VABALOG

Mis on kirjaoskamatuse ekvivalent majandusteaduses?

Bryan Caplan EconLogist arutleb samuti majandusteaduse probleemide üle ja viitab ka ühele enda artiklile Straight Talk About Economic Literacy (PDF), kus analüüsib Survey of
Americans and Economists on the Economy küsitlust:

The premise of this fascinating study, put together by the Washington Post/ Henry J. Kaiser Family Foundation/ Harvard University Survey Project, is simply to ask average Americans (1,510 of them) and professional economists (250 of them) the same questions about economics, and see how their answers compare.

Kahjuks on uurimuses vähe positiivset. Sõna veelkord Bryan Caplanile:

A large fraction of voters do suffer from economic illiteracy. Indeed, it is fair to say that an ample majority does not understand the basics of how markets work. They are especially confused about labor and international markets. Voters also have severe misconceptions about how government spends their tax dollars, and are extraordinarily pessimistic about long-run economic conditions.

Kuigi USA’t ja Eestit on paljudes asjades keeruline võrrelda on antud uurimus üks nendest vähestest, mille tulemused on teatud mööndustega laiendatavad ka eestlastele. Enda artiklis tõi Caplan välja neli üldisemat eksimuste/eelarvamuste valdkonda, mida siinkohal tsiteeriks ja kommenteeriks lühidalt ka Eesti kontekstis.

One of the first things that stands out is anti-foreign bias. When they contemplate economic interaction with foreigners, the general public gets unreasonably negative. Thus, most of the public is very worried about companies sending jobs overseas, but few economists take this seriously.

Iga kord kui mõni Eesti ettevõte mitte-eestlaste poolt välja ostetakse võib kohalikest ajalehtedest lugeda artikleid, mis on ostjate suhtes kohati lausa vaenulikud. Lugedes aga nende artiklite kommentaare võib üpris kiiresti veenduda, et välismaistest omanikest lugu ei peeta. Veel parem kui nad üldse poleks kunagi sündinudki.

Hansapanga aktsiate välja ostmine rootslaste poolt on viimase aja üks paremaid näiteid, kuid sarnast vaenulikust võib täheldada ka igasuguse võõrtööjõu suhtes olgu nad keevitajad Ukrainast või laevehitajad Venemaalt. Isegi soomlaste maakodude (või lihtsalt maa) ostmine Eestis tundub osadele kuriteona.

A second major pattern in the public’s economic illiteracy is make-work bias. The most primitive form of make- work bias is undoubtedly fear of the machine, concern that technology is making human beings superfluous.

Kuna Eestis ulatusliku tootmist ei ole ja meie tööjõud on jätkuvalt – vähemalt hinna poolest – Euroopas konkurentsivõimeline, siis on pole ka tehnoloogiliste uuenduste vastu eriti hakatud.

Eesti ja tõenäoliselt mitmed teised Ida-Euroopa riigid seab erilisse olukorda ka tõsiasi, et enamus tehnoloogilisi uuendusi viidi sisse pärast taasiseseisvumist. Märksa lihtsam oli süüdistada ja kiruda endisi okupante ja muudatused “sööme-kas-või-kartulikoori” mentaliteedi tõttu alla neelata.

Economic illiteracy is especially apparent in the public’s perspective on international and labor markets. Economic illiteracy is especially apparent in the public’s perspective on international and labor markets. But they have less concentrated doubts about markets as such, a blanket anti-market bias that (mis)directs their thinking.

Kõige parem näide on kohalik põllumajandus, mis leiab, et neid tuleks välismaise konkurentsi eest kuidagi kaitsta või riigi poolt aidata, eelistad. Selle asemel, et kohaneda turu tingimustele esitatakse nõudmisi ja leitakse, et kohaliku eelistamine on õigem/õilsam/jne.

A final catch-all category of economic illiteracy may be called pessimistic bias. Conventional wisdom has it that conditions are going from bad to worse. Most Americans think that real income has been falling for decades, most new jobs are low- paying, and doubt whether the next generation will have a higher standard of living.

Eesti on viimase 15 aasta jooksul teinud läbi suuri muudatusi majanduse korralduses ning elu on paremaks läinud – vabadusi ja võimalusi on rohkem kui eelneva 50 aasta jooksul kokku. Sellele vaatamata leiab ligi kolmandik eestlastest ja pool venekeelsest elanikkonnast, “et nõukogudeajal oli elu parem”.

Ma julge ettegi kujutada, millised oleksid need protsendid kui Eesti majanduskasv oleks olnud viimase paarikümne aasta jooksul sama vaoshoitud kui Euroopas või USA’s.

* * *

Oleks äärmiselt huvitav teada, kuidas suhtub keskmine eestlane riigi poolsesse majanduselusse sekkumisse. Tõenäoliselt on erinevused USA ja Eesti vahel märkimisväärsed juba sellepärast, et Euroopas on riigi poolne sekkumine majanduselus märksa vähem taunitud kui USAs – ainuüksi ajalooliselt peaksid vahed suured olema. Ida-Euroopa riikides võib aga riigi sekkumine olla märksa aksepteeritavam tänu kommunismile, kuigi mitmed turumajanduslikud reformid annavad põhjust selles ikkagi kahelda.

Igal juhul on mida uurida.

Lõpetuseks veel üks tsitaat Bryan Caplanilt, mille üle on meil kõigil põhjust mõelda:

The policies economists deplore – like protectionism or subsidies to dying industries – turn out to be popular with voters. So why should we think that politicians fail to listen? I would suggest that politicians listen well, but unfortunately hear a great deal of economically illiterate advice. Even if a politician knows better, electoral pressure encourages him to go along.

Caplan on veendunud, et huvigruppide mõju poliitikutele on väiksem kui enamus inimesi arvab ning see on hea, sest nii kuidas suureneb inimeste teadlikus majandusteadusest muutuvad ka nende ootused poliitikale.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga