Loodusfotograafia ei ole digikaamera ajastul enam midagi erilist. Enamus meist suudab ja tahab näha looduse ilu, isegi kui seda vahendab kaameraobjektiiv. Teha sadakond looduspilti ja leida sealt üks, mis väärib ka teistele näitamist pole eriti keeruline.
Märksa vähem on neid, kes soovivad näha ilu inimtegevuses, selles kuidas inimesed enda ümbrust vormivad. Jah, mõni kord on see ilu groteskne, kuid sead imetlusväärsem on nende inimeste looming, kes suudavad industriaalmaastikest leida, midagi esteetilist…midagi, mis köidab tähelepanu, liigutab mõtteid…
Nikkel seguneb vee ja pinnasega – ilus, kuid mürgine. (Foto: Edward Burtynsky)
Apokalüptilised stseenid Bangladeshi laevalammutus väljadelt; silmapiirini laiuvad naftaväljad täis tuhandeid pumpasid või hõbedaselt läikiv naftatorustik, mis lookleb läbi rohelise loodusmaastiku; maailma suurim – Kolme Oru tammi – ehitusplats Hiinas; kandiliselt külmad marmorikaevandused…vaid väike valik käsitletavast temaatikast.
Kuna pilt võrdub tuhande sõnaga, siis jätan igale fotograafiast huvitunule võimaluse tema loominguga ise tutvuda.
Edward Burtynsky industriaalfotograafia kommenteerimine on välja lülitatud
Eesti kaitseväe tulevik on ajateenistusest loobumine ja suurem rõhuasetus elukutselisusele. Minu arvates on see aja küsimus ja sellepärast olen kõigil, keda ajateenistus ees ootab, soovitanud see võimalikult kaugele tulevikku lükata, sest tõenäosus, et midagi oluliselt mõne aasta jooksul muutub on üpris suur. Jürgen Ligi määramine kaitseministriks pani minu soovituse just ruutu. Delfi vahendab:
Ligi hinnangul peab Eesti kaitsevägi lähiaastatel arenema professionaalsuse suunas.
„See on eriti oluline lähtuvalt vajadusest, et oluline osa meie kaitseväelastest on pidevalt rahutagamismissioonidel väljaspool Eestit. Eesti julgeolekut on lihtsam tagada koostöös meie liitlastega NATOs ja see eeldab osalemist missioonidel,” ütles Ligi.
Et mitte tervet ministeeriumit kohe enda vastu pöörata on Ligi ajalehtedele antud kommentaarides siiski väga vaoshoitult esinenud:
“Hetkel ei soovi ma midagi muuta ei ministeeriumi korralduses ega ka kaitsepoliitikas,” ütles Ligi. Samuti avaldas ta lootust, et saab ametit pidada kuni järgmiste riigikogu valimisteni. “Eks see paistab, kuid sellise arvestusega ju alati minnakse.”
Kui kellelgi on tahet kaitsepoliitikat ümber struktureerida ja seada siht elukutselisuse suunas, siis on see Jürgen Ligil. Muutuste ellu viimiseks on aga vaja kannatlikust ja liitlasi organisatsiooni sees. Ma tahaks loota, et Ligil on mõlemat.
Koalitsioonierakondadest on Rahvaliidu toetuse saamine tõenäoliselt kõige keerulisem, samas kui Keskerakond näitas juba Mikseri ajastul üles kalduvust pooldada elukutselisust, seda eriti NATO kontekstis. Keskerakonna programmi välis- ja julgeolekupoliitika 6. punkt on siiani piisavalt ambivalentne:
Peame oluliseks arendada Eesti esmast enesekaitsevõimet. Eesti riigikaitse tugineb jätkuvalt üldisele ajateenistuskohustusele ja professionaalsetele üksustele. Peame lähikümnendi peaeesmärkideks mobiilsete väeüksuste osakaalu suurendamist ning territoriaalkaitsestruktuuri ümberkorraldamist olulisel määral Kaitseliidule tuginevaks maakaitsestruktuuriks.
Saab näha, kas kaitseväelased suudavad hoiduda poliitikasse sekkumisest kui peaks tõesti nii minema, et Ligi hakkab ajateenistusest loobumisele tõsisemalt mõtlema.
Ehk on olen ma liiga optimistlik kui mitte lausa naiivne, kuid ma arvan, et korralikud argumendid ja tõhus selgitustöö võivad osutuda määravaks “avalikkuse” toetuse saamisel.
Tuhatkond kilomeetrit Eestis eemal on mõnevõrra teistsugune perspektiiv toimuvast. Ajaleht ei tule koju vaid pead ise seda internetist vaatama. Plakat või reklaam ei hüppa näkku vaid pead ise seda kuskilt otsima. Sellepärast võttis ka aega enne kui ma sain aru, miks järsku kohukesed nii populaarseks muutusid ja kõik sellest tagasihoidlikust tootest kirjutama hakkasid.
Kui poliitilise välireklaami keeld Riigikogu poolt keelati oli see minu arvates üks mõttetumaid otsuseid üle pika aja. Ehk oleks juba siis pidanud kirjutama, et inimesed on leidlikud ja leiavad mooduseid sellest totrust mööda minna. Küsimus on rohkem rahas ja pühendumises, mida on kindlasti suurematel erakondadel rohkem kui väikestel.
Nüüd me siis teame tulemust: K-kohukesed.
Mis mind häirib on linnaametnike poolne igasuguste volituste ületamine kohukese reklaamide keelustamisel – ei roheline taust, ega “K” täht kuulu Keskerakonnale ja kuigi need kaks näivad olevat omavahel seotud on selline “mulle ei meeldi, võtame maha” lähenemine väga libe tee.
Mida siis võib reklaamiks kasutada ja mida mitte – äkki panete kirja või tahate äkki mingi komisjoni moodustada, mis kõik reklaamid enne üle vaatab kui nad välja pannakse? Kas sellest oleks piisanud, kui reklaam oleks olnud mõne teise rohelise tooniga või hoopis väikese “k”-tähega? Aga kui taust oleks sinine olnud ja “k”-täht üleval nurgas? Aga kui praegusele plakatile lisada kohukese pilt? Mis asi on üldse poliitiline – kas kohuke või “K”? Kust läheb piiri?
Seadus peab olema üheselt mõistetav kõigile ja ilma mingite ametnike poolsete tõlgendusteta, mis sõltuvad mõnda teise erakonda kuuluva linnapea “arvamusest”.
Ma loodan, et AS Kohuke seisab enda reklaami eest ja nõuab selgitusi – vajadusel kohtus.
Tobe seadus on ära teeninud tobeda olukorra. Poleks poliitilist välireklaami keelatud, poleks ka probleemi – saaks reklaamiga esineda kõik, kes tahavad. Tsiteerides Viiselit:
…nii ei saa reklaami ära keelata /…/ see, millise seaduse nad lõpuks kokku keerasid oli pehmelt öeldes mõtetu.
Ahjaa, palju õnne geniaalse reklaamikampaania puhul AS Kohukese turundusmeeskonnale!
Kellele blogide pidev lugemine tundub tüütav või kes soovivad lihtsalt väikest visuaalset pausi soovitan Mamza’s blogi, kust võib leida päris huvitavaid viiteid just kunstirohkemale poolele internetist.
Sealt pärineb ka viide Organic HTML’ile, mis võimaldab sul enda blogi või kodulehe aadress sisestada ja vaadata, milline taim sealt välja kasvab. Tundub eelistavat viideterohkemaid lehekülgi – katsetamiseks sobivad näiteks Eesti tuntuimad päevalehed.
Vahel on teksti liiga palju… kommenteerimine on välja lülitatud
Kunagi aastaid tagasi, kui ma veel koolis käisin, pakuti meile ühes vahetunnis banaane, millest sai alguse huvitav diskussioon. Ammendava vastus õnnestus selle aastate tagusele vestlusele leida alles täna: kust otsast on banaani õigem koorida ja miks?
Vestlus sai alguse sellest, et mulle meeldis (meeldib siiani) banaani koorida sellest otsast, mis ei ole puu küljes olnud vastupidiselt valdavale enamusele. Võib-olla aitab kui ma kutsun valdava enamuse poolt kasutatavat otsa varrega otsaks? Misiganes.
Igal juhul vaatasid mitmed klassikaaslased mind sellise lähenemise peale imelikult ning küsisid, miks ma valest otsast banaani koorin. Kuna mul eriti head vastust ei olnud, otsustasin natuke improviseerida ja hakkasin kõigile väitma, et käepidemest – mis banaanikasvatajate poolt spetsiaalselt mugavuse jaoks välja arendatud – koorimist alustada on vale. Enamus võttis minu kurioosset väidet naljana, kuid paarile inimesele õnnestus piisavalt veenvalt seda lugu rääkida (ja demonstreerida), et nad hakkasid vähemalt enda banaani koorimismetoodika õigsuses kahtlema.
Samas olin ma ise tegelikult üllatunud, et teised samamoodi banaani ei koorinud ja mõtlesin, et äkki on hoopis nendel õigus. Järgmiste nädalate jooksul proovisin banaani koorida “õigest otsast” ehk alustada varrest. Kaua ma sellisele lähenemisele vastu ei pidanud ja koorisin peatselt banaane jälle enda arvates õigemast – varreta – otsast.
Kuid siiski…vahel filosoofiliselt mõnda banaani (ma söön ikkagi palju banaane) põrnitsedes olen mõelnud, et miks ma ikkagi varrega otsast koorimist ei alusta, et kas minu eelistatud meetod on tingitud harjumusest?
Nüüd – aastaid hiljem – leidsin täitsa juhuslikult artikli Slate’ist, mis banaani koorimise küsimusele vastata üritab: The Great Banana Revolution.
Nagu selgub koorivad banaanieksperdid – ahvid – banaane täpselt samamoodi kui mina. Ok, sellest üksi ei piisa mingiteks suurejoonelisteks järeldusteks, kuid nagu artikli autor märgib on varreta otsast koorimise alustamisel paar huvitavat eelist:
Multiple experiments (well, two experiments, actually, since we only had two bananas) quickly convinced a majority of the department that Petal’s way is—surprisingly—easier than the traditional method, though the econometricians thought you’d need to test at least 30 bananas to report that result with confidence. The labor economists immediately resolved to apply for a grant.
The same experiments turned up a remarkable pro-Petal instance of the Law of Unexpected Consequences regarding those long stringy things on the sides of the banana that you peel off after you remove the skin. According to our two experiments, peeling from the non-stem end greatly increases the chance that those strings will stick to the skin and come away with it, obviating the need to remove them separately. The attendant reduction in labor input has been particularly persuasive to the development economists, who have also pointed to potential productivity gains from using the stem as a handle.
Mõni kord vaatad seda, mida sõbrad ja tuttavad on kokku meisterdanud ning tunned, kuidas kuidagi piinlik hakkab. Tead, kui vähesega nad tegelikult on hakkama saanud, kuidas siit ja sealt tehnikat laenates ning enda loovust rakendades on tehtud asju, mille üle saab olla midagi häbenemata uhke.
Leheküljelt võib leida väikse dokumentaalfilmi “The Narrators”; mõned muusika videod, millest üks on parem kui teine; “Waking Life”-ist inspireeritud “Eeter” ja mõned eksperimendid.
Ah jaa, igal väiksel filmikesel on oma selgitus tehnilisemast poolest, mis ehk abiks teistele huvitunutele.
Ma arvan, et igaüks leiab nendest 7’st väikesest saavutusest midagi, mis tema tähelepanu suudab mõneks minutiks köita.
Kui nüüd keegi nende tegevust korralikult finantseeriks saaks me midagi tõeliselt huvitavat näha…
Disclaimer: mitmed tegijad/esinejad on tuttavad isegi sõbrad – järeldused jäävad seega lugeja teha.
Häbematult lubav seltskond ehk imo.ee kommenteerimine on välja lülitatud
Ma olen sellise ettevõtmise suhtes üpris skeptiline, sest:
1) Poliitikul, kes peab sisuliselt permanentset valimiskampaaniat tegema, on väga keeruline teha ebapopulaarseid otsuseid, küll aga jagub motivatsiooni populistlikeks initsiatiivideks.
Esialgne e-entusiasm vaibub kiiresti ja asendub e-apaatiaga, kus võim koondub huvigruppide ja erakondade kätte. Huvigrupid, mis suudavad mobiliseerida inimesi hääletama, saavad võimaluse ebapopulaarsetele poliitikutele pakkuda võimul püsimiseks toetust – vastutasuks on vaja ainult mõnda teenet või algatust.
2) Stabiilsusest ei saaks rääkida, kui minister (jah, sest just ministrid on kõige nähtavamad) iga 4 kuu tagant välja vahetatakse. Selle ajaga ei jõua ta midagi teha. Lisaks on välisriikide esindajatel keeruline sõlmida isiklike kontakte või usaldada inimest, kes ei pruugi järgmisel tippkohtumisel enam sama ametit pidada. Rahvusvaheliselt oleks selline lähenemine aga uudne ja kahtlust tekitav, mille tulemusena võib Eesti mitmest initsiatiivist kõrvale jääda kui ei toetuta inimestele, keda ei ole võimalik nii lihtsalt välja vahetada.
Sellises olukorras liigub võim de facto ametnikule/diplomaadile, keda pole valinud ei mina ega sina vaid ametisse määranud poliitik. Enda poliitikat suudavad sellises olukorras ellu viia erakonnad, mis mõistavad ametisse määramise tähtsust ja suudavad ametisse määrata endale sõbralikud ametnikud. Valimistel on sellises olukorras veel vähem tähtsust kui varem.
3) Enamus “pideva valimise” ideid on üles ehitatud ID kaardi rakendustel. Ok, mina ja sina tuleme sellega toime aga Tädi Maali, kes on arvutit ainult kaugelt näinud? Mis saab nendest huvigruppidest, mis pole huvitatud lahendusest, mida nad ei oska ega õieti tahagi kasutada? Miks nad peaksid selle ideega üldse kaasa minema – veel parem, miks peaksid poliitikud selle ideega kaasa minema? Kas nad on huvitatud sellisest pidevast tõmblemisest? Vaevalt.
4) Positiivset on hulka keerulisem märgata kui negatiivset, mida ei väsi ükski opositsiooni liige teistele meelde tuletamast. Niimoodi mustatakse üks-teist ja toimub mingi pidev karusell, kus samad näod pidevalt vahetuvad. Või on meil mingi poliitikute allikas kuskil, kust neid pidevalt juurde tuleb ja me saame läbikukkunud pensionile saata? Vist mitte.
5) Valija on enamasti ratsionaalselt ignorantne ehk tal puudub motivatsioon hankida piisavalt informatsiooni, sest saadav kasu (“õigesti” valimine) on minimaalse positiivse tagajärjega – tegu ikkagi ainult ühe valija häälega. Inimestel on isiklikud elud ja vähesed neist suudavad/soovivad pidevalt koguda informatsiooni, mille mõju oleks nende eludele minimaalne. Pigem veedavad nad aega lastega, käivad sõpradega kohtumas või teevad tööd. Kardan, et pidevad valimised tekitaks olukorra, kus hääletatakse harva ja peamiselt negatiivse informatsiooni baasil, mida on näiteks läbi meedia liigagi lihtne võimendada.
Lõpetuseks täpsustaks miks minu jaoks selline lähenemine kummaline on: sest kõige lihtsam viis poliitikat mõjutada on poliitikas minna mitte unistada mingist e-utoopiast.
Maailma on lihtsam parandada läbi eraalgatuste kui poliitika.
Kui poliitikute tegevus sedavõrd häirib, siis kuidas oleks nendest mööda minemisega? Kui toores võim ei huvita vaid hoopis mingi kindel initsiatiiv, siis äkki annaks selle riigi kontrolli alt ära võtmine mingit tulemust? Väiksem riik, mis sekkub inimeste eludesse vähem ja võimaldab rohkem inimestel endil otsustada.
Kui poliitikul pole millegi üle eriti otsustada, siis ei oma tema tegevus ka erilist tähtsust. Las sahmerdab kui tahab, peaasi, et ei sekku pidevalt (ka kaudselt) minu toimetamistesse.
Rootsis on poodidest sageli peaaegu võimatu leida pakendatud valmis lõigatud juustu. Juustu ennast võib leida kümnetes erinevates sortides ja kujudes, kuid mitte valmis lõigatud viiludena. Põhjus selleks on väga lihtne – rootslased kasutavad juustulõikajaid, mille leiutas 1925. aastal Thor Bjorklund Norrast. Mõned aastad hiljem läks juustulõikaja masstootmisesse ja levis kiiresti ka Rootsi.
Wikipedia ültleb, et juustulõikajad on peamiselt kasutusel põhjamaades. Ma kaldun arvama, et see on ka peamine põhjus, miks Rootsi poodidest on keeruline leida valmis lõigatud juustu.
Viimaste postitustega on kaasnenud selline tüütu nähtus nagu “comment spam“. Ei meeldi mulle see mõttetu risustamine.
Kuna ma ei taha anonüümseid kommentaare kinni panna, siis peab nüüd inimesest kommenteerija lihtsalt veel ühe sammu läbima – “captcha” testi. Loodan, et see ei vähenda motivatsiooni kommenteerida.
Video- ja arvutimängudes kujutatavad virtuaalsed maailmad muutuvad üha keerulisemaks ning pakuvad üha rohkem huvi nii sotsioloogidele kui majandusteadlastele, kes näevad sadade tuhandete osalejatega virtuaalsetes maailmades huvitavaid võimalusi ja arenguid.
Alles see oli kui mõned ettevõtlikud isikud suutsid ennast Ultima Online’is leitud/ostetud/vahetatud virtuaalse kolaga elatada müües sea edasi eBay’l. 2003. aasta BBC artiklist:
Sites such as eBay, Player Auctions and Tradespot list items, characters and player accounts for sale.
The amounts being traded are huge. Figures collected by economist Edward Castronova show that the total dollar value of what is being traded, excluding EverQuest items, runs into the millions.
Mr Dibbell has become an itinerant merchant wandering the land of Britannia seeking out gold and other goods to sell.
“I’ve discovered that there is a food chain and the producers are at the bottom and the merchants are at the top,” he says.
JS: Are these games doing to closed societies what the Voice of America did to the Soviet Union in the cold war?
EC: Much, much more intensely. Right. I think the smart thing for the US state department to do today is build a game about Islam but make it a democracy. And set it up so that every 16-year-old from Morocco to Pakistan can go into that world when they get a computer. Not say anything overt about democracy but have them play – have them vote, for example.
Terve intervjuu on huvitav ning käsitleb muuhulgas virtuaalsete maailmade kasutamist sotsiaalseteks eksperimentideks (kommunism, marksism – aga palun!).
Soovitan kõigile, keda sünteetilistes maailmates toimuv huvitab.
Natuke teise nurga alt, kuid võib-olla veel huvitavam on hiljuti World of Warcraft’is toimunu, mille käigus pääses valla “virutaalne katk”, mis ei oleks pidanud levima:
Game administrators were baffled. As they scrambled to quarantine areas of the game world, the disease quickly spread beyond their control. Partially to blame was the game’s “hearthstone” feature, which allows players to essentially teleport from one area to another, and which made it possible for the plague to reach the most distant regions of the map in just minutes.
Eventually the game’s administrators came up with a “spell” to cure the plague and managed to distribute it to the players en masse. But the legacy of Corrupted Blood remains. While software viruses are nothing new, Corrupted Blood is unique in that it’s the first such infection ever to spread through a virtual environment without being deployed by malicious intent. It was, in a certain sense, naturally occuring in its environment. You might even say it evolved and sought self-propagation, just as any lifeform would do.
Mida keerulisemaks muutuvad virtuaalsed/sünteetilised maailmad seda keerulisem on nende loojatel ennustada ja ette näha väikestest muudatustest tulenevaid probleeme. Isegi programmeerija ei ole kõike nägev ning arvestav jumal vaid inimene, kes teeb aeg-ajalt vigu.
Kui suudaks nüüd veel ainult ise uuesti mängima hakata aga…lihtsalt ei julge selle ajaneelajaga maadlema hakata.
