VABALOG

"Minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et- vaid-endale-hoida-inimesed" Tuuli Kochist ja Postimehest

Tuuli Kochi kolmapäevase arvamusloo Tõnis Paltsu tõepäevik valgetele inimestele järelkaja kohalikus blogosfääris oli ulatuslik. Mõned paremad palad, millega ka ise nõus ja mis võimaldavad täna rohkem tsiteerida ja vähem kirjutada:

Tehnokratt:

Olgu siis kirja pandud, et rules-of-engagement on järgmised:

* Kui ajakirjanikul on mõjuv põhjus intervjuud konfidentsiaalsena hoida, siis ta infib intervjueeritavat sellest ning omavahel lepitakse kokku, mida võib ja mida ei või enne loo ilmumist kommenteerida. Selle asja nimi on embargo ja see on siiani olnud kasutusel “PR poolt ajakirjanduse vastu”.

* Kirjaliku intervjuu (“küsimused e-postiga”) täies mahus avaldamine on ülilihtne ja kasulik nii ajakirjanikule kui intervjueeritavale, sest sellega väheneb vääritimõistmise võimalus. Peaaegu sama lihtne on vestluse salvestamine MP3ks ning selle avaldamine. Mõistagi tuleb selles eelnevalt kokku leppida.

Herbaarium:

Mis puudutab Paltsi, siis minuaravates on tal õigus oma blogis kirjutada asjadest nii nagu need tema arvates on. Minu jaoks on meie ametliku ajakirjanduse probleem paljuski selles, et jäädakse hätta lihtsate asjadega. Kui minister on käpard siis miks ei või seda öelda? Kui valitsusliit raiskab ette raha, mida eelarves niikuinii napib siis ongi selle asja nimi raiskamine jne. Selleks ei pea olema raketiteadlane, et seda mõista. Detailidesse laskumata – ajakirjandus võiks võimule vähem pugeda, olla vähem poliitiliselt korrektne ja vähem ümmargust PR-mulli ajada.

Tuulelohelend:

Esimesena tuli plaksti meelde ülikooliajal sõpruskonnas kasutatud vaidlustealane hüüdlause “Kui ei mõista, siis mõnita”. Teisena aga… ega lugupeetud ajakirjanik ise ju ei läinud praegusele tööle selleks, et “oma väärt nõu ja mõtteid maailmaga jagada”. Ei-ei, kus sa sellega…

itar-tass:

Mina arvan, et ei tasuks ühe ajakirjaniku ühest väiksest artiklist nüüd nii elevile minna. No mis siis, kui tema blogimisest aru ei saa, ega blogijad sellepärast järgi ei jäta ja ega blogimine sellepärast aeglasemini ei liigu suunas, kuhu ta viimased paar aastat hoogsalt liikunud on. Ehk et isiklikust netipäevikust saab midagi ajakirjanduse moodi, mis on võimeline ühiskonnakorraldust ja poliitikat olulisel määral mõjutama.

Tõnis Palts:

Usun aga, et nii Postimehe kui teiste suurte päevalehtede lugejate arv jääb veel pikaks ajaks oluliselt suuremaks kui kõigi eesti inimeste blogide, mistõttu ei minu oma ega teised ei kujuta märkimisväärset probleemi objektiivse ja hariva informatsiooni levikule nagu demokraatlikes riikides kohane.

Piraaja:

10 000 blogi, 10 lugejat nädalas. 100 000 lugejat. Think again.

Soundtrack to my soul:

Mina olen ka blogija. Võimujanuline? Teataval määral kindlasti. Edev? Teataval määral kindlasti. Õnnetu? Kindlasti mitte! Miks peaks kirjutamine ning mõtete avaldamine minust õnnetu inimese tegema? Kas ma nutan siin blogis?

Eraldi mainimist väärib Postimehe üleolev (kui mitte ülbe!) suhtumine blogijatesse, kes hoiduvad enda tegeliku nime avaldamisest:

Tuulelohelend:

Mul on suht raske uskuda, et lehe kokkupanijad ei mõista ei eesti ega inglise keelt. Või seda, et Postimees on siiski kommertsprojekt, mitte haridusasutus, teadustempel või kohtukulli kandja.

Eriti irooniline on see, et rubriik, kuhu nad need tsitaadid kokku “laenavad”, kannab pealkirja “Tagasiside”. See on samapalju tagasiside, kui vanasti olid nn. lugejakirjad “tööliselt Tambovist”.

Pajatusi pastelsest pohmellist:

Vot vam… tõeline tõde. A propos, eelnev ei takistanud teataval väljaandel – hoolimata kahe veeru vahel laiutavast diskleimerist – mede blogist üht lõiku avaldamast. Meie, tõsi küll, mitte kõige viisakamas toonis järelepärimisele asjade sellise käigu kohta jäeti seksikalt vastamata.

Liisu virtuaalne identiteet:

Postimehe ajakirjanikud ei ole siin teretulnud

jah, te lugesite pealkirja täiesti õigesti. postimehe noortelisa hip! on viimasel ajal korduvalt kasutanud väljavõtteid sellest blogist oma mingis rubriigis ja mulle see ei meeldi. eriti, kuna minu lehe paremas servas seisab, et sa pead minu tekstide kasutamiseks minu käest luba küsima. postimees seda teinud ei ole.

Saatsin postimehele mõned päevad tagasi sellise kirja:

Kirja ja vastust soovitan lugeda kõigil, kes blogivad.

Ma olen seda “hipi-pipi” värki laupäeviti natuke vaadanud ja ikka mõelnud, et huvitav, kas need inimesed andsid enda kirjutatu avaldamiseks loa? Ja kui andsid, siis mis tingimustel?

Kahjuks eriti ei imestanud, et Postimees lihtsalt varastab teiste kirjutatut. Ma lootsin, et see päris nii ei ole, et kui keegi saadab kirja, kus palub enda blogist väljavõtete avaldamine lõpetada, siis saadetakse talle viisakas jaatav vastus mitte ei hakata mingit jura ajama.

See, et inimene avaldab enda mõtteid pseudonime all või anonüümselt, ei anna õigust tema kirjutisi ilma loata kommertseesmärkidel avaldada.

Ma arvan, et juriidiliselt oleks suht kindel lahendus lihtsalt enda blogi päisesse või jalusesse kirjutada midagi taolist nagu “Siin blogis kirjutatu avaldamine ilma kirjaliku loata ajalehes Postimees on rangelt keelatud”.

Ma loen nii Päevalehte kui Postimeest ja minu suhtumine Postimehesse muutub iga sellise seiga päevavalgele tulekuga negatiivsemaks. Sama ajal peab aga Priit Hõbemägi blogi – selgitab otsuseid, vastab aeg ajalt kommentaaridele ja arutleb ajakirjanduse rolli üle ühiskonnas.

Kui keegi oleks mul lasknud kaks kuud tagasi valida Postimehe ja Päevalehe vahel, siis oleksin valinud Postimehe pikemalt mõtlemata, kuid täna…täna oleks valik keerulisem ja kalduks tõenäoliselt Päevalehe poole.

Kui läheb ajalehtede tellimiseks, siis võtan ma kõike seda arvesse!


Categorised as: ...


3 Comments

  1. siim ütleb:

    päris huvitav ka see

  2. Anonymous ütleb:

    simo, imk, leheneeger, parasiil, arrowhead (vt pealkirja), zooda, õnnetu – õnnelik (iga neljas on õnnetu)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga