Kas ma olen ainus, kes mäletab nõukogude ajast sellist animafilmi, kus peategelaseks keegi Aatomik? Mulle on miskipärast tuumaenergia meelde jäänud pigem potentsiaalse energiaallikana kui hirmuäratava katastroofina. Tundub, et tänu hiinlaste nutikusele ja energia janule võib see veel tõeks saada “pebble-bed” tehnoloogia abil nagu kirjutab Wired:
In that way, China’s nuclear renaissance could feed the hydrogen revolution, enabling the country to leapfrog the fossil-fueled West into a new age of clean energy. Why worry about foreign fuel supplies when you can have safe nukes rolling off your own assembly lines? Why invoke costly international antipollution protocols when you can have motor vehicles that spout only water vapor from their tail pipes? Why debate least-bad alternatives when you have the political and economic muscle to engineer the dream?
The scale is vast, but so are China’s ambitions. Gentlemen, start your reactors.
Kui poolgi selles artiklis kirjutatust vastab tõele, siis on minu entusiasm igati õigustatud, sest me liigume helgema tuleviku poole ja seda võimaldab turumajandus, progress. Kuid nagu traditsioonilisest tuumaenergiast vähe oleks, siis tasub meelde tuletada, et varsti alustatakse esimese termotuumareaktori ehitamist, kui selle asukohas kunagi kokku suudetakse leppida:
Talks at the International Atomic Energy Agency in Vienna ended on Tuesday (9 November) without agreement on which location to choose for the world’s first nuclear fusion reactor.
Both Japan and France continue to fight to host the plant.
The EU together with Russia and China want the 12 billion dollar (9.3 bn euro) plant in Cadarache, near Marseille in France. But the US, South Korea and Tokyo support the northern fishing village of Rokkasho-mura in Japan.
Kel huvi ka poliitiliste mängude vastu, mida osalejad omavahel mängivad soovitan lugeda, ka EU Referendumi postitust Losing it the French Way:
Needless to say, this will not be achieved without large sums of money changing hands. According to Japanese sources, the matter is likely to be settled once the winner offers the loser a substantial consolation prize for the loss of the project. “The host will have to make a generous proposal to the non-host,” said Satoru Ohtake, the director of nuclear fusion at Japan’s science and technology ministry.
And from where is this “sweetener” to come? Enter “Brussels”, where an EU official has conceded that the European Union had offered the requisite amount of dosh, but then refused to say how much, other than it was “a reasonable offer”.
Omalt poolt viskan mängu ka veidi paranoilise mõtte, et hiinlased külvavad ühisprojektides segadust samal ajal oma ideede kallal nokitsedes. Tundub, et Hiina roll saab globaliseeruvas maailmas ainult kasvada ja seda vaikselt, peaaegu märkamatult, sest enamus maailma jälgib USA’t kullipilguga.
Kyoto protokolli käsitlesin juba ühes varasemas postituses, kuid millel pikemalt ei peatunud oli Kyoto protokolli peamine põhjus: globaalne soojenemine.
Nagu arvatagi võib kuulun sellesse seltskonda, kes ei arva, et olukord on pooltki nii jube nagu mõned aktivistid väidavad. Kuna ma ise ei ole teadlane, siis ei tule vist üllatusena, et olen enda järeldused teinud peamiselt erinevate artiklite ja arvamuslugude põhjal, kuid neist kõige märkimisväärsemate autoriks pean taanlast Björn Lomborgi, kelle 2001. aastal ilmunud raamat The Skeptical Environmentalist loobus lihtlabasest retoorikast ja hirmutamisest teaduse, ratsionaalsuse ning statistika kasuks.
Tulemus oli jahmatav.
Lomborg väitis, et olukord pole sugugi nii lootusetu, kui mitmed aktivistid kujutasid, kuid selle tagasihoidliku mõtteavalduse eest langes ta mitmete isiklike (verbaalsete ja pirukaga) rünnakute ja terava kriitika ohvriks. Neist esimese suhtes ei saa rünnatav suurt midagi teha, kuid konstruktiivse (ja isegi lahmiva) kriitika võttis mees ette ja sageli nullis ära, argumenteeris hauda. “Põgusa” ülevaate kriitikast ja Lomborgi vastustest võib leida tema koduleheküljelt kriitika alt. Ülevaate Lomborgi raamatust ja järeldustest annab aga Economistis ilmunud Lomborgi kirjutis, kus hulgaliselt ka näiteid ja statistikat.
Miks tõstatada seda teemat aga just nüüd? Mõned päevad tagasi võis vist pea igast Eesti päevalehest (näiteks Postimees) lugeda, et varsti pole enam jääkarudel kuskile minna, et jää sulab, kliima soojeneb…jne. Üldiselt ma olin imestunud, et ühe artikli kõrval laiutanud pildil polnud jääkaru kujutatud pisar silmas. Kahjuks ei orienteeru Eesti ajakirjandus teadust vähegi tõsisemalt puudutavates küsimustest kõige paremini ja tasakaalukas kajastamine jääb sageli kaugeks unistuseks.
The Arctic Council report states that satellite measurements find the area over which ice melts in the summer in Greenland increased 16 percent between 1979 and 2002. Should the ice cap in Greenland completely melt away, sea levels would rise seven meters or so, inundating Florida, New York City, London, and Bangladesh. Not an immediate worry, since this process even with extreme warming would take centuries.
But what to make of the report earlier this year in the scientific journal Climate Change by Petr Chylek and his colleagues from the Los Alamos Laboratory, which found that average temperatures in Greenland have been falling at the rather steep rate of 2.2 degrees Celsius since 1987?
In addition, the study found “summer temperatures, which are most relevant to Greenland ice sheet melting rates, do not show any persistent increase during the last fifty years.” Strangely, when I searched the Assessment I could not find any reference to the Chylek team’s study of Greenland temperature trends.
Huvitav või mis? Eks lõppude lõpuks otsustab iga inimene ise, mida ta usub, kuid kui läheb tegutsemiseks eriti veel globaalsel skaal, siis argumendid nagu “meie usume” lihtsalt ei ole aksepteeritavad. Kardan, et teadusest eemaldumine võib keskkonnakaitsjatele hiljem valusalt kätte maksta, kui tegu on tõelise probleemiga, kuid ajakirjandus viitab “kyoto fiaskole 21. sajandi alguses”. Mis siis?
Keskkonnakaitse on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne teema ning nende aastate jooksul, mis ma olen diskussiooni jälginud on mu vaated mõnevõrra muutunud, kuid see on ainult loomulik. Tõestuseks pakun ühe enda loo, mis ilmus Eesti Looduses enne kui ma EBSis teist semestrit jõudsin alustada.
TÄIENDATUD: Kommentaarides avaldati arvamust, et mis kahju see Kyoto protokolli ellu viimine ikka saab teha. Päris palju nagu selgub sellest artiklist:
Bjorn Lomborg, author of The Skeptical Environmentalist, makes the same argument in simpler terms. He notes that the worldwide cost of implementing the Kyoto Protocol would be about $350 billion per year beginning in 2010. Beginning in 2050, the cost rises to $900 billion per year. The cost of predicted global warming, if climate models are to be believed, would be about $900 billion in 2100. But even if fully implemented, Kyoto would only delay the predicted amount of warming by a mere six years.
So what does this mean? It means that the world will spend thousands of billions of dollars over the next 100 years to prevent global warming, at the end of which it would have to pay the costs of global warming anyway, if it materializes. Kyoto is like trading dollars for pennies and would have about as much affect on the climate.
Prantslased on enda poliitikale sageli punkte korjanud teiste riikide arvelt ja eriti teravalt tuli see esile vastasseisu tõttu USA ettepanekutele ÜROs enne Iraagi sõda. Silmakirjalikus ning kahepalgelisus kipuvad olema need sõnad, mis iseloomustavad Prantsusmaa välispoliitikat viimastel aastatel kõige paremini.
Huvitav on see, et teistelt riikidelt nõutakse ÜRO mandaati enda vägede sisse viimiseks, kuid ise käitutakse hoopis teisiti, eriti kui on tegu endise koloniaalvaldusega nagu Cote d’Ivoire ehk Elevandiluu Rannik. Ei mingit ÜRO mandaati, lihtsalt viime väed sisse ja lööme korra majja. Ja mis tulemusega? Mitte just eriti julgustav sellisega:
The violence began Saturday when Ivory Coast warplanes killed nine French peacekeepers and an American aid worker in an airstrike on the rebel-held north in three days of government air attacks that violated a more than year-old cease-fire in the country’s civil war.
France wiped out the nation’s newly built-up air force on the tarmac within hours. The retaliation sparked a violent uprising by loyalist youths who took to the streets waving machetes, iron bars and clubs.
Oleks ameeriklased kohe pärast mingit intsidenti mingi riigi lennuväe kättemaksuks lihtsalt hävitanud, siis kirjutaks sellest pooled maailma ajalehtedest a la vaadake, mida imperialistid teevad.
Teise huvitava näitena võib tuua terrorismivastase seadusandluse, mis üllataval kombel on Prantsusmaal üks karmimaid maailmas, kui uskuda Washington Postis ilmunud artiklit:
Armed with some of the strictest anti-terrorism laws and policies in Europe, the French government has aggressively targeted Islamic radicals and other people deemed a potential terrorist threat. While other Western countries debate the proper balance between security and individual rights, France has experienced scant public dissent over tactics that would be controversial, if not illegal, in the United States and some other countries.
Taas kord jääb üle küsida, et miks nii palju hala selle üle, mis USAs toimub kui Prantsusmaa ei jää neile eriti millegagi alla? Tõenäoliselt peitub vastus erinevate meediakanalite (eriti prantslaste mõjusfääris olevate) kahjuks liigagi vasakpoolses maailmavaates.
Pärast USA presidendi valimisi mainisin Karl Rove’i ja tema rolli “väärtustepõhiste valijate” kaasamises ning pakkusin välja, et see võis otsustada valimised Bushi kasuks. Viitasin ka sellele, et tegu ei ole just kõige tolerantsema seltskonnaga ja tegin kohatuid üldistusi väga väikse hulga informatsiooni põhjal. Selle tõttu pean esimest (ja tõenäoliselt mitte viimast) korda tunnistama, et astusin ämbrisse.
Nüüdseks on selgunud, et kõige otsustavamateks valijate grupiks oli hoopis üks teine grupp. Tsiteerides John Hood’i:
Yep, it was the atheist vote that really put Bush over the top in 2004.
Ups. Õnneks ei olnud ma ainus, kes kiirelt järeldusi kippus tegema ja on hiljem vabandanud. Üks viideterohke, kuid lühike ja mitmekesine postitusi, mis annab päris hea ülevaate tegelikust, asub Johan Norbergi blogis. Kõik viitab sellele, et tegelikult mängisid väärtused ja moraal nendel valimistel eelmistest hoopis väiksemat rolli.
Mulle meeldis ka Washington Postis ilmunud Kate O’Beirne’i artikkel A Coalition of Conviction, mis selgitab, miks ikkagi Kerry kaotas ja Bush võitis, tuues välja selliseid seiku nagu:
Republicans find themselves on the majority’s side of the cultural divide because they don’t display the Democrats’ condescension and hostility to the moral sentiments and concerns of most Americans. Bush’s deeply held religious faith sometimes finds awkward expression but never seems insincere. His habits of heart and mind mark him as a man of faith. Kerry, on the other hand, glibly declared in the final debate, “My faith affects everything I do and choose. . . . And I think that everything you do in public life has to be guided by your faith, affected by your faith, but without transferring it in any official way to other people.” Had Bush made such a declaration, it would have signaled to liberals an underlying intention to usher in a theocracy; but secularists were unconcerned about Kerry’s pledge because they knew he didn’t mean it.
Kerry pidev tõmblemine kõigile meeldimise nimel jättis temast mulje kui inimesest, kes tahab kõigile meeldida ja on selle nimel ebasiiralt nõus omaks võtma kõigi väärtused ja kokku lubama mida iganes. Kuid kõigile meeldimine ei ole lihtsalt võimalik vaid tähendab ka kellelegi valetamist. Kellele täpselt valetati oleks aga selgunud alles pärast valimisi. Nagu selgus, ei olnud enamus ameeriklasi valmis valima meest, keda nad ei saa usaldada, kelle veendumustes nad ei ole kindlad.
Kas sarnast lähenemist võib kasutada Eesti valijaskonna puhul? Arvan, et saab ja sellepärast julgen Res Publicale ennustada päris korraliku hävingut järgmistel valimistel.
Mulle on jäänud mulje, et roheliste liikumised toetuvad liigselt psudoteadusele ja puhtale usule, sageli pakkudes probleemidele lahendusi, mis ei ole adekvaatsed ning eiravad antud lahendusega kaasnevaid kõrvalmõjusid. Nagu ka ühes varasemas postituses mainitud unustatakse sageli, et progress toob endaga kaasa uusi ideid ja lahendusi, mida me ei oska täna ette näha. Progressi tingimuseks on aga inimmõistuse potentsiaali kasutamine ning seda võimaldab kõige paremini võimalikult vaba turumajanduslik süsteem ja sellest tulenev majanduse areng, mida roheliste pakutavad lahendusega aga liiga sageli sugugi ei soodusta.
Õnneks leidub inimesi nagu Daniel Ben-Ami, kelle artikkel The dismal quackery of eco-economics on üks ülevaatlikumaid kirjutisi erinevatele ökoloogiliste probleemidele pakutud lahendustest ja nende puudulikkusest. Kohustuslik lugemine neile, kes tahavad tõesti probleeme lahenda (ja mitte ainult ökoloogilisi) mitte lihtsalt targutada. Näitena võiks tuua Kyoto protokolli mõju käsitleva tsitaadi:
Since widespread industrialisation is likely to mean more emissions overall – even if industry becomes more environmentally efficient – curbs on greenhouse gases necessarily involve restraining economic growth. The approach embodied in the Kyoto protocol is likely to mean consigning billions of people to poverty (30), as well as restricting the extent to which living standards in the developed world can be improved.
It is wrong to see dealing with climate change and alleviating poverty as a trade-off. Richer, more developed societies are in a better position to deal with the impact of climate change. For instance, a low-lying country like Bangladesh would be in a far better position to deal with rising sea levels if it could afford to build up its flood defences.
Artikkel on pikema poolne ja viidetega, kuid piisavalt populaarteaduslik, et olla arusaadav kõigile, kes inglise keelt natukenegi valdavad. Soovitan soojalt.
Äärmuslike roheliste ökototruste problemaatilisusest kommenteerimine on välja lülitatud
Sarnase pealkirjaga postitus esineb ka ühes teises blogis, kuid sealt pole peale pildi ja sõna “geenius” midagi. Tõenäoliselt jääb eestlastele sellest väheks, kuid George W. Bushi eilse võidu taustal ei saa selle mehe rolli alahinnata.
Tegu on vabariiklaste kõige võimekama strateegiga, kes suutnud vaatamata suurtele raskustele enda mehe järgmiseks neljaks aastaks Valgesse Majja saada. Rove’i suurim saavutus on tõenäoliselt väärtustepõhiste valijate mängu toomine, mis sisuliselt tähendas nendel valimistel homoabielude ja abordi keelustamist. Bushi poolt varem sellel aastal tehtud täiesti absurdsena tundunud käik – ettepanek põhiseadust muuta lausega, et abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel – oli tegelikult selge signaal väärtustepõhistele valijatele, sest Bushi tehtud ettepaneku realiseerumise tõenäosus oli nulli-lähedane. Mõned nädalad hiljem hääletasid mõlemad kongressi kojad eelnõu vastu. Näiliselt oli Bush kaotanud, kuid tegelikult oli teatud grupile valijaskonnast antud väga selge signaal sellest, milliste väärtustega inimene on George W. Bush.
Kogu selle näiliselt tühise kõrvale põike insener ongi Karl Rove, Valge Maja hall kardinal, kellest The New Yorker maikuus natuke põhjalikuma artikli avaldas. Samast üpriski huvitavast artiklist pärineb ka järgmine tsitaat:
As if all this weren’t enough, people in politics love to speculate that Rove is up to much more than is apparent. In the same way that prophetic fundamentalists are always on the lookout for emblazonings of the number 666, the Mark of the Beast, in Washington everybody is highly attuned to the possibility that most of what goes on bears the Mark of Karl Rove.
Karl Rove – geenius? kommenteerimine on välja lülitatud
Ma olen aktiivselt bloge praeguseks hetkeks lugenud rohkem kui 4 aastat, neist viimased 2 aga eriti aktiivselt ja üha kasva huviga. Kuskil veebruaris tuli mõte ka ise blogimist proovida ja esimesed katsetused olid piisavalt julgustavad, et enda augustikuu USAs käiku blogida. Kuna ma jäin tulemusega üpris rahule tekkis mõte natuke püsivam blog püsti panna ja siin ta siis nüüd on.
Sellele postitusele järgnevad veel kümme, mis on kirjutatud viimase paari kuu jooksul. Nagu näha pole blogimine olnud just eriti viljakas, kuid samas proovin edaspidi vähemalt kolm postitust nädalas teha ja kui tagasiside on piisavalt motiveeriv, siis ehk isegi iga päev. Kuna eesti keelse blogi loetavus ei saa just eriti kõrge olla, siis jääb see lehekülg paljuski minus huvi äratanud teemade ja artiklite kogumiks.
Kommentaare ei ole aga põhjust karta ning ma loodan väga, et vastuargumendid või teemaarendused ei jää lugeja enda teada. Olen proovinud natuke määratleda seda, millest selles blogis juttu tuleb, kuid ei tasu unustada, et maailmas on kindlad ainult kaks asja ja see blog ei ole üks nendest.
Kuna esimesed postitused on tehtud mitu kuud tagasi, siis on nad praeguseks liikunud arhiivi ja neid tasub seal otsida.
Proovin lausrumalusi siin välja mitte käia, kuid ei saa garanteerida, et suudan sellest enda piiratud teadmiste juures hoiduda ja olen alati tänulik neile, kes leiavad aega minu tähelepanu nendele puudustele pöörata.
Aga muidu head lugemist!
And so it begins… kommenteerimine on välja lülitatud
Mulle tuleb meelde üks saade ETV-s, kus Ivar Raig ütles välja, et ainult kaks kuni kolm eestlast teavad tegelikult, millest Eesti on loobunud ja millega nõustunud Euroopa Liitu astudes. Ja nüüd seisab Eestil ees EL’i põhiseadusliku lepingu – dokumendi, mida on lugenud vähesed eestlased ja mille ulatust mõistab veel väiksem seltskond- ratifitseerimine. Tegelikult on sõna “leping” täiesti üleliigne ja sisse jäetud pigem väikeseks silmapetteks, sest ratifitseerimine võib osutuda natuke problemaatiliseks, kui kõik mõistaksid, et tegu on EL’i põhiseadusega, mis “on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslik”. On vist üleliigne lisada, et ka Eesti Vabariigi põhiseadusest saab pärast põhiseadusliku lepingu ratifitseerimist pigem ajalooline kurioosum.
Seoses 29. oktoobril Roomas toimunud EL’i põhiseadusliku lepingu allkirjastamisega avaldas EU Referendum nimeline blog põhjaliku analüüsi meie tulevasest põhiseadusest, mis kokku pandud TEAM’i nimelise euroskeptikute liikumise poolt. Analüüs on põhjalik ja soovitan lugeda seda kõigil, kes leiavad, et neile Euroopa Liidu tulevik midagi korda läheb.
Tõenäoliselt on kõige teravamateks probleemideks demokraatliku vastutuse puudumine, mis põhimõtteliselt tähendab, et Brüsselist tulevate seaduste üle pole eestlastele mingit kontrolli, sest seadusi võtab vastu Komisjon, mille liikmed määratakse mitte ei valita. Kes aga tegelevad määramisega:
There has been no popular demand that the EU should be turned into a European State on the basis of its own Constitution. It is Europe’s powerful political and bureaucratic elites, especially in the Big Countries, that are pressing that. Small Country elites are happy to go along, in particular if they face big problems at home, as the East Europeans do, for which they can henceforth seek to put the blame on Brussels.
What fundamentally inspires most of them is the old European dream of Big Powerdom, the intoxication of empire-building, of taking part in however small a way in running a Superpower, while simultaneously freeing themselves from democratic control and political accountability to national parliaments and electorates domestically. The pressure for EU integration that culminates in this Constitution comes wholly from the top down, not the bottom up.
Just nagu sellest veel vähe oleks selgub, et tõenäoliselt on just väiksemad riigid nagu Eesti need, kes saavad kogeda demokraatia defitsiiti kõige teravamalt:
One-third of the Member States will lose their Commissioners five years after the Constitution comes into force. Thus each Member State will have no national representative for lengthy periods of time on the body that proposes all EU laws which those States and their citizens must obey.
Ja kõigile neile, kes arvavad, et USAs on vabadused märksa piiratumad kui Euroopas tsiiteeriks järgmist lõiku, mis tõenäoliselt annab natuke teistsuguse ettekujutuse:
Article II-112 allows all the rights set out in the Charter to be overridden by providing that they may be limited by law “to meet objectives of general interest recognised by the Union.” So the fundamental rights are not so fundamental after all. The conflict between a right and a justification for derogating from it is a highly political matter, in deciding which the Court of Justice would be able to extend its powers further.
Seega on põhiseadusesse juba sisse kirjutatud, et kui üldsuse huvides on sinu õiguste ära võtmine, siis nii ka läheb. Siin kohal tulevad aga meelde John Stuart Milli täheldused enamuse türannia tekkimise tagajärgedest vähemustele, mille kohta leidub ajaloost kahjuks liiga palju näiteid. Ja mis kurat see “üldsuse huvi” (general interest) üldse on?!
Euroopa põhiseaduse vastu võtmine ei ole veel sugugi kindel, sest kümmekond riik kavatseb läbi viia referendumi, mille õnnestumise tõenäosuses ei ole keegi kindel. Referendumi viivad läbi Portugal, Tsehhi, Poola, Taani, Inglismaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg ja Holland. Tõenäosus, et põhiseadus vähemalt ühes neist riikidest tagasi lükatakse, ei ole sugugi väike. Kui nii peaks minema, siis jätkab Euroopa Liit tegutsemist praegusel kujul.
Loodetavasti kutsutakse peatselt aga kokku uus konvent, mis võib föderaalse riigi asemel otsustada praegusest vähem tsentraliseeritud Euroopa kasuks. Igal juhul tulevad järgmised kaks aastat (periood, mille jooksul tuleb põhiseadus ratifitseerida) olema huvitavad.
Kas keegi on Euroopa Liidu põhiseadust lugenud? kommenteerimine on välja lülitatud
Kapitalismi ja turumajanduse (nii nagu ta esineb peamiselt USAs ja Euroopas) üheks kõige mõjuvamaks vastuargumendiks on mitmed head tuttavad ning sõbrad toonud sarnase heaolu võimatuse terves maailmas.
Tõesti, kuidas on võimalik tagada kõigile nendele miljarditele inimestele üle maailma, kes peavad praegu hakkama saama mõne dollariga päevas, sarnane heaolu: oma maja, auto, haridus, olmeelektroonikat ja puhkusi teises maailma otsas. Enamasti ei jää üle muud, kui tunnistada, et jah, kui kõik hiinlased tahaksid elada sama hästi kui ameeriklased, siis oleks tõenäoliselt meie planeedi ressurssidel peatselt ka lõpp. Aga siiski jäi sellest väiksest mõtte harjutusest midagi välja – tehnoloogiline progress ja inimmõistuse nutikus, potentsiaal, mille teeb võimalikuks haridus, mis ettevõtlike inimeste käes leiab praktilisi väljundeid.
Me kipume unustama, kui närused olid meie eelkäijate lühikesed elud. Meile täiesti loomulikuna tunduvad nähtused nagu kraanist tulev vesi, keskküte ja elekter olid vaid sadakond aastat tagasi luksused, mis võimalikud vaid vähestele aadlikele kui mitte kuningatele on nüüdseks üks osa meie – eestlaste – igapäeva elust. Tsiteerides Cafe Hayek’i nimelise blogi pidajat ja majandusteooria professorit Don Boudreaux’d:
I began this class as I begin all of my Principles (of Macroeconomics.- toimt.) classes – namely, by informing my students that each of them is among the very wealthiest people ever to live. Some of my evidence for this claim is the fact that my students are alive, that their parents probably are still alive, that they never worry about starving to death or being killed or disfigured by small pox, that they bathe regularly, and that they each live a home with solid floors, walls, and ceilings and into which livestock do not routinely roam, defecate, and urinate.
ja kui see ei mana veel piisavalt selget pilti silme ette, siis tsiteerib professor veel raamatut History of England, kust toob välja eriti mõjuva kirjelduse 17. sajandi shotlase elust:
His lodging would sometimes have been in a hut of which every nook would have swarmed with vermin. He would have inhaled an atmosphere thick with peat smoke, and foul with a hundred noisome exhalations. At supper grain fit only for horses would have been set before him, accompanied by a cake of blood drawn from living cows. Some of the company with which he would have feasted would have been covered with cutaneous eruptions, and others would have been smeared with tar like sheep. His couch would have been the bare earth, dry or wet as the weather might be; and from that couch he would have risen half poisoned with stench, half blind with the reek of turf, and half mad with the itch.
Inimmõistuse potentsiaali ei tasu alahinnata ja paljude arvates on see isegi midagi taolist, millele võiks loota ja uskuda. Majandusteadlaste hulgas on palju karismaatilisi tegelasi, kuid vähesed on pühendunud just inimpotentsiaali ja -loovuse esile tõstmisele nii tõsiselt kui Julian Simon:
Simon’s central premise was that people are the ultimate resource. “Human beings,” he wrote, “are not just more mouths to feed, but are productive and inventive minds that help find creative solutions to man’s problems, thus leaving us better off over the long run.” As Ben Wattenberg of the American Enterprise Institute explained in his brilliant tribute to Simon in the Wall Street Journal, “Simon’s central point was that natural resources are not finite in any serious way; they are created by the intellect of man, an always renewable resource.” Julian often wondered why most governmental economic and social statistics treat people as if they are liabilities not assets. “Every time a calf is born,” he observed, “the per capita GDP of a nation rises. Every time a human baby is born, the per capita GDP falls.”
Kus asub, siis inimkonna lootus praegu, 21. sajandi alguses? Vastust ei pea otsima kaugemalt kui nanotehnoloogia vallast, mis on viimaste aastatega jõudnud ulmekirjanduse teoreetilisest mõtte lennust vaid mõne kümne (kui sedagi!) aasta kaugusele reaalsusest. Hiljuti lõppenud Foresight instituudi poolt korraldatud First Conference on Advanced Nanotechnology, mis muuhulgas leidis kajastamist ka ajakirjas Reason, kust võis leida nii mõndagi rõõmustavat:
In a presentation on “The Top Ten Impacts of Molecular Manufacturing,” Phoenix predicted that products made using a mature molecular nanotechnology would cost $1 per pound to make. After nanotech factories hit their stride, molecular manufacturing will provide more manufacturing capacity than all the world’s factories offer today. We will see the advent of cheap solar power and cheap energy storage, and inconceivably cheap high-powered computers the size of wristwatches. The components needed to put a kilogram of material into orbit would fit inside of a suitcase. Nanotechnology would make it possible for 100 billion people to live sustainably at a modern American standard of living, while indoor agriculture using high-efficiency inflatable ten-pound diamond greenhouses would help restore the world’s ecology. The ultimate limit to economic growth seems to be heat pollution, the waste energy radiated away from nanotech devices.
Artikkel käsitleb veel teisi potentsiaalselt revolutsioonilisi arenguid, kuid peatub ka mõnedel ohtudel, millest võib pikemalt lugeda artiklist.
Teine huvitav artikkel on intervjuu AI (artificial intelligence) guuru Ray Kurzweil’iga, kus läbivaks teemaks on konvergents ehk kuidas inimene ja arvuti peaaegu märkamatult kokku sulanduvad, kuidas me ennast täiustame ning kuidas hallijuukselisel mehel jätkub veendumust uskuda, et surm ei pruugi tema jaoks olla paratamatus:
By the 2020s we will be placing millions or billions of nanobots—blood cell-size devices—inside our bloodstream to travel into our brains and interact with our neurons. We will be extending our cognitive capability directly through this intimate merger of biology with machines.
Right now, there’s a restricted architecture to the way our brains work. The brain uses electrochemical signaling for information processing, and that’s a million times slower than electronic circuits. You can make only about 100 trillion connections in there. That may seem like a big number, but the way in which we store information is inefficient, so that a master of an area of knowledge can really remember only about 100,000 chunks of knowledge. If you use Google, you can already see the power of what machines can do. In the future, we will be able to expand the 100 trillion connections we have with new, virtual ones. Once nonbiological intelligence gets a foothold in our brains, it will grow exponentially. As we get to the 2030s, human beings will have biological brains enhanced with more powerful nonbiological thought processes.
So the answer to your question is, if we remain unenhanced, if you just had machines developing on a distinct track, they would surpass humans. But that’s not what’s happening. We are merging.
Kuigi ma ei usu 100%-lt kõike, mis Kurzweil’i suust välja tuleb on meil siiski põhjust homset päeva ja järgmist aastat oodata optimistliku veendumusega, et aina paremaks läheb. Kui õigustatud see optimism on näitab meile aga tulevik.
2025: Aeg mil hiinlased elavad nagu ameeriklased kommenteerimine on välja lülitatud
Järgnevad ennustused on tehtud 1981. aastal Philip K. Dicki poolt ning ilmusid esimest korda raamatus The Book of Predictions
1985
By or before this date there will be a titanic nuclear accident in either the USSR or in the United States, resulting in the shutting down of all nuclear power plants.
1989
The United States and the Soviet Union will agree to set up one vast metacomputer as a central source for information available to the entire world; this will be essential due to the huge ammount of information coming into existence.
1995
Computer use by ordinary citizens will transform the public from passive viewers of TV into mentally alert, highly trained, information-processing experts
Tõenäoliselt pole absurdsemad ennustused pooltki nii huvitavad kui need, mis on väikse kohendamise abil peaaegu tõesed. Huvitav on see, et Dick tajus ära mõned trendid, kuid tegelikusest on need tsentraliseeritumad ja paindumatumad. Reaalsus võimaldab suuremat variatsiooni, kui enda ajas kinni olev inimene suudab endale teadvustada.