Munitsipaal-WiFi põrumise tagamaadest
Aastate pikkuse blogimise üks huvitavaid kõrvalnähte on võimalus vaadata, mida ja miks sa kunagi millestki arvasid ning kuidas olukord on järgnevate aastatega arenenud. Üks taolisi teemasid on minu jaoks munitsipaal-wifi, mis oli 2005. aastal Res Public üks intrigeerivamaid ettepanekuid kohalike omavalitsuste valimiste eel. Sellest sai kirjutatud ka kaks postitust (esimene ja teine), mis mõlemad olid suht kriitilised. Milline on aga olukord täna?
Mõni päev tagasi ilmus Ars Technicas artikkel Muni WiFi flop a bad omen for FCC’s free wireless plan, mis peatub sajandi alguse ambitsioonikatel munitsipaal-wifi projekti saatusel. Kuigi juttu tuleb ka teistest suurematest linnadest ja nende probleemidest, siis omal ajal sai kirjutatud Philadelphiast, kus wifi projekti totaalselt läbi kukkus:
Today the muni WiFi experiment is a shambles. The Philadelphia system was abandoned by Earthlink in June, and sold for scrap. It never performed as promised, and served fewer than 6,000 subscribers out of a population of 1.6 million. It had promised to serve tens of thousands of low-income households; the final tally of such users: 902. Those who did sign-up for $6.95 per month found slow speeds and spotty coverage. Alas, even tech-savvy early adopters eager to sip lattés while browsing via broadband were disappointed. On some occasion, it is possible that a connection strong enough to Google search results for “digital divide” was maintained, but that was likely as close as Philadelphia’s vaunted network got to impacting it.
Boston, Houston, Los Angeles, Atlanta, Chicago—all have gone bust. New York City, early on the bandwagon, got bogged down in politics, and now has simply given up. “We don’t think municipal WiFi will succeed,” offers a city official.
Erinevates linnades olid probleemid erinevad, kuid tulemused olid sarnaselt nirud või lausa olematud. Kus signaal levis seal sageli pisteliselt või kalli lisaseadme abil, mis tegi tasuta teenusest rääkimise üpris keeruliseks. San Franciscos osutus aga ametnike ahnus koos lisatingimustega potentsiaalselt teostatavale projektile saatuslikuks kui ettevõtetel lihtsalt kannatus katkes ja nad ideest loobusid.
Nii nagu enamuses USA suurlinnadest on ka enamus Eesti linnadest täna kaetud 3G võrguga, mis võimaldab igati aksepteeritavate kiirustega internetiühendust, mida pakuvad kõik suuremad teenusepakkujad. Valida on võimalik nii kiiruse kui andmemahu vahel, kuid ilmselgelt on valikuid rohkem kui oleks olnud wifi puhul samas kui munitsipaalrahaks, mida annab märksa otstarbekamalt kasutada, pole vajadust olnud. Maksavad need, kes kasutavad.
Steve Titch kirjutas samal teemal Freeman’is (PDF) vaid mõned kuud tagasi ning juhtis tähelepanu ka sellele, kui kiiresti telekommunikatsiooni tehnoloogia areneb:
Wireless Internet services from the legacy cellular companies—AT&T,Verizon Wireless,T-Mobile, and Sprint Nextel—greatly improved.Verizon Wireless introduced V Cast,which delivers full-motion video to cell phones. AT&T and Apple teamed on the snazzy iPhone, which combines the functionality of a phone, web browser, and digital-video and music player into one pocket device that can use both cellular and WiFi networks. Google unveiled plans for Android, a new type of software for wireless phones that would allow users more freedom and control over wireless web surfing.
Each of these developments required municipal officials and their wireless business partners to revise costs and budgets upward. Broadband was not like water and power, where annual revenues and costs were predictable and infrastructure could be amortized over 20 to 30 years. The telecommunications industry seemed to change every six months, and cities just couldn’t keep up.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar