VABALOG

Postitused netipoodidest ja Tarbijakaitseametist

Kuna viimases Tehnokrattis sai netipoodide ettemaksu piirangutest räägitud, siis kogun ka teemaga seotud postituste viited ühte kohta. Ma kardan, et ega selle saatega midagi eriti selgemaks ei saanud – pigem sai kinnitust veendumus, et Tarbijakaitseametis lihtsalt ei suudeta mõisteta ühest seaduse paragrahvi lõikest tulenevate kohustuste tagajärgi. 

Ah jaa, selle jutu kohta, et Hollandis on sarnane nõudmine (mitte rohkem kui 50% ettemaksu ei tohi küsida) mina mingit kinnitust esimest viite Hollandis asuvat e-poodi külastades ei leidnud. Vaid ühe näite võib leida siit


Categorised as: ...


4 kommentaari

  1. WK ütleb:

    Alustuseks ma arvasin, et tarbijakaitseametit pole mõtet selle teemaga kottida, sest seadus on selline ja nemad peavad seda täitma. Nende seisukoha ärakuulamine aga tekitas tunde, et võrdsest seisust rääkides pole nad sellest tulenevaid tagajärgi eriti läbi mõelnud.

    Selle 50% + 50% jutu juurde võiks tarbijakaitseamet pisut ka matemaatikat teha, sest — võib-olla delikaatsusest — ei rääkinud ei Sina ega Pets kusagil sellest, et, jumalparaku, on olemas valik lohakaid ja pahatahtlikke tarbijaid. 50+50 süsteemi korrektne kasutamine tähendab seda, et kusagilt peab tulema raha vääritute tarbijate tegude katteks. Teeme ametnike eest pisut lihtsat matemaatikat.

    On netipood, ühes kuus umbes 1000 ostu, keskmise väärtusega 200 krooni.
    Lööme ühe tellimuse pulkadeks: kullertasu on sellest ca 50 krooni, järelejäänud 150 kroonist eemaldame km-i, saame 127,10 krooni, 20% juurdehindluse korral jääb kõigi kulude katteks ühes tellimusest 25,42 krooni. Kuuteenistuseks teeb see 25,42*1000=25420. Selle summa sisse peavad mahtuma tööjõukulud, sidekulud, pakkematerjalikulud, logistikakulud, pinnarent + pisut vähemaid asju. Juba 2 inimese 6000kroonine netopalk võtab kogu teenistusest umbes 19000. Järele jääb 6420 krooni.

    Nii. Nüüd oletame optimistlikult, et 1% kliente ei suvatse seda 50% pärast kauba kättesaamist tasuda. Unustab või ei kavatsegi, ei hakka psühholoogiasse ega kriminalistikasse süvenema. See tähendab 10 tellimust, mille eest: tarnijatele tuleb maksta kauba eest 1015 krooni, km tuleb kogu kauba pealt 228 krooni, ka kullerteenuse 500 krooni tuleb ära maksta. Ettemaksuks saadud 1000 krooniga jääb katmata 843 krooni.

    See tähendab, et tööjõukulude mahaarvamisel jäänud napist summast (6420) tuleks leida veel ressurssi 843 kroonise kulu tarvis. Kahtlane, eelarve on selleks niigi piisavalt pingeline. Ainus võimalus: tuleb juurdehindlust suurendada. Kes sellest võidab?

    Ah et võiks ikka tasumata arve sisse nõuda? Millise keerukusastmega süsteemi selleks peaks looma, et eraisikuid ladusalt arveid tasuma kohustada? Praegune süsteem võimaldab suhteliselt anonüümelt kaupa tellida, siis on vaja põhjalike isikuandmetega registreerimislepinguid. Igatahes paistab siit tubli tulu juristidele ja täituritele, aga ei võida sellest ei kaupmees ega tarnija, kes need kallid tegelased kinni peavad maksma.

    Olenevalt kauba liigist võib selle 1% asemel olla aga märksa suurem number. Näiteks, praegu ei takista miski veebipoest tellimast ka alaealistel. On alaealisel vajalik raha olemas, saab ta kauba ja müüja raha. 50+50 süsteem välistaks sellise võimaluse, sest alaealine ei vastuta oma teo eest ja kuidas müüja teda õigupoolest kohustada saab? Jama kui palju.

    Kuidagi narr lugu, kui paari üksiku e-kaupmehe probleemid on võimendatud linnas hirmutavateks plakatiteks kohutavast e-kaubandusest, mis peavad tarbijani viima sõnumi, nagu oleks selles valdkonnas tegemist mingi erilise petturite plejaadiga. Inimesed peavad olema ettevaatlikud kõikjal, aga säärased kampaaniad mõjuvad ebaproportsionaalselt ja kohatult.

    Vaatame ajalukku. 20ndate aastate Eestis oli suuri probleeme hobusevarguste ja hobusepettustega. Kas oleks pidanud viima sisse 50+50 süsteemi? Et 50% saab müüja kohe ja teise 50% aasta pärast, kui on kõik paika loksunud. Ei, selle asemel otsustati süsteem reguleerida ratsionaalselt: hakati hobustele välja andma passe, ilma milleta hobuseid müüa ei saanud. Või vaatame veel ajalukku. Mustlased armastavad turgude ümbruses oma rohkem ja vähem kahtlast kaupa kergeusklikele pähe määrida, on seda teinud ilmselt aastasadu. Kas me peame sellepärast kõigil turgudel seadma sisse mingi 50+50 süsteemi kauba kvaliteedi tagamiseks? Oleks mõistlik tegeleda probleemi tuumaga, mitte äsada kõigile võimalikult ühe mõõduga. E-kaubanduse keerukamaks muutmisel kaotab tarbija esimesena, sest sel juhul ei saa ses ruumis tegutseda väikeettevõtjad, kes suurte firmadega konkureerimiseks peavad kliendiga suhtluses paindlikumad olema.

    Ma mõistan seda 50+50 seadust sisuliselt (klient peab olema kaitstud võimalike pettuste eest), aga ma ei mõista seda formaalselt, tähttäheliselt (kõik e-kaupmehed peavad võimaldama kõigile klientidele maksmist 50+50). Kui seda seadust pole võimalik täita sisuliselt, siis selle tähttäheline täitmine on ahistav ja kulukas, see vähendab rängalt e-kaubanduse otstarbekust.

    Ettevõtjal on ajalugu ja rekvisiidid, mille põhjal on võimalik kliendil tema tausta uurida ja selle põhjal oma ostueelistusi seada ja riske võtta. Ettevõtjal pole võimalust ega õigustki kliendi ajaloos ja tegudes nuhkida. Kuidas saab talle panna kohustuse usaldada oma vara täiesti suvalise ja võõra eraisiku kätte? Kui ma lähen poodi ja ütlen, et ma tahan selle teleka osta, aga teeme nii, et ma praegu maksan 50% ja siis millalgi 7 päeva jooksul kannan ülejäänud raha teile üle, siis üks kahest:
    a) vaadataks mind kui segast,
    b) pannakse mind maksma 18% intressiga liisingut + kirves lepingutasu.
    Ometi on tavakaupluses kaupmehel võimalik minu tahtluse ja maksevõimekuse kohta märksa enam infot saada. Ja kõik on seaduslik.
    Kui ma aga tahan sama teleka osta veebipoest, siis sunnib seadus kaupmehi oma varaga arutult riskima. Miks?

  2. Offf ütleb:

    Oot oot. Mis t2hendab “suhteliselt anonyymselt”???
    Netipank ju identifitseerib kasutaja kaupmehe jaoks täiesti üheselt. (Jätame kaaridpettused mängust välja). Kaupmehel on kauba saaja nimi, isikukood ja aaress. OK, aadressiga annab veel natuke soustida, aga võõral nimel olevat arvet nüüd küll niisama lihtsalt ei saa.
    Kui kaupmehel on minu nimi, isikukood ja SIDUV leping, siis ei tohiks võla sisse nõudmine küll mingi eriline probleem olla.

  3. Jüri Saar ütleb:

    WK: Tänud, et võtsid vaevaks sedavõrd põhjalikult kommenteerida. Mind rõõmustab, et mõned inimesed teemast siiski huvituvad ja kaasa mõtlevad.

    Offf: oled sa proovinud kelleltki, kes ei taha maksta, mingit summat sisse nõuda? Mul on inkubaatorist paar taolist kogemust. Kui seda legaalselt teha, siis on protsess pikk, keeruline ja paljudel juhtudel piisavalt kallis, et sellest väiksema väärtusega asjade juures loobuda. Äriloogika ütleb, et kui summa kättesaamiseks tehtavad kulutused ületavad summa enda, siis pole mõtet asja edasi ajada vaid kogu pull kuludesse kanda. Kahjuks tähendab see aga teistele klientidele selle võrra kõrgemaid hindasid.

  4. WK ütleb:

    Offf: Anonüümsus on ses mõttes suhteline, et praegu pole kaupmehel kohustust ega vajadust siduda tellijat ja maksjat. Teisisõnu, kui kaupmees puutub praegu kokku maksja tundlike isikeandmetega, siis ei pea ta tegelema nende [turvalise] säilitamise ja kogumisega.

    Lisaks on situatsioonid, kus maksja ja saaja on erinevad (näiteks kingitused). Kuidas nendega 50+50 süsteemis käituda?

    Lepingutest ka. Kuidas Sulle meeldiks, kui oma igapäevase piima/leiva/saia ostmiseks pead Sa kõigepealt allkirjastama kaupluse kasutamise lepingu ja nõustuma mingite peenikeses kirjas tingimustega? Valikuvõimaluse korral ma väldiksin selliseid kaupluseid, isegi kui lepinguvabad kauplused oleksid tiba kallimad. Sama on minu jaoks e-kaubanduses: mullle ei meeldi need ostukohad, mis sunnivad mind registreerima, ma eelistan kohti, kus saab lihtsalt oma ostu ära teha.

    Poest ostmine on argitoiming, selle reguleerimine peenes kirjas juriidikaga on suurtükist varblase laskmine. Ma ei näe põhjust, miks e-kaubandus sellest põhimõtteliselt erinema peaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga