VABALOG

Iseseisvuse vaikselt padjaga lämmatatud lõpp

Bernard Kouchner, the French Foreign Minister, was very blunt on 15 October: he threatened that “a single man is not allowed to oppose the will of 500 million Europeans.” The “500 million Europeans” referred to the citizens of the 27 member states of the European Union, the “single man” to Vaclav Klaus. Kouchner’s declaration, however, was as deceptive and mendacious as the entire ratification process of the Lisbon Treaty had been throughout the EU. 500 million people had deliberately not been asked for their opinion of the treaty because the European political establishment feared they would vote it down.

Indeed, the so-called Lisbon Treaty is the second version of the European Constitution, which the electorates of France and the Netherlands forcefully rejected in referendums in May and June 2005. Refusing to take the people’s “No” for an answer, Europe’s political establishment simply repackaged the Constitution in a somewhat different order, but without changing its basic content. This Constitution.2 was called the Treaty of Lisbon, after the place where the new document was signed. It was subsequently pushed through the parliaments of the member states without allowing any more referendums. Only Ireland was obliged to put Lisbon before the people because the Irish Constitution required it. After the Irish rejected the treaty in June 2008, their “No” was also discarded. The Irish were made to vote again. Last October, they gave in, making Vaclav Klaus the last man standing in Europe.

Lihtsalt väike meeldetuletus Brusseles Journal’ist, et Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on tagajärjed, mis selguvad alles aastate pärast. Mingi aja pärast ärkavad kindlasti ka praegused takka kiitjad, kuid siis on juba hilja. Seni võiks lihtsalt teadlik olla, kuidas me praegusesse olukorda üldse sattusime. Mõned mõtted veel:

  • Kas Eestil oli alternatiivseid valikuid – pigem mitte, kuid nii oleks seda kõike võinud ka serveerida, sest kui mingi häälekam seltskond mõne aja pärast leiab, et nende õigusi on ilma referendumita oluliselt kitsendatud, siis lõhe poliitikute ja nende valijate vahel ainult suureneb.
  • Kas keskmine eestlane teab, kus enamus seadusandlusest juba praegu alguse saab – äärmiselt ebatõenäoline, sest enamus omab väga pealiskaudset arusaama seadusloomest üldiselt ja veel väiksem osa teab, kuidas Brüsselis välja treitud õigusaktid meil rakendamiseni jõuavad.
  • Kas ühel hetkel satume küsimuse otsa, mille lahendamisel lähevad eestlaste ja Brüsseli arusaamad lahku – kindlasti, kuid siis tuleb mõru pill lihtsalt alla neelata, sest kui suurriigid on midagi otsustanud, siis jääb väiksematel üle ainult nõustuda.

Kõige murelikumaks teeb aga see, et Euroopa riikide vahel on aastasadu toiminud institutsionaalsete korralduste vaheline konkurents, mis võimaldab juba ainuüksi katse-eksituse meetodil järkjärgulist progressi. Homogeenseks reguleeritud institutsionaalses raamistikus, kus erinevuse on pigem formaalsed kui sisulised, ei saa aga enam juttu olla institutsionaalsest konkurentsist või olulisest kultuurilisest diferentseerumisest poliitilistes institutsioonides.


Categorised as: ...


5 kommentaari

  1. teadlikult anonüümne ütleb:

    “a single man is not allowed to oppose the will of 500 million Europeans”

    -Eino tere talv! Hakkab jälle pihta see sama vandenõuteooria, kus üks mees seisis vastu hoomamatult suurema hulga inimestele tahtmisele, sest tema oli ainuke, kes nägi läbi (sisesta Lissaboni leppe või mõne muu mittesoovitava seaduse või lepingu nimi siia) jõustumisega kaasnevat paratamatut inimeste põhiõiguste rikkumist. Tead Jüri, selliseid jutte aetakse iga kord, kui konservatiividele ja/või liberaalidele mõni asi kohe üldse ei meeldi. Üldjuhul ei ole sellise hädakisa taga mitte midagi peale kujuteldava tondi. Seetõttu ootan ma pikisilmi materjali, mis tõestaksid, et Vaclav Klaus “sunniti” lepingut allkirjastama, nagu sinu viidatud artikkel meile läbi lillede väita üritab.

    Ja millest üldse selline vastuseis Lissaboni leppele? Kas sa tõesti leiad, et Euroopa Liidule tuleb kahjuks, kui kohalikud parlamendid ja valijad saavad rohkem võimu? Kas sa tõesti arvad, et koordineeritud välispoliitika, mida EL selgelt vajab, tuleb kokkuvõttes kahjuks? ELi välispoliitiline suutmatus organisatsioonina on ilmselge, kes vajab tõestust võib vaadata kasvõi Afganistani ümber toimuvat või seda, kuidas Gruusia-Venemaa konfliktile reageeriti.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Relax, have a stress pill!

    Mina mingit vandenõuteooriat ei näe ja keegi pole väitnud, et Klaus’i sunniti midagi allkirjastama. Klaus kasutas presidendid institutsiooni selleks, milleks see oli loodud ja saatis lepingu riigikohtusse, sest tema arvates polnud see põhiseadusega kooskõlas. Kui riigikohus andis enda otsuse, siis täitis Klaus enda institutsionaalset rolli ja allkirjastas lepingu nagu peab. See on artiklis ka kirjas – kohe esimestes lõikudes. Kõik. Case closed.

    Sa väidada, et kohalikud parlamendid ja valijad saavad rohkem võimu. Äkki leiad aega ka teistega jagada, milles see sinu arvates täpselt seisneb. Väita võib ju igasuguseid asju.

    Mis välispoliitikasse puutub, siis ühtset välispoliitikat ei ole riikidel, mis ainuüksi enda geograafilise asukoha ja ajaloolise tausta tõttu omavad välitmatult erinevaid huvisid. Ühtlasi on naiivne arvata, et välispoliitikas hakkavad väiksed riigid mängima midagi muud kui marginaalset rolli. Rahvuslikud huvid pole kuskile kadunud ja nii prantslased kui sakslased on enda tegevusega Venemaa suunal sellest selgelt märku andnud ja Gruusia-Venemaa konflikt ainult kinnitas seda tõlgendust.

    Ma soovitaks ühtlasi tsitaati veel kord lugeda, sest mitte Klaus ei leia, et tema seisab uhkelt 500 miljoni “eurooplase” tahte vastu kui mingi prohvet vaid selle väite allikas on Bernanrd Kouchner. Klaus leiab, et tema seisab nende õiguste eest, kellel ei lastud referendumil hääletada ja kes Lissaboni lepingut ei toeta ning keda on tõenäoliselt (Prantsusmaa ja Hollandi referendumid) rohkem kui pooldajaid.

    See, mida sa artiklile ise juurde mõelda suudad on aga sinu eralõbu.

  3. Andres ütleb:

    Vähemalt on huvitav jälgida, mis juhtuma hakkab. Ma ise kaldun viimasel ajal aina enam uskuma, et süsteem võib osaliselt täiesti kokku joosta, sest paljud Lissaboni lepinguga ettenähtud asjad ei ole praktikas lihtsalt teostatavad. Tuleb vaid loota, et vallanduv turbulents kogu kaadervärki õhku ei lase, sest see pauk oleks liiga kõva kõmakas.

  4. PaulV ütleb:

    Või kui laseb õhku siis laguneb asi rahumeelselt laiali nagu NSVL.

  5. Jüri Saar ütleb:

    Pärast North’i ja Booker’i “The Great Deception” lugemist tundub mulle, et see masinavärk võib küll korraks kokku joosta, kuid peatselt leitakse, et probleemiks on liiga vähene integreeritus või liiga hajutatud otsustusmehhanism ja tulevad uued lepingud või mis veel tüüpilisem, vanadelt unistustelt puhutakse tolm pealt – otse keskmise valija näkku. Kuni tema tolmupuru silmast välja õngitseb tehakse kähku mingid täiendused ja ristviitamised õigusaktidele, mis jätavad jälle mulje sellest, et kõik on paremaks läinud. Ühtlasi on EL’i institutsioonid suurepärased teiste jaoks ebasoodsate olukordade ära kasutajad, sest vaevalt oleks iirlased ilma finants-/majanduskriisita teist kordsel referendumil “jah” öelnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga