VABALOG

Sügelemise olemust uurides ja avastades inimtaju mälusõltuvust

Kes meist ei sügeleks aeg ajalt? Ühel hetkel sa lihtsalt oled ja järgmisel tunned meeletud vajadust ennast sügada, et sügelemisest lahti saada.

New Yorker’is ilmus hiljuti pigem lugu sellest (üllatavaltki) vähe uuritud nähtusest, mis algab ühe naise looga, mis oleks kokkuvõtlikult järgmine – alguses oli elus kõik hästi (hea haridus, abielu, lapsed, töö), siis aga läks totaalselt aia taha (lahutus, joomarlus, halvad sõbrad, heroiinisõltuvusele ja HIV), kuid ta suutis ennast piisavalt koguda, et elu uuesti kokku panna. Ja siis hakkas tal pea sügelema. Ta pöördus korduvalt arstide poole, kuid vaatamata peaaegu kõikide lahenduste proovimisele ei kadunud sügelemine kuskile.

Ta üritas küll teadlikult enda pea sügamisest hoiduda, kuid magades läksid käed nagu iseenesest jälle kolpa sügama. Ta proovis isegi mütsiga magada, kuid sellest polnud kasu. Ühel hommikul ärkas ta üles ja avastas, et mingi rohekas vedelik jookseb mööda tema nägu alla:

She pressed a square of gauze to her head and went to see her doctor again. M. showed the doctor the fluid on the dressing. The doctor looked closely at the wound. She shined a light on it and in M.’s eyes. Then she walked out of the room and called an ambulance. Only in the Emergency Department at Massachusetts General Hospital, after the doctors started swarming, and one told her she needed surgery now, did M. learn what had happened. She had scratched through her skull during the night—and all the way into her brain.

Uh. Samas on see väike lugu suurepärane algus sisukale artiklile, kust selgub muu hulgas üht-teist huvitav sügelemise kohta:

  • kuni 1987. aastani arvasid enamus arste, et sügelemise näol on tegu väga kerge valuga, kuigi tegelikult pole sügelemine ja valu üldse seotud.
  • 1997. aastal avastati lõpuks rootslaste ja sakslaste ühisuurimuse käigus sügamist põhjustav närvikiud.
  • üks sügelemise närvikiud suudab vastupidiselt valu tundvatele närvikiududele reageerida 1 millimeetri asemel hoopis kuni 10 sentimeetri kaugusel olevale stiimulile
  • sügelemise närvikiud edastavad informatsiooni aeglaselt, see on ka põhjus, miks sügamine tuleb tasaselt ja kaob aeglaselt.
  • sügelemisele reageerib väga aktiivselt ka see osa inimese ajust, mis narkomaanide puhul sunnib pidevalt narkootikumi tarbima või ülesööjate puhul sööma.
  • sügelemise tekitamiseks piisab paljude inimeste puhul sügelemist põhjustavatele nähtustele mõtlemisest

Kuid sügelemine on alles sissejuhatus loole, kust selgub, kui vähe informatsiooni meie närvid tegelikult edastavad ja kui palju meie aju tegelikult informatsioonivaegust kompenseerib:

As scientists set about analyzing the signals, they found them to be radically impoverished. Suppose someone is viewing a tree in a clearing. Given simply the transmissions along the optic nerve from the light entering the eye, one would not be able to reconstruct the three-dimensionality, or the distance, or the detail of the bark—attributes that we perceive instantly.

Kui ma mitu aastat tagasi lugesin aplalt kõike, mida Borges on kirjutanud, siis minu jaoks olid ühed huvitavamad tema esseed. Kui täpsem olla, siis just need esseed, kus Borges arutles enda pimeduse ja selle üle kui olulist rolli mängib pimeda inimese joaks mälu koos ettekujutusvõimega. Ma mäletan, et nende esseede üle üks päev tuule käes liikuvaid puid vaadates ja mõtiskledes jõudsin sarnasele järeldusele, mis eelnevalt viidatud lõigus: me näeme tegelikult vähem kui arvame ennast nägevat samas kui midagi meelde tuletades – isegi midagi väga spetsiifilist nagu mõni kindel tuba – paneme meeldetuletava pigem kokku suht lihtsatest juppidest, kus on “peidus” juhend spetsiifilisem ning detailsema informatsiooniga. Tundub, et tegu polnudki kõige absurdsema mõtisklusega:

The information we work from is poor—a distorted, two-dimensional transmission with entire spots missing. So the mind fills in most of the picture. You can get a sense of this from brain-anatomy studies. If visual sensations were primarily received rather than constructed by the brain, you’d expect that most of the fibres going to the brain’s primary visual cortex would come from the retina. Instead, scientists have found that only twenty per cent do; eighty per cent come downward from regions of the brain governing functions like memory. Richard Gregory, a prominent British neuropsychologist, estimates that visual perception is more than ninety per cent memory and less than ten per cent sensory nerve signals.

Ma olen enda arusaama võimalusel ka teistega jaganud, kuid seda alati tagasihoidliku hoiatusega, et pimedate mõtiskluste edasi arendused ei asenda teadust vaid on pigem üks viis reaalsust tõlgendada. Samas ega artiklis ei käsitleta taolist tõlgendust samuti millegi muu kui “brain’s best guess” teooriana, kuigi artiklist võib leida igasugu hämmastavaid näiteid, mis vastavad nii mõnelegi küsimusele. Üks parimaid näiteid käsitleb amputeeritud käega inimesi, kes siiski “tajusid” amputeeritud kätt:

They put their surviving arm through a hole in the side of a box with a mirror inside, so that, peering through the open top, they would see their arm and its mirror image, as if they had two arms. Ramachandran then asked them to move both their intact arm and, in their mind, their phantom arm—to pretend that they were conducting an orchestra, say. The patients had the sense that they had two arms again. Even though they knew it was an illusion, it provided immediate relief. People who for years had been unable to unclench their phantom fist suddenly felt their hand open; phantom arms in painfully contorted positions could relax.

Seda artiklit lugedes tekkis mul endal rida täiendavaid küsimus, millele oleks huvitav vastust teada:

  • kas meie mälestused varajasest lapsepõlvest on praktilised olematud sellepärast, et me alles kogume mälupilte, mis võimaldavad maailma “mäletatavalt” tajuda?
  • kui 80-90% tajust tuleb meie enda ajust, siis mida tähendab see tehisjäsemetele? Kas see teeb näiteks tehiskäega temperatuuri, tekstuuri või valu tajumise lihtsamaks – peaasi, et ta käe moodi välja näeb?
  • kui palju valust genereerub sinu enda ajus? Kas jooga või fakiiride õpetused, mis käsitlevad valu pigem sisemise kui välise nähtusena on tõele lähemal kui paljud soovivad tunnistada?

Hulgaliselt mõtteainet pikemaks ajaks. 


Categorised as: ...


2 Comments

  1. Paul ütleb:

    Sa peaksid Carlos Castanedat lugema, siis saad kõigile oma maailma tunnetamist käsitlevatele küsimustele vastuse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga