VABALOG

7 põhjust ehk alternatiivist Arengufondile

Sellest, miks Arengufondi kaudu 500 miljoni krooni jagamine “innovaatilistele projektidele” järgmise 5 aastat jooksul on jama, olen juba kirjutanud.

Lihtsustatult võib öelda, et Arengufondi kaudu raha jagamine on raha jagamine ideedele, mille teostust ei pruugi olla tõenäoline ega võimalik ning üpris palju oleneb rahajagajate suhetest potentsiaalsete rahasaajatega. Enda argumendi toetuseks pakun välja Riigikontrolli poolt 2004 aastal läbi viidud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetatud tootearendusprojektide tulemused (PDF). Tooks ära ka mõned numbrid, mis peaksid tõsiselt mõtlema panema kõiki, kellele veel kahtlus sellest, et kõik pole päris korras:

Kuidas oleks siis alternatiiviga?

Alternatiivina Arengufondile pakun välja hoopis auhinnad, mis sõltuvad märksa vähem läbipaistmatutest otsustus- ja finantseerimisprotsessidest ja bürokraatiast tulenevatest piduritest ning märksa rohkem tulemustest. Seega 7 põhjust, miks Arengufondi asemel peaks meil olema auhindadel põhinev innovatsioonitoetus programm:

1. Raha jagatakse reaalsete tulemuste, rakenduste ja lahenduste eest mitte unistuste ning sageli tegeliku olukorda eiravate projektsioonide ja oletuste eest. “Money for nothing” olukorrad muutuksid haruldusteks, sest kui ei saa ülesandega hakkama, siis ei saa ka auhinda.
2. Poliitiline element auhinna jagamise otsustus protsessis oleks minimaalne, sest tingimused on paika pandud enne igasugust osalejate poolset tegevuse algust. Võimalused igasuguseks poliitiliseks eelistuseks on praktiliselt olematud.
3. Auhinna saanud lahenduse omandiõiguste saatus on märksa paindlikum, sest riik võib näiteks kasutada eelisõigust patenteeritud lahenduse ostmiseks täiendava summa eest või jätta omandiõigus firmale, mis suudaks toote turule tuua ja kui ei suuda, siis tasuta patendi või õigused omandad.
4. Osalejad ei pea olema ainult eestlased vaid võivad olla välismaised firmad, mis on eestlasi kaasanud partneritena. Taolise lähenemise eeliseks on laiem intellektuaalne potentsiaal ja võimalus eestlaste koostööd teha välismaiste firmadega, mille töö meetoditest ja organisatsiooni kultuurist võib juba palju õppida – isegi siis kui auhinda ei võideta jäävad kontaktid koos kogemustega.
5. Bürokraatliku kontrolli vajaduse vähenemine vastupidiselt praegustele skeemidele. Paberi määrimisega ei peaks tegelema osalejad, kellest osad on praegu välistatud, sest neil puuduvad selleks oskused, aega ja motivatsioon. Kui reeglid on paigas, siis pole tähtis, kuidas tulemusin jõuad reeglite raames tegutsedes. Lisaks on Riigikontroll EAS’ile avaldanud survet pärast taotluse heakskiitmist teha järelkontrolli ja muud tsirkust, mis kandub nagunii taotluse saajale. Selline faas oleks sisuliselt üleliigne auhindade puhul. On täiesti realistlik, et auhinnale pretendeerijad täidaksid kogu projekti jooksul 2 administratiivset dokumenti: osalemise avaldus ja võidu avaldus.
6. Igasugused sisse ehitatud skeemid meeskonna eeldusele hariduse, kogemuse ja oskuste näol, oleks välistatud. Sinu meeskond võib koosneda põhikooli haridusega inimestest, kuid kui nad suudavad leida lahenduse vastavalt reeglitele on neil kõik õigused auhinnale. Kogu auhinna mehhanism on üles ehitatud kaasamisele mitte välistamisele.
7. “Positive externalities” ehk need, kes osalevad, ei pruugi jõuda võitva lahenduseni, kuid mingile alternatiivile, millel on märksa suurem turupotentsiaal või tulla tegevuse käigus mingile hoopis paremale ideele, mis on atraktiivsem turule.

Ma võiks jätkata – kirjutada erakapitali kaasamisest ja inimeste suhtumise muutmisest- , kuid seitse on ilus number ja ma loodan, et eelnev alusel on piisavalt selge, miks auhindade põhine süsteem on innovatsiooni märksa rohkem toetav. See, et midagi taolist pole Eestis või Põhjamaades tehtud, ei tähenda midagi. Küsimus on inimeste vahel hajutatud informatsiooni koondamises mingi eesmärgi ümber ja nende loova potentsiaali vabastamises mitte aheldamises paberimajandusse või mõttetutesse nõudmistesse.

Kas ideel on jumet või olen ma lihtsalt naiivne magistrant – kommentaarid on nagu ikka avatud!


Categorised as: ...


5 kommentaari

  1. paul ütleb:

    Auhindade idee meeldib ka mulle, kuid kohe tuleb meelde üks vastuargument.
    Asi on nimelt selles, et ettevõtlikel, hea ideega inimestel ei pruugi olla raha, et oma projekt ellu viia. Kui oleks raha ja viiksid projekti ellu, siis saaks ka auhinna. Kui raha ei jätku, siis ei saa ka auhinda.
    Nüüd võib muidugi väita, et las küsivad raha kommertspangast, kui on nii hea idee. Tegelikult eesti kommertspangad aga äriplaani põhist laenu praktiliselt ei anna. Siit siis ka vajadus fondi järele.

  2. ssass ütleb:

    Vaidlen vastu – kui inimesel on hea idee ja eelkõige võime ka see ellu viia, siis leiab ta selleks ka investoreid.

  3. Meelis ütleb:

    Paul – raha on ka EASist raha küsides vaja, sest sealt tuleb raha alles tagantjärgi (st pärast kulutuse tegemist). Pankadest saab küll küsida sildfinantseeringut, kuid alati jääb risk, et toetuse tingimuste täitmisega miskit nihu läheb. Ja lisaks pead niikui nii välja käima omafinantseeringu (vähemalt 50% tootearendusprojektide puhul).
    Ja kõik eelöeldu võrdub massiivse paberimajandusega, mida ei ole 100 aastat vaja.

    Ses mõttes mulle Jüri auhinna plaan meeldib, on ennemgi ju sellised asjad innovatsioonile tublisti kaasa aidanud (nt X Prize).
    Probleemi näen aga selles, et auhinna tingimused peavad olema liiga täpselt paika pandud (a la kaks lendu 100km kõrgusele kahe nädala jooksul või ilma vahemaandumiseta lend üle Atlandi). Kui ei ole täpselt, siis on jällegi tegemist loteriiga ja selles ükski arukas inimene ei osale.
    Kuidas nt sõnastada auhinnatingimused, mis peaksid viima radikaalsetele arengutele materialitehnoloogia vallas? Ilmselt saab seda siiski sätestada ja siin aitab ka kaasa see “positive externalities” võimalus.

    Omandiõiguse lõik on samuti väga hea – ei pea olema sugugi puhtalt heategevus.

    Millega aga nõus ei ole, on Su lõik EASist ja viimase kontrollist Riigikontrolli poolt. Esiteks on 2000-2003 tegutsenud EAS märksa erinev sellest, mis ta on nüüd. Teiseks, Riigikontrolli meetoditega testida tootearendustegevuse tulemuslikkust on mõttetu – arendustöö pikaajalisus jms iseärasused ei kajastu selles kuigivõrd. Probleem ei ole mitte selles, et nende kriteeriumite järgi oli tulemus kesine, vaid see, et üldse selliste numbrite üle pasundatakse.
    Ehk et Sa tegeled vajaliku probleemi arutamisega (kuidas paremini aidata kaasa innovatsioonile), aga tood mitte väga asjakohase põhjenduse (kuidas EASi poolt tootearendusele jagatud raha anti ettevõtjatele, kelle käibeprognoosid osutusid ülespuhututeks).

    Kõige kokkuvõtteks – arengufond on ka minu arust kümnendi halvim idee.

  4. Jüri Saar ütleb:

    Rahastamisest: pigem kaldun pooldama ssass’i arvamust, et hea idee leiab rahastamiseks võimaluse. Tõsi, pankadest ei pruugi raha saamine olla sugugi lihtne, kuid sellepärast tasub võimaldada ka suuremat koostööde just välisfirmadega, mis on huvitatud siinsetest võimalustest. Küsimus on paljuski ka selles, kuidas soodustada just juhtimisalase kogemuse kogunemist, kus ettevõtlikud inimesed kaasaksid vähem ettevõtlike, kes muidu nagistaks vaikselt ainult teaduses edasi. Ühendada insenere, kes ei soovi nende jaoks mitte huvitavaga tegeleda, ettevõtjatega, kes on nõus igapäeva tegevust koordineerima…tegelema rahastamise ja turundusega.

    Meelis: huvitav kommentaar, kuid omalt poolt täpsustaks mõnda asja.
    1. Nõus, et reeglid/tingimused tuleb korralikult paika panna, kuid rahvusvaheline kogemuste baas on täitsa olemas ja seda asja uurinud inimesi leidub. Ma arvan, et mõistan sinu muret, et kuidas “sõnastada auhinnatingimused, mis peaksid viima radikaalsetele arengutele materialitehnoloogia vallas” kuid ma arvan, et küsimus on paljuski siin ka selles, et mida me soovime lõpuks saada? Kas materialitehnoloogia vallas on meil piisavalt palju potentsiaali? Kas me suudame alus/teadusuuringutele seade selliseid eesmärke või kasutame rohkem eesmärke, mida oleks võimalik saavutada ka olemas olevaid materjale ja tehnoloogiaid uut moodi kombineerides?

    Ma arvan, et võimalikult suure hulga elanikkonna kaasamine mõnesse auhinda oleks igati soovitav ainüksi teadvustamise seisukohalt, kuid kui mitmes auhinnas oleks juba eraldi küsimus. Väga palju taandub ikkagi detailidele – summadele ja eesmärkidele.

    2. EASi ja riigikontrolli tõin sisse peamiselt selleks, et illustreerida, kuidas raha läheb väga segastel alustel vägagi huvitavatesse kohtadesse ning kuidas selline taotluste protsess pole isegi elupõlistele riigikontrolli amentikele arusaadav, rääkimata tavainimesest, kelle jaoks EAS on nagu voodoo. Kui meil puudub ülevaade sellest, mida on rahastatud ja mis tulemustega, siis on aeg väga valusaid küsimusi küsida.

    Kahjuks ma ei jaga sinu lootust sellest, et EAS on väga viimase paari aastaga muutunud. Organisatsiooni kultuur ja ametnike ajendite probleem on ja jäävad tõsisteks piduriteks. Ja kui eriti küüniline olla, siis võib-olla on arenenud nende paberimajandus mitte raha jaotamise oskused.

    p: Päris huvitav wiki – väärt rohkem kui 5 senti 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga