Varsti õnnestub ehk Vabalogile jälle hoogu juurde anda ja regulaarsemalt postitama hakata. Miks viimasel ajal uusi postitusi pole saab selgitatud juba järgmises postituses – natuke internetist, natuke kapitalismist ja natuke järjekordadest.
Eelmise postituse kommentaarides soovitati mul kasutada raamatukogu, mida ma siis praegu ka teen. Lundist ja elust Rootsis kirjutan mõne aja pärast natuke pikemalt, kuid seniks mõned huvitavamad artiklid, mille otsa olen komistanud.
– Washington Postis ilmus hiljuti Soomet ülistav artikkel. Kuigi autorid on selgelt Soomest vaimustunud on tegu siiski realistidega, kes mõistavad, et see, mis sobib Soomele ei pruugi sobida USA’le. Õnneks tuuakse välja ka Soome lähenemise puudusi, millest kõige huvitavama oli minu jaoks:
Groupthink seems to be fine with most Finns; conformity is the norm, risk-taking is avoided — a problem now, when entrepreneurs are so needed. I was bothered by a sense of entitlement among many Finns, especially younger people.
Sirpa Jalkanen, a distinguished microbiologist and biotech entrepreneur affiliated with Turku University in that ancient Finnish port city, told me she was discouraged by “this new generation we have now who love entertainment, the easy life.” She said she wished the government would require every university student to pay a “significant but affordable” part of the cost of their education, “just so they’d appreciate it.”
– Globaalne soojenemine on fakt, kuid kas Kyoto protokoll on kõige parem lähenemine probleemi lahendamiseks, eriti kui sellest on kõrvale jäetud arenguriigid nagu India ja Hiina? Ma pooldan jätkuvalt tehnoloogilisi lahendusi ja õnneks on leidlike inimesi, kes proovivad probleemi just tehnoloogiaga lahendada ja seda ehk märksa tõhusamalt kui poliitilised initsiatiivid. Laineenergia rakendamisega tuntuks saanud Stephen Salter on välja tulnud uue ja huvitava ettepanekuga – pihustada atmosfääri soola, et teha pilved heledamaks ja valgust peegeldavamaks:
Initially 500 unmanned radio-controlled boats, costing £1m each, would be deployed off the west coast of Africa and west of Peru, where the lumpy stratocumulus clouds are most prevalent.
The 70ft-tall vessels, placed 25 miles apart, would be tracked by satellite. The forward movement of the boats, driven by wind-powered rotors, would turn underwater turbines that would create a field of static electricity. Water sucked into the rotors would hit the electrostatic field, creating the fine mist of seawater.
Around the world 40,000 tons of sea spray are whipped up into the atmosphere each second. Salter believes an additional half a ton per second would have to be generated to brighten clouds by 4.5%.
Salter believes that companies could be persuaded to pay £10 per ton to the spray project to counterract corresponding amounts of their carbon emissions entering the atmosphere and creating heat.
– Kas sul vedelevad üleliigsed 100 miljonit dollarit magamistoa nurgas? Kas sina oled huvitatud väikesest kosmosereisist? Kui vastasid mõlemale küsimusele “jah”, siis Space Adventures pakub võimalust teha tiir ümber Kuu!
Seoses magistrantuuri õpingutega kolin ja sean ennast järgmise nädala (tegelikult juba esmaspäevast 22.08) jooksul sisse Rootsis, Lundi nimelises ülikoolilinnas. Kuna esialgu pääsen interneti ainult avalikest wi-fi punktidest järgneb ka mõningane postituste põud.
Interneti lubati toas mulle kõige varem nädala pärast, kuid ma loodan, et õnnestub siiski midagi ka varem kirjutada.
Esmaspäeval viitasin Vernon Smith’i artiklile elektrituru konkurentsi suurendamisest, mis pani Peeter Marveti esitama huvitava küsimuse:
oleks huvitav mõtiskleda ka sarnasele küssale telekommi vallas: oletame, et Eesti Telefon oleks erastatud eraldi traadi ja teenusena, st sama infra peal saaksid täna kõik võrdsetel alustel toimetada. Mis oleks olnud täna teisiti?
Minu vastuse leiab siit, kuid küsimus oli piisavalt huvitav, et jäi mõneks ajaks meelde ja kerkis uues valguses esile pärast ajakirjas Business 2.o-s ilmunud artikli Free Wi-Fi? Get Ready for GoogleNet lugemist, mis käsitleb Google’i väidetavaid plaane hakata internetiühenduse teenusepakkujaks:
First it would build a national broadband network — let’s call it the GoogleNet — massive enough to rival even the country’s biggest Internet service providers. Business 2.0 has learned from telecom insiders that Google is already building such a network, though ostensibly for many reasons. For the past year, it has quietly been shopping for miles and miles of “dark,” or unused, fiber-optic cable across the country from wholesalers such as New York’s AboveNet. It’s also acquiring superfast connections from Cogent Communications and WilTel, among others, between East Coast cities including Atlanta, Miami, and New York. Such large-scale purchases are unprecedented for an Internet company, but Google’s timing is impeccable. The rash of telecom bankruptcies has freed up a ton of bargain-priced capacity, which Google needs as it prepares to unleash a flood of new, bandwidth-hungry applications.
Artikkel peatub pikemalt ka põhjustel, miks Google soovib ISP’ks hakata ja millised teenused sellega võivad kaasneda. Kuigi Business 2.0 artiklis on rõhuasetus Wi-Fi’l kui tehnoloogial, mis viib interneti lõpp-tarbijani võtis teema üles ka Ars Technica, mis on Google’i tegemisi pikemat aega jälginud, ja tõi välja ühe märksa huvitavama fakti:
Google has been making infrastructure investments lately. Most recently, the company—along with Goldman Sachs—invested US$100 million in Current Communications Group. Current is best known for its broadband over powerlines (BPL) service, currently available in the Cincinnati area.
Varem on erinevates blogides korduvalt olnud juttu Res Publica plaanist doteerida Tallinnas interneti 40 miljoni krooni eest. Kahjuks on plaani detailid hägused ja potentsiaalseid probleeme rohkem kui küllaga. Viimane Res Publica initsiatiivi kommenteerimise laine keskendus – vähemalt blogosfääris – sellele, mida võiks interneti doteerimise asemel toetada, kuhu raha investeerida.
Pakkusin ka ise mõned variandid välja, kuid seda mööndusega: “Kui päris aus olla, siis teiste inimeste raha ümber jagamine, mille käigus tuleb kedagi /midagi eelistada ei ole minu jaoks just kõige sümpaatsem tegevus.” Ei ole seda siiani, kuid nüüd on olemas vähemalt idee sellest, kuidas interneti ühendus viia varasemast rohkem arvu inimesteni ja ehk isegi odavamalt, sealjuures minimaalselt maksumaksjate raha kulutades.
“Broadband over power lines” ehk internet mööda elektritraati
Juba aastaid on lubatud internetile ligipääsu mööda tavalist elektritraati ja seda ilma mingite imevidinateta. Nii USA’s kui Euroopas kinnitavad juba esimesed interneti mööda elektriliine pakkuvad firmad kanda ning potentsiaali nähakse nendes ettevõtetes küllaga. Ars Technica postitusest Google drops some cash on broadband over power lines:
For years now, BPL has been touted as a means off bringing broadband to places not currently served by DSL or cable. The infrastructure is already there and its possible to carry traffic over a power line, so why not? Problem is, all the technological kinks have yet to be ironed out, and some trials have been beset with problems (e.g., radio interference). In addition, other alternative broadband technologies such as Intel’s WiMax broadband technology are getting more love from the tech world as ways of bringing broadband to areas where it’s not currently available.
If Current is able to use the Google/Goldman investment to expand its service nationwide while keeping pricing competitive with DSL and cable, while adequately addressing regulatory and signal interference issues (and radio interference apparently hasn’t been a problem in Cincinnati), it would be good news for consumers who currently lack choice when it comes to broadband.
Siinkohal pakuks asjast rohkem huvitunutele ka viite Current’i koduleheküljele, kust on võimalik leida täiendavat informatsiooni kasutatava tehnoloogia, hinna ja vajalike seadmete kohta. Selle asemel, et Tallinnas või isegi Eestis investeerida miljoneid maksumaksjate raha projektidesse, milles on pikemas perspektiivis põhjust kahelda tasub mõelda hoopis sellele, kuidas erasektorile uusi võimalusi pakkuda. Kahtlemata on üheks tõsiselt võetavaks alternatiiviks Elionile või Starmanil internet mööda elektriliine. Enne on vaja aga peatuda põgusalt infrastruktuuril, tunnistada potentsiaalseid probleeme ja välja tuua positiivset ja kasuliku.
Infrasturktuurist ja erastamise keerukusest
Elektritootmine ja selle kohale toimetamine läbi jaotusvõrgu tuleb varem või hiljem lahku lüüa. Elektrituru liberaliseerimine on üks osa Euroopa Liiduga liitumise tingimustest ja aastaks 2008 peab 35% elektriturust olema vaba konkurentsiks. Eestis on siiani erastatud ainult mõned üksikud piirkondlikud jaotusvõrgud ja seda ilma arvestatavate probleemidetada nagu võib lugeda selle nädalasest Ekspressist:
Erakätes on umbes seitse protsenti võrgust. Suurimad eravõrgud on Läänemaa ja Viimsi omad, mis kuuluvad Soome kontsernile Fortum, ning Narva Elektrivõrk, mille ostsid ameeriklaste Cinergy. Jänkid tegid seejuures suurepärast äri, sest võtsid hästikapitaliseeritud firmast kiiresti suurema osa ostuhinna teistpidi välja. Praegu kuulub Narva võrk ühele Austria firmale.
Arvi Hamburgi sõnul erastas riik Narva ja Läänemaa võrgud eeskätt kogemuste hankimiseks. Võrgud olid täiesti erinevas olukorras: esimene linnas, suhteltiselt uus ja suure tarbimistihedusega, teine maal, vananenud ja väga hõreda tarbimistihedusega. “Praktika näitab, et nad on pärast erastamist hästi toime tulnud,” ütles Hamburg.
Kas edaspidi tasub erastada terve jaotusvõrk korraga või läheneda piirkondade põhiselt on eraldi küsimus, kuid vähemalt Energeetikanõukogu on seisukohal, et aeg on hakata mõtlema terve Eesti jaotusvõrgu erastamisele.
Eesti jaotusvõrgu kvaliteet on vahelduv ning kindlasti vajavad osad piirkonnad suuremaid investeeringuid kui teised, kuid Eesti puhul ei ole tegu astronoomiliste summadega. Võimalikult paindliku ja erinevate elektritootjate konkurentsi soodustav jaotusvõrk peab aga nagunii kasutama uuemat tehnoloogiat, millesse Eesti Energial pole soovi, tahtmist ega põhjust investeerida.
Alahinnata ei saa ka Eesti elektrituru sidumise vajalikust põhjamaade võrgustikuga. Kaabel Soome või Rootsi võimaldaks osta elektrit naaberriikidest ning pakkuda klientidele võimalust osta näiteks “puhast” elektrit Rootsist, Norrast, Soomest või isegi Taanist, mis toodetud kas hüdroelektrijaamades või tuuleparkides. Õnneks peaks juba selle aasta lõpuks valmima ESTLINK Soome ja Eesti vahel, mis võimaldab alustada Eesti elektrivõrgu integreerimist põhjamaade võrguga.
Uute tootjate sisenemine turule suurendab konkurentsi, parandab kvaliteeti ja alandab hinda samas tarbijatele varasemast rohkem võimalusi pakkudes. Inimestel avaneb võimalus enda tarbimisharjumusi muuta ja sellest ka mingit kasu saada. Näiteks avaneb võimalus maksta elektri eest vähem, kuid seda tingimusel, et võimsusprobleemide puhul jäädakse esimesena elektrist ilma. Samas jääb loomulikult võimalus rohkem maksta ja sellega elektriga varustatus garanteerida. Nende kahe variandi vahele jäävad aga mitmed erinevad võimalused nagu näiteks kindla elektrikoguse ette ostmine (mis sarnaneks väga mobiilioperaatoritelt mingi kindla hulga minutitega paketi ostmisega), et ennast hinna tõusu eest kaitsta.
Tegu ei ole kiire ja silmatorkava protsessiga, mida saaks valimiste huvides ära kasutada. Paika tuleb panna seadusandlik raamistik ning regulatsioonid. Protsess võtaks aga aega aastaid, kuid õnneks on potentsiaalne kasu kõigile eestlastele mitte ainult arvestatav vaid märkimisväärne. Konkurent ei tekiks ainult elektritootjate seas vaid BPL’i rakendamise puhul ka interneti pakkujate seas, kes on sunnitud uue konkurendi tulekuga arvestama ning enda teenuse kvaliteeti tõstma või hinda langetama.
Jaotusvõrgu erastamise vastu on juba aastaid olnud Keskerakond ja Rahvaliit – kaks praegu valitsuskoalitsiooni kuuluvat erakonda, mis kahjuks seab igasuguse progressi selles valdkonnas lähitulevikus küsimärgi alla. Mõlemal erakonnal on kalduvus näha “tonti”, kus seda ei ole – hirmutada inimesi ja seda alusetult. Energeetikanõukogu esimehe Mihkel Veidermaa arvamusest “Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015”(PDF) kohta võib aga leida lõigu, mis just ebamäärast hirmu üritab hajutada:
Siduda koostööd elektrikaubanduses “tontidega” tarbijate huvide võimalikust kahjustamisest on ilmne liialdus. Rääkida võimsuskriisist Soomes (p. 1.4.1) kuulub samasse valdkonda. Vastupidi – Eesti võib Soomest vaid eeskuju võtta, kuidas seal kujundatakse ja viiakse ellu energiastrateegiat, sh. ka poliitikute asjatundliku harimise teel.
6 põhjust jaotusvõrk erastada
Jaotusvõrgu erastamisest tulenev kasu avalduks mitmel erineval moel, millest üritan mõned enda arvates tähtsamad välja tuua.
1. Jaotusvõrgu erastamine – eriti veel enampakkumise põhjal – võimaldaks riigil saada ühekordse kui arvestatava tulu, mis võib ulatuda sadadesse miljonitesse. Palju oleneb regulatiivsest raamistikust ja pakkujate hulgast. USA ja teiste erastamisega tegelenud riikide kogemuse üks selgemaid õppetunde on olnud, et regulatiivsest raamistikust oleneb kui edukas on elektrituru liberaliseerimine.
2. Kuna jaotusvõrgu erastamine tähendab sisuliselt elektrituru avamist, siis on oodata Soome, Rootsi, Läti ja isegi Leedu ning Venemaa ettevõtete sisenemist turule. Milliseid piiranguid ja millises ulatuses seatakse Euroopa Liidu välistele riikidele on raske öelda, kuid tarbija huvides peaks olema võimalikult vaba turg. Konkurents on see, mis toob hinnad alla ja tõstab pakutava teenuse kvaliteeti. Kes on kokku puutunud Eesti Energia bürokraatiaga teab, kui ärritav on ametnik, kes ei pea kartma, et sa lähed mõne konkurendi juurde.
3. Jaotusvõrgu omanikud on huvitatud enda infrastruktuuri tootlikkuse maksimeerimisest, mis peaks tähendama kerget ligipääsu potentsiaalsetele BPL teenusepakkujatele. Nagu eelnevalt juba mainitud on tehnoloogia alles jõudmas sinnamaale, kus seda saab kasutada tavatarbija. Kuna erastamine võtab aga nagunii aastaid on tõenäoline, et tehnoloogiat on selleks ajaks piisavalt katsetatud ja täiendatud, et selle rakendamine Eestis on võimalik ja isegi tasuv.
4. Elektriga on varustatud valdav enamus Tallinna ja Tallinna vahetu ümbruse elanikest. Viia internetiühenduseks sobivat kaablit uutesse elamurajoonidesse on kulukas, kuid tasuv tegevus. Samas jääb internetiühendust pakkuvate firmade valik sellistes piirkondades kesiseks ning taandub sageli ainult Elionile. Elektrivõrku internetiühenduse pakkumiseks kasutaval firmal on seega võimalus turule siseneda ja kasutada juba olemas olevat infrastruktuuri. Lisaks on võimalik internet viia ka nende inimesteni, kelle piirkonda uue kaabli vedamine lihtsalt ei tasu ennast ära.
5. Dünaamilisest hinnapoliitikast on juba juttu olnud, kuid mitte innovatsioonist, mida elektrituru avamine võib endaga kaasa tuua. Inimesed on leidlikud ning suutelised leidma huvitavaid lahendusi ja rakendusi, millele mina ei pruugi üldse tullagi. Kui me suudame elektrituru liberaliseerida, siis avaneb võimalus ettevõtlikel eestlastel katsetada ja arendada uusi tehnoloogiaid, mida on tulevikus võimalik viia ka teistesse Euroopa Liidu riikidesse, mille pole samuti pääsu erastamisest. Tegu oleks kõrgtehnoloogiat kasutava sektoriga, mis pakuks kõrge lisandväärtusega (loe: palk) töökohti.
6. Mida rohkem on Eesti integreerub teiste riikide elektrivõrkudega, seda suuremad on välisfirmade huvi ja investeeringud Eestis. Ulatuslike välisinvesteeringuid karta ega ära põlata ei ole aga mõtete. Eestlastele on investeeringutest ja konkurentsist rohkem võita kui kaotada.
Kui interneti viimine kõigi eestlasteni on mõne erakonna siiras eesmärk, siis ei näe ma selleks paremat ja soodsamat võimalust kui elektri jaotusvõrgu erastamine ja BPL tehnoloogiale soodsa pinnase ette valmistamine.
Jah, jaotusvõrgu erastamisega tuleb teha hulgaliselt selgitustööd ja poliitiline vastasseis on samuti märkimisväärne, kuid tegu ei ole populistliku initsiatiiviga vaid kõigi eestlaste pikaajalise huviga.
Ajakirjas Reason ilmus 2001. aastal Mario Vargas Llosa artikkel Global Village or Global Pillage? , kus kirjanik arutleb liberalismi rolli üle globaliseeruvas maailmas, soovitab olla optimistlikum ja selgitab väga tabavalt, mida kujutab endast “neoliberalism”:
A “neo” is someone who pretends to be something, someone who is at the same time inside and outside of something. It is an elusive hybrid, a straw man set up without ever identifying a specific value, idea, regime, or doctrine. To say “neoliberal” is the same as saying “semiliberal” or “pseudoliberal.” It is pure nonsense. One is either in favor of liberty or against it, but one cannot be semi-in-favor or pseudo-in-favor of liberty, just as one cannot be “semipregnant,” “semiliving,” or “semidead.” The term has not been invented to express a conceptual reality, but rather, as a corrosive weapon of derision. It has been designed to devalue semantically the doctrine of liberalism. And it is liberalism — more than any other doctrine — that symbolizes the extraordinary advances that liberty has made in the long course of human civilization.
Llosa toob ära ka elegantse tsitaadi Vaclav Havelit majanduse korraldamise kohta:
“Though my heart may be left of center, I have always known that the only economic system that works is a market economy….This is the only natural economy, the only kind that makes sense, the only one that can lead to prosperity, because it is the only one that reflects the nature of life itself.”
Artikkel on pikema poolne, kuid mitmekülgne ja huvitav – väärib lugemist.
Hiljuti avastasin enda jaoks The Brussels Journal’i, mille arhiividest leidsin ka Paul Belieni artikli On Abortion, the Welfare State, Keynes and Hayek. Kuigi ma ei ole kõikide mehe seisukohtadega nõus on tema argumendid arvestatavad ja mõned täheldused piisavalt terased, et väärivad tsiteerimist:
Today we are witnessing a serious moral crisis because the future has been sacrificed on the altar of the welfare state. The moral decay of nations can be read in their debt ratios. Most parents would be ashamed to leave their children an inheritance of debts. But this is exactly what governments in West Europe and North America have been doing over the past three decades. The average government debt of the seven biggest industrial nations in the world has risen to 75% of annual Gross Domestic Product (GDP), the sum of what a nation produces in one year. As debt must be reimbursed sooner or later, public debt indicates that the cost of present government expenditure is being transferred to the future. Taxpayers of the next generation will have to foot the bill of the present generation’s welfare benefits.
This is not merely a moral, but also a political problem. The western welfare states can hardly be called democracies any longer. Indeed, government debt is a violation of the fundamental democratic principle “no taxation without representation.” A future generation that has had no say in political decisions previously taken is forced to pay the bill for these decisions – a situation that calls for a new Boston Tea Party!
Eesti üheks suurimaks majanduslikuks eeliseks ja uhkuse allikaks on olnud defitsiidist hoiduv eelarve. Kahjuks viitavad aga kõik märgid (jutud, kuulujutud, plaanid) sellele, et 2006. aasta eelarve on tänu Keskerakondlasest rahandusministrile 2-4 miljardit krooni miinuse poolel.
Kui see jama läbi läheb ja Reformierakond samal ajal valitsuses istub on minu pettumus suur.
Ei hakka esialgu veel Reformi sellise käitumise põhjuste üle spekuleerima (midagi pole VEEL juhtunud), kuid sellise tee valimine ei lõppe nende jaoks hästi, sest võib avada Res Publica vastutustundlikumale tiivale (eesotsas Veskimäega) “tee valijate südametesse” ja õiguse Reformi korralikult meedias tümitada.
Elektrimonopoli kaotamisest ja selle järgsele korrale elektriturul on Vabalogis juba tähelepanu pööratud ning abivalmite kommentaatoritega isegi põhjalikult arutatud.
Reedeses Wall Street Journalis võtab elektrituru konkurentsi teemal USA’s sõna 2002. aasta Nobeli (memoriaal)preemia majandusteaduses võitnud Vernon Smith ja seda sarnase suunitlusega sellele, mis Vabalogis mõned kuud tagasi, kuid mõnevõrra selgemalt ja konkreetsemalt kui amatöörid Eestis:
Many foreign countries–the U.K., Chile, Australia and New Zealand–have managed to liberalize electricity systems. There are no regrets in spite of mistakes, backsliding and learning bumps. Liberalization occurred because both U.S.-style regulation and foreign nationalization programs were judged serious failures.
From the beginning many foreign countries saw that restructuring must honor the technical difference between the wires business and the energy business. They severed that long enforced tie-in sale of energy with the wires monopoly, and alternative energy suppliers were allowed entry to compete with the distributors. In the U.S., we made the costly error of not embracing upfront the principle that the local monopoly wires business must be distinct and separate from the sale and provision of energy to retail accounts. Only in this way can you hope to see retail energy competition, and the unleashing of a trial-and-error discovery process in which firms search for the best means of matching dynamic pricing and monitoring technologies with consumer preferences.
“…the unleashing of a trial-and-error discovery process…” need sõnada võiksid sama hästi kuulud Hayekile (PDF).
Ma olen rohkem aastaid kui ma tahan tunnistada jälginud kahe kirjaniku blogi – Neil Gaiman ja Jonathan Carroll – ning seda nende kirjutamise algusest peale.
Kui Gaiman kasutab enda blogi peamiselt lugejate küsimustele vastamiseks ja (eduka?!) kirjaniku loomingu realiseerimise tehnilise poole (turundus, lugemised raamatupoodides, raamatu kujundus) tutvustamiseks, siis Carroll’i blog on üks suur tähelduste ja märkuste jada, kust võib leida huvitavaid mõtteid, kummalisi täheldusi ja olemise kentsakaid keerdkäike:
In the window of the art gallery is only one thing– a sensational black and white photograph of a beautiful woman eating a very large jelly donut. There’s white powdered sugar all over her face. She’s staring at the camera and laughing, obviously indifferent to how ridiculous (and wonderful) she looks. But the best part of the picture is this: a few feet behind her, out of her line of vision, a mongrel dog is sitting nearby staring up at her with absolute hatred and envy. It is hilarious. I have rarely seen a picture of an animal with such a human expression on its face. This one is pure jealousy.
It’s such a great picture that I have to enter the gallery and look at this photographer’s other work. And that is when it becomes interesting because although the place is full of the person’s other work, all of it is mediocre crap. Bad calendar art, the many pictures are all a hundred miles away from the excellence of that one photograph in the window.
Was that photograph an accident? Or was it simply the peak of this artist’s career; the only great photo they ever had, or would, take. That was it forever–one shot, one moment of true greatness.
Muide, kui sa oled kunagi tahtnud olla väikesamat sorti tegelane Stephen Kingi, Lemony Snicketi või Jonathan Lethemi raamatus, siis varsti võid kopsaka summa eest selle au osaliseks saada. Kui kopsaka? Gaiman pani mõni aeg tagasi enda värskes romaanis ühe prominentse laeva nime müüki. Võitja pidi nimetamise au eest maksma üle 3500 dollari.
Kusjuures kõik tulud eelnevalt mainitud nimede müügist lähevad heategevusele.
Juunikuu viimastel päevadel avaldas kaitseministeerium järjekordse Faktumi poolse Avaliku arvamuse ja riigikaitse uuringu (PDF), kust minule jäi eriti teravalt silma 11. punkt “Seisukohad riigikaitse korraldamise osas”:
Küsiti, kumba variant Eesti kaitsevõime arendamisel peetakse olulisemaks – kas tuleks arendada väikesi, hästi varustatud ja kaasaegse väljaõppega väekontingente, mis on valmis osalema NATO sõjalistes missioonides või tuleks arendada rohkearvulist rahvaväge, mille ülesandeks on Eesti territooriumi kaitse?
Ehkki selline sõnastus muutis mõnevõrra vastuste proportsioone, jäi selge ülekaal siiski väikeste, NATO missioonideks kõlbulike üksuste toetajate poolele – seda varianti toetas 58%, Eesti territoriaalkaitsele keskenduvat arengukava toetas 28%.
Nagu eelnevast tsitaadist selgub oli varem küsimus mõnevõrra teisiti sõnastatud:
Kas Eestile oleks praeguse kaitsekulutuste taseme juures vaja rohkem väikesearvulist, hästi varustatud ja kaasaegse väljaõppega väekontingenti või rohkearvulist rahvaväge?
Milleks muudatus ja miks just nüüd, kus sama küsimust on küsitud vähemalt neljal eelneval korral? Vastuse sellele küsimusele võib leida kui vaadelda joonist 19, mis koondab ka varasemate perioodide vastused kokkuvõtlikuks graafikuks. Nimelt on rohkearvulise rahvaväe toetajaskond olnud stabiilselt 12-13% ulatuses ja see ei haaku absoluutselt meie praeguse kaitsepoliitikaga. Midagi tuli muuta ja tehti nagu küsitlustes ikka – muudeti küsimust.
Voilá – kohe rahvaväe pooldajate hulk kahekordistus!
Et sellist vassimist (võltsimist?) kuidagi ausamalt/eetilisemalt/teaduslikumalt serveerida oleks tulnud:
1) avaldada ka “vana” sõnastusega küsimus seekordsed tulemused, mis oleks andnud võimaluse neid kahte võrrelda;
2) joonisel 19 selgelt eristada küsimuse sõnastusest tulenev muudatus mingi märkusega või lausa eraldi värvidega, et vältida segadust tulevastes uuringutes, kus on toodud eelmiste perioodide tulemused;
Vaatamata küsimustega manipuleerimisele on iga aastaga üha selgemalt eristumas trend – eestlased ei ole huvitatud ajateenistusest ning peavad ka julgeoleku garantiina palju tähtsamaks tugevast kaitseväest NATO’t, Euroopa Liitu, häid suhteid Venemaaga ja isegi majandussidemeid maailmas ja Balti kaitsekoostööd.
Miks varasemat sõnastust kallutatuks peeti või milles kallutatus väljendub ei selgitata.
Sama uurimuse 11. punkti teine osa avaldab aga mõningast hämmeldust järgmise küsimuse tulemuste suhtes:
Eelneva seisukohaga mõnevõrra vastuolus on avalikkuse soov, et sõjaväeteenistuse läbimine on noormeeste jaoks vajalik. Kindlasti vajalikuks peab seda 55%, pigem vajalikuks 32%. Pigem või täiesti mittevajalikuks tunnistab sõjaväeteenistus 11% küsitletutest.
Kust selline tulemus tuleb? Probleem on olemuselt ülimalt lihtne: küsimus on puudulikult sõnastatud.
Küsimus ei ole üheselt mõistetav ning paljud võivad varianti “sõjaväeteenistuse läbimine on mittevajalik” tõlgendada kui sõjaväe laiali saatmist. Küsimus on ühepoolne ja kallutatud kindla tulemuse saavutamiseks, kus negatiivne vastus jätab vastajale mulje nagu ta pooldaks täieliku kaitseväest loobumist.
Õigem/eetilisem/teaduslikum oleks inimesed panna valiku ette: kas rahvavägi või elukutselised üksused. Seda tegin ma enda uurimustöö küsitluses ja kuigi valim oli EBS’i tudengite põhine korreleeruvad tulemused väga…väga hästi Faktumi uuringu 11. puntki küsimuse tulemustega enne sõnastuse muutmist.
Huvitav on ka Faktumi uuringu 18. joonis, kus on graafiliselt kujutatud vastus küsimusele “kas peaks üle minema kutselisele sõjaväele?”. Nagu enda uurimustöös täheldasin on kutselise sõjaväe poolt need, kes ei pea ajateenistust läbima (naised, keda on eestlaste seas rohkem ja seega ka küsitletute seas) ja inimesed, kelle kogemused ja teadmised sõjaväe kohta pärinevad aastakümnete tagant (60-74 aastased). Lisaks on uuringu kokkuvõttes juba täheldatud, et “kutselist sõjaväeteenistust kalduvad toetama rohkem nooremad, haritumad ja linnades elavad vastajad”.
Arvan, et siinkohal on põhjust väljenduda mõnevõrra selgemalt: ajateenistust pooldavad inimesed, kes lihtsalt ei kujuta endale ette, mida kujutavad endast 21. sajandil sõjalised konfliktid.
Järeldusi: elukutseline sõjavägi Eestis on ainult aja küsimus samas kui ajateenistuse jätkamine on inimeste aja ja raha raiskamine.
Loodan lähitulevikus ühe põhjalikuma uurimustöö baasil käsitleda ka Euroopa Liidu arenevat kaitsedoktriini ja selle mõju rahvuslikule kaitsepoliitikale ja seda lähenemist rakendada ka Eesti katisepoliitika hindamisel.
Aprillis lubasin, et ühe vanamehe rumalusi enam ümber lükkama ei hakka, kuid ta tikub vägisi kirjutama mingit demagoogilist jura. Ja kui ta seda ise ei julge teha, siis tsiteerib teisi, kes samasugust iba välja ajavad. Ei peatu tema eelmisel reedel ilmunud sotsiaaldemokraatlikul kirjutisel pikemalt vaid keskendun ühel konkreetsele tsitaadile:
Hiljaaegu kirjutas majandusprofessor Paul Krugman New York Timesis sellest, et prantslased, kes räägivad vähem pereväärtustest kui USA konservatiivid, töötavad aastas vähem tunde kui ameeriklased, leides sel kombel rohkem aega kodu ja pere jaoks. Ja töötavad paremini. Midagi, mille üle tasub tõsiselt mõelda.
Ma oleks kirjanikult oodanud paremat keele kasutust kui “töötavad paremini”. Mida see üldse tähendab – et nende jalad/käed liiguvad paremini? Või käib jutt hoopis produktiivsusest ja seda sama eksitavat rada mööda, mis juba veebruaris?
Kaplinski võtab toeks seekord Krugman’i, kuid see mees on juba mõnda aega majandusteadusest loobunud kolumnisti ameti kasuks, kus isiklikud poliitilised vaated ei pea tõega haakuma. Jätkuvalt majandusteadusega tegelevad inimesed ei ole õnneks pidanud paljuks ka Krugman’ile tema lohakust/ükskõiksust/demagoogiat ette heita (Kling, Tabarrok).
Õnneks jälgivad majandusteadlased Krugmani kolumne ja lükkavad ümber tema demagoogilisemaid väiteid. Nii kummutatakse ka Krugman’i Times’i kolumni väide nagu oleks prantslased ameeriklastest produktiivsemad:
The difference in employment between the two countries is quite large–France’s 2003 employment to population ratio was 51.9% while it was 62.3% in the U.S. I bet that French output per working age adult–that is adjusted in some manner for people who are out of work–is lower than in the U.S. Stated differently, I bet the most productive 51.9% of the U.S. population is more productive than the 51.9% of the French who are employed. In other words, I think Krugman and the OECD comparing apples to oranges when claiming that French productivity exceeds U.S. productivity.
Omalt poolt küsiks, et kas 60 miljonit on võrreldav 295 miljoniga? Kas on lihtsam leida umbes 30 miljonit produktiivset töötajat või hoopis 180 miljonit?