VABALOG

Viimast korda Kaplinskist

Pärast seda segast ja sisemistest vastuoludest kubisevat arvamuslugu Päevalehes ja online-intervjuud samas lehes mõned nädalad hiljem ütleb Vabalog Jaan Kaplinskile hüvasti.

Kuskilt tuleb minu jaoks ette piir argumenteeritud väidete ja meeltesegaduses öeldu vahel. Neist esimesest on võimalik kirjutada – vastuväiteid esitada -, kuid neist teine on täis sisemisi vastuolusid, mille autoripoolne mitte märkamine teeb murelikuks ja samas ärritab.

Ma ei ole esialgu veel suuteline lugejale vastuvõetavas vormis teiste meeltesegadusest kirjutama.

Kaldun arvama, et Kaplinski igatseb konkreetsust ja aeglust, mida suudab talle pakkuda minevik. Ei väida, et selline elu ei võiks Kaplinskile tema talus või üksikutele teistele indiviididele sobida, kuid laiendada sellist lähenemist tervele maailmale seab küsimärgi alla selle, kas ta üldse saab aru, mida propageerib.

Kuna kirjutasin ühes varasemas postituses, et Kaplinski võiks Hayekit lugeda ja enda Päevalehe loos seda ka teeb, siis miks mitte tsiteerida ja arvata – viimast korda:

Möödunud kahe sajandi revolutsiooniline futurism on tänaseks kaotanud suure osa poolehoiust. Toetust on leidnud konservatiivsed teooriad, mis kritiseerivad keeruliste ühiskondlike süsteemide ümberkonstrueerimist (social engineering’ut) ja rõhutavad just isetekkinud süsteemide tõhusust nagu teeb sotsialiste ründav majandusfilosoof Friedrich Hayek.

Samal ajal elab progressiusk aktsepteeritud ideoloogias võimsalt edasi. Tõusvas uuskonservatiivsuses kombineeruvad deklareeritud vastumeelsus sotsiaalsete eksperimentide vastu usuga majanduskasvu ja reformidesse (paneme tähele nime “Reformi-erakond”). Neokonservatism, nagu on märgatud, jätkab paradoksaalsel kombel möödunud aastasaja revolutsionääride traditsiooni, seda aga kontrrevolutsiooniliste siltide all. Jutlustades traditsioonilisi väärtusi, viivad uuskonservatiivid nii Ameerikas kui Eestis läbi radikaalseid sotsiaalmajanduslikke eksperimente, mille teoreetiline põhjendatus on enam kui kaheldav ja mille õnnestumise või luhtumise üle otsustavad tulevased põlved.

Vastupidiselt Kaplinskile ei rünnanud Hayek kedagi vaid lootis argumentide ja laiaulatusliku ajaloolise tõendusmaterjaliga sotsialistidele ning tsentraliseerijatele näidata, et nende sotsiaalsed eksperimendid on juba eos hukule määratud. Ta ei pidanud paljuks väga põhjalikult selgitada, miks ta nii arvas nagu ei pidanud ka paljuks kirjutada The Constitution of Liberty lõpus, miks ta EI OLE konservatiiv…tõenäoliselt just kaplinskisuguste “loovtsiteerijate” pärast.

Mulle jääb mõnevõrra segaseks Kaplinski teine lõik, kuid kui ma õieti aru sain, siis tema arvates on Reformierakond Hayek’i ideedega vastuolus. Ainult, et Reformierakond juurib siiani välja kommunistliku sotsialismi jääknähte, pigem taastab seda korda, mida Hayek sotsialistide eest kaitsta soovis. Kas Eestis kunagi sellist liberaalset ühiskonnakorraldust oli (Hansaliit?) on eraldi küsimus, kuid see on hoopis eraldi teema.

Eht kaplinskilikult väidab mees, et viiakse läbi “sotsiaalmajanduslike eksperimente”. Ta ei defineeri seda sõnade kombinatsiooni ja ei varusta meid ühegi näitega. Kas tõesti oli keeruline mõnda tema arvates “teoreetiliselt kaheldavat põhjendust” välja tuua või teadis ta, et tema lohakas kaardimaja konkreetsuse all kokku variseb?

Kaplinski näib olevat loobunud argumentidest (kas tal neid kunagi üldse oli?) usu kasuks, mis on ka tema viimasaja kirjutistes domineerima hakanud. Üks on aga kindel: Hayekit pole ta lugenud või siis lihtsalt ignoreerib enamust tema kirjutatud – nopib talle sobivat, tsiteerib valikuliselt. Mida Hayek aga progressist kirjutas võib tsiteerida Constitution and Liberty’st:

… What matters is the successful striving for what at each moment seems attainable. it is not the fruits of past success but the living in and for the future in which human intelligence proves itself. Progress is movement for movement’s sake, for it is the process of learning, and in the effects of having learned something new, that man enjoy’s the gift of his intelligence. (Via flinthills’i postituse Hayek and Progress)

Keda huvitab Hayeki argumentatsioon, siis Viru Keskuses asuvas Rahva Raamatus on müügil päris mitu koopiat Hayeki tuntuimat teost “Road to Serfdom”. Alati on aga võimalik külastada lähimat hästi varustatud raamatukogu ja seal ka eesti keelset versiooni samast raamatust (“Tee orjusesse”) lugeda.

Soovitaksin ka “Fatal Conceit”-i (“Hukutav upsakus”), kuid mõned kuud tagasi tõusis teravalt esile küsimus sellest, kui palju raamatust oli Hayek’i palju aga tema toimetaja looming.

Aga aitab.

Hüvasti Jaan Kaplinski, seltsimees kirjanik/sotsiaaldemokraat.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga