Huvitavatest sõnadest sisutu jutt: Andres Härm ja Margit Keller
Andres Härmi ja Margit Kelleri kirjutised on head näide sellest, kui puudulik ja pealiskaudne on tegelikult praegune Eesti vasakpoolne mõte. Palju juttu kuid vähe sisu, millega oleks midagi muud peale hakata kui konstanteerida, et kirjutatava kvaliteeti võiks oluliselt parandad see kui autorid suudaks sõnastada ka selle, millega nad õieti rahul ei ole või mida nad tegelikult soovivad.
Ma imestan, et Andres Laiapea ja Pronto leidsid aega nendele kirjutistele reageerida ja neist kogu sooja õhu välja lasta. Arvestades seda, et Härmi ja Kelleri kirjutistest suurt midagi järgi ei jäänud, siis suht tänamatu töö, mida ma saab kindlasti lugemise ja viitamisega mõnevõrra kompenseerida.
Parim lõik Andreselt, mis võtab Härmi kirjutatu ilusti kokku:
Lenini ideede võimsast tagasitulekust ei ole reaalses maailmas mõtet rääkida, sest need on praktikas üsna kasutud. Filosoofilistes mõtisklustes võib aga keerata kokku igasugust jama, mida keegi kunagi realiseerima ei hakka.
ja parim lõik Prontolt, mis jõuab kenast Kelleri jutu ivani:
Tundub siiski, et kogu loo mõte on väikekaubanduse ja -tootmise hävimisest. Üsna kunstlikult luuakse kuvand justkui oleks tegemist mingi vandenõuga, mille abil vahendajate ja kaupmeeste salaliit katsub rahvast riisuda. Taolise kuvandi lõi omal ajal ka üks teine režiim, mis pärast seda kõik varad võrdõiguslikkuse egiidi alla endale jagas. Need, kellelt jagati nimetati kulakuteks ehk külakurnajateks ja saadeti Siberisse. Autor kurdab oma rasket elu, et tema maja all ei ole poekest, kust ta saaks värskeid saiu osta. Mitte, et ta ostaks neid iga päev või midagi. Lihtsalt talle meeldiks, et oleks.
Lugedes Pronto ja Andrese kirjutisi tekkis tahes tahtmata ka tunne, et nii Härm kui Keller võiks oluliselt enda kirjutatava kvaliteeti parandada kui nad kirjutise valmides ka endalt küsiksid: kas ma saan aru, mis ma kirja panin?
Siia lõppu paneks aga veel mõned viited.
Kuna Härm nii usinalt Negri ja Hardti teost esile tõstab siis üks teose arvustus Reason’ist ja teine New York Times’ist, millest võib julgelt järeldada, et ega segasele jutule toetudes polegi võimalik midagi mõistliku kokku kirjutada.
Mis aga Naomi Kleini puudutab, siis siin on selle naisterahva kirjutistest juba juttu tehtud. Samas on Naomi Kleini viimase teose üks konkreetsemaid kriitikuid, Johan Norberg, Rootsis Klein’i üllitisele positiivse arvustuse kirjutanutele esitanud huvitava väljakutse:
The Swedish reviewers love Naomi Klein and her Shock Doctrine. So today, in a one-page advert in Metro (pdf, last page) Boris Benulic and I name seven of her reviewers and challenge them to a public debate about a book that we claim is a fraud.
One libertarian and one Marxist who believe that facts still matter on stage vs seven reviewers about the ideas, assumptions and evidence in a book that they praised. Preferrably at the Göteborg Book Fair in September, but they can choose the date, location and moderator, and Boris and I will arrange it all.
You are challenged, and we await your response.
Mis saab olla õilsamat kui avalik väitlus publiku ees, mis kuulab ära mõlemad osapooled ja saab siis otsustada kumb tõlgendus on tõele lähemal. Kahju ainult, et arvustuste kirjutajad sellest võimalusest kinni ei haara.
Categorised as: ...
järjekordne jaburus, arvamusartikkel ei ole programm (ei valimis- ega -kood), see jääb pigem sinna ilukirjanduse ja stoorikirjutamise poole tekstina. seega on kogu teie “kriitika” sama “hambuline” ja “sisukas” nagu skeptik.ee järjekordne blogipostitus. 🙂
“Majanduse headuse parimaks mõõdupuuks on selle kasv. ” näiteks, kui ma jõudsin selle lauseni, TMS ei lase kommenteerida, siis ma hakkasin itsitama.
Toivo,
TMS laseb kommenteerida, kusjuures täiesti vabalt, ilma igasugusegi filtrita. Vajuta seal ülevalt pealkirja juurest lingile “Loe kommentaare” ja pääsedki kohe kommenteerima. Võib-olla leiad sealt kommentaatorite hulgas endale isegi mõne hingesugulase. Just lugesin sealt, et näiteks Õnnelike Inimeste Erakonna esimees peab kõnealust artiklit rahvusvahelise kapitali ees küürutamiseks. Eks igaühel ole muidugi õigus oma arvamusele. Mina isiklikult nõustun suht paljudes küsimustes Guy Sormani omadega.
Toivo: sul võib õigus olla, võib ka mitte olla.
Samas ei arvanud ega väljendanud keegi, et tegu on programmiga. Mina tahaks aga lugeda midagi, kus paistab välja, et inimene on vähemalt pakkumise ja nõudluse omavahelistest seostest teadlik ja arvamuslugu päris ilukirjanduseks ei taanda.
Minu jaoks on arvamus seisukoht, mida vaevutakse ka põhjendama. Lihtsalt väita ja lugusid kirjutada pole eriti keeruline, eraldi küsimus, kas need peaks siis ka ajalehes ilmuma ainuüksi sellepärast, et keegi nad valmis kirjutas.
“Ne mjaso ne rõba” artiklid tõmbavad lihtsalt võimaliku debati taset alla.