Kas vankumatu jalgratta ja ühistranspordi aktivist on perekonna inimene?
Kas lihtsalt minule on selline mulje jäänud või on kõige suuremad jalgratta ja ühistranspordi aktivistid ning autovaenlased inimesed, kellel ei ole lapsi – peamiselt noored, kelle töö- või õppepäevale järgneb vabaaeg?
Noored pered kolivad üha kaugemale linnakeskuse melust. Isegi kui ühistransport nendeni jõuaks, siis on näiteks Viimsisse või Tiskresse loksumine üks tüütumaid ja mõttetuimaid osasid päevast. Lisame siia perekonna varustamise toiduga ja saame olukorra, kus bussi või jalgrattaga liikumine tähendab raskete kottide kandmist (kindlasti mitte kõige positiivsem mõju tervisele) ja eemal olekut lastest – aeg, mida saab veeta perega, lastega mängides.
Kes meist ei sooviks elada oma majas mõnes looduskaunis kohas? Vähesed saavad seda endale ilma mööndusteta lubada. Enamusele tähendab see kokkuhoidu ja täpset väljaminekute arvestamist. Kui nüüd aga kütuseaktsiisi tõstetakse või tekitatakse röövellik ökomaks, siis saavad kõige valusama löögi osaliseks just ots-otsaga kokku tulevad perekonnad – inimesed, kes on suutnud endale tööga võimaldada mõistliku ja mugava elu.
Kuskilt tuleb neil leida lisakulutuste katmiseks vahendid ja nii tehakse tööd rohkem ning nähakse lapsi vähem. Kannatab ka koos veedetud aja kvaliteet, mis nüüd peab leppima väsinud ja võib-olla tüdinud vanemaga. Noortel emadel ja isadel tasub just siis pöörduda endisest rohkem erasõiduki poole, rügada rohkem ja riskida tervisega.
Kas on alternatiive? Kolida “mägede” betoonlinnakutesse? Kas keegi soovib seal vabatahtlikult perekonda kasvatada, kui tal on teisi võimalusi?
Inimeste prioriteedid ja väärtused on erinevad – ühed väärtustavad jalgratta romantikat, teised lastega veedetud aega.
Categorised as: ...
kusjuures, mingis mõttes ma pean nõustuma. vähemalt selles osas, et lastega on autoga palju asju mugavam teha. ühistranspordiga saab ka, aga kahe sellise… no paariaastase vahega lapsega, kui nad on üsna pisikesed, ei tule jalgrattaga kusagile minek eriti hästi kõne alla. haa, on erandeid – üks tuttav issi sõitis kenasti nii, et 1 lapsetool ees ja teine taga – aga nt 3nda lapsega enam ei saa nii ka. ja tegelikult on siiski üsna palju jalgrattafänne, kellel on lapsed – aga mitte-pereinimeste hulgas on neid tõesti rohkem.
samas.. ei suuda mina vaimustuda nö uusrajoonidest, kus on pappmajad külg küljes kinni ja mida maksad 30 aastat oma elust. korralik kivimaja veelgi kallim; palkmaja võib olla nii ja naa. ise elan ka ühes 50ndatel ehitatud ‘magalas’, kust saab ühistransaga siia-sinna. ideaalis meeliks ka mulle, et lapsel oleks mingi ‘oma õu’, aga hetkel pole veel piisavalt head skeemi selle jaoks välja mõelnud, kahjuks.
Jüri eks jah Tiina Mägi on ka noor 😉
Tallinna häda on alla 2 km laiune kitsuke pudelikael Ülemiste järve ja sadama vahel. Kurb et see Viru keskus nii vara ehitati, sest sinna alla veel sügavamale sobiks imehästi Lasnamäe ja Mustamäe kiirtrammide peatus.
Jüri ilmselt sa pole mitme väikelapse vanem enam, et mõistaksid kui sul on 3 või enam last siis nende sõidutamiseks kooli, lasteada, huviringide vahet pead palkam sohvri, ise jõudmatagi tööd teha.
Oled sa püüdnud hommikusel tipptunnil sõita mööda Rannamõisa teed või õhtul tagasi kesklinnast kasvõi Tiskresse? Rääkimata siin Ülemiste hullumaja-ristmikust.
Tallinna tulevik on just rohkem ühistransporti ja selleks on rida häid lahendusi millest sa ilmselt kuulnudki pole!
>selleks on rida häid lahendusi millest sa ilmselt kuulnudki pole
njäiteks?
parafraseerides autorit … oled ilmselt “lasterohke autoaktivist ja jalgrattavihkaja” ? 🙂
ämber, JS. Mitmel lapsega üksikemal on auto? kas lapsega noortel peredel on tingimata auto? Või sa mõtled ikka 40-seid firmadirektoreid? blond naine, 2 last, viimase aasta väljalase.