Allik ja Rumm: ametnikest, ametnikuvihast ning koondamisest
Hiljuti võis lugeda nii Jaak Alliku kui Hannes Rummi sõnavõtte, mille kohaselt Eestis nagu ei olekski võimalik avalikus sektoris töötavaid inimesi koondada, sest nad kõik teevad väga vajaliku tööd. Eriti hea oli Rummi artikkel, mis sukeldus enda “eestlaste ametniku-viha” väitega sügavale demagoogia vetesse.
Numbrid, mida mehed enda argumentide toetuseks serveerisid osutusid aga puudulikuks ja paljuski eksitavaks nagu selgus mõned päevad hiljem Päevalehes ilmunud artiklist. Veel tõestust sellest, et poliitikute juttu lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Kui selles oli veel mingit kahtlust, siis Andrsu Ansipil õnnestus need kahtlused enda demagoogiliste väidetega hajutada.
Rummi poolt esile tõstetud “ametniku-viha” ei ole aga niivõrd viha kui frustratsioon, mis tuleneb sellest üllatavalt sagedast ükskõiksusest ja ülbusest, millega erinevate ametiasutustega suhtlema sunnitud (sest muud moodi ei saa!) inimesed peavad kokku puutuma. Tõenäoliselt suudab iga eestlane tuua vägagi markantseid näiteid ametnike üleolevast suhtumisest, ükskõiksusest või niisama virelemisest.
See ei tähenda, et erasektoris ei ole üleolevalt ükskõikseid inimesi, kuid vastupidiselt avalikule sektorile võib iga üks teenuse saamiseks pöörduda hoopis konkurendi poole ja kui ettevõtte suhtumine ei parane, siis peatselt pole tal ka enam piisavalt kliente. Kui aga konkurente pole, siis alati on võimalus ise alustada – kasutada võimalust viisakuse ja inimlikkusega kliente teenindada.
Kui sa ei ole aga rahul mõne ametiasutuse teenindusega, siis alternatiivi pole. Lepid sellega, mis on saada, ja oled õnnelik, et niigi läks. Kas sellises olukorras on tõesti põhjust imestada, et inimeste frustratsioon võib vahel lausa vihana välja paista? Vaevalt.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar