EAS – kahtlaselt saadud toetused ja nadid argumendid
Tänases Äripäevas ilmunud lugu EASi abiraha kütab kirgi tsinkimisturul on raha jagava ja sisuliselt võitjaid valiva organisatsiooni puhul vältimatu. Oma jume annab semulikule raha jagamisele loomulikult ka see, et väikeriigis tunnevad kõik aktiivsemad inimesed üks-teist piisavalt hästi, et EAS’i nõukogu liikmete juriidiliselt korrektsetesse väidetesse suhtuda paraja skepsisega:
“Ma arvan, et ei ole palju 20 aasta vanuseid ettevõtteid, mis 95 protsenti toodangust ekspordivad ja on oma alal kogu Põhjamaade esikolmikus,” räägib Hääl. “Ma ei tea isegi, mida ta sealt täpsel saanud on, aga seda konflikti, et ükski minuga seotud ettevõte selle tõttu, et ma olen EASi nõukogu liige ega tohiks EASile ühtegi taotlust esitada, kuulge, seda ma küll adekvaatseks ei pea,” leiab Hääl.
Ta lisab, et EASi struktuur toimib vastavalt ette nähtud korrale, nõukogu ühegi projekti hindamisega kokku ei puutu ja igasugune huvide konflikt on välistatud.
. . .
EASi juht Ülari Alamets ei näe väljatoodus suurt probleemi. Hindamiskomisjonide liikmetel on kohustus sihtasutust enda huvidest esitatud projektide osas teavitada.
Mina pean seda täiesti adekvaatseks, et kui sa oled raha jagamisega seotud, siis sinuga seotud ettevõtted rahajagamisel ei osale. Kui soovid rahajagamisest osa saada, siis astud nõukogust välja. Mis osa sellest mõttekäigust on segane?
Probleem on ju selles, et hiljem on alati lihtne öelda, et konkurent ei saanud toetust, sest projekt oli niru või teised olid paremad, kuid ainuüksi võimalus, et konkurente takistati või omasid soositi, ei tohiks taandud sellele, et otsustajaid peaks “usaldama”. See ei ole ju nende raha, mida nad heldekäeliselt jagavad ja sellest ei sõltu nende tulevane sissetulek kui eelistaks ühte ettevõtet teisele.
Lõppude lõpuks on nõukogu liikmel võimalik mõjutada mõne valitud sõnaga juhatuse liikmeid (oled sa mõelnud järgmisel aastal jätkamisele?) ja nendel oma korda komisjone (kas protseduurireegleid on ikka täpselt järgitud?) rääkimata sellest, et hindamissüsteem on EAS’is nüansirohke ja eduka taotluse kirjutamiseks ei piisa kaugeltki korrektsest asjaajamisest.
Tugeva eelise annab taotlusele juba ainuüksi see, et sul on selgem ettekujutus taotlusprotsessist nagu ka sellest, millele eelkõige tähelepanu pööratakse. Kui palju on seal ruumi subjektiivsusele (meetme eesmärgi täitmine, organisatoorne võimekus, ettevalmistuse kvaliteet jne.) väärib aga eraldi pikemat postitust.
Taotluse üheks olulisemaks osaks olevad aastaid tulevikku ulatuvad rahavoogude ja kasumiprognoosid on aga sageli puhas ilukirjanduslik fantaasia, mille põhjal ükski tõeline investor enda otsuseid ei teeks. Kuidagi peab aga raha jagamist õigustama ja veenvuse huvides jagatakse hindamise käigus isegi punkte. Samas võiks praegu uuesti lahti lüüa 2007. aasta lõpu ja 2008. aasta alguse taotluste finantsprognoosid ja neid reaalsusega võrrelda. Oleks tõenäoliselt karastav lugemine.
Mida rahavoogudest ja muudest prognoosidest arvavad inimesed, kes ei jaga maksumaksjate raha vaid investeerivad võib kuulda intervjuus, mille viis läbi Guy Kawasaki Paul Graham’i ja Mike Moritz’iga. Neil, kellel intervjuu vaatamiseks pole ei aega ega viitsimist olgu öeldud, et rahavoogude prognoose, mis ulatuvad kaugemale kui aasta, ei võta kumbki mees muu kui naljana ja Paul Graham selgitab, miks tema ei taha finantsidest alustavate ettevõtete puhul üldse midagi kuulda.
Aga tagasiartikli juurde:
“Juriidilises mõttes või ka erapooletuse vaatenurgast me tegelikult ei näe tegevjuhtimise tasandil riski või probleemi. Praeguseks on Eesti ikkagi piisavalt palju arenenud ning ei toimi see mudel, et kuskil keegi ütleb – otsusta nüüd nii,” lisab ta.
Jah, tõesti selline mudel ei toimi. Elu on läinud märksa nüansirohkemaks ja peenemaks. Näiliselt objektiivset punktisüsteemi on märksa lihtsam manipuleerida, sest täiesti subjektiivse tegevuse juures üritatakse jätta muljet objektiivsusest. Küll aga võimaldab hindamiskomisjoni punktisüsteemi põhine lähenemine vastutust hajutada nii, et mingit soosimist on sama hästi kui võimatu välja juurida või tõestada.
Ettevõtlus ei ole valdkond, mida peaks otsetoetustega ja valikuliselt toetama, sest kahtlaste tehingute oht on miljonitesse ulatuvate summade jagamisel liiga suured samas kui eelistatuks osutuvad väga vähesed. Mingit majandusteadusliku õigustust ettevõtlustoetustele aga mina leidnud pole. Ja ma olen otsinud.
Muide, Äripäeva artikli kommentaarid pakuvad samuti hulgaliselt mõtteainet.
Categorised as: ...
Ettevõtjana võin öelda, et toetuste jagamine demoraliseerib ka neid ettevõtjaid, kes saaks ka ilma hakkama. Probleem on selles, et kui konkurent küsib toetust ja saab, siis pead ka ise taotlema, sest muidu pole sa konkurentsivõimeline.
Ja üldse, kui raha vedeleb niisama ja ootab võtjat, siis ettevõtja ei saa seda sinna vedelema jätta! Parem ärgu jagagu, siis ei teki ka kiusatust korruptsiooniohtlikule teele minna!
See et mingi tegevusega kaasnes korruptsioon, ei tähenda veel seda et see tegevus ise vale oleks.
Mikk: ega see polegi peamine argument otseste ettevõtlustoetuste vastu, kuid ilmselgelt annab põhjust täiendavalt ettevõtlustoetuste otstarbekuse üle mõelda.
Ma arvan, et enamike inimeste jaoks annab pigem põhjuse mõelda, kuidas korruptsiooni ettevütlustoetuste juures vähendada.
Esmalt tuleks välja selgitada, et kas ajakirjaniku väide, nagu oleks korruptsiooni olnud, üldse paika peab. Hetkel on see vaid üksikisiku väide mille ta on emotsionaalses keelekasutuses välja hõiganud.
Aga, kas Eestis peaks ettevõtlustoetust jagama või ei, selle küsimuse juures soovitan mõleda, et kas kedagi piiri taga väga huvitab kui Eesti ettevõtjad ilma rahata jäävad – jah huvitab, sest siis saavad teiste Euroopa riikide ettevõtjad selle raha lihtsalt endale, ja Eesti ettevõtjad las siis tõmblevad omavahelises kempluses edasi – ega neist ekspordis konkurenti suurt ei teki.
Korruptsioon, kui ametiseisundi kuritarvitamine, tuleb ka tõestada. Aga kui raha ei liikunud (enne) ja telefonikõnesid ei kuulata pealt (ja isegi siis saab kohtuda), siis pole mingit lootust taoliste juhtumitega kohtusse jõuda. Korruptsioon on mitmekülgsem ja nüansirikkam nähtus. Minu arvates oleks isegi korruptsioonivõimaluse vähendamine märkimisväärne samm edasi, kuid nagu Äripäeva artiklist selgus jääb sahkerdajatel õigust ülegi. Probleem on aga selles, et toetuste jagamisel endaga seotud ettevõtetele on korruptsiooni sisuliselt võimatu tõestada.
Faktiks jääb, et osasid toetatakse/eelistatakse aga enamust ei toetata. See moonutab konkurentsi, moonutab ettevõtjate prioriteete, suunab piiratud rahalisi vahendeid nii toetusesaajate poole kui sektoritesse, millest päevapoliitilistel põhjustel ollakse vaimustatud isegi kui suurem kasvupotentsiaal on mujal – kus täpselt, seda ei saa aga kunagi ametnik otsustada. Kui raha valesti või puudulikult suunatakse, siis kas keegi vastutab? Ei vastuta. Raha on jagatud ja tagantjärgi võib ainult tõdeda, et jah, ei läinud kõige paremini.
Kindlasti ei lähe kõik toetused “omadele”, kuid mingi osa kindlasti ja kui komisjoni ja nõukogu liikmetega seotud ettevõtted neid toetusi saavad, siis on mingit kallutatust keeruline mitte näha.
Your milage may vary.
Teistel on tõesti poogen, kas me jagame midagi või ei jaga, kuid küsimus taandub ka sellele, kui konkurentsivõimelised on need ettevõtted ilma toetusteta ja kui kaua neid doteerima peab. Ekspordi toetuste kohalt soovitan aga lugeda varem kirjutatud postitust:
Eksporditoetused: olematu või negatiivne mõju ekspordile?
http://blog.inkubaator.ee/ettevotlus-ja-teooria/eksporditoetused-olematu-voi-negatiivne-moju-ekspordile
See, et teine endale jalga laseb ei tähenda, et sina seda peaks tegema.
Aga see on ju tegelikult natuke masendav, et ainus põhjus enda ettevõtlusmaastiku moonutada on see, et EL-ist tuleb tasuta raha. Jah, praegu on seda hea kulutada, kuid ettevõtjatel tekib paljuski õigustatud ootus sarnastele toetustele ka tulevikus. Kui mingil hetkel eurorahad siia enam samas ulatuses ei voola, siis tuleb toetusraha leida riigieelarvest, mis tähendab aga piiratud vahendite suunamist valdkonda, kus selle otstarbekus on küsitav. Ühtlasi koorub siit välja ka maksumaksja õigustatud ootus, et kui toetatakse ja läheb hästi, siis peaks midagi vastu ka saama – näiteks ettevõtte tulumaksu näol.
Ettevõtlustoetused eelistavad bürokraatlikule asjaajamisele orienteeritud inimesi. Ettevõtlustoetust mõju organisatsioonikultuurile pole kahjuks keegi (kui kellelgi on andmeid vastupidsest, siis oleksin tänulik viite eest) põhjalikumalt uurinud. Samas on põhjust isiklikule kogemusele toetudes väita, et midagi head siit loota pole ja mida rohkem juurdub suhtumine, et ilma toetuseta ei saa ega peagi saama, seda läbipõimunum on meie poliitiline ja majanduslik eliit. Ma julgen väita, et taoline areng ei ole enamuse eestlaste huvides.
Mikk: huvitav oleks teada, kuidas sina ettevõtlustoetuste jagamisel korruptsiooni võimalusi vähendaksid.
Jüri, ma ei hakka siia täpseid skeeme korruptsiooni vältimsieks joonistama. Eks asi algab ikka suhtumisest. Tunnistan, et selles Äripäeva artiklis mind häiris kõig enam paari seltsimehe lõdva randmega suhtumine “mis teh, Eesti ongi nii väike, et kõik tunnevad kõiki.” Tõsi ta on, et Eesti väike ja kõik tunnevad kõiki, aga seda enam on vaja täpseid reegleid ja nendest kinnipidamist. See, et üks persoon on nõukogus ja tema osalusega firma saab samas toetust, on selge huvide konflikt, mille vältimine ei ole mingi tuumafüüsika.
Eelpol tahtsin lihtsalt viidata sellele, et isegi kui kusagil on korruptsiooni, ei ole see veel automaatselt põhjus asja ära lõpetamiseks. Korruptsiooni on ju igal pool: poliitikas, valmistes, eraettevõtluses jne. Kõike ei saa ära keelata.
Muuseas, sinu eksporditoetusi kritiseeriv lugu on minu jaoks absoluutselt ebaveenev (Kui hiljem aega, võib-olla kirjutan miks).
Mikk: kui kohe absoluutselt ebaveenev, siis oleks huvitav teada miks. Kui leiad aega ja viitsimist kirjutada, siis ma leian kindlasti võimaluse lugeda 🙂
See eksporditoetuset lugu ei tundunud mulle veenev eelkõige sellepärast, et seal polnud üldse juttu nn eksportivatest rahvastest – riikdiest, mis kaua ja püsivalt positiivset jooksevkontot hoidnud, kelle SKPst eksport suure osa moodustab. Uurimused millele viidati puudtasid mingeid kolmanda maailma arenguriike.
Ainuke keda eksportivatest riikdiest mainiti oli Lõuna-Korea, aga sedagi väga kahtlases võrdluses Singapuri ja Hong Kongiga. Väide, et Singapur ja Hong Kong kasvasid kiiremini on vaieldav. Pealgi, kas kahte kakskeelset hiinlaste poolt domineeritud kääbusriiki, kellel on teiste ees väga spetsiifiline ajalooline ning geograafiline eelis. Samuti on väga kahtlane väide, et Singapur ja Hong Kong on liberaalsed kui L-Korea. Singapuris ei saa sa isegi lennujaamast hoteeli ilma riigi sekkumiseta (taksod kuuluvad riigile).
Tänud tagasiside eest. Ma täpsustaks natuke, miks just selline postitus.
1. Minu hinnangul tundub n.n arenguriikide kogemus Eestile märksa sobivam, kui arenenud riikide kogemus. Institutsionaalne areng on samuti seoses suurte muutustega 1990ndate alguses sarnasem pigem arengu- kui arenenud riikidele.
2. Huvitav oleks teada, keda sa eksportiva rahva all silmas pead ja kui kaua peaks nad olema hoidnud positiivset jooksevkontot? Kas sa pead silmas Jaapanit ja Saksamaad, mis on Eestist suurusjärkude võrra suuremad ja kelle ekpordi profiil samuti oluliselt teistsugune? Või hoopis Hiinat, millel praegu maailma suurim jooksevkontor ülejääk, kuid mis on vaid hea kümmekond aastat tagasi olnud negatiivse jooksevkontoga riik. Rootsi? Ma ei tahaks lähtuda ainult jooksevkontost kui ekspordist rääkida, sest negatiivne jooksevkonto võib lihtsalt näidata riigi atraktiivsust välisinvesteeringutele mitte niivõrd ekspordi potentsiaali. On riike, mis on jooksevkontoga plussis, kuid per capita ekspordivad vähe ja mitmeid riike, mis on jooksevkontoga arvestatavas miinuses, kuid ekpordivad per capita oluliselt rohkem. Ma jään esialgu seisukoha juurde, et jooksevkonto seis iseenesest ütleb riigi ekspordisuutlikuse suht vähe.
3. Palun täpsusta, mida pead Lõuna-Korea võrdluses Singapuri või Hong Kongiga kahtlaseks. Kui leiad, et Singapur ja Hong Kong ei kasvanud Lõuna-Koreast kiiremini, siis oleks abiks kui sa täpsustaks, mis mõõdikut sa silmas pead, seda väites. Ma tajun mõningast probleemi sinu mõistmisel kui sa pead kahtlaseks väidet, et Singapur ja Hong Kong on liberaalsemad Lõuna-Koreast, kuid võrdluseks tood vaid ühe väikese viilu seal toimuvast majandustegevusest, millest on keeruline kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Kui liberaalsusest rääkida, siis äkki võttaks appi mõne ülevaatlikuma indeksi Heritage? CATO? Ma olen paindlik, kuid tahaks midagi laiapõhjalisemat võrdluseks kasutada kui taksod. Ühtlasi jäi mulle wikipedia artiklist mulje, et taksod riigile küll ei kuulu: http://en.wikipedia.org/wiki/Taxicabs_of_Singapore
Jüri, ma ütlesingi, et võiks vaadata kahte asja, kas jooksevkonto on olnud pikemat aega positiivne ja kui suure osa SKP-st eksport moodustab. Nende kahe näitaja põhjal võib ka defineerida “eksportiva rahva”. Muidugi on see mõiste mõningal määral veniv, aga ta pole kindlasti venivam kui sinu kasutatud “arengumaad”.
Miks sa arvad, et Eesti jaoks on olulisem Bangaldeshi kogemuse põhjal tehtud uuring (162 miljonit elanikku, SKP per capita 500 dollarit) või siis võrdlused Brasiilia ja Argentiinaga, aga võrdlus Saksamaaga pole relevantne, sest Saksamaa on “…mis on Eestist suurusjärkude võrra suuremad ja kelle ekpordi profiil samuti oluliselt teistsugune”. Muuseas, Saksamaa ekspordiprofiil ei ole Eesti omast sugugi nii teistsugune…
Mis puutub Lõuna-Koreasse (see oli niikuinii sekundaarne osa minu kriitikast), siis jah, ma sean kahtluse alla väite, et Singapur ja Hong Kong kasvasid kiiremini kui LKorea. Tõsi, siin tuleb muidugi küsida, mis ajavahemikust jutt käib.
Teiseks, Lõuna-Korea ja Singapur ning Hong-Kong on ikkagi väga erinevad maad. Lõuna-Korea oli aastal 1953 sisuliselt feodaalne agraarriik, äsja sõja üle elanud. SKP per capita oli LKoreras madalam kui Angolas või Kongos, Singapurist Hong Kongist rääkima. Viimased kaks, eriti muidugi Hong Kong olid aga juba tollal rahvusvahelised multikultuursed ühiskonnad. Mitmekeelsed. Rahvusvahelise panganduse ja kaubanduse keskused. Mõlemad on ka “hiinlaste riigid”, mis selles maailmanurgas on väga suur eelis.
Kolmandaks, ma sean kahltuse alla väite, et Singapur ja Hong Kong on liberaalsemad. Ja isegi kui see nii on, on nende riikide pidamine “liberaalseks” igal juhul kahtlane. Singapuri taksolugu põhineb otseallika jutule, kes rääkis Singapuri taksojuhtidega, kes kurtsid et riik ei osta uusi autosid ehk taksoautod kuuluvad riigile.
Eks tasuks edasi uurida, kes on ikkagi nende sinu viidatud lingis olevate taksofirmade omanikud.
Ise kulutasin natuke aega ja vaatsin siis, kes on seal wikipedia artiklis nimetatud kahe suurema taksofirma omanikud. Üllatus, üllatus, aastaruande lõpust leiabki aktsionäride nimekirja ja suurim neist on riigile kuuluv pank, teisel kohal on riigile kuuluv fond, kolmandal kohal on riigile kuuluv pank…
Singapuri puhul hinnataks, et 50-60% riigi GDP-st teevad riigifirmad. Siin on muuseas ka üks Heritage kritiseeriv artikkel http://www.countryrisk.com/editorials/archives/cat_singapore.html just selles kontekstis, kuidas Heritage võltsib just Singapuri riigile kuuluva majanduse kontekstis omaenda mõõdikuid.
Pealegi, Heritage ja Cato mõõdikud on küll head abimehed, kuid neist üksinda “vabaduse” määramisel ei piisa. Kas mitte Will Wilkinson Catost mõnia eg tagasi ei kritiseerinud Heritage indeksit, et see hindab majandusvabadusest rääkides üle maksukoormuse tähtsust indeksi kokkupanemisel.
Kuidas tõesti sellisel hinnata Hong Kongi ja Sinagpuri majandusvabadust ja maksukoormust kui esimene rendib välja maad (nii tuluallikas kui majandus juhtimise vahend), teine aga saab tulu riigifirmadest (rohkem kui 50% riigi majandusest).
Majandusteaduses võib peaaegu alati võtta uurimuse ja öelda, et sa pole valimiga rahul (kas koosseisu või vaadeldava perioodi tõttu), kuid sellisel juhul võiks ka pakkuda valimi ja perioodi, mille käsitlemine on sinule aksepteeritav. Praegu jääb mulle mulje, et sa pole rahul viidatud uurimustes käsitletud riikide valikuga ja sellest tulenevalt pead neis tehtud järeldusi mitte veenvateks.
Mida ma sinu kommentaaridest ei leia on konkreetsed asendusriigid. Ma olen huvitatud enda eksporditoetuste negatiivse või olematu mõju (kutsume seda siis natuke peenemalt) hüpoteesi täiendamisest sinule aksepteeritaval viisil, kuid seda eeldusel, et jutt läheb konkreetsetele riikidele, mida sa enda kitsendustest lähtuvalt välja pakud. Nii jäävad etteheited valimi osas ehk ära.
Minu viidatud uurimustes on tegu mitme riigiga, mille kogemused on paljuski sarnased vaatamata nende asukohale ning erinevale ajaloolisele ja kultuurilisele taustale. Kas sul on paremaid andmeid? Igal juhul olen neist huvitatud ja mõjuval põhjusel valmis ka enda seisukohta muutma. Samas jääb alati majandusteaduse puhul õhku n.n. “counter factual” ehk mõne poliitika tegeliku mõju saaks hinnata ikkagi siis kui samal ajaperioodil on rakendunud kaks erinevat lähenemist, kuid ilmselgelt pole see valdaval enamusel juhtudest lihtsalt võimalik teha. Teine variant on rahvusvaheline võrdlus sarnaste riikide vahel, mis eeldab teatud abstraktsiooni.
Ma mäletan, et meil oli Wilkinsoni postitusega seoses natuke majandusvabadusest ja seda kajastavatest indeksitest juttu. Ma nõustun sellega, et ei Heritage ega CATO indeksid pole ideaalsed aga paku siis midagi välja, mis sinu jaoks on aksepteeritav. Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et lõplikult objektiivset ülemaailmset võrldust ei saagi teha suuruse, asukoha, kultuurilise tausta jpm tõttu.
Singapuri taksondusest. Singapuri taksojuht (kas tõesti taandub debatt taksojuhi jutule?) võis kurta selle üle, et valitsus ei väljasta lubasid uute autode ostmiseks uute numbrimärkide näol, mis ei puuduta ainult taksondust. Kindlasti ei ole küsimus selles, et valitsus on sekkunud ettevõtte tegevusse ja on otsustanud, et uusi autosid ei osteta. See on eraldi küsimus, kas uusi autosid üldse peaks ostma kui üks töötaja seda arvab.
Ühtlasi ei tahaks hästi nõustuda sellega, et kui (ComfortDelGrow) aktsionääride seas on riigi osalusega fondid ja pangad, siis on automaatselt tegu riigiettevõttega. Sama loogika järgi on ju Elion ja EMT ka riigifirmad. Aga Arengufondi poolt investeeringu saanud ettevõtted – kas need on ka riigi ettevõtted? Minu esialgseks seisukohaks jääb, et aktsiaturul noteeritud ettevõtte juhtkonnal on mõnevõrra teistsugused ajendid tegutsemiseks (aktsiahind muutub pidevalt!) kui sisuliselt mitte ainult formaalselt (kas sedagi?) riigi omandis oleval ettevõttel. Ma näeks probleemi siis, kui konkurentsi aktiivselt takistatakse (mida info puudumise tõttu ei tea, kuid ei välista).
Ma tuleks hea meelega eksporditoetuste juurde tagasi, kuid mõistan, et Singapur ja Hong Kong ei pruugi kõige paremini sobida võrdluseks Lõuna Koreaga. Samas ei näe ma eksporditoetuste kohalt mingit erilist vastuolu, kui riigiosalusga ettevõtted tegutsesid vabama konkurentsi tingimustes ega nautinud mingeid eeliseid konkurentide ees – s.h. väliskonkurentide ees.
Minu arvates võiks küsida ka natuke teistmoodi: kui ma olen mitmele uurimusele viidates välja toonud, et eksporditoetuste mõju on parimal juhul negatiivne, siis millised on näited või uurimused vastupidisest, mis on sinu jaoks veenvad? Või äkki peaks küsimuse püstimata veel mõnda kolmandat moodi, mis näiteks võrdsustaks L-Korea toetusi ja Hong Kongi maa rendihinda ja Singapuris riigi eelarveliste vahendite jõudmise riigifirmade bilanssi?
Singapuri taksodest veel. Tundub, et taksondus on Singapuris alles 2004. aastal dereguleeritud ehk konkurentsile avatud ja vähemalt “Premier Taxis” tundub olevat 100% eraomanduses.
See postitus tundus samuti asjalik ja hulgaliste viidetega:
http://urbantransportasia.blogspot.com/2006/07/singapore-taxis.html
– Siin on üks kasvutabel aastate 1990-2007.
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_GDP_growth_1990%E2%80%932007
Nagu sellest tabelist näha on Lõuna-Korea kasv olnud kiirem kui Hong-Kongil, aga aeglasem kui Singapuril. Kui aga vaadata samas tabelis ka tulpa kus arvesse võetud ka rahvaarvu lisandumine, siis on Lõuna-Korea kasv per face olnud ka Singapurist kiirem.
Mul pole praegu aega välja otsida Lõuna-Korea kasvunumbreid 1960-1990, kuid mälu järgi on LKorea nimetaud sellest perioodist rääkides kas kõige kiiremini kasvanud või siis kiiruselt teise kasvuga majanduseks. Aga vahet pole. Nagu pole vahet ka selles, kas Lkorea kasvas 8% aastas ja Singapur 8,5% või hoopiski vastupidi. Mõlemal juhul on tegu kiire kasvuga. Oma esimeses postituses seadsin lihstalt kahtluse alla sinu väite, et Hong Kong ja Singapur on kasvanud kiiremini. Jään enda juurde, et paremal juhul on sinu antud väide vaieldav, halvemal juhul aga lihtsalt vale.
Singapuri taksojuhi jutt pole tõesti oluline, rääkis ta siis autoostulubadest või sellest, et tema auto on riigi oma.
Küll aga arvan, et võrdlemine Eesti telekomi olukorraga pole õige. Eesti puhul saab rääkida üksikutest näidetest, ajaloolisest pärandist, paarist monopoolsest infraettevõttest. See on hoopis midagi muud kui olukord, kus riigifirmad teevad 60% rahvamajandusest. Viimasel juhul ei saa enam rääkida juhusest ja eranditest, vaid teadlikust poliitikast. Nii suur osakaal kujundab ühte ühiskonda kõikehõlmavalt.
Lõppkokkuvõttes pean ma kõiki Kagu-Aasia riike parajalt autoritaarseteks, riigikeskse ja hierarhilise mõtteviisi viljelejateks. Selles kontekstis arutada milline neist on liberaalsem kui teine, on minu jaoks aja raiskamine. Ma saan aru kui ühest äärest ideoloogidele tekitab nende riikide kiirest kasvust ja riigi rollist rääkimine ebamugavust – see ei lähe maailmavaatega kokku.
Aga ma ei taha ka öelda, et Eesti või mõni teine riik peaks nende Kagu-Aasia riikide eeskuju järgima või nende eeskujust õppima. Kui keegi kasutaks neid riike näitena eduakst riiklikust sekkumisest ja teeks sealt kohe järelduse, et meie siin Eestis peaksime tegema sama, siis protesteeriksin ma veel kõvemini.
-Asendusriike ma ei hakka praegu pakkuma. Pole praegu aega hakata neid kõiki välja raalima. Aga eks siit lähedalt (Soome, Rootsi, Saksamaa) võiks alustada ja lõpuks sinna Aasiasse tagasi jõuda.
– Mis puudutab sinu viidatud uurimustes mainitud riike, siis ei saa ma ikkagi aru, miks on nende riikide institutsionaalne seis või arengutase sellised, et nende kogemus on Eesti jaoks olulisem kui Soome, Rootsi või Saksamaa.
Ahjaa, ma ei taha kogu oma jutuga väita, et eksporditoetused on super hea asi ja kui neid kõvasti kasutada siis eksport hakkab mühinal kasvama. Pigem olen ma siin skeptiku rollis, et oponeerida mõnele sinu väitele. Aga kui sa soovid leida kirjutusi mis räägivad eksporditoetustest, industriaalpoliitikast (sh Aasia riikide näitel) pigem positiivse kallakuga, sisi tasuk otsida Dani Rodrik, Larry Westphal, Howard Pack jne.
Selle viimase Singapuri taksonduse dereguleerimise kohta, siis eks see ole samm edasi, aga kui suurimad firmad kuuluvad ikkagi otsapidi riigile, siis noh, pikk maa veel käia.
Esiteks pärineb minu väide Lõuna-Korea ja Hong Kongi ja Singapuri võrlduse kohta uurimusest “Evaluating The Case For Export Subsidies” ning on sisult Jagdish Bhagwati leheküljel 23 toodud tsitaadi tõlge. Mu ego ei ole (veel?!) sedavõrd suureks paisunud, et ainuisikuliselt regiooni kohta, millest teadmised pigem kesised kui rohked, kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Ma pakun, et Bhagwati on teadlik kõnealuste riikide erinevustest ja mulle tundub, et sa pole tsitaadile eelnenud jutule tähelepanu pööranud. Ega ma päris niisama nendele uurimustele ei viidanud.
Teiseks on keeruline rääkida asjadest, mida pole uuritud. Igal juhul pole mina teadlik eksporditoetusi käsitlevatest uurignutest Rootsi või Soome või Saksmaa osas. Ühtlasi pole ma sugugi kindel, et kõnealustes riikidest on eksporditoetusi viimase poole sajandi jooksul kasutatud. Põllumajandustoetustest (aga see on eraldi teema), võib suurema vaevata üht-teist leida, kuid muidu on nukker lugu. Ega keegi ei näi olevat teema tõsisemast uurimisest huvitatud. Igal juhul olid vahetult tootmise eksporditoetustega seotud uurimused need, mis üldse õnnestus leida.
Kolmandaks ei taha ma hästi leppida, et sa serveerid mulle nimesid aga mitte konkreetseid uurimusi. Miks? Eks ikka sellepärast, et keegi pole enda vaadete külge aheldatud ja nii võib näiteks Schumpeter’i puhul rääkida kahest erinevast veendumusest (n.n. Mark I ja Mark II). Samas sai viidatud ka ühele Dani Roderiku uurimusele, mis vahetult eksporditoetusi käsitleb, kus ta juhib tähelepanu ka taoliste toetusmeetmete rakenduslikele probleemidele. Kui Westphal ja Pack, siis mis täpselt. Piisab pealkirjast, artikli leiaksin ise.
Neljandaks ei saa ma mööda sellest, et see riigiosaluse teema libises nüüd liiga lihtsalt mööda. Selguse huvides võiksid välja öelda, mis on sinu arvates EMT või Elion või mõni Arengufondilt investeeringu saanud ettevõtte – riigi- või eraettevõte.
Viiendaks jagan sinu seisukohta, et Aasias on pigem kalduvus liigsele (sõnastame natuke pehmemalt) kogukondsusele ja autoriteedi liigsele usaldamisele, millest tulenevate poliitikate ülevõtmine ei pruugi sugugi hästi individuaalsemas ühiskonnas lõppeda.
Olgu, see ei olnud sinu väide. Aga kuna Lõuna-Korea oli antud postituses nimetatutes ainukene nn eksportiv riik, siis tundus see oluline. Nagu ma olen nüüdseks demonstreerinud on väide, et Hong Kong ja Singapur kasvasid kiiremini kui Lõuna-Korea osutunud valeks. Seega kaotab sisuliselt ka mõtte edasine arutelu teemal, kuidas nende riikide majandused on riigi poolt juhitud-reguleeritud (minu arvates kõigil kolmel päris tugevalt).
Mis puutub EMT-sse ja Elioni, siis okei, nimetame neid riigiettevõteteks. Aregnufondi näite puhul olen ma pigem kahtlev, pigem ei nimetaks.
Küsimus Eesti ja Sinagpuri võrdluses ei seisa aga üksiknäidetes vaid skaalas, nii kvantiteedis ja kvaliteedis. Kui Singapuri SKP-st annavad 50-60% riigi poolt kontrollitud ettevõtted, sealhulgas kõik olulised valdkonnad on riigi kontrolli all, siis on tegu Eestiga võrreldes sisulise erinevusega. Kui arvestada juurde ka tõsiasi, et Singapur on ka poliitiliselt ebademokraatlik riik. Tavaline autokraatia, siis lisandub veel üks dimensioon. Kui eestis Juhan parts või Andrus Ansip arvavavd midagi majanduselus toimuva kohta, et ettevõtted peaksid käituma nii või naa, siis on see lihtsalt üks arvamus. Kui aga autokraatlikus riigis keegi “batja” midagi arvab, siis enamat kui lihtsalt arvamus…Autokraatias pole tihti isegi vaja täita formaalseid omandiõiguse vorme või regulatsioone, piisab Juhi kõnest ja sõnast.
Mis puutub sinu küsitud uurimusi, siis pole mul hetkel aega nendega tegeleda, eks näeb, võib-olla hiljem jõuan, võib-olla mitte.
Kui sa viidatud Roderiku (1993) uurimust vaatad, siis alates lk 10 on juttu Lõuna-Koreast ja sellest, et eksporditoetused võeti jõuliselt kasutusele 1960ndatel ja olid ulatuslikult kasutusel pigem 1970ndateni. Sinu poolt viidatud (http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_GDP_growth) SKT kasvu tabeli andmed algavad 1990ndast aastast. Loodetavasti sa ei pahanda, kui ma Roderiku artiklile toetudes väidan, et Lõuna Korea näol oli tegu paljuksi sama autoritaarse riigiga kui Singapur ja võrdlus Lõuna Koreaga oli seoses ulatusliku sekkumisega erafirmade tegevusse seega igati asjakohane.
Igati nõus, et võrdlused autokraatilike riikidega ei pruugi kõige paremad olla, kuid samas koorub Roderiku uurimusest välja, et just jõuline sekkumine näib eksporditoetuste osas Lõuna Koreas määrava tähtsusega olevat. Minul on kiusatus siit üht-teist negatiivset demokraatlikuma õigusriigi nagu Eesti eksporditoetuste kohta järeldada.
Riigi-era ettevõtte klassifitseerimisest.
Eesti Vabariigile kuulub 24,7% (+3% Arengufond) Eesti Telekomist, mis on omakorda Elioni ja EMTi 100% omanik.
Eesti Vabariigile kuulub 100% Arengufondist, mis omakorda on tehtud investeeringu eest saanud 15-25% osaluse.
Mulle jääb neid numbreid vaadates mulje, et Arengufondi investeeringu saanud ettevõtte on rohkem riigiettevõtte kui Elion või EMT. Ma ei taha ilmtingimata väita, et sinu hinnang asjakohane poleks, kuid huvitav oleks teada, millest sa lähtusid.
Kui viitsid ja leiad aega, siis oleksin tänulik viidete eest. Kui aega ei leia, siis ei leia. Kindlasti on märksa olulisemaid asju kui paar uurimust teemal, mis läheb vähestele midagi korda.
Ma üldse ei vaidle vastu, et Lõuna-Korea oli autokraatlik. Mu väide oligi selline, et tegelikult on kõik sealse maanurga riigid parajalt autoritaarsed.
Mis puutub EMT, Elion ja Arengufondi asja, siis esimeste puhul arvestasin ka seda, et nende suuromanikus Eesti Telekomis on suurimaks osanikuks TeliaSonera, kelles omakorda on osalused mitmel riigil.
Muus osas aga nõuaks termin “riigiettevõtte” muidugi täpsemat defineerimist. Absurdi laskudes võiks ju väita, et kõik firmad on riigiettevõtted, sest kogu maailma pangandus püsib riigilt saadud raha toel ja nii on neist laenu saanud ettevõtedki kaudselt riigilt raha saanud… Aga see muudaks kogu edasise arutelu mõttetuks.
Teine termin, mis nõuaks eraldi lahti seletamist, on “eksporditoetus”. Mis asi see täpselt on? Ja mis selle alla klassifitseerub?