VABALOG

Uitmõtteid Eesti erakondadest

Eesti “päevapoliitikast” pole selles blogis eriti juttu olnud, kuid praeguse segaduse ja Arnold Rüütli “riigimehelike” vestluste taustal kõigi erakondade esimeestega paneks ikkagi mõned mõtted/täheldused kirja.

Res Publica.
Kogu see “vali kord” värk tundus juba enne valimisi kahtlaselt populistlik ja need Res Publica näod, kellega õnnestus valimiskampaania ajal natuke rääkida enda teadmistega ei säranud. Konkreetsetele küsimustele ei tulnud konkreetseid vastuseid ning mõned eeldused ja arusaamad olid…puudulikud.

Õnneks õnnestus enne valimisis mõnedele inimestele selgeks teha, et “uut” poliitikat sealt küll ei tule.

Mul tundub, et Res Publica soovis poliitilise skaala paremal pool leida sama positsiooni, mida Keskerakond vasakul juba praegu omab, kuid selge visiooniga kogenud ja enesekindla juhi puudumine põhjustas olukorra, kus otsuste tegemisel ning poliitika kujundamisel puudusid selged maailmavaatelised alused. Kui Reformierakond konkreetsete nõudmistega koalitsioonikõnelustele ilmus olid kõik teed avatud nende poliitika teostamiseks ja tagantjärgi võiks isegi väita, et see oli vältimatu.

Konservatiivsusel, mida Res Publica pidi väidetavalt esindama, ei olnud aga Eestis praktiliselt mingit alust. Maailmavaateliselt on tõenäoliselt kõige konservatiivsem Isamaaliit ja eks Res Publica Isamaaliidu poolt varem hääletanute hääli noppiski. Kirik ja usk, mis mujal maailmas on konservatiivsuse aluseks, on Eestis lõppude lõpuks ju tühise väärtusega.

Tõenäoliselt ei andnud midagi Res Publicale juurde ka endise bürokraadi erakonna juhiks seadmine.

Isamaaliit.
Huvitav, et nad veel asju kokku pole pakkinud ja laiali läinud. Rahvuslik poliitika, mida aeti enne Euroopa Liitu astumist pole läbi teinud mingit uuenduskuuri, mis võtaks arvesse meie üha süvenevat seotust Euroopa Liiduga.

Ma ei näe ega usu, et Isamaaliidul järgmistel valimistel paremini läheks kui ei hakata teravamalt vastanduma Euroopa Liidule või esile ei kerki mingid uued immigrantide probleemid.

Mida kauem Eesti Euroopa Liidus on, seda marginaalsemaks muutub rahvuslusele baseeruv poliitika. Arvan, et mitmeid prominentseid Isamaaliitlasi, kes ei soovi erasektorisse minna, võib peatselt näha erinevaid Eesti kultuuri edasiviivaid või esindavaid organisatsioone juhtimas.

Keskerakond.
Ei jaga Keskerakonna maailmavaadet, kuid selle erakonna juhi vastu lihtsalt peab austust olema. Tegu on ikkagi väga võimeka inimesega, kes suudab arvestada olukorraga, teha järeleandmisi kui vaja ja mis peamine – olla väga kannatlik. Ka Keskerakonna PR töötab paremini kui teistel erakondadel ja vahel väljendub see eriti kontrastselt.

Viimaste nädalate jooksul on saates “Foorum” istunud koos erinevate erakondade esindajad ja jätkuvalt on sealt kõige puhtamalt väljunud keskerakondlased, kes praktiliselt midagi ei ütle – lihtsalt kuulavad, kuidas endised koalitsioonipartnerid üks teist tümitavad ja muigavad või lausa naeravad. Kui jutt aga liiga rahulikuks läheb, tõstatavad jälle mõne teravama küsimuse ja lasevad Res Publica ja Reformi esindajatel üks teist tümitada.

Eriti kontrastne oli aga vahe viimases (või oli see eelviimases) saates, kus Keskerakonda esindas Evelyn Sepp – kena noor naisterahvas roosas. Kes olid aga teised vestluspartnerid? Vanad, väsinud ja “hallid” mehed, kes ainult üks teist vastastiku süüdistada jõudsid. Evelyn aga lihtsalt naeratas ja torkis seda herilasepesa ohutust kaugusest – teiselt poolt lauda.

Reformi loobumine koostööst Keskerakonnaga Tallinna Linnavalitsuses tundub olevat aga üle pika aja üks tobedamaid käike, eriti pärast seda kui Keskerakond oli nõustunud kõigi Reformi nõudmistega.

Mulle tundub, et Keskerakonna suhted Venemaaga pole pooltki nii tõsised kui osad väidavad.

Reformierakond.
Nii palju kui ma valimas olen käinud on minu hääle Reformierakond ka saanud ja seda tänu liberaalsele maailmavaatele. Üks-kaks maailmavaatest tulenevat põhimõttelist nõudmist koalitsiooni kõnelustel on teinud Reformist selgelt edukaima erakonna Eestis mitte ainult mine vaid ka mitmete teiste inimeste arvates kui uskuda viimaseid avaliku-arvamuse uuringuid.

Mõeldes praegu Reformi ja Res Publica ühinemisele ei saa ma aga aru, miks arvasid noore erakonna juhid, et Reform neil ennast alla laseb neelata? Kas selleks oli ainult Siimu lubadus või oli tegu heast valimisedust tingitud eufooriaga. Kuni vasakerakonnad üksmeelele ei ole jõudnud pole põhjust arvata, et paremerakondadel selleks erilist motivatsiooni on.

Reformi juures teeb mõnevõrra murelikuks Meelis Atonen, kes tundub erakonna aseesimeheks natuke liiga emotsionaalne olevat. Tema esinemine saates Foorum jättis mulje nagu oleks tegu marginaalse erakonnaga, kelle ainus võimalus mingit tähelepanu saada on olla agressiivne ja sõjakas.

Reformi puhul on vähemalt minule jäänud mulje, et nad pole suutnud veel kohaneda enda uue staatusega – Eesti populaarseim ja üks stabiilselt suuremaid erakondi. Sellises olukorras võib olla kannatlikum…mitte nii sõjakas.

Rahvaliit.
Oh neid vendi Reiljaneid. Üks selgrootumaid ja mõttetuimaid erakondi Eestis, kelle poolt hääletavad vist ainult põllumehed ja sedagi rohkem mingist väärastunud lojaalsusest. Tundes nii mõndagi Rahvaliidu ambitsioonikat noort võiks sellele erakonnale isegi mingit tuleviku ennustada kui nad Reiljanitest kuidagi lahti saaksid.

Samas on Villu laveerimine erinevate kriiside ajal olnud üllatavaltki oskuslik ja Jaak Alliku kommentaarid kohati päris teravad, kuid mida nendel inimestel ei näi olevat on ettekujundus majanduspoliitikast – olgu see Janno seal Tartus Ülikoolis kes iganes.

Sotsiaaldemokraadid.
Kuni Padar on selle Eesti jaoks sobimatu erakonna eesotsas ei näe ma ka seda erakonda mingitel valimistel suurt mandaati saamas. Ilvese valimine Europarlamenti oli ikkagi pigem erand, mis kinnitab reeglit.

Mõistlikust ja läbi mõeldud majanduspoliitikast ei saa aga sotsiaaldemokraatide puhul rääkida, eriti vaadates virelevat Saksamaad või ummikusse jõudvat Rootsit. Võiks nagu teistelt õppida, ennast toimuvaga kursis hoida mitte nämmutada aastaid vanu mantrasid.

Tagged with: ...

Categorised as: ...