VABALOG

Doing Business 2005 – Eesti 16. kohal

Maailma Pank tegeleb ühe tänuväärse projektiga, mille raames kaardistatakse ettevõtlust mõjutavaid tegureid nagu ettevõtte asutamiseks vajalik aeg, töötajate palkamise ja vallandamise lihtsus, litsentside saamiseks kuluv aega jpm. Informatsiooni on kogutud 155 riigi kohta ning olulisemad näitajad on võrdlemiseks ilusti tabelisse pandud.

Eesti on meeldivalt 16. kohal, kuid samas teeb murelikuks, et meist ees pool on peale Leedu (15) ka Soome (13), Rootsi (14), Norra (5) ja Taani (8). Enne selle tabeliga tutvumist olin ma arvamusel, et meie keskkond on ettevõtlusele soodsam, kuid nüüd peab seda arvamust natuke muutma – ainult, et millises ulatuses?

Palkamine ja vallandamine: Eesti kõige nõrgem näitaja

Eesti suurimaks probleemiks näib olevat töötajate palkamine ja vallandamine. Nii võib detailsemaid andmeid uurides näha, et Rootsis (86), Taanis (17), Norras (46) ja Soomes(84) on tööjõu palkamine ning vallandamine lihtsam kui Eestis, mis kuulub enda kohalt (111) samasse gruppi riikidega nagu Mosabiik, Hiina, Iraan ja Austria.

Põhjuseid 111. kohale sattumiseks võib olla mitmeid.

Olulist rolli võib siin mängida näiteks uurimuse metodoloogia, mis eeldab, et töötaja ei kuulu ametiühingusse, mis on osadele riikidele soodsam kui teistele.

Eestis on ametiühingute positsioon üpris nõrk, kuid nii meie sotsialistlik pärand kui AÜ’de lobi on teinud meie vallandamist ja palkamist reguleeriva seadusandluse keerulisemaks kui ta olema peaks. Nii täidab Eestis seadusandlus tühimike, mida Rootsis, Soomes ja Norras täidavad ametiühingud. Ajalooliselt võivad siin olulist rolli mängida 1990ndate alguse suured vallandamised ja struktuursed probleemid Eesti majanduses (inimeste oskused ei läinud kokku töökohtadega), mis võisid anda tõuke karmimale seadusandlusele kui tegelikult vaja.

Kui Eestis räägitakse palkamist ja vallandamist reguleeriva seadusandluse lihtsustamisest, siis jääb paljudele inimestele mulje nagu tahetaks ainult nende vallandamist lihtsamaks teha. Palkamisest ei ole peaaegu kunagi seaduses juttu, ainult vallandamisest, mis on ka must-valgelt kirjas ning millest kramplikult diskussiooni käigus kinni haaratakse.

Ma kaldun arvama, et paljud inimesed ei mõista, et kui vallandamine on lihtsam, siis on ka palkamine lihtsam ehk kui ettevõtja riskid veel ühe inimese palkamisel on minimaalsed, siis on tal lihtsam seda täiendavat inimest palgata. Mida keerulisem on tal inimest vallandad, seda tõsisemalt peab ta mõtlema, kas ikka soovib kedagi juurde palgata. Tööandjal on peaaegu alati võimalik töötajate koormust suurendada ja vähendada, kui täiendava inimese palkamine on liiga riskantne.

Lisaks on inimestel kalduvus mitte mõelda sellele, et kui ettevõtja tahab olla edukas, siis ta ei saa enda töötajaid pidevalt välja vahetada. Sageli omavad töötajad teadmisi ja oskusi, mis on omandatud töö käigus ja tööandjale väärtuslikud: millised on tööandja ootused, kuidas ettevõttes asju aetakse, milliseid kliente ja kuidas tuleb teenindada jne. Sageli kaasnevad uute töötajatega aga koolitus – ja kohanemiskulud, mis sunnib ettevõtjaid kaaluma, kas olemas olevat töötajat on mõtet vallandada.

Paindlikum seadusandlus võimaldab lihtsamalt leida igale inimesele just talle kõige sobilikuma töö.

Ma julgen väita, et iga tööka inimese huvides on paindlikum palkamist ja vallandamist reguleeriv seadusandlus. Töötaja positsioon palgaläbirääkimistel paraneks märgatavalt, kui ta teaks, et mõnel teisel tööandjal on tema palkamine märksa lihtsam. Boonusena võiks mõelda sellele, et juba praegu on osades valdkondades tööjõu puudus. See olukord muutub järgnevate aastatega ainult teravamaks, mille tulemusena peaks taanduma ka “kui ei meeldi, mine ära” mentaliteet paljudes ettevõtetes.

Maksud: Eesti au ja uhkus

Vaatamata näiliselt positiivsematele näitajatele Skandinaaviamaades peetakse ettevõtluskeskkonda Eestis siiski sõbralikumaks ja Doing Business 2005 andmebaasist võib selle leida ainult ühe seletuse: maksud.

Maksude poolest on Eesti (18) Skandinaaviamaadest (40, 61, 68, 38) kaugel ees ja isegi USA’l (30) on vaja tõsiselt pingutada, et selle näitajaga meist mööda minna.

Kuna Skandinaaviamaad on heaoluriigid, mille ulatuslikud avalikud teenused baseeruvad maksutuludele, siis on ettevõtluskeskkonda arendatud just bürokraatia vähendamise arvelt. Siinkohal kerkib esile ka põhimõtteline küsimus, millele on paljuski ajaloolistel põhjustel Eesti ja Skandinaavia maad erinevalt vastanud: kuidas motiveerida inimesi ettevõtlusega tegelema?

Kuna Skandinaaviamaades on maksude alandamine (vähemalt esialgu) problemaatiline, siis on ettevõtlusega alustamine tehtud võimalikult lihtsaks. Kes vähegi soovib alustada ettevõtete saab seda teha kiiresti, suhteliselt tagasihoidliku summa eest ja mõnevõrra paindlikumal tööjõuturul kui Eestis. Kahjuks on ettevõtluse hind arvestatavad maksud, mis ei ole aga ühekordne vaid pidev iga-aastane kulutus, mis kasvab koos sinu ettevõttega.

Eestis on ettevõtte alustamine keerulisem ja aega nõudvam tegevus ehk ühekordsed kulutused on suhteliselt suured, kuid kui ettevõtte asutatud ja tulus, siis jääb märksa suurem osa tuludest maksude poolt puutumata. Ettevõtlusega kaasnevad riskid ja vaev tasuvad ennast ära märksa suuremas ulatuses kui Skandinaaviamaades. Paindumatusest tulenevad probleemid on võimalik lahendada märksa kergemalt kui kõrgetest maksudest tulenevad probleemid, mis võivad laienemise üpris keeruliseks teha.

Tahaks väga loota, et Doing Business 2005 uurimusest on teadlikud ka Eesti poliitikud, kes mõistavad, et arenguruumi on meil küllaga ja kui teha õigeid valikuid, siis võime juba mõne aasta pärast olla esikümne eespool otsas.

Post Scriptum: Simeon Djankov tegi CATO instituudile nädal tagasi uurimusest ka ettekande, mis salvestati ja on saadaval Real Video ja podcastina. Üks huvitavamaid märkusi pärineb ettekande küsimuste ja vastuste voorust, kus Djankov selgitab Hiina värskeid reforme, mis on suunatud siseriikliku ettevõtluskeskkonna soodustamisele. Mis kõige huvitavam, need reformid võivad mõne aasta pärast osutuda tähtsaimateks Hiina ajaloos, kuid praktiliselt keegi pole neid kajastanud.


Categorised as: ...


3 kommentaari

  1. A.Kes ütleb:

    “Vaatamata näiliselt positiivsematele näitajatele Skandinaaviamaades peetakse ettevõtluskeskkonda Eestis siiski sõbralikumaks ja Doing Business 2005 andmebaasist võib selle leida ainult ühe seletuse: maksud.”

    Huvitav lause.

    1) Ma arvasin, et Doing Business tabel ettevõtluskeskkonna sõbralikkust tema terviklikkuses just hindabki.

    2) Tabelis on Eesti 9. litsentside hankimise poolest, 14. tollitõkete poolest, lisaks veel 19. lepinguõiguse poolest. Väita, et kõrgele tabelikohale on üks seletus – maksud (18.)- on veidi kallutatud, kas sa leia?

    Mõni reflektiivsem lugeja võiks arvata, et sa kipud ettevõtluskeskkonna sõbralikkust lihtsalt maksumääradega võrdsustama – umbes samamoodi nagu sa kipud heaolu üldiselt majanduskasvuga ja -vabadusega võrdsustama.

  2. p ütleb:

    märgiks ära, et ka ikoon usa ei ole esikohal. selleks on hoopis uus-meremaa. mida me teame uus-meremaast?

    milleks see iludusvõistlus? kui palju erineb usa ja kanada majandusranking? ühe koha võrra? mida see meile näitab?

  3. Jüri Saar ütleb:

    A.Kes: Näe, vanad sõbrad ka platsis ja nii abivalmilt kohe 🙂

    Nali naljaks, kuid sinu märkused võimaldavad mul mõndasid segasemaid kohti selgitada.

    Alustuseks, üks asi on faktipõhised mõõdikud, kuid inimeste arvamused kipuvad olema hoopis midagi muud. EL’i poolt läbi viidud küsitlusest Entreprenurship (http://europa.eu.int/comm/public_opinion/flash/fl160_en.pdf) võib leida, et ettevõtluse alustamist peetakse keerulisemaks kompleksete administratiivsete protseduuride tõttu just Skandinaaviamaades. Eestlased on märksa positiivsemalt meelestatud (lk 52). Aga Doing Business näitab, et Skandinaaviamaades on ettevõtluskeskond soodsam? Miks need kaks uurimust erinevad?

    Ettevõtteid alustavad inimesed mitte statistika või uurimused ja sellepärast pidasin vajalikuks märkida, et “vaatamata sellele peetakse ettevõtluskeskonda Eestis sõbralikumaks”. Ma arvasin, et selline mulje polnud ainult minul vaid on laiem nähtus, mida ei pea eraldi täpsustama. Ma loodan, et eelpool toodud uurimus annab minu väitele kaalu.

    Ok, äkki on eestlased lihtsalt julgemad ja ettevõtlikumad? Samas näitab teine EL’i küsitlus, et eestlased näivad mõnevõrra arglikumad ettevõtete alustamisega olevat kui rootslased, soomlased või taanlased (http://europa.eu.int/comm/enterprise/enterprise_policy/survey/eurobarometer_pressmemo.pdf).

    1) Üks asi on vaadata konkreetseid näitajaid nagu protseduuride arv, finantseeringu suurus, regulatiivne raamistik jne. Hoopis midagi muud on inimeste arvmused ja arusaamad. Kuigi Doing Business uurimuse kohaselt on Eesti enam-vähem samal pulgal põhjanaabritega on meil enamus näitajaid halvemad ja küsitlused näitavad (v.t. eelpool mainitud EL’i uurimust), et eestlased peavad ettevõtluskeskonda sõbralikumaks ja minu arvates on üpris loogiline oletada, et kui sa saad enamus teenitud tulust endale jätta mitte maksudena ära maksta, siis näib sulle ka keskkond sõbralikum.

    2) Ei leia. Kui sa vaatad teisi näitajaid (k.a. neid, mida sa mainisid) siis nendes on Eesti näitajad Skandinaaviamaad omadest enamus juhtudel 10 punkti kaugusel ning Skandinaaviamaades üldjuhul paremad. Mind huvitas (ja kui sa loed veel kord esialgse postituse läbi, siis ehk märkad seda), miks Eesti on ikkagi praktiliselt samal tasemel Skandinaaviamaadega. Kõige suuremad on erinevused nendes valdkondades, mis leidsid ka põhjalikumat käsitlust – tööõigus ja maksud. Eesmärgiks ei olnud selgitada, miks on Eesti sellel kohal, mis ta on vaid miks ta ei ole Skandinaaviamaadest kõrgemal, kuigi minule (ja teistele) on jäänud mulje (v.t. eelpool mainitud EL’i uurimust), et põhjust seda arvata on küllaga.

    Mõni refleksiivsem lugeja võib aga arvata, mida tahab. Parem tutvugu uurimusega ja tehku selle põhjal järeldusi. Lisaks on alati olemas kommentaarid, kus ma olen nõus täpsustama ja selgitama enda kirjutatut.

    “umbes samamoodi nagu sa kipud heaolu üldiselt majanduskasvuga ja -vabadusega võrdsustama.”

    Too mõni näide, siis räägime edasi. Praegu piirduks vaid sellega, et “heaolu” on nagu “õnn” või “elumõte” – iga inimese jaoks midagi erinevat. Minu arvates võimaldab heaolu vabadus, mis võimaldab tegeleda ettevõtlusega, mille tulemus on majanduskasv ja seeläbi suuremaid sissetulekuid, mis võimaldavad koguda makse ja pakkuda mõndasid avalike teenuseid.

    Huvitav, mis on sinu jaoks heaolu?

    p: Ma ei tea, mida “me” Uus-Meremaast teame, kuid ma arvasin, et mina üht-teist ikkagi tean. Mõned harivad viited:

    Natuke Uus-Meremaa majanduslikest reformidest – Intervjuu Roger Douglas’iga (PS. ta mainib seda, mis tehti ja mis tuleks teha, mis on osaliselt poliitiline)
    http://www.cis.org.au/Policy/winter03/polwin03-4.htm

    Uus-Meremaa innovatsioonist tehnoloogias:
    http://www.techhistory.co.nz/

    Wikipedia artikkel on üpris ülevaatlik
    http://en.wikipedia.org/wiki/New_Zealand

    USA ja Kanada võrdlemisel pole vast tõesti mõtet.

    Üldiselt, kui oled esimeses 30nes, siis on hästi, kuid vaadeldud on 155 riiki. See, et sinul pole sellega midagi peale hakata ei tähenda, et teistel ei oleks sellega midagi peale hakata.

    Tegu ei ole ainult iludusvõistlusega – soovitan vähemalt pilk heitad mõnedele PowerPoint esitlustele, kus on selgitatud, mis on ettevõtluskeskkonna reformide tulemus. Veel parem, kui viitsiksid vaadata viidatud ettekannet – esimesed 30 minutit uurimusest, järgmised 20 minutit räägib Boliivia suursaadik reformidest ja siis 27 minutit küsimusi. Kas leiad 30 minutit?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga