VABALOG

Vahelduseks natuke EL’i põhiseadusest

Minule pakub jätkuvalt huvi Euroopa Liidu Põhiseadusliku Leppe saatus ja põhjust sellest taas kirjutada annab värske valitsuse koalitsioonileping, mille punkt 23 ütleb:

Valitsusliit toetab Euroopa Liidu Põhiseadusliku Leppe ratifitseerimist. Valitsusliit korraldab Põhiseaduse muutmiseks rahvahääletuse.

Huvitav, huvitav – kas sellest võib välja lugeda, et Euroopa Liidu põhiseadust ei ratifitseerita ainult riigikogus, et ka täiesti tavalisel eestlasel õnnestub sõna sekka öelda… isegi kui see toimub kaudselt?

Tõenäoliselt pole kõik meie valitsuserakondade juhid ignorantsed sellest, mis suunas liigub teistes Euroopa riikides EL’i põhiseaduse rahvahääletusele panemine. Iga päevaga tundub üha tõenäolisem, et eestlased ei peagi EL’i põhiseadust ratifitseerima, sest rohkem kui ühel referendumil ütleb rahvas sellele riukalikule dokumendile “ei”.

Prantsuse valitsuse toetus EL’i põhiseadusele on olnud üpris lahja ning sulaselget vastuseisu võib näha vasakpoolsemates opositsioonierakondades ja ametiühingutes. Viimased küsitlused on näidanud, et Chirac’i katsed prantslastele EL’i põhiseadust “müüa” on haledalt läbi kukkunud ja Prantsusmaa võib olla esimene riik, mis EL’i põhiseaduse tagasi lükkab.

Huvitav on aga see, et Prantsusmaal näivad nii põhiseaduse pooldajad kui vastased olevat mures sama asja pärast. The Times vahendab:

M Chirac said that, contrary to French belief, the constitution was a guarantee “that France will continue to exist”. The treaty, he said, would ensure that Europe did not succumb to ultra-liberalism — French jargon for the Anglo-American free market system.

His repeated stress on “les Anglo-saxons” as the adversary of France reflected the fact that the swing to the “no” camp has been driven by left-wing voters who believe that the constitution is a British-inspired plot to destroy the protective French state and its welfare system.

“This constitution is precisely the logical answer to liberal logic,” he said. “Of course we are not contesting the market economy. But we are trying to answer an economic Europe with a political Europe.”

Järgmine loogiline küsimus on loomulikult, mis siis ikkagi juhtub, kui isegi prantslased EL’i põhiseadusele “ei” ütlevad. Tsiteerides taas The Times’i:

But if France does vote “no”, what happens then? The short answer: not much. The EU will keep running under its old rules, cumbersome but not unbearable, while members work out whether it is worth trying to salvage the treaty.

In theory, all member states must approve the constitution for it to take effect. But for months, there has been much talk about how a “no” vote from a peripheral country might be fudged. One suggestion is that if the rejection came from a small country, it might be allowed to hold the vote again, as Denmark did after it voted against the Maastricht treaty in 1992, and as the Irish did when they rejected the Nice treaty in 2001.

A large country that happened to be a new entrant (a common, coy way of referring to Poland) might be excused on the grounds that it was a newcomer, and perhaps also allowed a second chance.

Volumes have been written already about what to do if Britain votes “no”. “Leave it on the sidelines” is a popular answer.

But if France voted against, it would be hard to fudge the question in that way. It is simply too central. Could the constitution be revised? That might not be as horrific as many assume.

The problem with the constitution is that it took far too long to draw up. The two years of wrangling purported to be an effort to find consensus, but the sprawling document includes something for everyone to hate.

A drive to find a much less ambitious text on which all agree could be a more refreshing and profitable exercise.

Or nothing happens at all. That could be the making of the EU. Small alliances would be formed; agreements would be struck between them.

That would not be the death of the EU, as some fear, but merely the death of the attempt to make so many policies apply to all countries. It could even help the acceptance of the new members by giving them more chances to strike alliances with the older ones.

Jan Rokita, Poland’s centre-right opposition leader, who hopes to become prime minister in elections this year, is of that school. Arguing that the constitution was not needed, he said: “Europe can integrate wonderfully without the treaty, and it can just as easily descend into crisis with it as without it.”

Nagu eelnevast tsitaadist selgub on EL’i põhiseaduse vastaseid ka teistes Euroopa riikides kui Inglismaal ja Prantsusmaal. Näiteks Hollandis toimub referendum loetud päevad pärast Prantsusmaad ja sealne “ei”-kampaania on on märksa organiseeritum, andes sellega põhjust ka sealset hääletust jälgida. Ka Taani ja Tshehhi on riigid, kus võib referendumi tulemus olla “ei”, kuid nagu eelnevast The Times tsitaadist selgus ei pruugi “ei” mõnes uues või väiksemas liikmesriigis veel mingit lõpliku vastust tähendada.

Isiklikult ei poolda EL’i põhiseadust mitmel erineval põhjusel. Üks nendest on aga kindla poliitilise maailmavaate kehtestamine põhiseadusega. See on ka üks põhjuseid, miks nii prantslased kui inglased võivad EL’i põhiseadusele “ei” öelda – esimesed liigse turumajanduse pärast, teised aga “sotsiaalse turumajanduse” pärast.

Ma ei ole huvitatud tagurlikust sotsiaalpoliitikast, mis võib järgmise 25 aasta demograafilisi projektsioone vaadates, põhja lasta ka Ida-Euroopa riikide majandused. See, et prantslased ja sakslased meile enda keedetud suppi tahavad ümber nurga kaela määrida, ei taha mulle hästi sobida.

Bürokraatiast, tobedatest regulatsioonidest ja liigsest tsentraliseerimisest seekord ei kirjuta. Euroopa ühisidentiteedil ei peatu aga veel nii peagi.

Muide, EL’i kommunikatsiooni “kommisaar” Margot Wallström peab blogi, mille kommentaarides domineerivad euroskeptikud, kes halastamatult tema väiteid ümber lükkavad ja argumentidesse auke torgivad. Kahju ainult, et ta neile ei vasta.

TÄIENDATUD: Ka Delfis on üleval esimene uudis, mis annab mõista, et mingi referendum tuleb ka meil. Igal juhul näib Eesi Pank nii arvavat ja seda peamiselt hirmus, et eestlased ei ole kroonist nõus loobuma. Sisuliselt on meil juba praegu tegu euroga – me lihtsalt nimetame seda krooniks ja peame kõik hinnad jagama 15.6466-ga. Rahvuslik kurioosum.


Categorised as: ...


One Comment

  1. Paul ütleb:

    Minu arvates on udu ajamine EL konstitutsiooni ümber sarnane diskussiooniga, et kas poolenisti rase saab olla? Vastus on ju ette teada -ei saa!
    EL konstitutsiooniga on ka nii, et kui pead õigeks Eesti astumist EL-i, siis tuleb ka konstitutsiooni ühel või teisel moel toetada. Kui oled Eesti EL-i astumise vastu, siis oled loomulikult ka konstitutsiooni vastu. Seletus on lihtne – konstitutsioonita, mis tegelikult tähendab mõningast võimu (otsustamise) tsentraliseerimist, EL mõne aja pärast (nii 5-10 aastat) lihtsalt jookseb laiali.
    Vanamoodi saab n.ö. inertsist veel mõnda aega edasi minna, kuid mitte kaua. Bloggeri seisukoht on eriti taunitav seetõttu, et ta ei ütle otse, et “ma olen Eesti EL liikmelisuse vastu” – ei, blogger väidab silmakirjalikult, et on konstitutsiooni vastu. Tegelikult on aga konstitutsiooni vatased ka EL vastased!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga