Democracy is the theory that the common people know what they want, and deserve to get it good and hard.

H. L. Mencken

Praeguse finantskriisi üle arutledes pole ühelgi inimesel, kes soovib enda arvamustes vähegi veenev olla, pääsu tõdemusest, et ühte läbivat põhjust kriisil pole. Pigem on tegu mitmete kokkusattumustega. Osade eest jõudsid terasemad vaatlejad juba aastaid tagasi hoiatada, kuid tervikliku pildi panid kokku mõned üksikud, kes olid kahjuks juba aastaid hoiatanud läheneva katastroofi eest ja seeläbi ka enda ennustuste usaldusväärsust õõnestanud. Kui lõpuks hoiatustest läbi käinud stsenaariumid realiseeruma hakkasid oli juba hilja.

Käes on tagantjärgi tarkuse ja põhjuste otsimise aeg, kuid nagu kirjutab Dani Rodrik:

Perhaps it is futile to look for the single cause without which the financial system would not have blown up in our faces. A comforting thought ― if you still want to believe in financial sanity ― is that this was a case of a “perfect storm”, a rare failure that required a large number of stars to be in alignment simultaneously.

So what will the post-mortem on Wall Street show? That it was a case of suicide? Murder? Accidental death? Or was it a rare instance of generalized organ failure? We will likely never know. 

Vaatamata ülesande keerulisusele on taoliste kriiside põhjuste mõistmine ülimalt oluline just tulevikku silmas pidades. Suure Depressiooni tegid suureks just aktiivne poliitiline sekkumine, mis ei võimaldanud turgudel tõhusalt toimida, piiras rahvusvahelist kaubandust ja tähendas lisaks määramatusele ka kõrgemaid makse. Amity Shales on ühe värskeima Suurt Depressiooni lahkava raamatu autor ning Russ Robersti intervjuu Shales’iga peaks oluliselt hajutama kahtlusi sellest, et ilma aktiivse poliitilise sekkumiseta  oleks olukord veelgi hullem olnud. Pigem vastupidi nagu Shales tuletab meelde mõne kuu taguses kolumnis:

Today every fool, right or left, knows that imposing a tax increase in an economic downturn is like kicking a wounded man in the stomach.

Yet in the dark days of 1932, with unemployment at 20 percent, Hoover perversely signed an increase that reversed the multiple cuts by his predecessor, Calvin Coolidge.

Hoover more than doubled rates at the bottom of the tax schedule. He also increased the top marginal tax rate to 63 percent from 25 percent. The effect was predictable. That tax error has haunted economists ever since.

Varasematest vigadest on loodetavasti ka õpitud. Vähemalt akadeemilises kirjanduses on Suurt Depressiooni hulgaliselt uuritud ja põhjusedki enam-vähem teada. Majandusteadlased on enda väidetes kindlamad ja vähemalt Ben Bernanke näol isegi ametpostidel, kus neil on võimalik sündmuste kulgu enda akadeemilisemale tööle toetudes vahetumalt mõjutada kui selleks peaks tõesti vajadus olema.

Praeguse kriisi üheks peamiseks eelduseks on enamuse majandusteadlaste arvates Aasia riikide säästud, mida on aktiivselt USA’sse ja Euroopasse paigutatud ehk raha pakkumine oli sisuliselt ületanud nõudluse. See tähendas aga äärmiselt soodsaid intressimäärasid, mis odava raha näol voolasid sinna, kus oli võtjaid. Kuna finantsturud on globaalsed, siis võimaldas see odavamat raha ka Skandinaavia pankadele koos eestlastega. Megan McArdle kirjeldab tekkinud olukorda järgmiselt:

As capital flooded into the US debt markets in the wake of the Asian financial crisis–and I think that Asian savers and central banks bear much more of the responsibility for the credit bubble than can be plausibly pinned on either Alan Greenspan or Ben Bernanke–real interest rates also fell, which made housing an even better deal.  The recency effect kicked in:  as the bubble grew, it began to seem more, not less, likely that home prices would continue to rise.  The bandwagon effect also reared its ugly head. 

Megani jaoks oli see üks eeldustest, mis osutus saatuslikuks just inimtaju eripärade ja inimeste loomulike eelistuste tõttu nagu:

  • Recency effect:  People tend to overweight recent events in considering the probability of future events. 
  • Bandwagon effect:  People tend to believe that something is a better idea if a lot of other people are doing it.
  • Availability heuristic:  People tend to overweight data that comes easily to mind, which is to say vivid (extreme) and recent examples.
  • Beneffectance:  People tend to view success as a result of their own actions, while they view failures as having been due to factors largely outside of their control.
  • Confirmation bias:  The tendency to look for data that confirms your theory, rather than data that falsifies it.  
  • Hyperbolic discounting:  People value small short-term payoffs more than much higher long-term payoffs.
  • Optimistic bias:  People tend to be overconfident about their own abilities and the outcome of their plans. 
  • Overconfidence bias:  Relatedly, people are too confident in the accuracy of their predictions.  
Taolised kõrvalkalded on universaalsed ja nende vältimine suurte inimrühmade puhul on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu. Inimlikust eksimisest polnud pääsu ei kinnisvara ostjatel, laenajatel, investoritel kui ka reguleerijatel.
 
Kui võrrelda praegust finantskriisi õhupalliga, siis õhupall oli finantssüsteem (mis lõpuks järele andis), Aasia riikide säästud on õhk (mis võimaldas õhupalli täita) ja inimesed olid…palli õhku pumpavad inimesed. Megan’i poolt nimetatud tajuprobleemid ei võimaldanud inimestel tajuda, et õhupall ei saa lõpmatuseni paisuda. Selle asemel räägiti üksteisele lugusid piiritust finantsinnovatsioonist ja uuest maailmakorrast, pigistati silmad kinni ja lihtsalt loodeti parimat.
 
Ma ei taha pikemalt peatuda hiinlaste hüpersäästlikkusel (õhk õhupallis) ega inimtaju puudustel (õhupalli täitja) kuna finantskriisi päästis lõpuks valla hoopis finantssüsteem (õhupall andis lõpuks järgi). Millised elemendid seal olulisemat rolli mängisid ongi järgnevate postituste fookuses.