VABALOG

Tartu debati hääbuv järelkaja

Mõni päev tagasi toimus Tartus debatt majandusteemadel, kus ühel pool Andres Arrka ja teisel pool Viktor Trasberg. Mind kutsuti isegi publikusse teravaid küsimusi küsima, kuid kuna eelnevalt võetud kohustuste tõttu ei osutunud see võimalikuks, siis lubasin toimunut meedia vahendusel jälgida ja ehk mingi kommentaari lisada.

Igal juhul pühendas kõige rohkem leheruumi debatile Äripäev artikliga Majandusteadlaste debatt: kes ajas majanduse kraavi, mis annab debatist vähemalt ülevaate, millele lisaks omalt poolt mõned kommentaarid.

„Viga ei tehtud mitte aasta tagasi, vaid juba viis aastat tagasi, kui lasti majandustsükkel vabalt ujuma,“ seletas Trasberg. „Kui majandus kasvas 10-12 protsenti aastas, oleks riik pidanud oma fiskaalpoliitika kaudu ja ehk mõnevõrra ka raha pakkumise kaudu kasvu pidurdama. Avaliku sektori asi on vältida olukorda, kus raha on rohkem kui mõistust. Selleks on olemas maksusüsteem ja majanduse juhtimine, et raha ei oleks odav ja et raha ei oleks vabalt kasutatav.“

Ma ei saa tõsiselt võtta väiteid, kus lahenduseks peaks olema avalik sektor ent avaliku sektori otsustusmehhanismi puudusi lihtsalt ignoreeritakse. Olukorras, kus märksa suurema inimpotentsiaaliga avalikud sektorid seisid vastamisi paljuski sarnaste probleemidega – eriti odava raha näol – ei olnud keegi valmis majanduskasvu “kallima raha” nimel ohverdama. Eraldi küsimus on loomulikult see, mille järgi hinnatakse, kas raha on parajasti odav või mitte.

Kui raha “odavuse”  üle otsustamine jääb avalikule sektorile, siis millest lähtutakse otsuste tegemisel? Majandussuhted on globaliseeruvas maailmas pidevas muutumises ja suhtarvud, mis olid õiged eile ei pruugi seda kaugeltki olla täna. Ühtlasi tekib küsimus, et kui raha pakkumist hakatakse piirama liiga vara, siis kes selle eest vastutab? Kes vastutab sõlmimata tehingute ja ära jäänu investeeringute eest? Vaadates avaliku sektori toimimist saab vastus olla ainult: igal juhul mitte ametnikud. Probleem on aga selles, et taoline süsteem loob ajendid riskikartlikkuseks, kus alati on mõtet olla konservatiivsem, kuid seda tehakse kõigi suurema heaolu arvelt.

Faktiks jääb, et keegi ei sundinud kedagi laenama või üle enda võimete elama. Täiskasvanud inimesed peaksid ise olema suutelised enda tegevuse ja selle tegevuse tagajärgede eest vastutama mitte kujundama avalikust sektorist lapsehoidjat, kes kõige paha eest kaitseb. See ei ole võimalik, praktiline ega soovitav.

Viktor Trasbergi sõnul suhtub tema meie majanduskasvu väljavaadetesse skeptiliselt, sest riik pole moderniseerinud näiteks infrastruktuuri, energeetikat, haridust, sotsiaalsfääri. „Me muidugi kasvame üks-kaks protsenti, aga me kaotame oma konkurentsivõimet,“ sõnas Trasberg. „Eesti riik ei ole täna efektiivne sellepärast, et ta kulutab liiga vähe infrastruktuuri. See on meie majanduskasvu pidur.“

Kuna ma töötan just infrastruktuuriprojektidega tegelevas ettevõttes, siis võiks ju Trasbergile ainult kaasa kiita ja veendunult kinnitada, et täiesti õige jutt, kuid milleks. Suuremad projektid on äärmiselt pika vinnaga ja vajavad kompetentseid tegijaid, keda Eestis napib. Suuremate teeprojektide lahenduste väljatöötamine kestab aastaid. Ma võin nüüd küll natuke eksida, kuid keskmine suurem teeprojekt jõuab ehitamiseni keskmiselt 5 aastaga. Vähemalt 75% ulatuses finantseeritakse neid projekte EL’i rahadega, mille kasutamine on võimalik aga projektide puhul, mille IRR on vähemalt 5%.

Arvestades kohaliku liiklus- ja asustustihedust on jätkuvalt kõige kulukamad infrastruktuuriprojektid teed, kuid isegi siin hakkavad mitmed suuremad projektid lähimate aastate jooksul valmima. Vähegi kiirem reisirongiliiklus on aga jätkuvalt utoopia, kusjuures veel kallis utoopia. Enamus sadamaid on samuti tõsise värskenduskuuri viimase 10 aasta jooksul läbi teinud samas kui väiksemate lennujaamade roll jääb jätkuvalt kaduvväikseks.

Infrastruktuuri uuendamisest rääkides tahaks aga küsida, et kui suuname sinna meeletult raha ja ressursse, siis kas mitte ei moonuta see ka meie enda rahvastiku hariduseelistusi? Kui kord euroraha kraanid kinni keeratakse, siis mida kõik need ehitajad ehitama hakkavad ja mis raha eest? Kas siis hakkab Trasberg kurtma selle üle, et liiga palju investeeriti infrastruktuuri või liiga paljudele on “vale” haridus?

Öelda, et riik ei ole efektiivne (mida see üldse tähendab?), sest kulutatakse vähe infrastruktuuri samas midagi täpsustamata jätab mulje, et infrastruktuuri raha matmine on eesmärk oma ette. Üldiselt on minule jäänud mulje, et effektiivsuse all peetakse ikkagi silmas seda, kui palju kulutakse mingi tulemuse saavutamiseks mitte seda kui palju lihtsalt kulutatakse.

Ühe möönduse olen ma Trasbergile siiski valmis tegema – ettevõtte tulumaksust pole tõenäoliselt pääsu ja ma oleks valmis seda aksepteerima, kuid seda eeldusel, et ei toimu topeltmaksustamist (kõige pealt ettevõtte tulumaks, siis üksikisiku tulumaks) ja kõik annavad endale aru, et see moonutab ka ettevõtjate poolt esitatavate andmete kvaliteeti, mis hakkavad läbima maksude optimeerimise filtrit.


Categorised as: ...


6 Comments

  1. Mikk ütleb:

    Tegelik probleem on ikkagi selles, et kumbki neist, ei Trasberg, ei Arrak, ei lihtsalt kompetentsed. Võibolla on selle põhjsueks ideoloogiline kallutatus, kuid ilmselt ka kõige tavalisem teadmiste puudus ja lohakus.
    Iga teine lause, mdia kumbki mees sellel debatil ütles oli kas faktiviga, demagoogia, arvamuse esitamine tõsiasjade pähe, liialdamine vms.

  2. toivo ütleb:

    “Ühe möönduse olen ma Trasbergile siiski valmis tegema – ettevõtte tulumaksust pole tõenäoliselt pääsu ja ma oleks valmis seda aksepteerima”

    humm, aga kui teha ikkagi ressurssimaks? nt kõrgem elektri ja bensiiniaktsiiis ettevõtetele?

  3. Jüri Saar ütleb:

    Mikk: kuna ise üritusel ei osalnud, siis on keeruline midagi sellest arvata peale loetu. Isiklik täheldus on, et debattidel, mis on laiemale seltskonnale suunatud, kipub jutt üldisemaks minema, sest mingit erilist jälge sellest ei jää. Mõnevõrra emotsioonidest pakatav diskussioon võib aga tingida formuleeringuid, mis on eksitavad, kuid effektsed. Palju oleneb ka publiku ootustest ja tegevusest, kuid eks seda oli karta, et jutt läheb väga…üldiseks.

    Toivo: ma oleks pigem nõus kõrgema ressursimaksuga, sest väikeettevõtjal on võimalik elektri- ja bensiinitarbimist oluliselt endal mõjutada. Meil liiguvad inimesed enda töö omapära tõttu üle terve Eesti ja sellest tulenevalt tasub bensiiniarved ettevõtte. Kui bensiin on kallim, siis tõuseb ka teenuse hind lõpp-tarbijale, kuid samas…eks meiegi huvides oleks tõhusamate sõidukite kasutamine. Ma lihtsalt ei kujuta hästi ette, kui selgelt on võimalik ettevõtluseks kasutatavat energiat muust eristada.

  4. eke s.i ütleb:

    “Kui raha “odavuse” üle otsustamine jääb avalikule sektorile, siis millest lähtutakse otsuste tegemisel?”
    Lähtutakse poliitilistest ja ühiskondlikest eesmärkidest.

    “Majandussuhted on globaliseeruvas maailmas pidevas muutumises ja suhtarvud, mis olid õiged eile ei pruugi seda kaugeltki olla täna.”
    Selleks ongi olemas poliitilised ja ühiskondlikud eesmärgid, mida võrreldakse olemasolevate suhtarvudega ja tõlgitakse tulevikuplaanideks. Suhtarvud iseseisvalt ei tähenda tõesti midagi.

    “Ühtlasi tekib küsimus, et kui raha pakkumist hakatakse piirama liiga vara, siis kes selle eest vastutab?”
    Demokraatias on selleks oma mehhanismid. Kui demokraatiat ei usu, siis neid mehhanisme muidugi ka mitte.

    Nii et täiesti mõttetud küsimused. Õiged küsimused on hoopis sellised:

    1. Kas majanduskasvul on mingisugune iseväärtus, mis õigustab selle takistamatut kontrollimatut liikumist?
    2. Kas on olemas põhjuseid/eesmärke, mille nimel odavat raha turul piirata?

    Minu vastus esimesele küsimusele on selge ei. Miks? Sest praegu ju lasti vabal turul lennelda ja selle viljad on nüüd käes nii nagu kõigil varasematelgi kordadel. Vaba turg tähendab tsüklilisi kriise. Nende tsüklite ohjeldamine on ühiskondlik kohustus, et kriisidest pääseda.

    Minu vastus teisele küsimusele on jah. Ma küll ise ei poolda eurot ega järjest jäigemini liituvat Euroopat, aga siin näitena on euroga liitumine siiski arvestatav rahapoliitiline eesmärk. Selle nimel oleks pidanud pangandussektorit ohjeldama. Et valitsusel sellest otsusekindlusest vajaka jäi, maitseme nüüd täiemõõdulist panganduskriisi. Muidu oleks see ehk näiteks poolemõõduline tulnud. Heal juhul oleks euroga saanud juba 2008 liituda, aga praegu võib öelda, et üleüldse vedas, et meil ei läinud nii halvasti kui Lätil või Islandil.

  5. Mikk ütleb:

    Jüri, jah, sellised debatid ja üldised teemad kipuvad jah vahel rõhuma rohkem efektsusele. Samas on mul endal teatud kahtlused Trasbergi ja Arraku pädevuse üle.

    Mis puudutab su arutelu teemal rahapakkumise, osavuse-kalliduse teemal, siis mulle tundub, et räägid teemast mööda. Sinu jutust jääb mulje, et senimaani otsustas nende asjade üle keegi teine ja nüüd Trasberg pakub välje, et nüüdsest võiks hakata nende asjade üle otsustama avalik sektor.
    Avalik sektor, ametnikud (keskpankurid) otsustavad nende asjade üle niikuinii. See on status quo. Ka see, et raha on odav, oli ametnike otsus. Ka see, et raha pakkumist hakati suurendama, oli ametnike otsus? Quid pro quo, järelikult on ka vastupidised otsused, kas teha kallimaks, kas vähendada pakkumist, ametnike otsustada?

  6. Jüri Saar ütleb:

    Mikk: pikem jutt vajab aega kirjutamiseks…aga küsimus on igati õigustatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga