VABALOG

Miks Luttwaki totaalkaitse juttu tasub kriitiliselt suhtuda

Tänases Postimehes ilmus väike intervjuu Edward Luttwakiga, millest on osad ajateenistuse pooldajad suht hoogsalt kinni hakanud just vastuse tõttu paarile küsimusele, millest kõige rohkem tsiteerimist on leidnud järgmine:

NATO abi ei saabu automaatselt. Oletame, et Eesti-Vene piiril leiab aset vahejuhtum: jäneseid jahtivad Eesti noorukid haavavad kogemata Vene piirivalvurit. Sellele järgneb olukorra eskaleerumine ja vägede koondamine piirile.

Eesti loodab mõistagi NATO riikide toetusele. Prantslased võiksid siia oma vägesid saata, aga ei saa, sest nad soovivad saada lepingut uute rongide ehitamiseks Moskva metroo jaoks.

Itaalia saaks siia oma vägesid saata, kuid Itaalia parlamendis on vasakpoolsed ja katoliiklased põhimõtteliselt patsifistlikel seisukohtadel. USA merejalaväelasi ei taha keegi saata, sest merejalaväelased Narva jõel oleks liiga provokatiivne.

Taanlased tuleksid hea meelega, aga kõik nende sõdurid on missioonidel Afganistanis või Sri Lankas.

Asi on selles, et britid saadaksid kindlasti oma väed appi, isegi kui neil oleks venelastega mingid lepingud pooleli, aga vaid juhul, kui te ise ennast kaitsete.

Kui aga CNN peaks näitama kohvikus cappucino’t joovaid eestlasi, ütleksid Briti parlamendisaadikud: miks peaksime meie aitama eestlasi, kui nemad samal ajal cappucino’t joovad? Unustage ära!

Täiesti naeruväärne näide Luttwakilt (1) jahilubasid ei väljastata päris igale matsile, kes tahab püssi paugutada, (2) need inimesed tuleks vajaduse korral Venemaale üle anda ja ongi probleem lahendatud. Mõne idioodi pärast Venemaaga mingit riidu kiskuda on absurdne.

Mida ta aga üldse “eskaleerumise” all silmas peab jääb selgusetusk, sest tema jutus tähendab see kõike ja mitte midagi. Nii tühisest asjast pole võimalik midagi välja pigistada, eriti kui reageerida nagu eelnevalt mainitud. Rahvusvaheliselt oleks see täiesti naeruväärne, et “haavamise” pärast soovitakse sõda alustada. Lisaks sellele pole Venemaal vaja Eesti territooriumit – see, mis siit võtta on ei kaalu üle riske, mis taolise liigutusega kaasnevad. Luttwak kinnitab seda sama ka Päevalehele antud intervjuus:

Halvim stsenaarium oleks sügav kriis riikidevahelistes suhetes, mis viib Venemaa ja Eesti vahel kaubanduse ja inimeste liikumise takistamiseni. Vene tankid ei tule Tallinna, kuid see pole see, millest ma räägin. Ma räägin enesekindlusest, julgeolekust, tasakaalukast suhtumisest, mida Eesti vajab. Julgeolekusüsteem ei tähenda, et te peaksite seisma piiril, nuga hambus, ja ootama vallutajat. Julgeolek on inimestele oma pikaajaliste otsuste tegemiseks kindluse andmine. Suur osa on siin NATO-l, kuid üksnes sellest ei piisa. Vajate ka võimet ennast kaitsta, vähemalt rünnakut sellele vastuastumise kaudu fikseerida.

Rahvusvahelistel organisatsioonidel ja liitudel nagu NATO ja EL on aga ka väga suur sümboolne tähendus, mida ei tasu alahinnata. Mitte reageerida teise EL’i riigi sõjalisele ründamisele tähendaks de facto Euroopa Liidu lõppu ning kui NATO ei suuda samuti sellele reageerida tähendab see ka NATO lõppu – agressiivse Venemaa puhul ei ole see aga sugugi NATO liikmesriikide huvides. Kui ei keegi muu, siis Ida-Euroopa riigid saavad ja tahavad sellises olukorras olulist rolli mängida – alustades Poola, Ungari ja Tsehhiga, lõpetades Läti ja Leeduga. On naiivne arvata, et kui tõesti nii absurdne stsenaarium peaks teostuma, siis jääks teised Balti riigid täiesti puutumata või Venemaa ambitsioonid sellega piirduks.

Luttwak jätab täiesti ükskõikselt kõrvale Saksamaa ja Hollandi ning CNN näide on lihtsalt minu jaoks arusaamatu jura, veel vähem aga see, et Briti parlamendisaadikud teevad ja kujundavad riigi julgeolekupoliitikat CNN baasil.

Ja kui nii läheb nagu Luttwak kirjutab, siis pole meilt abi enam kuskilt loota. Olen korduvalt ja enda arvates üpris põhjalikult kirjutanud, et kui Venemaa Eestit ründab on siis oleme üksi ja kui selleks hetkeks pole kedagi siin siis ei tule ka.

Jutt, et väikesed üksused tegutsevad kuskil metsades ja siis tullakse appi ei ole veenev juba ainuüksi logistilistel põhjustel ja rajaneb eeldusel, et venelased on puhta lollid. Kui Eestit rünnatakse, siis on mõne päevaga tähtsamad strateegilised punktid üle võetud ja territoorium halvimal juhul kuulutatud veel üheks osaks Venemaast. Kui sellisel juhul britid tulevad, siis tähendab see nende poolt sõja kuulutamist Venemaale – tuumariigile.

Tsiteerides Luttwaki ennast: “Unustage ära!”

Luttwakilt küsiti ka seda, mida arvata sellest et ainult neljandik käib ajateenistusest läbi:

Ka mina läheksin ajateenistusse vastumeelselt, kui ajateenistuse peaksid läbima vaid 25 protsenti noormeestest. Ajateenistus peab olema kohustuslik kõikidele kodanikele, sellisel juhul sooviksid kõik teenida, sest keegi ei soovi olla autsaider.

Ta annab mõista, et kõik meeskodanikud peaksid läbi, kuid Eesti puhul jääb sellest väheks ja pigem tuleks kasutada Iisraeli lähenemist ehk ka naised ajateenistusse. See ei ole aga poliitiliselt vastuvõetav riigis, mida otsene sõjaline konflikt ei ohusta ning mis on NATO’s ja EL’is.

Luttwak on tunnustatud julgeoleku spetsialist, kuid tema peamine kompetents ei ole Euroopa vaid USA, Aasia ja Lähis-Ida. Ma ei mõista, miks Luttwak sellist loogikavaba juttu ajab ning kelle huvides see õieti on, sest näiteks võrdlused Soomega on ikkagi üpris kohatud.

Kuna Luttwak on kogenud poliitikute ja meediaga suhtleja, siis võib pidada tõenäoliseks, et ta ütles tegelikult mõlemad seisukohad välja – ühe Päevalehes ja teise Postimehes ning tema totaalkaitse kontseptsiooni mahub ka näiteks elukutseline kaitsevägi, mida toetavad vabatahtlike üksused ja keskkoolide sõjaline algõpe.

Why not!

Teised samal teemal:
Riigikaitsest Postimehes – Blogus
kui tahame kaitset tuleb ennast ise kaitsta – Kristjan in Tallinn Blogi
Kas Luttwaki nõuandeid võetakse kuulda? – Infopartisan


Categorised as: ...


24 kommentaari

  1. allar ütleb:

    See variant, et ühel halval päeval Venemaa Eestit ründab ja teised rahule jätab, on loomulikult äärmiselt vähetõenäoline. Aga kui on mingi suurem sõda käimas (nagu olid esimene ja teine maailmamadin) siis Eesti palgaarmee hävitataks kiirelt ära, aga kui pooled kodanikud (mehed) on saanud eelnevatel aastatel sõjalise väljaõppe, siis on meil see võimekus jääda iseseisvaks. Kas on vaja tuua ajaloost näiteid? Vabadussõda, Teise maailmasõja lõpp (sinimäed).
    Kui meil on aga kasvõi 10 000 liikmeline palgaarmee, hävitatakse see lihtsalt esimeste päevade jooksul ära ja ülejäänud kodanikud tahavad koheselt alla anda, sest võõrväed on neilt interneti ära võtnud ja ilma internetita ei ole ju mõtet elada. Mis siis veel sellest rääkida, kui elekter või vesi peaks otsa saama?-See on palgaarmee variant

    Kui 90% meestest läbiks ajateenistuse, on meie riigil ka peale okupatsiooni lootust.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Kui mingi suurem sõda tuleb, siis ei sünni see üle öö vaid võtab aastaid hoogu. Selle aja jooksul on võimalik ümber orienteeruda jälle ajateenistusele. Minu arvates on ajateenistus sõjakorral igati õigustatud.

    Samas oleks sellisel juhul vaja koolitajaid ja nendeks sobivad reaalse konflikti eel elukutselised kogemustega inimesed, keda täiesti elukutseline kaitsevägi suudab kõige rohkem pakkuda.

    Aga vaatame ajalugu – need korrad, mis Eesti on suutnud venelastele mingit vastupanu avaldada (mõlemad sinu näited) on toimunud pärast pikka ja kurnavat eelnevat sõjalist konflikti märksa suurema ja tugevama vaenlasega.

    Vabadussõda on aga täiesti kohatu näide, sest Venemaal oli parajasti kodusõda samas kui nende kaotused I maailmasõjas olid niigi ülisuured ning lisaks sellele oli meil ligipääs samale tehnoloogiale, mis venelastel.

    Ei tasu ajalugu nii Eesti keskselt vaadata ja teeselda, et see kõik sai võimalikuks AINULT tänu eestlaste sõjalisele väljaõppele. Ma soovitan lähemalt tutvuda kõigi sõjaliste konfliktidega, kus iga meessoost tsiviilkodanik oli potentsiaalne sõdur läbi sundteenistuse ja kuidas sellisele olukorrale reageeris agressor.

    Olukord on tänaseks aga kardinaalselt muutunud ja tõenäoliselt jääb selliseks veel kümneteks aastatake. Vähe sellest, et Venemaa õhuvägi on arvestatav ressurss, mis meil puudub on seda ka laevastik.

    Ma soovitan vaadata Venemaa tegevust Tshetseenias mingite reaalsete võrdluste toomiseks. Kui lähima kümnekonna aasta jooksul Venamaa Eestit ründab, siis tehakse seda just Tshetsheenia kogemusi omavate sõjaväelastega. See tuleb armutu ja jõhker konflikt, kus totaalkaitse tähendab totaalset eestlaste lõppu – genotsiidi, kus vahendeid ei valita ja tsiviilelanikkonnale armu ei anta.

    Väga lahe on oletada ja mõelda, mis oleks kui läbiks. Aga ei ole nii ja ei tulegi olema. Sundteenistus saab püsida praeguses julgeolekulises olukorras seni kuni seda läbib väike osa eestlastest.

    Mis aga puutub praegusesse sundteenistuse läbinute ressurssi, siis 5 aastat on periood, mille jooksul nad kõlbavad sõjalisse konflikti ilma täiendava ulatusliku väljaõppeta – praegu on see umbes 12 500 meest.

    10 000 elukutselist, kogemustega inimest ei jää ootama enda hävitamist vaid suudavad hinnata enda võimalusi, vajadusel hajutakse ülejäänud elanikkonna sekka ja hakatakse organiseerima kogemustega inimeste eestvedamisel vastupanu, kui olukord on tõesti III maailmasõda, siis sellest peakst täiesti piisama, et avaldada ja organiseerida arvestavat vastupanu.

    Ja lõpetuseks, mis paneb sind uskuma, et inimesed, kes on vastu tahtmist läbinud sundteenistuse üldse vabatahtlikult välja ilmuvad sõjaseisukorra? Ja kui ei ilmu, siis kuidas sa neid karistad, kust leidub see ressurss? Mul pole nendesse wannabe’desse mingit usku samas kui elukutselistesse kaitseväelastesse on. Ah jaa, enne kui ma unustan – 30 Eesti elanikest kõneleb emakeelena vene keelt. Mis paneb neid ennast mõttetus sõjas ohverdama?

  3. m ütleb:

    Nõus Allariga. Sa Jüri peatud asjatult neil Luttwaki sõnadel mis on pelgalt meelelahutuslikud utreeringud (jänesekütid haavavad vene sõdurit, briti parlamentäärid saavad asjast teada ainult cnn-i kaudu jms)… Nende kritiseerimine on lapsik.

    Ja sinu enda kommentaar – “sõda võtab aastaid hoogu” (oehh, ega jah ükski sõda pole kunagi üllatusena tulnud…), 5 aasta jutt (mida kuradit – ma mäletaks ilmselt siiani kuidas AK-d lahti ja kokku pakkida ja seda ainuüksi sõjalise tundide najal, milles osalesin ca 18 a tagasi), 10000-ne palgaarmee (kahte kuud nad kindlasti vastu ei peaks ja kui hajuvad elanikkonna sisse? Et siis elanikkonna laustapmist ei tuleks nagu sa ennustad totaalkaitse puhul!?) ja eesti venelased (nagu neid profiarmees poleks) – üldiselt loen su postitusi huviga, kuid see jutt on küll veidi… ütleme nii et mul on heameel et eesti kaitsepoliitika kujundamisel on tugev sõna sekka öelda kaitseekspertidel, mitte ainult poliitikutel…

  4. AR ütleb:

    Kui mingi suurem sõda tuleb, siis ei sünni see üle öö vaid võtab aastaid hoogu. Selle aja jooksul on võimalik ümber orienteeruda jälle ajateenistusele.

    Kui Sa nüüd seda ikka nii mõtlesid… Palgaarmeelt draftile üleminek võtab no üks 15 aastat, ja kaitse-eelarvet ca 10 mlrd EEK täna ning kaks-neli korda nii palju 15 aasta pärast. (vähendades Soome proportsiooni ja meie peaaegu nullseisu). See, et “mingit sorti madin” lähema 15 aasta jooksul aset leiab on liigagi tõenäoline.

    Luttwak ei ole näidetega eriti vaeva näinud a la CNN aga ta räägib õigetest asjadest (viimasel näitel siis rahvusvahelise meedia mõju liitlaste toetushimule)

    Palgalisel tuumikul põhinev aga siiski nn sundteenistusel põhinev armee nii väikese riigi-populatsiooni puhul ei ole mõeldud massilise maismaarünnaku tõrjumiseks. See on hilisema kohalviibimise väga ebameeldivaks tegemine ehk siis sissetuleku soovi üleüldine pärssimine. Paraku eeldab sellise strateegia edukas toimimine ka seda, et nii tehnilise infra kui tsiviilasutuste ülesehituse puhul taolise kaitsestrateegiaga arvestataks aga sellest pole lõhnagi.

    Võrdlus küll kohatu nagu iga militaarvõrdlus Eesti suhtes aga vaadata võiks nii Šveitsi kui Soome mudeleid.

    Meil ei ole vaja lennuväge – on vaja (mobiilset) õhutõrjet. Pole vaja tanke – on vaja mobiilset tankitõrjet. Igasugustel liikurvahenditel on Eesti kontekstis mõtet ainult luure, treeningu ja logistilisel otstarbel. Maginot liini me ei ehita aga ahtakesed maismaaligipääsud tuleks siiski mõtte ja mõistusega läbi käia. Radarite osas nagu koidab aga elektronluure ja vastumeetmed vajaksid täiendust. Eesti kahurvägi on nagu naljanumber aga muidu mehine värk. Laevastik meil ka rohkem mereriik olemise tõestamine aga mitte sisuline jõud. Tõsised lahendused on lihtsalt meile järgmised 10 aastat üle jõu.

    Lõppkokkuvõttes on ju küsimus lihtne: kas meie kaitsestrateegia on järjekordne 1940 peaaegu ellujäämise nimel, või järgmine kord üritame omal viisil “soomet panna”.

    Excuse my french aga kui vanka järgmine kord sisse marsib, siis mina tal suhu võtma ei hakka.

  5. Jüri Saar ütleb:

    Huvitavad kommentaarid, loodetavasti tuleb vastus sama huvitav.

    Luttwaki sõnastusest: ma pidasin vajalikuks seda esile tõsta kuna (1) kahes blogis seda lõiku tõsimeeli tsiteeriti ja (2) et näidata, kui absurdne on rääkida kaitsepoliitikast selliste “meelelahutuslike” näidete varal. Mitte minu kriitika ei ole lapsik vaid sellise näite üldse välja käimine oli lapsik. Kogu Luttwaki argument/näide toetus sellele, et tegu on tühise olukorra eskaleerumisega(?!?), millesse ei pea vajalikuks sekkuda mitmed suurriigid. Lisaks sellele toetus näide mitmetele oletustele nagu sotsialistid Itaalia valitsuses jätkavad pikemat aega (arvestades Itaalia valitsuste vahetumise kiirust on selles põhjust sügavalt kahelda) ja taanlaste mehed on kõik missioonidel – samuti pikemas perspektiivis sügavalt kaheldav. Ja isegi kui oleks nii, siis tõenäoliselt oleks nad nõus enda väed enda julgeoleku huvides ümber organiseerima. Ma vaatan, et ida-euroopa kaasamist olete aga mõlemad ignoreerinud nagu ka seda, et ida-euroopa riikide huvides on NATO sellistesse konfliktidesse võimalikult kiiresti ja jõuliselt kaasata samas kui teiste liikmete (ok, võib-olla väljaarvatud Prantsusmaa) huvides on Venemaa laienemishuvidele juba varakult pidur peale panna. Ajalugu ei ole võõras ka neile.

    Meedia rollist: mis paneb teid arvama, et meedia ei kajastaks Venemaa rünnakut Eestile hoopis meile väga soodsalt ja pigem NATO sekkumist toetavana? Liitlaste toetushimu vormib märksa rohkem reaalpoliitiline olukord, milleni selline agressioon viiks. Alliansid ja liidud on paljuski sümboolse väärtusega ja ma soovitan tõisemalt mõelda sellele, millised tagajärjed on mittte tegutsemisel. Sellepärast on ka nii sakslased kui prantslased aktiivsed osalejad NATO missioonil Afganistaanis. Muide, ühest NATO liikmest, kellele Venemaa ekspansiivne ja agressiivne poliitika tõenäoliselt vägagi murettekitavalt mõjuks, kuid kellest veel juttu pole olnud, on Türgi.

    Ja kui lapsikusest rääkida, siis mis asi see anonüümselt kommenteerimine on 🙂

    5 aasta jutust: vaata, AK kokku ja lahti panemisel alusel arvata, et sa oled suuteline relvastatud konflikti kogemusega inimesele mingit arvestatavat vastupanu avaldama ongi see, miks mul sundteenistuse põhise kaitsevõime vastu igasugune usaldus puudub. Mingitele sõjalise õppe kursuste (nii poistele kui tüdrukutele) vastu keskkoolis pole mul mitte kui midagi, ainult sundteenistusel pole siis mõtet. Viis aastatat pole aga mingi laest võetud number (http://www.bdcol.ee/fileadmin/docs/bdreview/07bdr200.pdf — lk 117) vaid täiesti tõsiselt võetav number, mis käidud sinu poolt kiidetud kaitseekspertide poolt.

    Jah, tänapäeval võtab sõda aastaid hoogu eriti vähegi arenenud riikide vahel. Tegu on järkjärgulise ja pikaajalise protsessiga, kus lisaks retoorikale mängib olulist rolli selle sama meedia tähelepanu võitmine ja sümpaatia haaramine. Soovitan rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis toimus Iraagi sõja eel, mis toimub praegu Põhja-Koreaga ja mis toimub Iraaniga. Ja need riigid on märksa sõjakamad kui Venemaa ja märksa ebastabiilsemate valitsejatega.

    Elukutselistest: elukutseliste funktsioon selles seisnebki, et neid ei pea hakkama tikutulega otsima ja siis täiendavalt koolitama vaid nad on kohe olemas ning valmis liitlasi vastu võtma, kohaliku olukorra ja võimalustega kurssi viima ning tegevust koordineerima – selleks on vaja kogemusi, keeleoskust, isiklike kontakte. Ma olen sellest juba pikkalt ja põhjalikult varem kirjutanud, mis funktsioon elukutselise kaitseväel on Eesti julgeoleku kujundamisel kui Vabalogi arhiividest ei õnnestus seda leida, siis andke teada ja suunan.

    Elukutseliste hajumisest elanikkonda: nõus, et laustapmise korral pole sellest mingit kasu, kuid “m” sa LOE seda mida ma kirjutasin – sundteenistusel võib olla eelis ainult olukorras, kus tegu ülemaailmse laiaulatusliku konfliktiga, kus väga piiratd võimalustega üritatakse Eestit okupeerida ja sellisel juhul on meil vaja koolitajaid ja kogemustega inimesi, kes suudaks kohe hakata reaalselt tegutsema ehk elukutselisi.

    Shveits ja Soome: mind väga huvitab, et mida neilt saaks ülevõtta – mõlema riigi kaitsepoliitika alustala (see kõige järgneva eeldus) on seotud geograafiaga ühel mäed ja teisel Lapimaa – raskesti läbitav ja ulatuslik territoorium. Eestil pole kumbagi. Case closed.

    AR: ma ei saa jätta seda veel kord mainimata, kui toimub reaalne rünnak, mille eesmärgiks on okupatsiooni, siis on juba hilja. Abi siis enam ei tule ja vastupanu tähendaks lihtsalt genotsiidi. Eesti vastu suunatud reaalne ja laiaulatuslik sõjaline konflikt tähendab seda, et ülejäänud maailmas on midagi väga paigast ära ja see ei juhtu üle öö.

    Sundteenistusest loobumine ei tähenda noorte jätkuvast tervisekontrollist või nende arvele võtmisest loobumisest, mida saaks vajaduse korral kasutada sundteenistuse aktiveerimiseks. Kui vajadus ümberorineteerumisele on olemas siin on see piisavalt kriitiline, et selleks leitakse alati raha. Ma ei näe selles probleemi. Lisaks sellele saab elukutseliste abiga koolitada märksa suurema hulga inimesi kui praegu. See süsteem töötas II maailmasõja ajal ja ma ei näe põhjust, miks ei peaks töötama täna kui tõesti läheb massiarmeede konfliktiks. Nii või naa ei räägi me kõrgtehnoloogiat käsitlevatest inimestest vaid partisanlikust jalaväest.Samas ma ei saa aru, kust see 15 aastat tuleb.

    Shveits ja Soome: mind väga huvitab, et mida neilt saaks üle võtta – mõlema riigi kaitsepoliitika alustala (see kõige järgneva eeldus) on seotud geograafiaga ühel mäed ja teisel Lapimaa – raskesti läbitav ja ulatuslik territoorium. Eestil pole kumbagi.

    Aga ma käiks välja veel täiendava mõtte, mis on Luttwaki põhiteesi edasiarendus – ehk suurrriigid ei püsi enam koos ja hakkavad lagunema. Mida see tähendab Venemaad vaadates? Praegu hoiab seal kahjuks stabiilsust tugev keskvõim, mille kadumine killustaks riigi või vähemalt halvaks ulatuslikult kontrolli sõjaväeliste üksuste üle. See on tõesti järgmise 15 aasta jooksul võimalik, kuid siis ei ohusta meid mitte massiline rünnak vaid marodööride grupid, kes teevad kiireid rünnakuid üle piiri, et röövida nii raha kui süüa. Praegu on üks Venemaa elukutseliste üksuseid Pihkvas ja nende tõrjumiseks oleks vaja meil elukutselisi, keda me ei pea mitu kuud mobiliseerima. Samas oleks ka selline Venemaa killustumine aastate pikkune protsess, mis võib pikemas perspektiivis olla isegi kasulik.

    Eesti ei saa “soomet panna” , sest ma pole siiani kuulnud/lugenud, mida see võiks tähendada reaalselt. Eesti kaitsestrateegia rajaneb kõigele vaatamata liitlastele.

    Mul on rõõm lugeda, et sa oled valmis aktiivselt vastu hakkama ja selliseid inimesi on meil kindlasti teisigi. Ainult, selle asemel, et lasta nende kaitsetahtel raisku minna sundteenistuses, tuleks nad põhjalikumalt väljaõpetada elukutselisteks ja vastavalt ka tasustada ning motiveerida vastavate sotsiaalsetetagatistega (a la koht kõrgkoolis, suurem pension jne). Minu arvamus on, et praegu on kaitseväe maine suht madal paljude noorte seas just ajateenistuse ja nende klounide tõttu, kes sinna sageli satuvad ning see takistab ka elukutseliste üksuste komplekteerimist. Sinu sugused inimesed on Eesti suurim ressurss, kuid ajateenistus ja alafinantseeritud elukutseline osa kaitseväest on selle potentsiaali raiskamine. Muide, sinu nimetatud varustuse oskuslik käsitlemine eeldab aga väljaõpet ja ulatuslike õppusi ehk teadmisi, mida me ei saa iga 8 kuu tagant minema lasta.

    Ja lõpetuseks küsimus, kas sa oled kaitseliidus? Mingit kohustust vastata loomulikult ei ole.

  6. paul ütleb:

    See Luttwak’i nimeline väljamaa onu räägib just seda juttu, mis tema küllakutsujad ootavad. Alati on võimalik, erinevate küsimuste ja probleemide lahenduse otsimisel leida maailmast mõni enam-vähem tuntud ekspert või muidu nimekas tegelane ja teda siis Eestis promoda, kui absoluutse tõe valdajat!
    Samamoodi on võimalik leida palju asjatundjaid ja eksperte, kes pooldavad palgaarmeed -tõenäoliselt on neid märksa rohkem!
    Otsustama peame aga meie ja siin, Eestis!
    Laskumata pikematesse arutlustesse keskendun ühele, minu arvates olulisele faktile.
    Totaalkaitse pooldajad kordavad üha uuesti oma mantrat, et Venemaa okupatsiooni korral asub kogu Eesti elanikkond nagu üks mees anastajate vastu võitlema ja sissisõda toob kohale võidukad abiväed. Ei too, kahjuks! Vaadake, mis juhtus pärast II Maailmasõda. Metsavennad võitlesid, ootasid neile lubatud abi ja surid -minu arvates asjatult ja pettunult. Ei tulnud abi välismaalt ja ei läinud ka kogu kohalik elanikkond metsa sõdima. Miks peaks arvama, et nüüd oleks kõik teisiti? Arvan, et ei oleks!

  7. Eke ütleb:

    “Eesti ei saa “soomet panna” , sest ma pole siiani kuulnud/lugenud, mida see võiks tähendada reaalselt. Eesti kaitsestrateegia rajaneb kõigele vaatamata liitlastele.”

    Seepärast ongi Eesti iseseisvus lühike, Soome oma aga pikk.

  8. hillarp ütleb:

    Viis aastatat pole aga mingi laest võetud number…

    Oleks ikka võinud vähemalt enda viidatud lingi ka korralikult läbi lugeda 🙂 seal ju öeldakse selge sõnaga, et sellisel juhul ei saa nende vägede ettevalmistus olla eriti kõrge ning kuna infrat ei suudeta selle ajaga välja arendada, siis jääb selliste üksuste effektiivsus ülimalt kehvaks.

    Mis aga puudutab viite aastat… see number on pehmelt öeldes BS. Eriti veel arvestades, et venelastel on regulaarväed Pihkvas ja Piiteri ümber… Tuletaksin meelde näiteks Afganistani konflikti – seal läks kolm päeva otsustamisele ja Kabulis võttis võimu grupp Alfa ning poolteist kuud hiljem maandusid seal juba regulaarväed. Või võtame teise näite – Eesti 1991. Kolm päeva ja kogu lugu.

    Shveits ja Soome: mind väga huvitab, et mida neilt saaks ülevõtta – mõlema riigi kaitsepoliitika alustala (see kõige järgneva eeldus) on seotud geograafiaga ühel mäed ja teisel Lapimaa – raskesti läbitav ja ulatuslik territoorium. Eestil pole kumbagi. Case closed.

    Eestis on ulatuslikud sood ja metsad, mis on kaitse seisukohalt oluliselt paremad, kui mägedes ronida või lagedal tundral ringi silgata. Case closed 🙂

    ma ei saa jätta seda veel kord mainimata, kui toimub reaalne rünnak, mille eesmärgiks on okupatsiooni, siis on juba hilja. Abi siis enam ei tule ja vastupanu tähendaks lihtsalt genotsiidi. Eesti vastu suunatud reaalne ja laiaulatuslik sõjaline konflikt tähendab seda, et ülejäänud maailmas on midagi väga paigast ära ja see ei juhtu üle öö.

    Reaalne rünnak võib tänasel päeval toimuda üleöö – venemaal on piisavalt palju jõude (sh armee tippjuhtkonnas), kes arvavad, et Eesti on suurvenemaa osa ja et ammu oleks aeg ta kodumaa rüppe tagasi tuua.

    Abi… 1939 ootasime samamoodi abi ja kus see oli? Kõik juhtus täpselt nii nagu Luttwaki kirjelduses. See on ühe korra juba läbi käidud etapp

    Genotsiid… Eestis olid metsavennad 50-ndate keskpaigani ja ma ei tea, et oleks mingit totaalset genotsiidi toimunud. Kusjuures kõige huvitavam on see, et küüditamise kõige suuremad organisaatorid ja kaasaaitajad (koputajad) olid nahahoidjad (“kui ma kellegi üles annan, siis äkki mind sõtta ei saadeta”).

    …See süsteem töötas II maailmasõja ajal ja ma ei näe põhjust, miks ei peaks töötama täna kui tõesti läheb massiarmeede konfliktiks…

    Jah, oli – kolm kuud relvaõppust ja rindele. Kahurilihaks! Eesti ei ole oma rahvaarvult nii rikas, et sedasi käituda. Muideks, ma nägin samasugust asja 1989 Bagramis – rood, mis koosnes suurelt osalt noortest (kolm kuud väljaõpet ja kohe lahingusse), tehti maatasa. 120 (sada kakskümmend) mehest jäi ellu 6 (kuus).

    Muide, sinu nimetatud varustuse oskuslik käsitlemine eeldab aga väljaõpet ja ulatuslike õppusi ehk teadmisi

    hmm… minu arust nimetas eelkõneleja Kalashnikovi automaati – selle käsitsemise selgeks õppimine pole keeruline – mina ise olin kuu ajaga suuteline pimedast peast lahti-kokku panema 40 sekundiga. Asi, mis oluliselt rohkem aega võtab, on see, kuidas õppida ümbruskonnas orienteeruma, kuidas ennast peita, kuidas valida õige laskepositsioon, kuidas vaenlast ära tunda, kuidas metsas 30-kraadise pakasega ellu jääda, kuidas suvel 30-kraadise kuumusega säilitada võitlusvõime… Seda kolme kuuga ei õpi samuti ei õpi seda rannas lesides või internetis targutades…

  9. Mart ütleb:

    Minu meelest HillarP vaidleb küll Jüri Saare poolt.

    Seda kolme kuuga ei õpi samuti ei õpi seda rannas lesides või internetis targutades…

    Aga kaheksa kuuga õpib?

    Jah, oli – kolm kuud relvaõppust ja rindele. Kahurilihaks! Eesti ei ole oma rahvaarvult nii rikas, et sedasi käituda. Muideks, ma nägin samasugust asja 1989 Bagramis – rood, mis koosnes suurelt osalt noortest (kolm kuud väljaõpet ja kohe lahingusse), tehti maatasa. 120 (sada kakskümmend) mehest jäi ellu 6 (kuus).

    Ja kaheksa kuud + palju aastaid internetis + kolm kuud väljaõpet muudab keskealised mehed vähem kahurilihaks?

    Reaalne rünnak võib tänasel päeval toimuda üleöö…

    Palgaarmee on üleöö toimuva rünnaku korral halvem variant kui ajateenijad? Või kuidas õigupoolest näeb välja hommehommikuse rünnaku tõrjumine olgu siis palgaarmeega või ajateenijatega?

    Abi… 1939 ootasime samamoodi abi ja kus see oli? Kõik juhtus täpselt nii nagu Luttwaki kirjelduses. See on ühe korra juba läbi käidud etapp

    Kas meil oli 39. kohustuslik ajateenistus või efektiivne palgaarmee? Minu meelest ei omanud see tollel hetkel erilist tähtsust, sest rünnakut ei tõrjutud üleüldse.
    Kõige rohkem tuleb karta hoopis seda otsustamatust. Rünnaku korral tuleb vasturünnak välja kuulutada tundide jooksul. Kumb käitub segases olukorras efektiivsemalt, kas palgaarmee või totaalkaitse?

  10. hillarp ütleb:

    Minu meelest HillarP vaidleb küll Jüri Saare poolt.

    hmm… siis tasuks äkki uuesti lugeda 🙂

    Aga kaheksa kuuga õpib?

    Enamikes totaalkaitset propageerivates riikides kestab asi umbes aasta pluss on olemas Kaitseliidu sarnane organisatsioon, kus käiakse korra aasta-paari tagant vanu asju meelde tuletamas ja ennast täiendamas.

    Ja kaheksa kuud + palju aastaid internetis + kolm kuud väljaõpet muudab keskealised mehed vähem kahurilihaks?

    Loe minu eelmist vastust. Muideks totaalkaitse idee ei ole mitte rinnet korraldada, vaid vastase elu tervel vallutatud territooriumil võimalikult ebamugavaks muuta. Sisuliselt toimub sissisõda.

    Palgaarmee on üleöö toimuva rünnaku korral halvem variant kui ajateenijad? Või kuidas õigupoolest näeb välja hommehommikuse rünnaku tõrjumine olgu siis palgaarmeega või ajateenijatega?

    Ei palgaarmee ega ka ajateenijad ei saa ülehomme hommikul toimuva suuremastaapse rünnakuga hakkama. Parimal juhul on nad suutelised samaks, mis 1991, kus kaitsti olulisi objekte. Ajateenijate mõte on selles, et õpetataks mingile tasemele võimalikult suur hulk mehi, kes oleksid suutelised metsas või linnas aastate pikkust vastupanu organiseerima.

    Kas meil oli 39. kohustuslik ajateenistus või efektiivne palgaarmee? Minu meelest ei omanud see tollel hetkel erilist tähtsust, sest rünnakut ei tõrjutud üleüldse.
    Kõige rohkem tuleb karta hoopis seda otsustamatust. Rünnaku korral tuleb vasturünnak välja kuulutada tundide jooksul. Kumb käitub segases olukorras efektiivsemalt, kas palgaarmee või totaalkaitse?

    Ülekaalukate jõudude puhul on vasturünnak selge enesetapp (näiteks vene armee 2 milj sõdurit vs Eesti 20 tuhat on vahe 100 kordne – isegi supersõdur ei suuda korraga 100 inimest tappa). Juhul, kui eesti suudaks palgata/välja õpetada paari(kümne) miljonilise armee, oleks mõtet hakata vene armee suhtes vasturünnakut korraldama. Eesti väiksust ja rahvaarvu arvestades on meil ainult kaks arvestatavat alternatiivi:
    1) totaalkaitse (koos kohustusliku ajateenistuse, Kaitseliidu ja vajaliku infrastruktuuriga) – Šveitsi ja Soome mudel;
    2) kaitseteenuse sisseostmine – Islandi mudel.

  11. AR ütleb:

    Alljärgnev oli mõeldud paar kommenti tagasi postitamiseks aga miskipärast läks tuulde..

    Tõtt öelda, ega vist KL liikmed ja reservohvitserid blogides sel teemal üldjuhul eriti ei leelota, mis ei tähenda, et ma oleksin mingi militaarfriik, kes väljaspool metsavendade legende mõelda ei suuda.

    See, mis asjassepühendunute hulgas probleemiks, ei ole mitte see, et palga-armee halb oleks vaid
    a) palga-armee puhul võetakse aluseks efektiivsusnäitajad ning eeldatav NATO mudeli toimimine, reaalne iseseisvuse kestmine ei ole fookuses
    b) sisulist ja põhjalikku arutelu Eestile šansse andvate strateegiate üle ei toimu.

    Lõppkokkuvõttes on ju küsimus selles, et kas Eesti strateegia on järgmiste probleemide korral vaikne kokkulepe ja enda okupeerida/annekteerida laskmine või on asjaolud, mis selle soovi suht tagasihoidlikuks muudavad või mitte küll võrreldavas elavjõus või tehnikas, kuid siiski väga ebameeldiv vastupanu nii sissetungil kui paigalejäämisel. Pelgast teadmisest, milline sissi-infrastruktuur neid ees ootab võtab isu vähemaks.

    “Mingi suurema sõja” foon või “juba ammu susisenud sõda” on väga ohtlik. Eesti on korra juba seda kogeda saanud, kui Pariisi vallutamise müra foonil meile vaikselt ära tehti. Inglismaal oli oma asi ajada ja nendel jäi ka üle ainult tummalt noogutada. USA (with all respect) toetus on reaalne täpselt senikaua, kui on mille üle Venemaaga kaupa teha.

    Ei maksa luua illusioone, et NATO on meie probleemid lahendanud. Vabalt võib konstrueerida sõjalis-poliitilise olukorra, kus ka meie suurimad liitlased kordavad mõistvat noogutust Venemaa suunal ning arvestada tuleb, et NATO pole kiirabi vaid selleks kulub ikka 45-60 päeva, et siiapoole midagi sisulist tulema hakkaks.

    Soome ja Šveits: nende ühine joon on hoopis, et nad väga teadlikult _kasutavad_ oma geograafilisi iseärasusi ja Eesti eripära – hetkel tundub, et sellele lüüakse käega. Alustada võib Peipsi ja Pihkva järvest ehk siis meie idapiiri struktuurist lõpetades maastiku fragmenteeritusega (metsad, veekogud, Lõuna-Eestis ka reljeef).

    Praktiline väljund – vähemalt metsasuse osas tagada selle säilimine, regionaalpoliitiliselt – tagada hajaasustus. Need on veidrad näiliselt asjassepuutumatud üksikasjad aga näiteks regionaalpoliitika üks oluline argument kõigis põhjamaades on kaitsekaalutlused.

    Soome Lapimaa on halb võrdlus. Sõjalis-strateegiliselt on see mõttettu ka tagalarünnakuna. Eesmärk on Lõuna-Soome ja mine Sa tea, kui poleks juhuslikult nii külm talv olnud, võib-olla oleks asjalood omal ajal teistmoodi olnud. Soomel oli kaitsetahe ja hunnikus relvastust. Eestis oli vähenegi relvastus 40-ndaks ära korjatud ja massiline kaitsetahe de-moraliseeritud meie enda võimukandjate poolt. (aga see on üks hoopis teine jutt)

    Šveitsi “eeskuju” all pean silmas
    a) nende praeguseks juba muudetud väljaõppesüsteemi 90 päeva täisealiseks saamisel ja 2 nädalat aastas kuni “surmani”. Erandid ainult nendele, kes “pimedad või jalutud”
    b) neil on rõhk mobiilsel õhutõrjel ja mais-maa kaitsesõjal. Väljõppe peasisu on sissisõda/maastikuvõitlus. Klassikalise ründerelvastuse osa (tankid, lennukid) on väike.
    c) kõik sõja- või invasiooniolukorras kriitilised, ka rahuajal kasutatavad infrastruktuurid ehitatakse (on kohustus ehitada) vastavalt militaarnõuetele, nt raadiojaamad, kaabeldus, torustikud, maa-alused ehitised ja või teatud ehitiste kohustuslikud maa-alused osad, varutoide jne jne

    5 ja 15 aasta võrdlusele tuleks õige kontekst kui me võrdleme olukorda nullpunktis, kus Eesti on nt 5 aastat olnud palga-armeega. No näiteks 2012 otsustatakse, et läheme üle draftile ja siis ikkagi selge mõttega, et see oleks lühiajalise kaitsesuutlikkusega armee (pulli pärast, nagu praegu ei ole seda tõesti vaja teha).

    Miks see on pigem 15 aga mitte 5 aasta kandis on tingitud peamiselt:
    a) koolitamise/treenimise piirangutest – kui palju koolitajaid on, kui palju neid on mõistlik jooksvalt ülal pidada, palju nad suudavad läbi roteerida ja siis regulaarselt korduskoolitada
    b) teine ja tunduvalt olulisem piirang on raha. Mõne miljardi eeku eest aastas jõuab ainult palku maksta. Kaasaegse mobiilse kaitserelvastuste soetamiseks ja ülalpidamiseks on vaja kümneid miljardeid, mida 5 aastaga pole lihtsalt võimalik soetada ka aastal 2012. S.t. kõik see tahab pika vinnaga läbimõeldud tegutsemist. Ja kahtlemata ka hillarp poolt mainitud infrastruktuur, milles iganes see ka ei seisneks.

    Olgugi, et ebatõenäoline aga Venemaa marodööristumine: Siis mitte üksikud rünnakud üle piiri aga reaalne rünnak, mitte eriti suure toetusega ei Vene keskvõimu ega lääneriikide poolt. Kumb oleks tõhusam abinõu – kas 30 tuhat hajali dislotseeritud palgasõdurit või oht, et iga nurga tagant võid kuuli saada.

    Kaitseväe ja Kaitseliidu maine on olnud halb põhjusega. Nende maine paranemine (eriti Kaitseväel) on samas viimase 5 aasta jooksul olnud märkimisväärne. Raske öelda, kas on see on lõpuni objektiivne asjade seisu peegeldus aga praeguse trendi juures 5 aastat veel (pluss ajateenistuse kompensatsiooni sisseviimine) ja ei peaks väga probleemi olema.

    Üldjoontes võib ju nimetada palga-armee alternatiivi ka totaalkaitseks, kuid see on väga selgelt määratletud doktriin ja pigem hägustab arutelu, et millised võiks olla Eesti vastupanuvõimalused.

    IIMS järgseid metsavendi oli siiski armetult vähe, sõjariismetest relvastus mitte just kõige parem ja muu elu-olu püstihoidmine kunst omaette. Stiihiliste sisside kohta nii enam-vähem.

    Ehk siis teemapüstituse võiks alustada otsast peale ja jõuda võib-olla uuesti näiteks palga-armeeni või millegi muuni vastates kahele küsimusele
    a) kas Eesti strateegia on iga hinnaga v.a. eestlaste väga kindla ja totaalse mahatapmise hinnaga kaitsta riiklikku iseseisvust
    b) kui a) ei ole strateegia, siis millise relvastuse, ülesehituse, väljaõppega kaitsevägi oleks meie potentsiaalse vastase jaoks kõige ebamugavam

    Kui a) ja b) on vastatud, siis räägiks, et kas palgaga või palgata ja kui palju see maksma läheb.

  12. Jüri Saar ütleb:

    Ma loen huviga neid kommentaare ja kindlasti ütlen ka oma arvamuse veel sekka, kuid siis kui selleks on rohkem aeg – loodetavasti juba mõne päeva pärast.

    Aga siin kommentaarides on palju millega nõustuda ja mitmeid huvitavaid argumente tõstatatud.

  13. AR ütleb:

    Mitte nüüd küll stiilis, et nänn-nänn-ää, mis ma ütlesin vaid, et asjassepuutuv ühes kohas: Laaneotsaga seonduv tänases EPL-is
    http://www.epl.ee/artikkel/365462
    http://www.epl.ee/artikkel/365469
    http://www.epl.ee/artikkel/365566

  14. Jüri Saar ütleb:

    Ma ei näe Laaneotsa jutus midagi uut (Googelda ta nimi näiteks), ega saa õieti aru, mida sa öelda tahad nendele ariklitele viidates. Ma pole kordagi häbenenud öelda, et Venemaa on ja jääb Eestile üheks suurimaks julgeoleku ohuks.

    Laaneots: “Praegu ei tule mingit palgaarmeed. Mul tekib allergia, kui ma veel kuulen sõna “palgaarmee” – loomulikult tekitab allergiat, sest ühelegi elukutseliselise sõjaväelasele ei meeldi, et teda kutsutakse sisuliselt palgasõduriks.

    Samas on Laaneotsa jutt kaitseväe korraldamisest nii üldsõnaline kui veel olla saab. Ma jõuan selle juurde veel hiljem pikemalt tagasi, kuid ma kordan veel kord – sundteenistus on aksepteeritav ühiskonnas seni kuni seda läbib vaid kümnendik elanikkonnast. Ulatuslikud sotsiaalprogrammid ja erinevate avalikusektori töötajate palgad piiravad aga ressursse, mida saab kulutada kaitsevõimekuse väljaehitamisele sellises ulatuses nagu iga kaitseväe ülem sooviks. Eestlased ei ole valmis tegema täiemahuliseks sundteenistuseks vajalike ohverdusi seni kuni oht ei ole selgelt tajutav.

  15. AR ütleb:

    Küsimus pole kindlasti Venemaa ohtlikkuses või mitteohtlikkuses. Viide eelkõige viite pärast aga kuna tegemist on Eesti oludes massiarmee pooldajaga, siis sellepärast see nänänänää olukorras kus teine argument on palga-armee.

    Laaneots eriti jutustada ei saa. Isegi on ta lubanud endale seal fraase stiilis “palgaarmee on ju ühe erakonna programmiline seisukoht”, mille peale nadimatel vendadel tuleb jalanõutööstusega tegemist teha. Eks Laaneots ikka otsapidi vana-kooli mees ole aga tema sisulisest analüüsist on nii mõndagi lugeda selle kohta, milleks Eesti tegelikult suuteline võiks olla.

    Loodan, et Su väide “sundteenistuse” aktsepteeritavuse kohta käib Eesti kohta. Neid riike kus see protsent on kõrgem on üksjagu. Aga probleemipüstitus õige – aktsepteeritavus. See, et siidinäpud, muidu mugavad ja punakroonu paine all elavad mõtte maha hääletavad ei tähenda ju, et oma kodumaa pärast tõsiselt muretsevad inimesed mõtte maha peaks matma.

    See on mõttetöö ja “propaganda” nii avalikkuse kui poliitikute suunas. Raha peaks aina vähem probleem olema. Siinse arutelu küsimus pole ju niivõrd emotsionaalne meeldivus kuivõrd ratsionaalne argumentatsioon.

    Veidi küüniline olles – väike Vene poolne marodööritsemine kuluks marjaks ära, sest kohati on tunne tõesti nagu Laaneots ütles, et elu nagu 1930-ndate lõpus: oh ega sealt ida poolt küll erilist ohtu ei ole.

  16. paul ütleb:

    Totaalkaitse pooldajate jutt on kohati usutav kuni sinnamaani, kus tuleks kõik sõjalise algkoolituse saanud mehed-naised revaga vaenlase vastu saata.

    No kohe mitte ei usu ega ei näe, et Eestis oleks palju selliseid inimesi, kes alustaks sissisõda! Kui oleks, siis oleks tung ajateenistusse, praegu aga kipuvad ajateenistusse rohkem Vene peredest noormehed. Kas nemad olekski need Eestimaa kaitsjad Vene vallutajate vastu?

    Ja sissisõda sissisõjaks, kuid kui eeldame, et NATO ja EL palgaarmeele appi ei tule, siis miks peaks nad appi tulema sissidele?

  17. allar ütleb:

    Enda kohta tuleks vist öelda, et olen KL liige.
    Seda teemat on siin nüüd ikka väga põhjalikult läbi võetud ja kõige vastikum on see, et kõikidel on õigus.
    Geograafia poole pealt mainiksin ära, et näiteks Peipsist põhjapoole olevatel aladel on väga palju soid, mida saab läbida vaid jalavägi. Seal piirkonnas on vaid mõned üksikud teed, mille blokeerimine ei nõua eriti suuri väeüksusi. Visates kiire pilgu Regio Eesti kaardile jääb mulje, et “kandvat pinnast” on mõnes kohas vaid ca. 10km ulatuses põhja lõuna suunas. Ida-lääne suunas on nende soode laius juba mitukümmend km. Lõuna-Eestis olukord vist nii hea ei ole, sest me ei saa enam lätlastega arvestada 🙁
    Ühesõnaga, et kui “geografilisest kaitsevõimest” rääkida, siis ei ole olukord sugugi lootusetu.

    Sai siia juba pikk tekst kirjuttud, aga kuna see ei olnud midagi uut, siis kustutasin ära.

    Sissisõja kohta tahaksin ma arvata seda ,et see ei kujuneks välja päris selline, nagu ta peale 2.madinat oli. Ideaalvariandis, ei tulekski mingit sissisõda vaid mõned vastavalt treenitud üksused (ka KL baasil) jääksid vaenlase tagalasse, et seal proffesionaalselt ***** kokku keerata. Heal juhul võiksid nad juhatada näiteks NATO õhurünnakuid mingite objektide või väegruppide pihta. Ja KUI oleks siinpool rindejoont nüüd 100 000 ak.4ga või kasvõi ükskõik mis automaadiga inimest, kes on läbinud ajateenistuse, siis oleks meil võimalus peatada mssiline pealetung ka oma jõududega.

    Tegelikult olen ma praegu haige ja unine, mistõttu mu kirjutised on rohkem ilukirjanduslikud. Aga ma usun, et KUI NATO meile appi ei saa tulla ja KUI me saame abi (ka nemad osutavad vastupanu) Soomelt ja Lätilt ja ehk ka Leedult (abi all mõtlen ma pigem koostööd või õigemini seda, et ei lastaks venemaal meid ükshaaval ära võtta), siis on meil MINU ARVATES täiesti arvestatav vabaduse säilitamise võimalus JUHUL KUI 90% meestes ON LÄBINUD ajateenistuse.
    Seda kõike muidugi siis, kui ei kasutata tuumapomme, mis on juba aga hoopis teine teema…

    See kisub väga põhjalikuks aruteluks. Äkki nädalavahetusel üritan oma arvamust paremini avaldada.

  18. Jüri Saar ütleb:

    Mind huvitab see, mis on reaalselt võimalik ja millega saame tõesti arvestada ning ma pole siiani näinud midagi, mis annaks alust arvata, et sundteenistuse läbinutest sooviks enamus neid paari kitsaskohta kaitsma tulla, mida Allar esile tõi. Tegu oleks sisuliselt enesetapuga, sest juhul kui toimub rünnak, siis terve territooriumi hõivamiseks ning mingit põhjust arvata, et sellest ei tule väga jõhkrat konflikti, kus osalevad Tshetsheenias karastunud sõjaväelased, ei ole.

    Üks asi on küsida inimestelt, et kas nad oleks valmis Eestit välisagressiooni puhul kaitsma, hoopis midagi muud aga selle kaitsetahte reaalne väljendumine. Minu teada on kaitseliidus nii 10 000 inimest ja see on ka kaitsetahte reaalne väljendumine. Ma arvan, et elukutseliste baasil ja veel mõnede jugeolekut tagavate organisatsiooni baasil saaks veel 10 000. Kust leitakse ülejäänud 80 000 inimest?

    “Kui oleks” ja “võiks olla” on kenad mõtteharjutused, kuid Eesti kaitsevõime sellest ei parane.

    Veel kord, me kas panustame NATO’sse ja elukutselistesse vägedesse, mis on integreeritud aktiivselt NATO kiirreageerimis üksustesse – käivad õpustel, osalevad missioonidel, sõlmivad isiklike kontakte, oskavad keeli ja loovad siia igati NATO standarditele vastavad tugipunktid, kuhu on võimalik vastu võtta toetusjõudusid enne suurema konflikti algust ja ühtlasi anda mõista Venemaale, mida kollektiivne julgeolek endast kujutab. Tegu oleks reaalse kaitseväega (ressurssiga, millega saab reaalselt arvestada), mis on pühendunud ja millele saab loota.

    VÕI

    me jääme lootma, et EHK sundteenistuse läbinud ilmuvad vajaduse korral välja ja on nõus ka suurel hulgal surema, mis omakorda tähendaks juba niigi kiiresti väheneva Eesti rahvastiku jaoks sisuliselt väljasuremist järgmise inimpõlvega. Kui aga NATO abi ei tule ja iga üks peab enda eest väljas olema, siis mina soomlastelt abi küll eriti ei loodaks. Nemad ajaks enda neutraliteedipoliitikat edasi nagu varem ja ise ennast Venemaaga konflikti mässima ei hakkaks. Mõlema jaoks (sundteenistus ja NATO) ei ole Eesti piisavalt rikas.

    Venemaa võib kalduda üha rohkem autokraatia poole, kuid mingit põhjust meid rünnata ei ole. NATO on liiga suur risk ja EL samuti, kuigi märgatavalt vähem. Mulle jääb pidevalt mulje, et sundteenistuse pooldajad alahindavad Venemaa suutlikust ja tahet. Huvitav on ka see, et “totaalkaitsest” on saanud vihmavari, kuhu all koonduvad vägagi erinevad arusaamad julgeoleku poliitikast ja meie võimalustest. Kui jätta lootmine ja unistamine kõrvale, siis hakkavad ka selgemalt eristuma erimeelsused ja erinevused arusaamades.

    Lõpetuseks – Allar, ära võta seda isiklikult, kuid enamus kaitseliitlasi ei ole professionaalid ja selleks kunagi ka ei saa. Professionaal vajab kogemusi, pidevat enesetäiendamist ja võimalust tegeleda enda põhitegevusega. Enamusel kaitseliitlastest ei ole see sissisõjaks ette valmistumine.

  19. Eke ütleb:

    “”Kui oleks” ja “võiks olla” on kenad mõtteharjutused, kuid Eesti kaitsevõime sellest ei parane.”

    Täpselt seda ju üritataksegi sulle Nato kohta selgeks teha – millal on Nato kunagi mõnele oma liikmele appi läinud? Näiteks Afganistani missioon – keda seal abistatakse, kelle kutsel ja kes kannatab? Kosovo – keda seal abistati, mis tulemustega, kelle kutsel ja kes kannatab? Sudaan ja Bosnia – miks sinna kellegile appi ei mindud?

    Mingil juhul pole Nato tegevuses näha LIIKMETE KAITSMIST – ja pole kunagi olnud. Selline asi seal lihtsalt puudub, kuigi jah, peab tunnistama, et põhikirjas on sees. Usu paberit edasi.

    Eesti kas kaitseb ennast ise või teda ei kaitse keegi. Nii nagu totaalkaitse on soovunelm (puhtalt seepärast, et ükski, kellel vähegi võimu on, ei võta seda tõsiselt – ja see surve tuleb Natolt) nii on ka Nato puhas pettekujutelm, sest ajalugu näitab praeguse hetkeni, et oma liikmete kaitsmisega see organisatsioon ei tegele.

  20. AR ütleb:

    Kaks mõtet:

    a) Eesti kaitsestrateegia toetub (kui see detailideni nii ei ole siis võiks toetuda) järgmistele asjaoludele
    * ainukese potentsiaalse ründaja (Venemaa) välispoliitiline de-motiveeritus
    * liitlassuhted NATO ja iseäranis selle maailma vägevatega (USA, Hiina?, mõni araabiamaa?) ehk siis osalemine missioonidel nii linnukese kirja kui kogemuse saamiseks
    * süsteemne välispoliitiline tegevus (võib-olla ka senisest süsteemsem propagandategevus)
    * toetumine eeldatavale NATO kaitseosalusele kriisiolukorras
    * kvalifitseeritud palgaline sõjaväepersonal
    * regulaarset militaarväljaõpet saavad tsiviilisikud (on selle nimi KL või muidu reservist aga räägime 200-250 tuhandest mehest, võib-olla ka naisest)

    See on see ring asjaoludest ja abinõudest, mis tagab meile maksimaalse (idealistliku) kaitse. See mudel töötab siis kui tervik töötab. Arvestades Venemaa tegevust ja ohte on mõned hõredalt kaetud alad, konkreetselt siis meie enda suutlikkus ja vähemal määral propagandistlik osa välispoliitilisest tegevusest.

    b) kui me räägime 200-250-st tuhandest, ja oma unelmate tehnilisest pargist, isegi kui see ei ole hävitajad ja tankid, siis on väga tõenäoline, et koos välismissioonidel käijatega ongi meil palgalisi vaja 20-30 tuhat. Iseküsimus, kuidas see rahas välja näeb ja millal see juhtub. Ma ei näe probleemi, et see kõik teostub 30 või 50 aasta pärast, sest meie peamine probleem on eksisteerinud alates 11. sajandist A.D. Lihtsalt 5 või 10 aastat vales suunas liikumist on kaotatud aeg. Lühidalt öeldes – võib osutuda, et asjaliku palgaarmee või totaalkaitse jaoks massiarmee eelarvekulutuste vahe on kuni mõnikümmend protsenti ehk et kas säästame õiges kohas?

  21. allar ütleb:

    Kuramus küll. Mulle ei meeldi need inimesed, kes suudavad oma argumente niimoodi põhjendada, et need loogilised tunduvad.
    Ennast ei peagi ma proffesionaaliks. Kuna ajateenistus on veel läbimata (hetkel 12.klass) olen ma vast sama hea, kui SBK läbinud ajateenija. Seda KL sissindust ei oska ma eriti hästi kommenteerida, aga käibel on sellised vahvad õnad nagu: “deep operations” ja “võitlusgrupid” 🙂 Ma usun, et need peaks olema justnimelt need (pool)proffesionaalsed sissid.

    Kuid mis tagab selle, et NATOl on võimekus saata siia piirkonda mingeid suuremaid väeüksusi. Ega sellises olukorras nagu praegu ju venemaa eestit ei ründa (3xptüi). Ohtu on oodata ikkagi siis, kui on mingisugune ülemaailmne kriis ja sel ajal ei pruugi enam nato liikmesriikidel olla piisavat võimekust, et meid aidata. Eeldusel et Venemaa on suutnud ennast sellest ülemaailmsest kriisist seni kõrvale hoida, annab võimaluse venemaal korraldada Baltikumi ja Soome suunas suuremahuline rünnak. Ja kui meil on 10 000KL liiget ja 10 000 kutselist ja siis veel teadmata hulk NATO abivägesid, siis on see liiga suure riski peale minek.
    Kui me säilitame praeguse kaitsemudeli ja suurendaksime ajateenijate arvu, kas siis miski välistaks NATO abi. Pigem on meil suurem võimekus oma territooriumi kontrollida. Võibolla peaks isegi nõrgema tervisega poisse õpetama sel juhul “sõjalise abi vastuvõtjateks”, kelle ülesanne oleks siis kõige kontrollimine, mis jääb rindest meie poole ja NATO vägede olukorraga kurssi viimine.

    Selle Soome abi all mõtlesin ma seda, et kui peaks korduma baaside lepingu sõlmimise olukord, siis oleks väga kena, kui me (baltikum, soome ja mida rohkem riike, seda uhkem) suhtleks venemaaga ühtselt. Sest ega NATO ei ole igavene organisatsioon.

    Kui NATO meile appi ei tule, siis oleme me ükskõik millise kaitsemudeli korral väga metsas, aga mina leian ,et totaalkaitse puhul on vabaduse lootus suurem.

    Ja kui tõesti peaks tulema selline olukord, et Venemaa lihtsalt lambist ründab Eestit ja NATO meile kohe appi tuleb, siis on mul tunne, et vähemalt praeguse sõjavägede olukorra puhul, on meil küll üpriski vähe tegemist. Mina kui kaitseliitlane kuuleksin uudist, et venemaa ründas meid, seejärel kõbmiksin kogunemispunkti, kus selguks, et võib tagasi koju minna, sest piirivalve saab pommitamisest ellu jäänud vene sõdurite kinnivõtmisega ise hakkama.

    Aga kust ma tean, et NATO meid aidata saab?

    Ja kaitsetahet tuleb kasvatada. Aga mina nüüd lõpetan ,sest liiga suur osa tänasest päevast on läinud teoretiseerimisele.

  22. AR ütleb:

    Veel üks mõte:

    Ma olin liberaali ja ratsionalistina tuline palga-armee pooldaja. Täpselt seni kuni …

    … sattusin üsna põhjalikult uurima seda, mis 1939-40 ja selle ümbruses, Eestis toimus. Kuna see ei ole kahjuks nii üheselt selge ja sama asi (eelkõige sarnane või samade tulemusteni viiv välispoliitiline olukord) võib uuesti korduda, siis ainus ravi selle vastu on üritada natuke rohkem “Soome olla”.

  23. hillarp ütleb:

    …ma pole siiani näinud midagi, mis annaks alust arvata, et sundteenistuse läbinutest sooviks enamus neid paari kitsaskohta kaitsma tulla,

    Need “paar kitsaskohta” muutuvad vägagi aktuaalseks, kui vaenlase sõdur Sinu kodu väravat lõhub. Asja näitlikumaks tegemiseks – mis juhtub siis, kui see sõdur Sinu ema, õde või naist hakkab vägistama? Kas Sa astud nende inimeste kaitseks välja või mitte? Kui astud, siis mõtle selle peale, kumma isiku kaitse oleks effektiivsem – kas nohikust valgekrae või inimese, kes vähemalt korra aastas ka trenni teeb?

    Muideks, allahhi-usuliste juures on täiesti aktsepteeritav ka meessoost mitte-muhameedlaste vägistamine – neil on selle jaoks isegi oma termin olemas: uzbeki (tegelikult ka teistes kesk-aasia keeltes) keeles kõlab see umbes nagu tsõk-tõm (=suguühe loomaga).

    Üks asi on küsida inimestelt, et kas nad oleks valmis Eestit välisagressiooni puhul kaitsma, hoopis midagi muud aga selle kaitsetahte reaalne väljendumine.

    Vaata minu eelmist punkti – kui asi isiklikuks läheb ja mehest vähegi meest on, siis see kaitsetahe väljendub ja vägagi võimsalt.

    Minu teada on kaitseliidus nii 10 000 inimest ja see on ka kaitsetahte reaalne väljendumine. Ma arvan, et elukutseliste baasil ja veel mõnede jugeolekut tagavate organisatsiooni baasil saaks veel 10 000. Kust leitakse ülejäänud 80 000 inimest?

    Totaalkaitse idee pole organiseerida massilist vasturinnet. Elukutseliste idee totaalkaitses ei ole organiseerida massilist vasturinnet.

    Sissisõja kotseptsiooni lühike kirjeldus:
    Üle riigi on olemas mingi hulk sõjaks (ja eluks) vajalikku – relvad, laskemoon, medikamendid, toit, sidevahendid jne. Infrastruktruuri all pean ma silmas justnimelt selliste punktide (jaotuskeskuste) loomist. Need peaksid olema piisavalt hajali, et ühe suure rünnakuga kõiki punkte hävitada poleks võimalik.
    Ründe korral haaraks hetkel kohal olev regulaararmee (elukutselised ja ajateenijad) oma käsitelvad ja vajuks mööda metsi laiali. Tekiksid väikesed (ca 20-30) liikmelised grupid.
    Eeldusel, et on olemas mingi hulk kaitsetahtelisi inimesi (vt ka kommentaari alguses olevaid argumente), hakkavad nad nende gruppidega kontakte otsima ja nendega ühinema. Grupid hakkavad kasvama ja juhul, kui nende liikmete hulk saavutab mingi kriitilise piiri, siis nad jagunevad. Minimaalselt võiks ühes grupis olla 2/3 seltskonnast noor ja kogenematu, kuna ülejäänud 1/3 suudab selle seltskonna (praktilise tegevuse käigus) suhteliselt kiiresti välja õpetada. Eeldusel, et ühinevad inimesed omavad juba mingit (baas) väljaõpet, toimub selline asjadega (hetkeolukorraga) kurssi viimine ülimalt kiiresti. Sedasi tekivad ülimalt lühikese ajaga väga tugevalt motiveeritud ning hea väljaõppega (effektiivselt toimivad) väikesed relvastatud grupid.
    Vajaliku varustuse saavad nad algselt nendest jaotuspunktidest. Samas on selge, et pikemas perspektiivis sellest ei jätku. Samas – kui need grupid toimivad, siis saavad nad edaspidi oma varustuse juba vaenlase käest.

    Veel kord, me kas panustame NATO’sse ja elukutselistesse vägedesse, mis on integreeritud aktiivselt NATO kiirreageerimis üksustesse – käivad õpustel, osalevad missioonidel, sõlmivad isiklike kontakte, oskavad keeli ja loovad siia igati NATO standarditele vastavad tugipunktid, kuhu on võimalik vastu võtta toetusjõudusid enne suurema konflikti algust ja ühtlasi anda mõista Venemaale, mida kollektiivne julgeolek endast kujutab. Tegu oleks reaalse kaitseväega (ressurssiga, millega saab reaalselt arvestada), mis on pühendunud ja millele saab loota.

    Isiklikud suhted on head ja vajalikud, kuid käsuliin käib siiski isiklike suhete väliselt. Pealegi – NATO on riikide liit ja iga liikmesriik otsustab ise, kas ja kuipalju ta NATO operatsioonidesse panustab. Tasuks tähele panna, et riigi kontekstis ei ole otsustajateks mitte (elukutselised) sõjaväelased, vaid tsiviilisikud (poliitikud).

    me jääme lootma, et EHK sundteenistuse läbinud ilmuvad vajaduse korral välja ja on nõus ka suurel hulgal surema,…

    Nagu ma juba ütlesin, rinde organiseerimine tähendab enesetappu. Väikesed ja ülimalt liikuvad grupid mitte – neid lihtsalt ei ole võimalik niisama lihtsalt tabada.
    Motivatsioonist kirjutasin ma juba oma kommentaari alguses.

    Kui aga NATO abi ei tule ja iga üks peab enda eest väljas olema, siis mina soomlastelt abi küll eriti ei loodaks. Nemad ajaks enda neutraliteedipoliitikat edasi nagu varem ja ise ennast Venemaaga konflikti mässima ei hakkaks.

    Tuleta meelde 40-ndaid – eestlased läksid vabatahtlikult hõimurahvale appi. Ülima tõenäosusega toimuks samasugune asi ka tänasel päeval. Muideks 90-ndate alguses ütlesid Soome ohvitserid üsna otse, et juhul, kui Eesti suudaks venelase kallaletungi puhul organiseerida mingisuguse vastupanu, siis nad tuleksid (neil oleks, kuhu tulla) ja teeksid seda riigi vaikival nõusolekul.

    Mõlema jaoks (sundteenistus ja NATO) ei ole Eesti piisavalt rikas.

    Seda tänase päeva seisuga öelda on raske. Arvestades, et Eesti on võtnud kohustuse suurendada oma kaitseeelarvet 2%-ni SKP-st ning vaadates juba täna, kuidas seda kulutatakse… Muideks, ma ei ole siiamaani näinud mingisugust üldrahvalikku arutelu.

    Venemaa võib kalduda üha rohkem autokraatia poole, kuid mingit põhjust meid rünnata ei ole. NATO on liiga suur risk ja EL samuti, kuigi märgatavalt vähem.

    Venemaa teab samahästi, et NATO-l läheb liigutamisega aega. Eeldusel, et ta jõuab Eesti annekteerida enne, kui NATO liigutada jõuab, pole mitte mingisugust riski – NATO-l pole lihtsalt enam kellelegi appi tulla ja sisuliselt peab ta alustama sõda venemaa territooriumil.

    Autokraatia iseenesest pole argument – suvaline valitseja peab oma rahvale põhjendama, miks ta vägivalda alustab – vastasel korral rahvas lihtsalt keeldub oma juhti järgimast. 17-sajandil oli Peetri argumendiks “Aken Euroopasse”, 40-ndal oli papa Jossi argumendiks fašism. 1978 oli argumendiks “sõbraliku vennasrahva abistamine”. Kui me nüüd vaatame, kuidas käesoleval hetkel käib propaganda, kuidas venelaste õigusi jalge alla tallatakse ja milline kohutavalt ebaõiglane rõhumine siin toimub, siis pole midagi imestada, kui sõda tõesti homme algab. Muideks, mis seal Tšetseenias sõdimise põhjus oli… 🙂

    Lõpetuseks – Allar, ära võta seda isiklikult, kuid enamus kaitseliitlasi ei ole professionaalid ja selleks kunagi ka ei saa. Professionaal vajab kogemusi, pidevat enesetäiendamist ja võimalust tegeleda enda põhitegevusega. Enamusel kaitseliitlastest ei ole see sissisõjaks ette valmistumine.

    Kaitseliidu olemasolu idee ei olegi kellestki proffessionaalset sõdurit koolitada. Kaitseliidu eesmärk on see, et inimene vajadusel ennast kaitsta oskaks – et tal oleks mingisugune elementaarne ettevalmistus relvakäsitlemiseks ja metsaeluks. Muideks, see enese kaitsmise oskus on ka igapäeva elus abiks – siis, kui vägistajaks on tavaline kurjategija.

  24. Jüri Saar ütleb:

    See jääb selles postituses minu viimaseks kommentaariks (kui ei ole just väga mõjuvat põhjust), sest kolm-nelja inimesega pole samal ajal võimalik mingit sisulist debatti pidad, sest igaüks nopib minu vastustest selle välja, mis on parajast tema jaoks sobivam ja ignoreerib näiteks seda, mis varem kirjutatud, samas kui teine võtab täpsustavat küsimust, mille eesmärgiks panne küsija enda väidetele mõtlema, kui minu seisukohta. Lisaks on veel probleem ajas mida lihtsalt ei jagu kõigile vastamiseks.

    hillarp:

    1. Kui sa metsas sissisõda pead või mõnda nendest kitsaskohtadest kaitsed, siis pole sa kodus ei naist, ema ega tütart kaitsmas. Sisuliselt sead sa ise siin ka juba kaitsmise prioirteedid. Need ei ole kõigil inimestel ühised ja sellepärast jääb ka küsimus sellest, kuidas sellises äärmiselt kaootilises olukorras toimuks organiseerumine. Jah, osad tulevad, kuid paljud ei pruuugi.

    2. Totaalkaitse kontseptsioonist – kas ma mitte ei kirjutanud mõned kommentaarid tagasi sisuliselt täpselt seda sama, et elukutseliste baasil hakatakse sissirühmasid koolitama ning eelteadmised tulevad hoopis sõjalisest õppest ja seda kõigile mitte ainult poistele vaid ka tüdrukutele. Sellisel juhul oleks potentsiaalsete vastuhakkajate kasvulava märksa suurem.

    3. Isiklikest suhetest. Ma olne poliitilisest motivatsioonist NATO puhul juba korduvalt kirjutanud ning isiklike suhete esile tõstmine oli selleks, et näidata, kui inimesed on varem koos töötanud ja tunnevad teine teist, siis ei hakka nad abistamist pidurdama samas kui koostöö sujub märksa paremini kui kohale jõutakse.Täpselt sama moodi olen kirjutanud tsiviilkontrollist. Kohati on selline tunne nagu taoks peaga vastu seina – kirjuta palju tahad või kui selgelt tahad, osa loeb ikka välja ainult seda, mis parajast sobib. Seega, enne kui kirjutada, et “tasuks tähelepanna” võiks alustada enda tähelepanelikusest.

    4. Rinde moodustamisest. Mitte üks täie aru juures inimene ei kavatsegi seda teha. See oligi kogu asja “point”. Taas, üks kirjutab ühest, mina vastan ja teine heidab mulle seda vastust ette, sest see ei ühti tema nägemusega. Mina pole kordagi kuskil kirjutanud, et peaks mingit rinnet arendama. Küll aga illustreerib see suurepäraselt seda, et isegi niivõrd väikeses grupis on kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, kuidas vastupanu osutada. Totaalkaitsest on saanud üldine sõnakõlks, kuhu taha on kogunenud väga paljude inimeste väga erinevad arusaamad – osad realistlikud, teised täiesti naiivsed.

    5. Soomest. Eestlased võisid soomalstele appi minna, kuid sa tuleta meelde, mis pärast 40ndaid juhtus – metsavendadele ei tulnud peaaegu keegi Soomest appi (kümmekond ehk tuli) ja soomlased pesid meist käed puhtaks. Sellel järgnev periood kuni Nõukogude Liidu languseni oli aga üks suure NL’ile pugemine. Isegi praegu võib nende Venemaa pelglikust täheldada kasvõi sellega, et kui eestlased on venelastele juba aastaid ette heitnud teadliku õhuruumi rikkumist ja seda avalikult, siis soomlased julgesid sarnast tunnistada alles eelmisel aastal kui olukord täitsa hulluks hakkas minema. Ja me loodame neilt abi? Hillar, selline topeltstandardite rakendamine (NATO ei tule aga soomlased ikka tulevad) on minu arvates silmakirjalik ja täiesti alusetu.

    6. Meie olemegi NATO ja suurte väehulkade liigutamine ei jää kellelgi nägemata. Sa isegi kirjutad, et sellele järgneb ulatusliks retoorika koos ettekäänete otsimisega. Ma olen sinuga nõus, et kui Venemaa on siin, siis ongi kõik. Ainult vastupidiselt sinule ei arva ma, et soomlased julgeks ennast sellesses konflikti segada. Kui Venemaa on siin, siis ta on lõplikult siin. NATO funktsioon on eelkõige heidutav ja venelased ei ole lollid. NATO ja EL liikmesriigi ründamiseks peavad olema väga mõjuvad põhjused, sest nendega kaasnev risk on ulatuslik. Siiani pole ühtegi NATO liikmesriiki teine riik rünnanud ja tõenäosus, et see juhtub tulevikus on väga väike kui mitte olematu.

    Tshetseenias sõdimise peamine ettekääne oli separatism ehk soov eralduda Venemaast, mis väidetavalt rikkuks Venemaa territoriaalset ühtsust ja võiks nii destabiliseerida terve piirkonna. Eesti on aga isegi Venemaa poolt tunnistatud iseseisev riik, seega Eestist Tshetsheeniat ei saa. Õunad ja apelsinid.

    7. Analoogne punktile 4. Tema, mina, sina. Kaitseliidu olemas toetan ma igati ja just sellepärast tuleks ka sundteenistus lõpetada, sest need, kes soovivad järgmiseks sõjaks ette valmistuda saavad seda teha vabatahtlikult. Ainult vabatahtlikele on mõtet kulutada aega ressursse mitte neile, kes ise ei ole pärast valmis ennast ei vormis hoidma ega pidevalt täiendama.

    Hillar, sa pole toonud ühtegi argumenti, mis annaks põhjust jätkata sundteenistusega nii nagu ta on organiseeritud praegu. Kui sa usud, et Venemaa rünnak on järgmiste aastate küsimus, siis loodan, et teed sellele teemal kõvasti häält ja juhid ka teiste tähelepanu sellele – tõstad esile sõjaväelise baashariduse eeliseid ja populariseerid seda. AGA siit ei tule kohe kuidagi välja, et sundteenistus oleks õigustatud millegi muu kui sinu subjektiivse ohuhinnangu alusel mida kaugeltki kõik inimesed ei jaga. Selleks, et sundida inimesi (ja sealjuures väga väikest osa neist) enda elust loovutama aasta, peab olema märksa mõjuvaimaid põhjuseid kui usk. Igal inimesel peab endal olema võimalus otsustada, kas ta soovib valmistuda järgmiseks sõjaks või riskib surmaga (nii enda kui lähedaste omaga).

    Ja lõpetuseks – võrdlused teise maailmasõja algusega ei ole otstarbekad. Selline ratsaväege tankide vastu mentaliteet osutus saatuslikuks poolakatele ja Maginot liiniga mobiilse ründaja vastu mentaliteet prantslastel olid mõlemad tingitud “eelmiseks-mis-on järgmine” sõjaks valmistumisest. I ja II maailmasõja vahel oli 20 aastat ja eelmise sõja baasil kaitse üles ehitamine osutus suht jaburaks. Meil on aga tegu juba praegu 60 aastaga ja tõenäoliselt tuleb sinna neid aastaid veelgi otsa. Kardinaalselt on muutunud poliitiline olukord, on tekkinud uued poliitilised üksused ja liidud, on arenenud tehnoloogia ja see, mida sõjalise rünnakuga soovitakse saavutada. Ajalugu ei tasu alahinnata kuid mitte ka ülehinnata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga