriisi ees. ÜRO’l on oma koht ning funktsioon rahvusvaheliste suhete areenil, kuid selle organisatsiooni juhtkond ja liikmed peavad mõistma, et ÜRO’st on saamas veel üks Rahvaste Liit – hea idee, millel masendav teostus.
TÄIENDATUD: ÜRO oil-for-food skandaalil, mida hellitavalt UNSCAM’iks kutsutakse, hoiab visalt silma peale Friends of Saddam nimeline blog.
Hea põhjus mitte minna poliitikasse
Ebademokraatliku tsirkusega on meid järjekordselt varustamas Venemaa, mis näib üha usinamalt sekkuvat enda naabrite siseasjadesse. Seekord on demokraatlike riikide hulgast väljumas Ukraina, kuid seda muidugi väikese Venemaa poolse tõukega. Läänemeelsele presidendikandidaadile, Viktor Juštšenkole, on aga venelaste sekkumine olnud parajaks katsumuseks. Mees on võidelnud mitte ainult tema tegemisi ignoreeriva meediaga vaid ka Putini külaskäikude ja võibolla isegi mingi biorelvaga.
Kui kellelgi on illusioone sellest, mis juhtub nendega, kes Venemaale sobivat poliitikat ei aja, siis tõestuseks pakkuks kaks pilti Juštšenkost stiilis “enne ja pärast”:
Foto: AP Photo/Efrem Lukatsky
Vasakul mees enne presidendikandidaadi paberite sisse andmist selle aasta 4. juulil ja paremal kolm kuud hiljem, 10. oktoobril, pärast naasemist ravilt Austriast. Juštšenko toetjad väidavad siiani, et mees mürgitati venelaste poolt.
Jube? Ei, hoopis kohutav!
TÄIENDATUD: CNN on avaldanud suht üksikasjaliku loo sellest, mis ja kuidas Juštšenkoga juhtus. Lisaks on toodu mehest veel kaks pilti võrdluseks.
Kas "sõjaroimarist" USA merejalaväelane?
Kas on üldse olemas sellist asja nagu “objektiivne” ajakirjandus/meedia, mis suudab ja tahab sündmusi kajastada erapooletult? Kas mitte ei ole meil kõigil omad arvamused ja seisukohad, mis imbuvad meie kirjatükkidesse, vahel peaaegu märkamatult? Kas ajakirjanikel on kalduvus enda maailmavaates kalduda pigem vasakule kui paremale?
Paljude eestlaste jaoks on ridade vahelt lugemine mingi arhailine pool-mütoloogiline kunst vaid veel mõned aastad tagasi vägagi praktilist väljundit omanud oskus, mis vajalik selleks, et kommunistlikust propagandast ka uudiseid välja noppida. Kena oleks uskuda, et see oskus on täiesti üleliigne ja kasutu internetiajastul, kus meil on ligipääs mitmetele üle maailma tunnustatud meediakanalitele olgu nad ajakirjad, ajalehed või telekanalid, kuid kahjuks ei ole see päris nii.
Kahtlemata on üks viimase aja huvitavamaid näiteid USA merejalaväelase poolt tapetud iraaklase kaasus, mis leidis kajastamist ka Päevalehes pealkirja all Ameeriklane jäi sõjaroimaga videolindi peale:
USA telekanali kaameramees talletas intsidendi, kuidas merejalaväelane tappis Fallujat vallutades mošees abitult lebanud iraaklase, nüüd alustas Pentagon juurdlust, kas tegemist oli sõjaroimaga.
Kui eestlase pealkiri kuulutab merejalaväelase juba sõjaroimariks – tegelikke detaile teadmata – siis vaadanud videot (kahjuks ainuke viide, mis leidsin on sõjavastaste leheküljelt) peab nentima, et olukord on piisavalt segane, et selle kohta isegi praegu midagi ammendavat öelda on kohatu.
Palju kõmu tekitanud videolõigu autoriks on aga Kevin Sites, vabakutseline ajakirjanik, kes peab üleval ka blogi, kus kirjutab sõjast ja elust Iraagis, keskendudes peamiselt pisiasjadel, mis uudisekünnist ei ületa, kuid on sellegi poolest valgustavad. Lugesin vaid mõned nädalad tagasi terve Sites’i blogi läbi ja mul oli plaanis ka Vabalogi lugejaid, kellel huvi selle vastu, kuidas USA sõdurid Iraagiga kohanevad, milliseid talismane kaasas kannavad, kuidas kohalikesse suhtuvad ja kuidas kohalike elu edasi läheb, sinna suunata. Mitmeid postitusi illustreerivad ka pildid, mis sageli kirjutatut täiendavad, näitavad inimesi, kellest jutt parajasti käib või võimaldavad meil näha kurikuulsaid improviseeritud lõhkekehasid.
Iga postistus on väärt lugemist. Isegi need, mis pärit 2003. aastast enne sõja algust.
Praegu on aga varasemast rohkem põhjust Kevin Site’si blogi promoda, sest Site’s on üles pannud üksikasjaliku postituse toimunust koos taustinfoga, mis Päevalehes vaevalt kajastust leiab. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab filmija – sõjakorrespondendi – arvamus:
This week I’ve even been shocked to see myself painted as some kind of anti-war activist. Anyone who has seen my reporting on television or has read the dispatches on this website is fully aware of the lengths I’ve gone to play it straight down the middle — not to become a tool of propaganda for the left or the right.But I find myself a lightning rod for controversy in reporting what I saw occur in front of me, camera rolling.
It’s time you to have the facts from me, in my own words, about what I saw — without imposing on that Marine — guilt or innocence or anything in between. I want you to read my account and make up your own minds about whether you think what I did was right or wrong. All the other armchair analysts don’t mean a damn to me.
Here it goes.
Kui siiski tundub, et ameeriklased on kuidagi liiga jõhkrad, siis ei tasu unustada, et inimesed, kelle vastu võideldakse ei ole kuulnud ega tahagi kuulda mingist Genfi konventsioonist. Arusaadavaks muutub aga merejalaväelase tegutsemine selle uudise taustal:
The US military says Marines in Fallujah have shot and killed an insurgent who engaged them as he was faking being dead, a week after footage of a marine killing an apparently unarmed and wounded Iraqi caused a stir in the region.
Kas seda saab uskuda või mitte on eraldi küsimus, kuid samas ei ole ameeriklased need, kes täiesti süütuid inimesi piinavad või neil päid otsast nüsivad:
U.S. forces say they have found nearly 20 houses in the Iraqi city of Fallujah where they believe foreign hostages were tortured and killed — including one with the wire cage where a British hostage begged for his life before being beheaded.
“Murder and torture” took place at the “atrocity sites,” said Maj. Jim West, an intelligence officer, showing reporters bloodstained walls and floors. “These thugs depended on fear and intimidation.”
Inimene, kes pole ise Iraagis käinud, kes pole ise pidanud iga patrulli ajal arvestama sellega, et vale otsus võib jääda viimaseks otsuseks, ei ole kompetentne kuulutama teistes lehtedes loetu põhjal inimest sõjaroimariks.
Relvastamata haavatud inimese tapmise üle ei ole kellelgi põhjust uhkust tunda, kuid samas ei ole mingil kritseldajal Eestis õigust täiesti ebaadekvaatse info põhjal, mida sageli levitavad äärmiselt sõjavastased ja sageli USA vastaselt meelestatud ajakirjanikud, teist inimest sõjaroimariks nimetada.
Kyoto negatiivsetest mõjudest
Kuna ma jagan arvamust, et Kyoto protokoll on lõpp-kokkuvõttes pigem kahjulik kui kasulik inimkonnale tervikuna, siis toon jätkuvalt välja ka KP vastaseid argumente, mis leidnud kajastamist suuremates väljaannetes.
Hiljuti ratifitseeris KP Venemaa, kuid seda peamiselt poliitilistel põhjustel, millest kõige selgem oli Euroopa Liidu surve. Eurooplased kasutasid oskuslikult ära venelaste soovi saada WTO liikmeks ja enda toetuse saamiseks pigistasid Putinist Kyoto protokolli ratifitseerimise välja. Võite isegi arvata, kui vaimustatud venelased väljapressimisest olid ja seetõttu ei tohiks erilise üllatusena tulla 15. novembril Financial Times’is ilmunud (terviktekst) Putini nõuniku, Andrei Illirianov’i, arvamuslugu, mis toob välja sellised seigad nagu:
In the past, Earth’s climate was warmer, the global temperature rose faster, sea level was higher, floods were more severe, droughts lasted longer and hurricanes were more devastating than they were in the 20th century. Even during Roman and medieval “climatic optimums”, when virtually no fossil fuels were burned, temperatures were higher than today. Climate change is real, but it is caused by forces of nature, not of humankind.
Kyoto harms ecology and health. Propaganda wrongly equates greenhouse gases with air pollutants. Yet none of the six gases referred to in the Kyoto protocol is considered toxic. The protocol tackles none of the real air pollutants. What is more, modern environmental cleaning processes are based on chemical reactions that create additional carbon dioxide as a by-product. Limiting such emissions means limiting implementation of the most efficient technologies.
A warm climate is better for human health. Hundreds of millions of people holiday in warmer, not colder, places.
In any case, settlement in Siberia is a practical test of the sincerity of those concerned about “global warming”.
Higher CO2 concentration in the atmosphere is associated with stronger growth of plants, because the gas supplies carbon, one of their building blocks. Numerous studies have confirmed that CO2 is conducive to agricultural productivity, irrespective of temperature. Limiting CO2 emissions therefore impedes food production and the fight against famine.
Meie planeedi kliima ajalugu on pikem kui viimased sada aastat. Näiteks kiputakse unustama, et 1560st kuni 1850ni aastani valitses Väike Jääaeg, mis on alles viimase 150 aasta jooksul taandunud. Veel 1970ndatel uskusid mitmed teadlased väga siiralt, et järgmine jääaeg on kohe, kohe saabumas. Tõenäoliselt on neid, kes seda arvamust ka täna jagavad, märkimisväärselt vähem.
Lõpetuseks üks lahtine küsimus: kuidas KP’st kinnipidamist kontrollitaks – kes seda teeb ja kuidas?
Issand küll, mis su näoga juhtus?!
Kuigi selle blogi üheks peamiseks põhimõtteks on vabaduse propageerimine tuleb siiski ette hetki, kus tekib kiusatus inimeste vabadusi piirata…vähemalt nende endi kehade “täiustamise” osas. Mõnededel inimestel tundub olevat lihtsalt rohkem raha kui mõistust.
Awful Plastic Surgery on blog, mis kogub “enne” ja “pärast” pilt muusikutest, tele- ja kinotähtedest, kes otsustanud plastilise kirurgia kasuks ja seda mitte just kõige õnnestunumalt. Mõnedelt piltidelt võib leida lihtsalt veidralt “pingul” inimesi, teistelt aga lausa friike, keda ei julgeks väikestele lastelegi näidata.
Võiks arvata, et tegu on ainult naistega, kuid üllataval kombel võib leida mitmeid pilte ka meestest, kes näevad kuidagi liiga “siledad” välja. Soovitan kõigile, kes väiksest friikide paraadist või plastilisest kirurgiast huvitatud.
Kim Jong HULL ja tema Tralla-Lalla Maa
Põhja-Korea’st rääkides või kirjutades on väga keeruline hoiduda emotsionaalsusest, seda eriti aga Euroopas, mille poliitiline eliit ei suuda ega taha näha probleeme, mis ei ole otseselt seotud nende isiklike huvidega. Õnneks ei ole tavakodanikud päris nii selgrootud kui see isehakanud aristokraat-bürokraatide seltskond, kes proovib enda jätkuvat mõttetust tõestada peamiselt USA tegevuse kritiseerimisega, ise mingeid tõsiselt võetavat alternatiivi pakkumata. Minu USA lembelisus on paljuski tingitud sellest, et ameeriklastel on vähemalt piisavalt selgroogu, et mitte ainult rääkida vabadusest vaid ka midagi ette võtta, tuua seda paljude jaoks nii kauget unistust natukenegi lähemale.
Aga juttu pidi tulema Põhja-Koreast mitte USA välispoliitikast, mida Põhja-Korea puhul piirab liigagi tõenäoline tuumarelva oht, mis sai reaalsuseks paljuski tänu Albrighti (ja mis seal vassida ka Clintoni) naiivsele uskumusele, et Põhja-Korea loobub tuumarelva arendamisest. Räägiti ja sõlmiti “leping”, mille Kim Jong vist veel samal õhtul (ühes enda kümnetest paleedest) kaminasse viskas, vaikselt kõkutades Albrighti naiivsuse üle.
Sõjaline rünnak sellele maailma totalitaarseimale riigile on aga välistatud kahel põhjusel (1) USA vägedest on liiga suur osa Iraagis ja ka kõige parema tahtmise juures tuleks veel arvestada Hiina ja Lõuna-Koreaga, mis ei ole aga sõjalisest konfliktist huvitatud, sest (2) rünnak Põhja-Koreale tähendaks Souli täieliku hävitamist nii kahuriväe kui lühimaa rakettide poolt. Kas kasutatakse ka tuumarelva ei oska aga keegi öelda, sest keegi pole päris kindel, mida see hull tutt-pütt päkapikk meeleheitel võib teha.
Põhja-Korea elanike vabaduse lootust hoiavad aga mõned aktivistid visalt elus, nende keskuseks või portaaliks on aga kujunenud NKzone.org, mis koondab ja koordineerib nii uudiseid, aktivistide tegevust kui humanitaar abi, kuid samas avaldab ka selliseid lõike elust Põhja-Koreas nagu:
Once inside the lab they are all stripped naked and checked medically to ensure they’re healthy before putting them in the chambers. When they’re sure they are free of disease they put them inside…
I watched the whole family being tested on suffocating gas and dying in the gas chamber. Parents, one son and a daughter. The parents were vomiting and dying, but till the very last moment they tried to save their kids by doing mouth to mouth breathing. For the first time it hit me that even prisoners are capable of powerful human affection.
Der Spigelis ilmu mõned nädalad tagasi aga artikkel (inglise keeles), milles käsitleti muuhulgas ka Põhja-Korealaste enda initsiatiivi kohalike probleemide lahendamisel:
The protests began on a cold February morning after the public execution of eight men, all managers at the Hwanghae Iron and Steel Works. Their crime? In an effort to provide food for the workers and their families, they sold parts of the factory to Chinese businessmen.
Even though many of Songrim’s inhabitants were starving at the time, the attempt to circumvent the defunct public supply system to obtain food was considered sabotage and treason. The deal with wealthy comrades from the other side of the border was quickly exposed when Chinese grain freighters were seen openly unloading cargo designated for Songrim at the port of Nampo. When the bodies of the eight functionaries, including two Central Committee members, fell into the dust, a woman in the crowd yelled: “They did not try to enrich themselves, but to help the workers. Shooting them is brutal.” The courageous woman was one of the town’s most respected citizens. As a nurse working in an elite hospital in Pyongyang, she had even taken care of the country’s leaders. But that didn’t protect her. Three soldiers grabbed the woman and shot her on the spot. The crowd, deeply fearful and horrified, quickly dispersed. A few hours later, however, the factory’s employees stopped working. The peaceful protest was short-lived. The next morning, tanks broke through the factory gates and mowed down the demonstrators. According to eyewitness reports, hundreds lost their lives. Several days later, dozens of suspected agitators were shot, and countless so-called counter-revolutionaries and their families were taken away to labor camps. This was apparently not an isolated incident. Resentment against Kim is deeply entrenched in the population.
Soovitan lugeda vähemalt just mainitud artiklit, et saada pealiskaudnegi ettekujutus sellest, mis selles liigagi Orwellilikus ühiskonnas toimub.
Atlantis leitud?
Atlantis on juba niigi “avastatud” vähemalt kolmes-neljas eri kohas üle maailma, kuid see pole takistanud teadlastel otsingute jätkamist ja tundub, et seda sugugi mitte tulutult, sest midagi on leitud Küprose rannikult:
Team leader Robert Sarmast said the walls appear to be sited on a flat-topped hill where the temples of Atlantis once stood.
He intends to use the sonar data to make a three-dimensional computer image of the site, 1.5km below sea level, before returning for further research.
“The hill, as a whole, basically looks like a walled, hillside territory and this hillside territory matches Plato’s description of the Acropolis hill with perfect precision,” he said.
Miks Euroopa Liidu ohtlikust ei tasu alahinnata
Samal ajal kui Euroopa Liit tänitab USA kallal Kyoto protokollile allakirjutamata jätmise pärast tegeleb meie armas liit tsentraliseerimisega, mille üks jubedamaid näiteid on kalanduspoliitika:
As the first batch was sorted, we watched in mounting horror as Mate, Francois Bruneel with Steve McDaid and Gary Hugman, the enormously impressive crew, threw marketable fish into red plastic bins – not unlike laundry baskets – sweeping the rest, undersize and unmarketable fish along the belt. Lubricated by a constant flow of sea water, they were flushed through a small opening in the hull, back into the sea, dead and dying, from whence they had so recently been plucked.
That was the horror. From that first, bulging net, the harvest of the sea, we estimated that at least ninety percent of the catch was dumped – or “discarded” in the clinical jargon of the trade. By far the bulk of this waste was immature plaice, thousands of baby fish, some only three or four inches long, tiny, perfect replicas of the few remaining adult fish which would be landed later that day and sold for the dinner plates of the nation.
Võiks ju loomulikult arvata, et selle massimõrva taga on üliagarad kalamehed, kuid nagu selgub peab tegeliku põhjust otsima Brüsselist:
As we grouped in the tiny mess room after the nets had been “shot” for the second time, supping mugs of scalding tea, Skipper Dell explained. It was the nets he was forced to use. They had been specified by the EU commission in regulations under the Common Fisheries Policy, perversely – to the utter frustration of all the fishermen of Fleetwood – as a “conservation” measure, supposedly designed to aid “cod recovery” in the Irish Sea.
If you wanted logic, Dell continued, there was none – none that he and his colleagues could discern.
Aga tegelikult on siin loogika olemas, sellele lihtsalt ei ole mingit pistmist keskkonnakaitsega vaid hoopis lobitöö ja rahaga:
Dell believes that the mesh size was set at 80 mm to accommodate the fleet of huge Belgian beam trawlers, sometimes as many as 40-50 at a time, which exploit the waters. They are not after plaice, but the more valuable sole. And, with a 110 mm mesh, you cannot catch sole. They can curl themselves up to swim through the larger mesh, even fish the size of a dinner plate getting clear.
With massive, 4,000 horsepower vessels (the Kiroan, itself a powerful boat, has a mere 470 horsepower), dragging huge, 12 metre beam trawls at an amazing 6-7 knots (Dell tows at 3 knots), they hoover up everything, digging up the sand and mud to get at the precious, buried sole. We’ve followed up behind them, Dell said, and everything is dead.
The ultimate irony, in the “cod protection area”, is that the Belgians have a by-catch of cod, caught accidentally as they pursue the sole, 30 times larger than the entire Fleetwood quota. And when we drew the attention for the authorities to that, says Dell, they started dumping the cod overboard, so that it is not declared. They don’t even want the fish.
Antud juhtum on musternäidis sellest, milleni viib EL-iga kaasnev tsentraliseerimine – mis juhtub siis kui otsuseid võtavad vastu bürokraadid, kes ei tea kohalikest tingimustest midagi, kelle võime ja tahe informatsiooni koguda on piiratud ning on selle tõttu eriti vastuvõtlikud igasugusele lobitööle. Soovitan seda artiklit lugeda kõigil, keda huvitavad Brüsselis tehtud otsuste tagajärjed reaalses maailmas. Artikkel on pikemapoolne aga kui on huvi selle vastu, mis toimub, siis soovitan lugeda ka postitust Euroopa Liidu tegevuse kohta arenguriikide kalastuspiirkondades, kuhu näiliselt suurte summade eest ostetakse kalastamisõigusi laastavate tagajärgedega kohalikele:
Yet, according to a report from the United Nations Environment Programme (UNEP), issued on 27 December 2001, “Developing countries which open up their waters to foreign fishing fleets may lose far more than they gain”. The report goes on to note that over-exploitation resulting from such deal is “driving people into ever greater poverty” as well as “robbing the marine environment of a key link in the food chain”.
Argentina was cited as an example of how devastating can be the economic impact, the report assessing that the current EU agreement had actually cost the country $500 million whereas, had they developed their own fisheries, they could have made $5 billion. This is reinforced by the Namibian experience, where the country refused to enter an agreement with the EU and developed from scratch an industry which is worth $10 billion.
…
Courtesy of a British Channel 4 TV documentary on the Mauritania agreement, we know that the agreements actually cost lives. Over 200 local fishermen have been killed, some deliberately run down by EU fishing boats. Others have been lost as they have been forced further out to sea in frail craft in order to catch the fish left by the industrial fishing fleets.
Yet all of this seems to have passed by the Commission. It sponsored its own report in 1999, which concentrated on the economic benefits to Community countries. This is a strange slant, considering that much of the funding comes from the external (i.e. development) budget.
In fact, this is the biggest scandal of all. Most of the money paid from Community funds goes to the political elites of the countries concerned. Very little of it reaches the indigenous fishermen who are effectively robbed of their livelihoods. Essentially, money from EU taxpayers – including the poor – is being paid to the rich of third world countries – robbing the poor to feed the rich!
Sõnad nagu “häbematult julm”,”jube” ja “alatu” tunduvad kuidagi väetid, et kirjeldada seda, mis tegelikult toimub seal, kuhu enamus Euroopa pealinnade luksustes mõnulevaid, samas targutavaid ajakirjanike ei jõua. Kahjuks ei mõju eelpool kirjeldatud kalanduspoliitika katastroofiliselt ainult rannikutel elavatele inimestele vaid ka sisemaal elavatele, kes peavad nüüd toitu otsima kalaturu asemel hoopis vihmametsadest:
Now, further evidence has come to light which points up an unexpected side effect of the EU’s barbarous practice. Summarised in the National Geographic and on the BBC, a report in today’s Science magazine gives evidence that these third country deals are also driving some of the bushmeat trade in Africa.
Dr Justin Brashares and colleagues from the universities of California-Berkeley, US, and Cambridge, UK have told the Science magazine that consumption of bushmeat in Ghana rises whenever the supply of fish in the country falls. The region is blighted by overfishing, much of it by EU-subsidised trawlers, says Dr Brashares. “We took annual estimates of wildlife abundance and compared them with per capita fish supply and found that years of below average fish catches had greater declines of wildlife on land.”
Brashares’ team could also see this link played out in meat markets, where more bushmeat was being traded in years of low fish catches; and on game reserves where poaching increased at times of poor fish supply. What is more, this link was most obvious in coastal communities.
The possibility that over-fishing off West Africa might be having an impact on land biodiversity has been suspected for some time – but this is the first clear evidence to tie the two together.
Kuna see postitus pretendeerib juba niigi selle blogi kõige masendavama staatusele, siis selgitaks ära, miks ma nii pikki tsitaate kasutan. Peamiselt sellepärast, et võimalikult suurt huvi äratada originaalallikates, sest kardan, et enamus teist nende lugemiseni muidu kunagi ei jõua.